| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Viljandi Kultuurikolledži 50. aastapäeval 11. mail 2002 Viljandis11.05.2002
Austatud rektor,
lugupeetud kolledžipere ja külalised!
Ühe kooli tähtpäev on Eesti elus alati rõõmustav sündmus. Täna on jõudnud meheikka Viljandi Kultuurikolledž, õppeasutus, kus kujuneb kaasaegne maa sool.
Meil on aeg-ajalt põhjust endalt küsida, miks on nii väike rahvas nagu meie üldse veel olemas? Maanurk, kus elame, ei ole ei eriti lahke ega viljakas. Ajalugu on meid kohelnud karmi käega. Ja ikkagi on meil Eesti riik, me kõneleme endiselt oma eesti keelt, oleme võrdne partner teistele riikidele Euroopas ja maailmas. Miks?
Me kõik teame vastust. Eestlaste sajandeid vana visa tahtmine õppida, uusi asju teada saada, vaimuelu elada aitas meil alles jääda. Ikka oli ka kõige vaesemas külas mõni ärksama meelega mees, kes jagas vaimuvara. Forseliuse parim õpilane Ignatsi Jaak ei jätnud köstri ja kooliõpetaja ametit pärast laastavat Põhjasõda. Ometi oli siis aeg, mil väheseks jäänud rahvas vaevu kõhu täis sai ja oleks võinud arvata, et kooliharidus peab natuke ootama. Aga ei oodanud.
Kooliharidus ei ole Eestis kunagi ootama pidanud. Ka Eestimaa kõige kaugemas nurgas on vaimuvalgust ikka au sees peetud. Ka kõige karmimatel aegadel on ikka leitud raha seltsimaja kütteks ja kas või küünlavalgusekski. Ikka on kogunenud rahvatantsuring või näiteseltskond oma külas või naabrite juures, kaugemas või kõrvalvallas. Tänapäevast sõna kasutades: rahvakultuur on Eestis alati ellu jäänud.
Hea koolipere, teie rikkaliku ja väga kaasaegse õppekavaga tutvudes võib tunduda kõrvutus Ignatsi Jaagu, omaaegse seltsimaja või näiteseltskonnaga kohatu. Arvan siiski, et mitte päris. Olete teinud ja tegemas sedasama tööd. Olete kaitsnud, arendanud ja edendanud omakultuuri väärtuslikku kooslust. Olete seisnud põhimõtte eest, et kultuur ja vaimuelu ei ole valitute pärisosa. Meie Eesti kultuurielu on meie kõigi oma ja kõigi teha.
Veel mõni aasta ja Eesti on Euroopa Liidu liige. On täiesti arusaadav, et nii suur muudatus meie iseolemises tekitab kõhklevaid arutlusi. Kas ei sula me ühte? Kas ei varitse meie algupärast ja sitkelt püsinud omakultuuri võõrmõjudes hääbumise oht? Muidugi ei ole Euroopa Liidu eesmärk igavalt samastunud vaimuelu. Uuenev Euroopa on just nii rikas, kui rikas ja mitmekülgne on tema kultuur. Eesti omakultuuri saatus selles mitmekesisuses on aga meie eneste hoida ja meie eneste kohustus, ka riiklikul tasandil.
Viljandi Kultuurikolledžis õpetatakse raamatukogundust ja rahvamuusikat, kirikumuusikat ja talukujundust, infoteadust ja teatrikunsti. Niisiis on teie kiirelt arenev kool meile veenev kinnitus ja teenäitaja omakultuuri edendamiseks tulevikus.
Suur tänu tehtud töö eest ja palju õnne juubeli puhul, Viljandi Kultuurikolledž!
|
| |
|
vpk.ee
