| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Napoli Ülikoolis audoktoriks promoveerimisel 21. novembril 200221.11.2002
Eesti ja Euroopa
Austatud rektor,
lugupeetud akadeemilised kolleegid,
daamid ja härrad!
Tänan teid küllakutse eest, aga ennekõike auväärse ajalooga ülikooli audoktori tiitli eest! Kõnelda oma väikese rahva püüdlustest ja möödanikust siin, kus igal sammul võime nautida ajaloo ja kultuuri rikkust, on mulle suureks auks ja õnnelikuks võimaluseks. Lubage mul näidata üht võimalikku vaatepunkti Euroopa kultuuri rikkuse allikatele läbi eestlase silmade.
Eesti keeles äsja ilmunud artiklite kogumikus "Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut" väidab Michigani Ülikooli politoloogiaprofessor Ronald Ingelhart, et 20. sajandi üks tähtsamaid ajaloosündmusi oli kolmandikku maailma rahvastikust valitsenud kommunistliku impeeriumi teke ja langus.
Kuigi kommunismiikkest pääsenud riikide ja rahvaste puhul peab Ingelhart ülioluliseks pikaajaliste kultuuri- ja religioonimustrite mõju nende ühiskonna kõigile arengufaktoritele, leiab autor, et see kõik ei kehti olulisel määral endise Nõukogude Liidu rahvaste puhul. Ta kirjutab: "Alates dramaatilisest pöördest demokraatia suunas 1991. aastal ei ole nad muutunud edukamaks, õnnelikumaks, usaldavamaks, sallivamaks ega jõudnud materiaalsetest väärtustest kaugemale. Suures osas on nad hoopis vastupidisesse suunda liikunud." Ja teisal: "Näiteks kommunistliku korra üleelanud ajalooliselt protestantlikud riigid, nagu Ida-Saksamaa ja Läti, ilmutavad üsna madalat inimestevahelise usalduse taset."
Esitatud väited on eriti tõsised Eesti ning teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide Euroopa Liiduga liitumise kontekstis. Lääne kultuuri ja teaduse areaalis liikuvad seisukohad võivad mõjutada esiteks Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike otsustusi ja hoiakuid liidu laienemise suhtes. Teiseks põhjustavad need kandidaatriikide kodanikes muret selle pärast, kas nad suudavad olla võrdväärsed partnerid.
Postmodernistliku ajastut väidetakse iseloomustavat detraditsionaliseerumine. Tunnustatud poliitikateadlase eeltoodud väited aga kinnitavad vastupidist: meie teadvuses kinnistunud stereotüübid on vägagi elujõulised ja visad kaduma. Vaatamata sellele, et suurema osa kommunistlike režiimide ajalugu mahub lõppenud sajandi piiridesse, on nende mõju meie arusaamadele ja tõekspidamistele jätkuvalt olemas.
Selleks, et lahti rääkida nn. kommunistliku süsteemi tekkelugu, areng ja kollaps, kuluks ilmselt terve loengukursus või mitugi. Piirduksin täna mõne märksõnaga, mis iseloomustavad Eesti riigi ja ühiskonna arengut. Ent kõigepealt tuleb kas või põgusalt rääkida omariikluse lätetest.
Eestlased on väike, aga väga vana rahvas. Me oleme oma praegusel asualal Läänemere kaldal elanud mõningate hinnangute kohaselt vähemalt seitse tuhat aastat. Me räägime soome-ugri keelte hulka kuuluvat eesti keelt, mis seob meid nii lingvistiliselt kui ka ajalooliselt näiteks soomlaste ja ungarlastega.
