| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President ühiskondliku leppe aastakoosolekul 8. mail 200608.05.2006
Et Eestil läheks hästi
Austatud koosolijad!
Täna, Euroopa päeva eelõhtul, aastal 2006, võime rõõmustada selle üle, et Eestil läheb hästi. Oma majanduse kasvuprotsentide ennustamises oleme viimastel aastatel olnud pigem tagasihoidlikud. Tegelikud arengunäitajad on olnud paremad nii eelnevate aastatega kui ka paljude Euroopa riikidega võrreldes. Vaatamata euroskeptilistele kahtlustele on Eesti veelgi kiirendanud oma arengutempot.
Nüüd võidakse küsida, milleks on meile vaja ühiskondlikke leppeid, mida tavaliselt hakatakse alles siis sõlmima, kui ühiskonnaelu ühes või teises valdkonnas tekivad sügavad kriisid. Nii oli see näiteks 1980-ndate aastate Iirimaal, kus just tänu ühiskondlikele lepetele ületati sotsiaalne lõhestatus ning tõusti Euroopa Liidu juhtriikide hulka.
Kolm aastat tagasi, kui käivitus ühiskondliku leppe protsess Eestis, oli samuti paljudele selge, et ühiskonna erinevate kihtide vahelist lõhet tuleb hakata otsustavalt vähendama ning et seda pole võimalik teha ilma laialdase sotsiaalse dialoogi edendamiseta. Eesti edu tagatiseks pole üksnes turumajanduse niinimetatud nähtamatu käsi, vaid ka see, et avalikkus on teadvustanud ühiskonna eri tasandite sidususe möödapääsmatust. Niisugused kokkulepped on vajalikud, kui tahame kindlustada eesti rahva ja riigi jätkusuutliku arengu.
Eesti ühiskondliku leppe protsess on vaieldamatult unikaalne sotsiaalse innovatsiooni nähtus kogu Euroopas. Kusagil mujal pole teada sellist võrgustikku, mis hõlmab nii riigi kõiki piirkondi kui ka paljudel teemadel kaasa rääkida soovivaid ühiskonnagruppe. Niisugust võrgustikku, kus arutatakse ühiskonna kui terviku, samas ka iga regiooni arengu seisukohalt olulisi küsimusi, võime soovitada ka teistele riikidele.
Sellise protsessi kaudu on võimalik koondada ja rakendada ühiste eesmärkide saavutamiseks loovat initsiatiivi, mis on olemas igas ühiskonnas. See on viis, kuidas kasvatada sotsiaalset kapitali, mida ei ole kunagi liiga palju, kuid mille puudumist me tunnetame eriti siis, kui on vaja saavutada uus arengukiirendus.
Ühel maakonnavisiidil ajasin tavalises Eesti külas juttu eaka taluperenaisega. Rääkisime sellest, mida tal tuli läbi elada, enne kui ta oma isatalus perenaiseks sai. Küsimuse peale, kas vanaperenaine tunneb nüüd, et Eestil läheb hästi, jäi ta mõtlikuks ja küsis siis vastu, et kas pean silmas Tallinnat või ka nende kanti.
Tema küsimus tabas naelapea pihta, sest tõepoolest saab Eesti edu määratleda mitmeti.
Vanemale põlvkonnale, kuhu minu kõnetatud vanamemm kuulub, on Eesti ennekõike emakeelset kultuuri säilitav isamaa, mis algab suguvõsast, külast ning jõuab alles lõpuks pealinna ning Toompeani. Tegusatele noortele ja keskealistele inimestele on aga Eesti kiire arenguga Euroopa riik, kus on e valitsus ja võimalus vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid. Visionääridele on aga siintoimuv vaid osa globaalse küla eksperimendist, mille käiku on põnev jälgida ja mille arengute üle võib piiramatult fantaseerida. Kuid ärgem vastandagem neid inimesi üksteisele - Eesti on kodu neile kõigile.
