In English

Intervjuud
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele SL Õhtuleht 9. oktoobril 2006
09.10.2006


"Eelkõige jääb mu hinge kriipima meie vähene poliitiline kultuur."


Täna Toomas Hendrik Ilvesele presidendiametit üle andev Arnold Rüütel ütleb oma viimases intervjuus riigipeana, et teda jääb painama meie madal poliitiline kultuur, mis ei lase saavutada parimat tulemust.

Kas jõudsite presidendina viie aastaga kõik vajaliku ära teha?

2001. aastal ametisse astudes pidasin riigikogus kõne, kus esitasin need olulisemad tegevused, mida tahtsin oma ametiajal edendada.

Olen püüdnud järjekindlalt nendele tähelepanu pöörata – nii avalikel esinemistel kui kohtumistel ja oma otsustes. Kiirelt muutuv aeg on toonud uusi vajadusi ning mõnegi teema olemus on muutunud.

Tööpuuduse kõrvale on tekkinud tööjõupuudus. Euroopa Liitu saamise asemel mõtleme nüüd sellest, milline võiks olla Eesti panus selles kontekstis. Kodanikuühiskonna areng on saanud hoo sisse kolmanda sektori organisatsioonide võrgustikuna.

Need viis aastat tagasi nimetatud tegevused on kõik sedavõrd ulatuslikud, et ei ole mõtetki kujutleda, nagu oleks nüüd töö tehtud. Näiteks sündimuse osas on paar viimast kuud küll toonud rõõmusõnumi positiivsest iibest, kuid suurem töö, et ühiskond lapsi väärtustaks ning et sündimus oleks positiivne aastaringselt ja kõigis piirkondades, seisab veel ees.

Kuid kokkuvõttes arvan, et see oli aktiivne tööperiood nii minu elus kui meie riigi ja rahva arengus tervikuna – selle nimel, et tuua Eesti ellu rohkem stabiilsust, turvatunnet ja tasakaalu. Sellega, mis tehtud sai, võib kõiki plusse ja miinuseid kokku liites siiski rahule jääda. Sellega, mis tegemata jäi, tuleb edasi töötada.

Mis jäi tegemata ja hinge kriipima?

Eelkõige jääb hinge kriipima meie vähene poliitiline kultuur, mis takistab potentsiaalse edu saavutamist kõigis valdkondades. Kui pühenduksime vähem ükskõik mis vahenditega erimeelsuste rõhutamisele ja rohkem ühisosa otsimisele, saavutaksime palju rohkem igas valdkonnas.

Kas soovisite, et Ühiskondlik Lepe käivituks intensiivsemalt?

Ühiskondliku Leppe protsessi areng on minu arvates ilmekas näide mitme reaalsuse – tegeliku ja näilise – kõrvuti eksisteerimisest moodsas ühiskonnas. Sellesse protsessi on kaasatud parimad eksperdid paljudelt elualadelt, kes teevad vabatahtlikult suurt ja tänuväärset tööd.

Tegelikult on Ühiskondliku Leppe olukord üsna hea. Need, kes arvavad teisiti, pole sageli lihtsalt veel mõistnud, et kaasaegne ühiskond sisaldabki traditsiooniliste püramiidorganisatsioonide kõrval ka hoopis teistmoodi toimivaid võrgustikulisi vorme.

Meie hulgast äsja lahkunud Aadu Luukas pidas märkimisväärseks, et kodulehekülge www.lepe.ee külastatakse kõige enam riigikogu serverist. Järelikult on need ideed ikkagi jõudnud ka poliitiliste otsustajateni. Ühtlasi on needki erakonnad, kes ei ole leppele alla kirjutanud, osalenud erinevatel sihtasutuse korraldatud foorumitel. Leppe protsessi raames töötavad eksperdid peavad kõige tähtsamaks mitte hea idee väljapakkuja aupaistet, vaid seda, et idee ellu rakenduks. Ning elluviimise võtmed on nagunii poliitikute käes.

Mis oli presidendiaastate kõige raskem otsus?