Riikluse alged hakkasid meie rahval kujunema umbes tuhande aasta eest. 13. sajandi algul saabusid meie aladele Saksa rüütlid koos misjonäride ja kaupmeestega. Nad vallutasid ja pühendasid selle maa neitsi Maarjale ning ristisid meie esivanemad. Kui meie eelkäijatel oleks tol ajal olnud võimalus oma embrüonaalset riiklust edasi arendada, siis oleks Läänemere kallastel ajalugu ehk mõneti teistsuguseks kujunenud. Ajalugu aga ei tunne "olekseid".
Eestimaa rüütelkonna ajaloos kordub kujundlikul viisil Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kolooniate ajalugu. Nii nagu said antiikkolooniate järeltulijad nime oma valitsejatelt, nii oleme saanud seda meiegi Eestimaa rüütelkonnalt. See, mis meid nimena ühendab, on Estonia - Eesti.
Eesti ilmalike ja kiriklike valitsejate vahel puhkenud tülisid ära kasutades organiseerisid eestlased 1343. aastal ulatusliku Jüriöö ülestõusu. Sellestki võinuks kujuneda võimalus omariikluse tekkeks. Vallutajad peibutasid aga ülestõusnud läbirääkimistele ja tapsid parlamentääridena saabunud ülestõusu neli juhti, keda on kroonikates ka eestlaste kuningateks nimetatud. Ülestõus suruti maha.
Seejärel käis üle Eesti alade mitu sõda ja õigus meie esivanemate asuala üle valitseda oli kord Poola ja Rootsi kuningriigil, kord Vene tsaaririigil. Oma sisulise ülemvõimu säilitas aga sajanditeks Eestimaa rüütelkond, kes leppis iga uue vallutajaga oma privileegides kokku. Seetõttu tavatsetakse Eestis rääkida 700-aastasest sakslaste ülemvõimust.
Head kuulajad,
usutavasti meenutavad need napid kirjeldused teile ajaloosündmusi, mis leidsid aset Itaalia territooriumil paiknenud riikides ja linnriikides. Eestis kinnistus protestantism 17. sajandil Rootsi Kuningriigi ülemvõimu all olles. Martin Lutheri poolt postuleeritud igamehe õigus Jumalaga oma emakeeles rääkida andis aluse ka eesti kirjakeele tekkeks ja arenguks. Juba 16. sajandil ilmunud esimestele eestikeelsetele trükistele järgnes nüüd hulgaliselt uut.
Hoogsalt hakkas arenema ka rahvakoolide võrk ning 1632. aastal asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tartu linna ülikooli. Põhjasõja tulemusena läks aga Eesti territoorium Uusikaupunki rahulepingu alusel Vene tsaaririigi koosseisu. Baltisaksa aadelkonna ning Vene riigi ülemvõimust võitlesime end vabaks ja lõime oma riigi alles 1918. aastal.
Eesti aja- ja kultuuriloolased on üsna üksmeelsed järelduses, et eestlased kujunesid rahvuseks koos omakultuuri loomisega 19. sajandi keskpaigas. Selles mõttes on eesti rahvuslus kultuurikeskne, erinevalt mitmest teisest Euroopa suurrahvast, milles rahvuslik identiteet kujunes riigikeskselt. Väärtussüsteemi, mille abil end teadvustada ja orienteerida maailmas, on eesti rahvas kujundanud oma kirjanduse, kujutava kunsti, teatri ja laulukultuuri kaudu. Meie laulukultuuri unikaalseks avalduseks on kas või kümneid tuhandeid lauljaid koondavad üldlaulupeod, mida peetakse alates 1869. aastast.
Eesti riikluse idee hakkas arenema 19. sajandi lõpus just kultuuri rüpes. Samas küpses Euroopale lähenemise mõte. Kui 1905. aastal raputas Venemaad esimene revolutsioon, siis seadsid Eesti toonased intellektuaalid ülesandeks olla eesti rahvuslaste kõrval ka eurooplased. "Euroopalikkuse idee" olid eestlaste kauaaegsed valitsejad sakslased monopoliseerinud, nüüd aga astusid eestlased ise aktiivsesse dialoogi kogu Euroopa kultuurilise mitmekesisusega. Euroopa-loosung oli ühtlasi retooriline vastukäik Vene ülemvõimule.