Väljaspool Eestit hinnatakse meid rahvusvaheliselt võrreldava statistika alusel, mis lähtub kõikvõimalikest keskmistest näitajatest. Paraku võivad need iseloomustada küll üldisemaid arengutrende, kuid kõnelevad üsna vähe sellest, mille üle rõõmustab või kurvastab üks vanaperenaine tavalises Eesti külas.
Parafraseerides kadunud Mikk Mikiveri poolt 1988. aasta loomeliitude pleenumil tsiteeritud kuulsat lauset "Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim?", võiksimegi täna küsida: kui Eestil läheb hästi, siis kellel ikka tegelikult läheb hästi?
Üks on kindel: nende arv, kellel läheb Eestis hästi, väheneb iga päevaga isegi siis, kui keskmised näitajad lähevad aina paremaks. Põhjus on lihtsalt selles, et meid eestlasi jääb kogu aeg vähemaks. Eesti rahva iive püsib negatiivne juba aastakümneid. Sündimuse ülikiire langus alates 1990-ndate aastate algusest on tekitanud tugeva demograafilise laine, mille otsemõju säilib XXI sajandi lõpuni, kaudne mõju püsib aga kaheldamatult veelgi kauem.
Iibe madalseisu ajal sündinud lapsed on nüüdseks jõudnud algkooli. Siit edasi väheneb paratamatult nende noorte arv, kes jõuavad gümnaasiumi ja ülikooli, sõjaväkke ja töötee algusesse ning seejärel pereloomise, lastesaamise ja ühiskonna taastootmiseks nii vajaliku maksumaksmise ikka.
2003. aastal oli 16- kuni 18-aastaste noorte arv Eestis üle 64 000. Kümne aasta pärast jõuab aga sellesse ikka ainult 27 000 noort. Seega jõuab siis meie tööturule või kõrgkoolidesse ligi kaks kolmandikku vähem noori kui veel mõni aasta tagasi. Kui me ei suuda otsustavalt vähendada igal aastal põhikoolist väljalangenute arvu, siis kahaneb tööks vajaliku ettevalmistuse saanud noorte arv veelgi.
Professor Kalev Katuse hinnangul on riiklik rahvastikupoliitika demograafilise laine mõjutamiseks juba hiljaks jäänud. Tagantjärele ei saa lapsi sünnitada, küll saab ühiskonna erinevaid eluvaldkondi õigeaegselt ette valmistada demograafilise laine seesugusele liikumisele.
Täna ei ole meil head ja selget, kõigile mõistetavat plaani, kuidas siis ikkagi Eesti rahva iivet tõsta ja seeläbi kindlustada oma rahva ja kultuuri püsimine mitte aastakümneteks, vaid aastasadadeks. Ja kindlasti ei ole olemas ka imerohtu, mis meie demograafilise olukorra kriisist välja tooks. Sellise plaani väljatöötamine ja elluviimine peaks aga olema tähtsaim ja poliitikute seas konsensust loov tegevus järgnevatel aastatel. Seejuures võime olla kindlad - see töö ei saa otsa viie või kümne aasta pärast.
Mida me aga täna juba teha saame, on luua tingimused, et võimalikult kõik lapsed lõpetaksid põhikooli ja omandaksid elukutse kas siis kutsekoolis või kõrgharidussüsteemis. See kehtib samavõrd ka meie venekeelsete koolide õpilaste kohta. Siinkohal tahan tunnustada mitme valitsuskabineti, aga ka rahvusvähemuste organisatsioonide ja nende ühenduste tööd Eesti integratsioonipoliitika väljatöötamisel ja elluviimisel.
Kui 1992. aastal oli Eesti elanikest 32% määratlemata kodakondsusega, siis praeguseks on nende osakaal kahanenud kümne protsendini. Lisaks on meie rahvastikust 8% teiste riikide kodanikud. Viimastel aastatel on Eesti kodakondsuse taotlejate arv kasvanud ka seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu. Meie eesmärgiks peab aga jätkuvalt olema see, et siin elavad inimesed tahaksid olla Eesti Vabariigi kodanikud ning siin ka elada ja töötada.
Keerulistes olukordades ei ole võimalik kasutada lihtsaid lahendusi. Peame tegema senisest tõsisemaid jõupingutusi, et võimalikult paljusid tööturult lahkunud inimesi sinna uuesti tagasi tuua. Elukestev õpe ei tohiks olla üksnes kaunis loosung, vaid igapäevane tegevusjuhis, mis käib ka töövõimeliste pensionäride ja erivajadustega inimeste kohta. Neid ei tohi mingil juhul vaadelda kui arengu pidurit, vaid kui oma võimaluste ja vajadustega ühiskonnagruppe, mille ressurss on seni veel täielikult rakendamata. Aktiivne ja tegus inimene on hea kaaslane teistele ja tubli kodanik oma riigile.
Juba on tekkinud tõsised tööjõuprobleemid riigi sisejulgeolekut tagavates struktuurides, kuid need võivad teravneda kümne aasta pärast veelgi. Keda panna siis piiri valvama, keda suunata tööle politseisse ja päästeametisse? Me pole suutnud muuta tuletõrjuja või politseiniku ametit atraktiivseks, ja põhjus pole ainult madalates palkades.
Soov head teha, appi minna, kedagi päästa on ühiselu ja eetika kategooriad, mis ei tohiks olla võõrad üheski ühiskonnas. Omandi kaitseks on meil loodud naabrivalve süsteem, mis toimib juba päris hästi. Kuidas toimib aga inimese kaitse?
Aastaid on avalikkuses kultiveeritud indiviidikeskset eluhoiakut, mille järgi sõltuvat kõik igaühest endast. Ometi ei kohtle elu kõiki võrdselt ning iga inimese saatus on osa meie ühisest saatusest. Just seetõttu peame panustama ühiskonna turvatunnet tugevdavatesse ametitesse ja tõstma nende prestiiži. Sest sellest sõltub meie ühine saatus.
Teisalt ei saa me lootma jääda üksnes kodanike omaalgatuslikule initsiatiivile. Kui kodanikud tunnevad, et nad on ilma jäetud oma riigi toest turvalisuse tagamisel, võtavad mõned neist õiguse jaluleseadmise ja kohtumõistmise enda kätte. See on aga juba omakohus, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed. Omakohtu heroiseerimisega, millest aeg-ajalt jõuab värvikaid kirjeldusi ajakirjandusse, näitame hoolimatust oma riigi vastu.
Riiki ei saa ega tohigi välja rentida. Seepärast peame Eesti riiki ikka oma jõudude ja vahenditega suutma ülal pidada. Vabandage mulle see paralleel, aga vaevalt sooviks keegi jõuda riigi tähtsuse mõistmiseni läbi üldrahvaliku kriisi või katastroofi, et võtta alles siis otsustavaid meetmeid riigi sisejulgeoleku ja turvastruktuuride toimimise tagamiseks.
Hoiatavaks näiteks on tänavused ulatuslikud põlengud, milles on hukkunud inimesi ning kaotatud mitu kodu. Meie päästeteenistus on tegutsenud võimekuse piiril. Kas tõesti on siis vaja veel suuremat õnnetust, et valitsus võtaks vastu resoluutse otsuse riigi toimevõime tõstmiseks?
Politsei, kiirabi ja tuletõrje tänase olukorra taustal seavad üleskutsed tõmmata avalikku sektorit veelgi koomale ohtu riigi turvalisuse. Tuleks ometi ükskord mõista, et elukvaliteet ei ole seotud üksnes majanduseduga, vaid niisama oluline on üldine sotsiaalne turvalisus ja teadmine, et sind ei jäeta hätta ning et riik on igaühe päralt ja igaühe käeulatuses.
Meie arengustrateegiate ja tulevikustsenaariumide üheks eesmärgiks peaks olema, et kõigis maakondades ja kõigis valdades läheks inimeste elu hästi. Eesti tugevust mõõdetakse lõppkokkuvõttes just selle põhjal, kui tugev on iga vald ja maakond. Täna jääb aga paljudes Eestimaa paikades vajaka nii tehnilisest kui ka sotsiaalsest infrastruktuurist, mis looks baasi heaks toimetulekuks nii vanadele kui noortele.
