| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele SL Õhtuleht 31. detsembril 200531.12.2005
Arnold Rüütel: Eesti probleem on regionaalne ebavõrdsus
President Rüütel teeb aastalõpuintervjuus SL Õhtulehele kritiseeriva nükke ka K-kohukese reklaami kohta, pidades edaspidi oluliseks, et poliitikud räägiks olulisest ega mängiks vormi ja värviga.
Kohtumisel peaminister Andrus Ansipiga tõdesite, et 2005. aasta oli Eestile hea. Palun põhjendage, miks oli lõppev aasta meile hea.
Loomulikult annavad selleks alust head majandusnäitajad. Kuid on ka teisi põhjusi Nimetaksin näiteks inimeste vahel tugevnenud solidaarsustunnet, mis aitas üle saada jaanuaritormi tagajärgedest. Eesti on ühiskonnana küpsemaks saanud, järjest enam suudame inimestest hoolida.
Teie nimetate lõppevat aastat heaks, aga statistika kohaselt kuni 25% lastest ei saa korralikult süüa, ligi 40% peredest lõpeb raha enne palgapäeva. Kas meie edu on eliidikeskne?
Lõppeva aasta üks kordaminekuid oligi põhimõtteline otsus, et koolilõunat peaks lapsed tasuta saama kuni põhikooli lõpuni. Loodan, et selle sammu järel suudetakse leida teisigi abinõusid, et ära hoida laste koolist väljalangemist. Kõrgem haridustase kasvatab omakorda nii üksikisiku kui ka kogu ühiskonna konkurentsivõimet.
Eesti arengule aitab kõige enam kaasa oma õigustest ja kohustustest teadlik kodanik, kes toetub arusaamades paljude põlvkondade vältel kujunenud väärtushinnangutele.
Mis puudutab meie edu väidetavat eliidikesksust, siis tuleks hoiduda mustvalgetest hinnangutest. Kahtlemata on Eestis toimunud kihistumine, mis turumajandusele üleminekul on ehk paratamatu. Seepärast tuleb aktuaalsena hoida võrdsete võimaluste teema.
Kas 2005. aastal on lõhenenud usalduskriis rahva ja eliidi vahel? Ühispankur Ain Hanschmidt sai ootamatult üle miljardilise varanduse omanikuks, Eesti Panga president Andres Lipstok vaatas seda Ühispanga nõukogu liikmena rahulolevalt pealt jne. Kas olete inimestega nõus, kui neid tegusid nimetatakse eliidi omavaheliseks asjaajamiseks?
Võib küll öelda, et selliste juhtumitega on riivatud rahva sotsiaalset õiglustunnet. Ühtlasi lähtub siit tõdemus, kuivõrd oluline on peale kirjalike seadusandlike aktide ka heade tavade olemasolu ja toimimine - nii panganduses kui ka teistes valdkondades.
Kas Eesti tegelik elu paistab samamoodi nii eestlastele kui ka välismaalastele?
Ei paista ega saagi paista - sest võrdlusalus ja kultuurikontekst on kohalikel inimestel ja võõramaalastel erinev, rääkimata näiteks sellisest siinse elu kohta vahetu info saamise vahendist nagu keeleoskus.
Miks paljud eestlased vaid loevad meie majandusedust, kuid ise sellest osa ei saa?
Siiski on üksjagu kaudseid võimalusi majandusedust osa saada, mille peale ei pruugi inimesed kohe tulla - näiteks paranevate avalike teenuste kaudu. Probleem on muidugi regionaalne ebavõrdsus, sest liiga suur osa investeeringutest koondub pealinna.
Kõige rohkem head saavad inimesed endale teha ise selle nimel tegutsedes, et majandusedu nendeni jõuaks. Eelkõige väljendub see läbi ettevõtluse kasvu. Ent ka tõhusalt toimivad külaseltsid ja korteriühistud saavad kaasa aidata kõigi oma liikmete elustandardi kiirele paranemisele.
Ilma majanduseduta ei saa inimeste elujärge kindlasti paremaks muuta. Kuidas aga saavutada häid makromajandustulemusi, mida kõik inimesed tunnetaks, on nende erakondade ja poliitikute ülesanne, kellele valijad on oma hääle andnud riigikogu ja omavalitsuse valimistel.
Kui valmistati ette Euroopa Liidu struktuurifondide absorbeerimist, leidus soovitusi jagada saadaolev raha võrdselt kõigi Eesti elanike pangakontodele. Kuigi see võiks olla ajutiselt populaarne samm, tõstaks see vaid lühiajaliselt kaubandusettevõtete müügikäivet, mitte aga reaalselt elatustaset kogu Eestis.
ELi regionaaltoetused on ette nähtud mahajäänute järeleaitamiseks ja kõigis liikmesriikides võrdväärsete võimaluste loomiseks.
Kui muuta Eesti maksusüsteemi, kas siis oleks lootust, et rohkem eestlasi saaks edust osa?
Seoses üksikisiku tulumaksu vähenemisega on meie maksud aasta-aastalt muutumas. Suuremad muutused vajaks aga üheksa korda mõõtmist. Samas tuleb muutusteks valmis olla - seepärast peame aktiivselt osalema Euroopa Liidus peetaval maksusüsteemi arutelul.
Kas Eesti on võrreldes teiste postsovetlike riikidega rohkem või vähem kihistunud?
Usun, et meil on palju sarnaseid probleeme. Kaugemalt Eesti poole vaadates võib aga öelda, et mõnest varakapitalistlikust lastehaigusest oleme üle saamas - järjest rohkem levib arusaam, et stabiilse heaolu kindlustab kõige paremini oskus näha ja väärtustada peale iseenda ka teisi inimesi.
Sügisel enne omavalitsusvalimisi lahvatas nn kohukeseskandaal. Kas tunnete end koos teiste eestlastega petetuna, kui üks erakond küll distantseerus kohukesekampaaniast, kuid kõik detailid ja spetsialistide arvamus rääkisid teist keelt?
Vaidlused veel jätkuvad ja nõnda ei saa seda juhtumit veel lõppenuks pidada. Aga kindlasti on see õppetund kõigile erakondadele. Valijateni peavad jõudma rohkem poliitikute sisulised programmilised seisukohad, mitte lavastused vormi ja värviga.
Kas Eesti poliitikas on palju silmakirjalikkust?
Silmakirjalikkus on kahtlemata olemas, kuid see pole ainult Eesti probleem. Inimene ei ole täiuslik ja poliitikas, kus eri huvid kõige tugevamalt kokku põrkuvad, tuleb see ebatäiuslikkus lihtsalt kõige ilmekamalt esile.
Milliseid iseloomuomadusi oleks te jõuludeks Eesti poliitikutele sussi sisse pannud?
Susside täitmise töö jätan ikka päkapikkudele. Aga rõõmu teeks küll, kui mitte ainult jõuluajal, vaid aasta läbi näeks rohkem vastutustunnet, asjatundlikkust ja sõnapidamist.
Mis peab meie elus 2006. aastal kindlasti muutma?
Loodan, et süveneb oskus väärtustada inimest ning arusaam sellest, milliseid ohte peidab endas võidujooks edukuse kui ülima hüve järele.
Kas Venemaad tasub 2006. aastal rohkem karta kui kunagi varem?
On tõsi, et 20. sajandi traagilised sündmused andsid eestlastele põhjust hirmutundeks. Kuid sellest tuleb üle saada. Hirm on halb nõuandja. Meie julgeolekupoliitika põhiohud seonduvad keskkonnakaitsega, näiteks Läänemere haavatavusega. Nende riskide maandamiseks on vaja ratsionaalset mõtlemist ja tegutsemist, mitte halvavaid emotsioone.
Olete seni lükanud tulevikku vastuse küsimusele, kas kavatsete ka 2006. aastal presidendiks kandideerida. Millal otsustate?
Erakonnad ei pea ära ootama minu otsust kandideerimise kohta ja võivad kandidaate välja pakkuda sellest sõltumata. Siiski arvan, et avalikkuse tähelepanu võiks lähikuudel keskenduda sellele, et sügisel valitud omavalitsused saaks tõhusalt tööle hakata. See on Eesti arengule olulisem kui asjaolu, kas presidendivalimiste-eelne kampaania kestab paar kuud rohkem või vähem. Seepärast ei kiirusta ma ka oma otsusega kandideerimisest.
Urmo Soonvald
|
| |
|
vpk.ee