Eestlaste kultuurrahvuslus leidis vormistuse Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 24. veebruaril 1918. Riigile sai kindlaks aluseks rahvuslik-kultuurilise eneseteadvustamise käigus omandatud laialdane omavalitsuslik kogemus. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulasse on Eesti riigi eesmärk sisse kirjutatud: kaitsta ja igavikustada eesti keelt ja kultuuri. Nagu näeme, on Eesti riik ja eesti kultuur sümbiootilises seoses.
Eesti Vabariigi kaht esimest aastakümmet võib iseloomustada ka kultuuri õitseajana. Ei ole ühtegi kultuurivaldkonda, kus eesti kultuur poleks kiiresti võrdsustunud Euroopa arenguga, säilitades seejuures rahvusliku unikaalsuse. Paarile faktile tahaksin seejuures iseäranis tähelepanu osutada.
1925. aastal võtab Eesti parlament vastu rahvusvähemuste kultuurautonoomia seaduse, väljendades nii selgelt, et Eesti Vabariigis on eesti kultuuri kõrval eluõigus ka teistel minoriteetkultuuridel. Muide, selle seaduse vastuvõtmisega olime toonases Euroopas pioneerid.
1920. aastate lõpus saab Eestist Pan-Euroopa liikumise eestvedaja. Võib siis öelda, et Eesti ilmutas valmisolekut Euroopa Liidu sünniks juba veerand sajandit enne selle tegeliku kujunemise algust. Need riigi tasandil tehtud otsused olid ühtlasi kultuuripoliitilised otsused.
1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. Totalitaarne režiim alustas oma hävitustööd Eesti haritlaseliidi küüditamisega Siberisse ning absoluutse parteidiktatuuri kehtestamisega. 1940-ndate lõpus hakiti kümned tuhanded raamatud küttematerjaliks, Nõukogude inkvisitsioon koostas nimekirju keelatud kirjandusest ja autoritest ning kehtestas mitmekordse tsensuuri. Pool sajandit kestnud okupatsiooni vältel oli totalitaarse võimu eesmärk assimileerida rahvuskultuurid.
Loomulikult kerkib küsimus, kuidas suutis siis Euroopa üks väiksemaid keelekollektiive ja rahvusi totalitaarsele režiimile vastu panna ning jõuda taas omariikluseni? Nende põhjuste loetelus, mis seda võimaldasid, tõusevad esile taas kaks faktorit, millel peatusin eespoolgi. Need põhjused on eesti kultuur kui meie olemise ruum ja Euroopa-idee.
Nõukogude ajal kujunes eesti kultuurist okupatsiooni käigus kaotatud poliitilise avalikkuse substituut. Nii kirjandus, kunst kui ka teater "töötasid välja" oma erilise vihjekeele, milles toimus ühiskonna sisekommunikatsioon. Klassikalises retoorikas esindab sellist vihjekeelt põhimõte "sapienti sat".
Toon vaid ühe näite, kuidas niisugune topeltkodeeritud kommunikatsioon toimus. Igal viiendal aastal kogunesid Tallinna Lauluväljakule üldlaulupeole kümned tuhanded koorilauljad ja neid kuulama üle saja tuhande eestlase. Kui kohustuslik, partei- ja võimuorganites kinnitatud repertuaar Lenini, Stalini ja kommunistliku partei ülistuseks oli ette kantud, siis jõuti finaalini - lauldi Gustav Ernesaksa laulu "Mu isamaa on minu arm" eesti rahvusliku ärkamise luuletaja Lydia Koidula sõnadele. See oli 50 aastat Eesti rahvushümniks, nagu oli seda itaallastele orjade koor Verdi "Nabuccost". Terve lauluväljaku täis inimesi tõusis püsti, nende silmis olid pisarad ja hinges oli lootus, et ükskord koidab ka eestlastele taas vabaduspäev. Seesama Tallinna Lauluväljak saigi 1988. aastal Eesti "laulva revolutsiooni" põhiareeniks.
Eesti riik saab peatselt küll 85-aastaseks, kuid meie rahvas on saanud ise oma elu korraldada vaid 33 aastat. Kaks kolmandikku sellest ajast jäi kahe suure sõja vahele. Kui 1980-ndate aastate teisel poolel andis "perestroika" esimese võimaluse, vallandus rahvuslusideest kantud massiline rahvaliikumine, mida hakati rahumeelsete Lauluväljaku-kogunemiste järgi nimetama laulvaks revolutsiooniks. Öeldi koguni, et eestlased laulsid end vabaks.
Selle kõrval ei saa aga vähimalgi määral alahinnata demokraatliku käitumise ja läbirääkimiste strateegiaid, mida Eesti poliitilised liidrid ja haritlased kasutasid nii sisepoliitikas kui Moskvaga suheldes. Ühelt poolt rajasime impeeriumi poolt okupeeritud riigis iseseisvumiseks vajalikku õiguslikku, poliitilist ja majanduslikku baasi. Lisaks püüdsime kogu maailmale tõestada Nõukogude Liidu imperiaalset olemust. Selles propagandistlikus töös oli meie argumendiks euroopalik dimensioon Eesti ja teiste Balti riikide käitumises.
Kolme väikerahva järjekindel ja üksmeelne tegutsemine halvas tollase Nõukogude impeeriumi. See andis aga uue perspektiivi ka Kesk-Euroopa riikidele, keda totalitaarne režiim oli seni kohelnud oma satelliitidena. Protsessi iseloomustamiseks piisab mõnest ilmekast daatumist.
16. novembril tähistasime Eestis taassünnipäeva. Sel päeval 14 aastat tagasi kuulutas Eesti okupeeritud Nõukogude vabariigina oma suveräänseid riiklikke õigusi ja oma seaduste ülimuslikkust Moskva ees. Mõni aeg hiljem ühinesid meie taotlustega Leedu ja Läti. 23. augustil 1989, kui möödus 50 aastat kurikuulsast Molotovi-Ribbentropi Euroopa jagamise paktist, toimus maailma ajaloo suurim rahumeelne ühtsusdemonstratsioon - kolm Balti rahvast moodustasid 600 kilomeetri pikkuse inimketi Eesti pealinnast Tallinnast Leedu pealinna Vilniuseni.
Mõni nädal pärast Balti ketti teostas demokraatliku pöörde eestlaste hõimurahvas Ungaris. Samasuguste sündmustega Varssavis, Prahas ja mujal Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riikide pealinnades algas Euroopas uus ajaarvamine. Pööraksin tähelepanu ka faktile, et Berliini müür langes novembris 1989, seega täpselt aasta pärast Eesti iseseisvusdeklaratsiooni. Jagatud Saksamaa ühines tervikuks aga ligi kaks aastat pärast seda.
Mis aga kõige tähtsam - 20. augustil 1991 taastas Eesti omariikluse ilma ühegi ohvrita. See sündis totalitaarse režiimi aastatepikkuse demonteerimise teel, kusjuures iga sammu hoolikalt kaaluti ja õiguslikult toestati. Eelkirjeldatud väärtuspagasit kasutamata poleks niisugune areng olnud mõeldav. Liialduseta võib öelda, et Eesti kogemus on Euroopa ajaloos teedrajava tähendusega. Balti riikide iseseisvuse taastamisega algas ka Nõukogude Liidu rahvaste iseseisvumise protsess, millest omakorda tekkis enam kui viiendikul maakerast võimalus demokraatlikuks arenguks ning lõppes külma sõja aegne vastasseis maailmas.
Nüüd seisame taas pöördeliste sündmuste lävel. Kümnendi jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud kardinaalsed muudatused: käivitasime uue rahasüsteemi ja turumajanduse, läbisime radikaalsed reformid pea kõigis ühiskonnaelu valdkondades, juurdunud on parlamentaarne demokraatia. Nüüd on Eesti saamas kutset NATO-sse ja mõne nädala pärast loodetavasti ka Euroopa Liitu. Siit lähtuvad meie uued võimalused Euroopas, aga ka kohustused Euroopa ees.
Eestit on nimetatud üheks edukamaks üleminekuriigiks, kus majanduse kasvutempo on aastast aastasse ületanud 5 % piiri. Samas on üleminekuühiskondadele iseloomulik terav varanduslik kihistumine ja sotsiaalne lõhestumine terav probleem Eestiski. Seda hinnatavam on, et just meie majanduseliit on näidanud initsiatiivi tekkinud lõhe ületamiseks. Väljapääsu nähakse uusi arengusuundi määratlevas laiaulatuslikus kokkuleppes ühiskonna kõige erinevamate osapoolte vahel.
Juba läinud sajandi suur mõtleja Rudolf Steiner osutas, et sotsiaalseid nõudmisi ei saa ühe võimupöördega teoks teha, vaid et ühiskonnaelu tuleb hoida pidevas sotsialiseerimisseisundis. Eestis ongi lõppeva aasta märksõnadeks kujunenud "sotsiaalne dialoog" ja "ühiskondlik kokkulepe". Niisuguse lepinguni jõudmine ei ole kerge. Kuid meil on mõningane kogemus juba olemas, sest eks toiminud kokkuleppe alusel ka 1980-ndate lõpul iga kolmanda eestlase kaasa haaranud rahvaliikumine.
Austatud akadeemilised kolleegid!
Eesti seisab Euroopa Liidu lävel. Vahemere kaldal asuvast Napolist võib tõmmata sirgjoone Läänemere kaldal asuva Tallinnani ning see diagonaaltelg sümboliseerib Euroopa ühtsust. Me ei tarvitse enam rõhutada oma kuuluvust Euroopa tsivilisatsiooni. Oleme jõudnud tagasi oma ajaloolisse koju.
Kujunenud enesest mõistetavates raamides saab Eesti riik, ühiskond ja kultuur keskenduda nüüd oma unikaalsuse arendamisele. Euroopa ei ole rahvaste ja keelte sulatusahi, nii nagu seda püüdis kunagi olla Nõukogude impeerium. Euroopa eripära, tema vitaalsus seisneb erinevuste integratsioonis ja unikaalsuste sünergias. See on meie ühine põhiväärtus, mida Euroopa Liidus oleme kohustatud hoidma ja arendama.
Eesti üks suurimaid luuletajad Hando Runnel on mõned aastad tagasi avaldanud luulekogu pealkirjaga "Üle Alpide". Sellel metafooril on tänast sündmust silmas pidades eriline tähendus. Alpid, see Euroopa ainus kõrgmäestik, raamib kauni kaarena Apenniini "säärsaabast" ja siin, Euroopa kultuurihällis elavat kirglikku, andekat ja peenetundelist itaalia rahvast. Alpid võiks olla ka piir, mis Eesti poolt vaadatuna tähistaks väravat päikeselisse Lõunasse ja Itaalia poolt vaadatuna müstilisse kargesse Põhjalasse. Kuid "Üle Alpide" - see on kahe rahva käesirutus, kinnitus ühtse ja samas rikastavalt mitmekesise Euroopa võimalikkusele.
Samasuguse kinnitava käesirutusena lubage mul käsitada ka mulle osaks saanud suurt au - olla Napoli ülikooli audoktor. See on ühtlasi tunnustus rahvale ja riigile, keda ma siin esindan. Veel kord - ma tänan teid!
|
| |
|
vpk.ee