Mitme eelpool toodud probleemi lahendamine sõltub sellest, kuidas toimib ühiskonna arengumuutusi arvestav koostöö riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Just kohalik omavalitsus on ühiskonnaelu demokraatlik alus ning vajab seetõttu igakülgset kindlustamist. Eesti tasakaalustatud areng tulevikus sõltub olulisel määral kohaliku omavalitsuse vastutusvaldkonna selgepiirilisest määratlemisest ja sellega seotud stabiilsest tulubaasist ning omavalitsusüksuste koostöö toetamisest.
Kiire areng loob järjest rohkem uusi võimalusi. Nii näiteks on tänu edukale tiigrihüppele infotehnoloogia vallas internetiühendus jõudmas ka kaugematesse ja kõrvalisematesse valdadesse. See omakorda loob tingimused selliste inimeste maale elama asumiseks, kes ei pea iga päev büroodes istuma, vaid saavad teha oma igapäevast tööd interneti vahendusel. Need on reeglina keskmisest kõrgema hariduse ja sissetulekuga inimesed, kes saavad maal elamise eeliseid oma pere hüvanguks ära kasutada. Ja see on tore, sest nõnda lisandub küladesse ja valdadesse uut verd. Need inimesed võivad aidata ettevõtlust arendada ja ühistegevust edendada seal kohapeal.
Ei ole ülearune korrata siinkohal, et maaelu säilitamine on Eesti julgeoleku ja eestluse tagamise oluline tingimus. Oma leib ja piim - need on Eesti iseseisvuse tagatised ja järjepidevuse kandjad. Sel taustal on kulutused regionaalarenguks tähtsuselt võrreldavad riigikaitseliste kulutustega. Ühtlasi on maaelu ka majanduse oluline mootor.
Ning - mis Eesti jaoks peamine - kui jagub vähegi tööd ja leiba, on maaperesse alati rohkem lapsi sündinud kui linnakorterisse. Väidetavalt oleks viiendik linnainimestest võimaluse korral valmis maale kolima. Paljud neist elavadki linnas alles esimest põlve ning sidemed maaga on veel tugevad. Võib-olla on seegi üks kasutamata ressurssidest Eesti jätkusuutlikkuse kindlustamisel?
Head kuulajad!
Sotsiaalelu valdkondades on ilmselt raske saavutada kiiret edu ükskõik millises maailma riigis. Põhjus peaks olema üldteada: muutused nendes valdkondades eeldavad pikaajalisi strateegiaid, mida peavad ellu viima mitmed valitsused pika ajaperioodi jooksul. Seejuures ei ole liiast meeles pidada Oskar Looritsa sõnu: "Me saatus on siiski meis endis, mitte pimedas juhuses."
Tänapäeval on lisandumas oluline eeldus nende muutuste edukaks elluviimiseks - see on ühiskondlik kokkulepe kas de jure või de facto. See peab laiapõhjaliselt tunnistama muudatuste strateegia õigeks ja selle elluviimisele peavad osapooled oma võimaluste piires ka kaasa aitama. Alles siis on põhjust loota, et püstitatud eesmärgid ka saavutatakse.
Ühiskondliku leppe protsessi raames on üle kogu riigi arutatud lastele ja peredele suunatud poliitikaid, üldhariduskooli õppekava, tervishoiuga seotud probleeme. Ühiskondliku Leppe Sihtasutusel on kogutud palju väärtuslikku materjali mitmete analüüside ja ettepanekute näol. Need arutatakse läbi töörühmades ja antakse üle ministeeriumidele.
Demokraatlikud protsessid on aeganõudvad, kuid need väärivad vaeva, et jõuda ühiste arusaamade ja võimalikult paljusid rahuldavate tulemusteni. Just selle nimel alustasime ka kolm aastat tagasi ühiskondliku leppe protsessi. Oleme kuigipalju juba harjunud ütlema, et Eestil läheb hästi. Tehkem siis omalt poolt kõik selleks, et peagi jõuda ühise tõdemuseni - meil kõigil läheb hästi. Ma olen sügavalt veendunud, et suudame seda saavutada. Edu meile selles!
|
| |
|
vpk.ee