Võib-olla otsus mitte sõita Moskvasse 9. mai pidustustele. Iseenda jaoks tegin selle otsuse juba üsna ruttu, et tahan sel päeval jääda oma paljukannatanud rahva keskele. Kuid raskeks – mitte niivõrd minu, vaid rahva jaoks tervikuna – muutis selle arutelu kogu ümbritsev kontekst – pretsedenditu tähelepanu nii kodu- kui välismaalt ning poliitikud, kes korduvalt oma meelt muutsid, ent alati seejuures rääkisid, kuidas nad lähtuvad rahvuslikest huvidest. Seetõttu oli keeruline ajastada otsuse avalikustamist.

Kas tekkis ka hetki, mil kahetsesite, et 2001. aastal presidendikarusselliga kaasa läksite?

Kui lähtuksin poliitika tegemisel ainult iseenda kui üksikisiku huvidest, oleks võib-olla põhjust olnud kahetseda küll. Nii viis aastat tagasi kui ka tänavu. Ent olen sellistel hetkedel püüdnud alati isiklikud emotsioonid kõrvale jätta ja lähtuda üldistest huvidest. Ning ma ei kahetse tehtud otsuseid.

1991. aasta septembris, kui Eesti oli saanud ÜRO täieõiguslikuks liikmeks, kaalusin New Yorgist tagasi lennates tõsiselt tagasiastumist ja lõplikku poliitikast loobumist. Kahtlemata oleks mu isiklik elu olnud seejärel palju rahulikum. Aga kas ka õnnelikum? Otsustasin tookord teisiti, kõigi mind toetanud inimeste pärast ja Eesti tuleviku nimel.

Kes olid teie lähimad abilised Kadriorus?

Eelkõige minu kõige lähem inimene, minu abikaasa. Seejärel kõik head kolleegid, kes moodustasid professionaalse ja ühiste eesmärkide nimel tõhusalt tegutseva meeskonna. Nimede nimetamine oleks kindlasti oluline, kuid leheveergudel läheks pikale.

Presidendiaastad 2001–2006 olid teie poliitikukarjääri parim aeg?

Minu poliitikukarjääris on olnud kaks tippaega: taasiseseisvumise periood ning nüüd lõppenud presidendiaastad. Olulised on mõlemad. Minu jaoks on aga tähtis ka aktiivne teadustöö periood 1970ndatel ja 1980ndatel, mis viis doktoritöö kaitsmiseni 1991. aastal.

Kas oleksite soovinud, et teie presidendiperiood lõpeb teisiti, kui nüüd, poliitiliste kempluste tallermaal?

Eks muidugi, just selle pärast, et minu isiku pihta suunatud rünnakud halvendasid poliitilist kultuuri tervikuna. Seetõttu kujunes poliitikas õhkkond, mis teeb järjekordsete riigikogu valimiste eel tõsiselt muret. Selline destruktiivne ja kunstlik lõhede tekitamine, mis on toimunud, ei peaks olema poliitikas tooniandev, vaid marginaalsusse surutud.

Millega te ekspresidendina tegelema hakkate?

Tööpuuduse üle pole põhjust muretseda. Kutseid ja koostööpakkumisi leidub nii kodu- kui välismaalt. Kuigipalju olen pakkimise kõrval leidnud aega ka vastavate plaanide tegemiseks, aga pikemalt neist rääkida on veel vara.

Igal juhul tunnen aga juba ette head meelt, et saan rahulikuma tempoga mööda Eestimaad sõita ja inimestega kohtuda nõnda, et ei peaks kogu aeg järgmisse kohta kiirustama.

Riigikogusse tahate veel kandideerida?

Eeskujusid selleks ju oleks, näiteks nii Giscard d’Estaing kui Brazauskas, kes valiti pärast riigipea ameti pidamist parlamenti. Aga arvan, et saan Eesti ühiskonna arengule kaasa aidata ka muul moel.

Kas teie elutöö on tehtud?

Ma ei arva nii. Mõistan, et olete selle küsimuse esitanud minu sünniaastat silmas pidades. Aga mind ennast see küll ei sega. Tervise üle pole ju põhjust kurta. Seepärast on tegemisi küllaga nii perekonna kui ühiskonna tasandil.


Urmo Soonvald





© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee