| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Postimees 30. detsembril 200530.12.2005
Arnold Rüütel ei tea veel järgmise presidendi nime
Kui poliitikute teod riivavad inimeste õiglustunnet, ei pehmenda seda vaikimine või hämamine, nagu ka juriidiline viide kuriteotunnuste puudumisele, ütleb president Arnold Rüütel aastalõpuintervjuus Postimehele.
Kui rahuliku hingega saab Eesti astuda üle aastavahetuse läve?
Ilmselt on inimestel üle Eesti mitmesuguseid tundeid ja mõtteid. Aga üldiselt võime rahul olla - 2005. aasta oli Eestile üsna hea. Ka aastat alustanud jaanuaritormi tagajärjed on nüüdseks enamjaolt likvideeritud. Ning poliitika-aastale punkti pannud otsused Euroopa Liidu ülemkogus võimaldavad meil üsna lootusrikkalt tulevikku vaadata.
Loomulikult leidub meid ümbritsevas maailmas küllalt ka rahutust ja ebakindlust. Usun aga, et tuleme sellega paremini toime, kui oleme uude aastasse astunud tasakaalu ja hingerahuga ning argimuresid kõrvale jättes.
Olete öelnud, et moraalsust ei saa sätestada seadusega, kuid moraalinorme eirates on mõeldamatu ka poliitika ja riigivalitsemine n-ö puhaste kätega. Kui puhtad on Eesti erakondade ja poliitikute käed?
Mitte nii puhtad, et saaks olukorraga täiesti rahul olla - kuid samas mitte ka nii määritud, et poleks põhjust loota paranemist. Poliitika moraalitaseme hindamisel sõltub palju muidugi võrdlusalusest - kas ajalises või ruumilises mõttes.
Tänapäeva Eesti on kindlasti avatum nii 15 kui 17 aasta tagusest Eestist ja on mitmesuguste rahvusvaheliste indeksite alusel transparentsem ka paljudest praegusaja maailma riikidest.
Samas säilib kõige selle kõrval filosoofiline küsimus: kas inimene on aastatuhandete jooksul oma põhiolemuselt muutunud paremaks? Riigid on aga teadagi inimeste looming.
Loomulikult tahame alati olemasolevast paremat. Valimistel saadud mandaat tähendab igale poliitikule valijate ootust olla kogu oma tegevusega eeskujulik. Kui erakonnad ei suuda õppida, siis nad kaovad. Ning valijad peavadki hinnaalandusteta alati nõudma moraalset ja puhaste kätega tehtud poliitikat.
Lõppeva aasta kodusteks märksõnadeks on ka näiteks pangajuht Ain Hanschmidti kahtlastena näivad tehingud, Keskerakonna logoga sarnased kohukesereklaamid kohalike valimiste eelõhtul ja võimupoliitikute ümbernurga-ütlemised, kui neilt selgeid hinnanguid küsiti. Kuivõrd kulgevad poliitika ja eetika Eestis käsikäes?
Ükski inimtegevuse valdkond ei saa kulgeda eetilistest hinnangutest lahus. Eriti otsekoheselt ja siiralt väljendavad inimesed oma kõlbelist suhtumist poliitikas ja poliitikutega toimuva kohta.
Kui poliitikute teod riivavad inimeste õiglustunnet, on moraalne hinnang karm. Seda ei pehmenda kangekaelne vaikimine või kaunisõnaline hämamine, nagu ka juriidilises keeles viited kuriteokoosseisu puudumisele.
Vaatamata sellele, et ka lõppeval aastal ei puudunud rahva õigustatud pahameelt teeninud väärteod, millesse oli segatud nii poliitikuid kui ka pankureid, usun, et ainult need juhtumid ei jää meenutama aastat 2005. Ilusat, tulemuslikku ja positiivset oli mällusööbivalt rohkem.
Kuidas muuta inimesed poliitika suhtes rohkem usaldavaks?
Need, kes poliitikaga on seotud, peavad sellest kaaskodanikele avatult ja arusaadavalt rääkima. Poliitikas on vaja rohkem solidaarsust ja tahet kokku leppida.
Mida vähem tekib poliitika ümber vähestest teadmistest lähtuvalt müstifitseerimist ja vandenõuteooriaid, seda parem. Poliitika on seda tegevate inimeste nägu ning seepärast peituvad selles viljad nii hea kui ka halva tundmise puult.
Arvasite kevadise valitsusevahetuse aegu, et enam ei piisa populismist: «Selleks on meie ühiskonnal küllaldane poliitiline kogemus, et mitte olla lihtsalt petetud ühe või teise poliitiku poolt.» Kuidas on see aasta õpetanud inimesi eraldama poliitikas terasid sõkaldest?
Oleme ju ikka aasta võrra targemad, mitte rumalamad. Kui satume uuesti samasugustele sõkaldele, suudame need kergemini ära tunda. Samas tekib alati kogu aeg juurde nii uusi teri kui ka sõklaid. Elu on näidanud, et populism leiab kandepinda ka Eestist küpsemates ühiskondades. Nii et pilgu ja kriitikameele peab jätkuvalt teravana hoidma.
Kuivõrd on poliitikud teie arvates tühjade lubaduste jagamise kotisuud koomale tõmmanud?
Poliitikud kalduvad liialt sageli mängima oma valijate väidetavalt lühikesele mälule. Samas tasuks neil iseenda tegusid ja lubadusi paremini meeles pidada.
Suurte lubaduste jagamise taga on enamasti lootus teenida nõnda valimistel rohkem hääli. Tuleb tunnistada, et selline arusaam pole kujunenud päris alusetult - soovmõtlemine ja unistustesse eksimine on ju inimestele alati omased olnud.
Loen ise õigemaks põhimõtet, et pead olema oma sõna peremees. Nii rahvatarkused kui ka kristlik kultuur õpetavad meid hindama sõna jõudu. Seepärast tahaks, et poliitika seostuks rohkem vastutustundliku analüüsiga.
Kui isegi luule kohta on kirjutatud, et see ei tule tuulest, siis miks peaks poliitika sealt pärinema? Ent tuleb ka arvestada tõsiasja, et kui võimul on koalitsioon, ei saa ükski pool kõiki oma lubadusi täita, vaid tuleb teha paratamatuid kompromisse.
Kui rahul olete praeguse valitsusega?
Tundub, et võib rahul olla küll. Erinevate maailmavaadete olemasolu koalitsioonis pole halvanud valitsuse tööd - seekord uude aastasse astudes ei ole jututeemaks valitsuse püsimine. On alust arvata, et see koalitsioon suudab jätkata järgmiste riigikogu valimisteni.
Mõned aastad tagasi sai kuulsaks teie ütlemine, et Eesti peab vahetama käiku. Kas ühiskonna mootoripöörded on nüüdseks muutunud?
Selgeima vastuse sellele leiame, võrreldes avaliku arutelu teemasid kolm-neli aastat tagasi ja praegu. Näeme, et oleme hakanud senisest rohkem väärtustama inimest. Usun, et algaval aastal süveneb veelgi arusaam, milliseid ohte peidab endas võidujooks edukuse kui ülima hüve järele.
Tammsaare on julgustanud meid ikka edasi püüdma ja kirjutanud: «Halb, kui igasugused unistused kaovad, see tähendaks väsimust, loidust, ükskõiksust.» Kust saaksid jõudu mõistlikeks unistusteks needki inimesed, keda sageli nimetatakse tõrjututeks või elule allajäänuteks?
Oluline on püüelda selle poole, et ükski inimene ei tunneks ennast tõrjutuna - sellest lähtuv trots ja käegalöömine tekitavad liialt valusaid tagajärgi.
Kui keegi tunneb ennast elule allajäänuna, on see ka nende inimeste probleem, kes jätavad kasutamata võimaluse öelda: «Sa suudad ja sa oskad ning me tahame sind aidata!» Me peame õppima üksteise unistusi tunnustama ja toetama.
Kõige tõhusamalt õnnestub elule allajäänud inimeste tagasitoomine aktiivseteks kodanikeks siis, kui suudame ühendada üldised taotlused ühiskonna väärtushinnangute muutumiseks väga konkreetsete riigivõimupoolsete sammudega
Teisalt on tõsiasi, et ka neil, kes näiliselt eluga hakkama saavad, ei ole sageli julgust unistusteks. Kui soovite, võib seda käsitleda täiesti reaalse julgeolekupoliitilise probleemina. Arukad unistused on oluline osa inimeseksolemisest, need määravad riigi ja rahva identiteedi tugevuse.
Praeguse Venemaaga oleks Eesti valmis leppima - minevikupärand ei peaks jääma meie olevikku ja tulevikku kammitsema, ütlesite ühes tänavuses intervjuus. Aga see kammitseb ikka. Kas on nii ja mida teha, kuidas olla?
Nõukogude Liit oli ülekohtule rajatud ja ülekohtu pidevast taastootmisest energiat ammutav impeerium. Sellel ühel kuuendikul planeedist elasid küll samasugused inimesed nagu mujalgi, nad elasid ja armastasid nagu inimesed ikka ning suutsid luua enda ümber palju head ja ilusat - kuid tegid seda mitte ümbritseva süsteemi kaasabil, vaid selle kiuste.
Kui ülekohus on kogunenud pika aja jooksul, kulub selle lahtumiseks ilmselt tõesti palju aastaid. Aga selleks, et ajaloo kammitsad üldse kaoks, tuleb juba täna vaeva näha. Seda saab teha väga praktiliste ettevõtmiste kaudu - ehitades uue Narva silla, kergendades piirialade inimeste ja omavalitsuste vastastikust suhtlemist, tihendades koostööd kultuuris, teaduses ja teistes valdkondades.
Vahetute kontaktide kaudu süveneb üksteisemõistmine nii üksikisikute kui ka riikide vahel. Riigid moodustuvad ju eeskätt ikka inimestest, mitte riigivõimu kindlustamiseks rajatud ehitistest.
Raske minevikupärandi ületamise üheks eelduseks on, et Venemaa tunnistab Nõukogude perioodil Balti riikidele tehtud ülekohut ja aktsepteerib nende iseseisvumist. Venemaa juhid võiks mõista, et Nõukogude Liidu lagunemine ei olnud katastroof.
Loodan ka, et algava aasta jooksul leiab Venemaal üha enam poolehoidjaid arusaam, et Balti riike on ekslik pidada vaenulikuks.
Ega te tagantjärele kahetse, et lükkasite tagasi Vene presidendi kutse sõita 9. maiks Moskvasse, Teise maailmasõja Euroopa-lahingute lõpu aastapäevale?
Ei kahetse. Minu õige koht oli siis oma rahva keskel. Kui oleksite koos minuga olnud tol päeval Järvamaal Albu vallamaja juures, mõistaksite seda kõige paremini.
Kohtusite sel aastal mitmel korral ELi uute naabrite - Gruusia, Moldova ja Ukraina presidentidega. Kas usute nende kinnitusi, et need riigid on tõepoolest valinud Euroopa-tee?
Soov kindlustada endale ja oma lastele turvalisem ja kõrgema elujärjega tulevik on omane kõigile rahvastele. Eesti on kõige selgemalt saanud kogeda, et parimad võimalused selleks seostuvad just nende demokraatlikku arengut hindavate rahvusvaheliste organisatsioonidega, mille liikmeks oleme nüüdseks saanud. Sama tee on avatud ka Euroopa Liidu uutele naabritele.
Eesti, Läti ja Leedu poole vaatavad need riigid suure lootuse ja usaldusega, pidades meid oma saatusekaaslasteks. Just meist lähtub kõige usutavamal kujul õppetund, et ka teisiti on võimalik. Neid ei tohiks üksi jätta.
Mõistagi on seejuures eeldusteks nende riikide püüdluste konkreetsus, hea tahe ja valmisolek kodutööga hakkama saada - ehk samad ülesanded, mis Balti riikide ees seisid tosinkond aastat tagasi.
Kas Gruusia, Moldova ja Ukraina esimene samm võiks olla lahkumine SRÜst kui otsustav lahtiütlemine minevikust ja tulevikulootuste selge kinnitus?
See on nende riikide enda otsustada, kas SRÜ on vorm, mis vastab nende uutele püüdlustele.
Leedu president Valdas Adamkus nimetas lõppevat aastat skandaalide ja skandalistide aastaks ning ütles, et tahaks selle maha tõmmata. Mida teile 2005. aastas rohkem oli - pettumust või heameelt?
Kindlasti on positiivset palju enam olnud. Vaadake või meie majanduskasvu.
Kuid tahaksin meenutada - võib-olla mõneti ootamatult - jaanuaritormi, mis tegi paljudele inimestele tõsist kahju. Meie päästjad tegutsesid oskuslikult, samuti kaitsevägi ja Kaitseliit. Ent eriti oluline, et väga palju oli vabatahtlikke, kes läksid inimestele appi.
Selline solidaarsus on ühiskonnas äärmiselt vajalik. Soovin, et samamoodi - abi vajavaid inimesi enda kõrval nähes - suudaksime tegutseda kõik: keskvalitsus, kohalikud omavalitsused, poliitikud, igaüks meist.
Kuidas möödub teie aastavahetus?
Aastavahetus möödub tavakohaselt pere keskel oma kodus Tartus. Ei midagi eksootilist, kuid just seetõttu kõige turvalisemalt ja hubasemalt.
Pärast viimaseid parlamendivalimisi 2003. kevadel lubasid võitjad, et edaspidi valib presidendi rahvas. Seda aga ei tule ega tule. Kas poliitikud kardavad rahvast?
Mina olen alati pooldanud, et Eestis võiks rahvas valida presidendi. Aga miks poliitikud pole seda suutnud otsustada, tuleb küsida poliitikutelt.
Kus tuleks teie arvates president valida - riigikogus või valijameeste kogus?
Arvan, et minul ei ole kohane siin soovitust anda. Kuid ma ei ole veendunud, et president tuleb valida riigikogus, mis tähendaks ju suhteliselt kitsa ringi poliitikute kokkulepet. Mida avaram ring, seda laiemalt väljendub ka rahva tahe, mis kindlasti on presidendivalimistel oluline.
Kellega teevad Eesti ajakirjanikud siin Kadriorus - presidendi residentsis - järgmise aasta lõpus presidendi intervjuu?
Ma ei tea seda.
Millal teie teatate, kas kandideerite või ei?
See, kas mina kandideerin, on nii vähetähtis küsimus presidendivalimistel. (Muigab.) Pean presidendivalimiste kampaania käivitamist enda poolt praegu ebakorrektseks. Uue kampaaniaperioodi asemel vajavad avalikkuse tähelepanu pigem sügisel valitud omavalitsused - kas on saadud korralikult tööle hakata, et kohalikku edendada. Rõhutan, see on Eesti tulevikule ülimalt oluline küsimus, mitte ettekääne isiklikust vastusest kõrvalehiilimiseks.
Aga te ju mõistate, et mitmed tuntud inimesed ootavad teie otsust, sest nad pelgavad end teie vastu seada?
Seaduse järgi kuulutatakse tavaolukorras presidendivalimised välja 60 päeva enne riigipea ametiaja lõppemist. Aega on praegu ju küllalt.
Me ootame teie otsust juuli keskpaigani?
Tahan veel korrata: ei ole õige, et minu otsusest oleneb nõnda palju, nagu te viitasite. Ärge ületähtsustage seda! Ka ekspresidendina on võimalik Eestimaa arengule kaasa aidata ja Eesti tegemised ulatuvad meie piiridest kaugemalegi. Eesti asja aetakse ka mujal. Mind on juba praegugi kutsutud kogemusi jagama Taga-Kaukaasiasse, Ukrainasse, Balkani riikidesse.
Te oskate pinget ülal hoida!
Ma ei ole veel teinud otsust, kas soovin uuesti kandideerida, ning ütlen ausalt, et ega ma selle otsuse tegemisega ülearu ei kiirusta.
Millist uut aastat soovite oma rahvale?
Soovin, et jätkuv majanduskasv annaks meile jõudu ja sisemine soov tahet aidata inimesi, kelle jaoks oleme iseseisvuse taastamise järel liiga vähe suutnud teha.
See on soov, et näeksime ühiskonnas igat inimest, eelkõige noort põlvkonda.
6 mõtet
- Kui erakonnad ei suuda õppida, siis nad kaovad. Ning valijad peavadki hinnaalandusteta alati nõudma moraalset ja puhaste kätega tehtud poliitikat.
- On alust arvata, et see koalitsioon suudab jätkata kuni järgmiste riigikogu valimisteni.
- Usun, et algaval aastal süveneb veelgi arusaam, milliseid ohte peidab endas võidujooks edukuse kui ülima hüve järele.
- Nõukogude Liit oli ülekohtule rajatud ja ülekohtu pidevast taastootmisest energiat ammutav impeerium.
- See, kas mina kandideerin, on nii vähetähtis küsimus presidendivalimistel. Pean presidendivalimiste kampaania käivitamist enda poolt praegu ebakorrektseks.
- Ka ekspresidendina on võimalik Eestimaa arengule kaasa aidata ja Eesti tegemised ulatuvad meie piiridest kaugemalegi.
Toomas Sildam, vanemtoimetaja
|
| |
|
vpk.ee
