| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele "Eesti Päevaleht" 10. septembril 200510.09.2005
Türgis riigivisiidi lõpetanud president Arnold Rüütel kinnitas intervjuus Eesti Päevalehele, et Türgil on euroteel veel palju ära teha.
Härra president, kas Eesti ja Türgi vahelistes suhetes on midagi, mis teeb need erakordseks?
Arvan, et midagi niisugust ei ole, mis teeks kas või meie visiidist midagi erakordset. Teame, et Eesti ja Türgi vahelised suhted on olnud head pikemat aega, ma nimetaksin siin neid aegu juba alates 1920. aastatest ja eriti tahaks rõhutada seda, et Türgi ei tunnustanud Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis, mis oli Eestile väga tähtis, sest see aitas kas või vaikides siiski tunnetada, et maailmas on meie toetajaid, kes ei toetanud Eesti okupatsiooni.
Ja nii kui me suutsime taastada oma iseseisvuse, tegime kohe varsti ettepaneku astuda Euroopa Liitu ja samuti ka NATO-sse. Ja kui NATO-sse astumine venis ja keegi kohe selget vastust ei andnud, siis Türgi oli üks neid, kes kindlalt toetas Eesti astumist NATO-sse. Ma arvan, et ka see on lähendanud Eestit ja Türgit väga oluliselt.
Ja küllap ongi vast see olnud küllalt suurel määral aluseks, et viimased poolteist aastakümmet on Eesti ja Türgi vahelised sidemed arenenud. Ma arvan, et ka Lennart Meri tegi väga palju selleks, et need kontaktid areneksid, samuti ka eelmised valitsused, ja nii on juba arvestatavaks kujunenud kas või Eesti ja Türgi vahelised majandussidemed ja samal ajal tuleb märkida, et arenguruumi on siin küllalt palju.
Ja ma usun ja veendusin selles, kohtudes nii presidendi kui ka parlamendi aseesimehega ja väga põgusalt vesteldes peaministriga, et mõlemapoolne huvi on kõrgemal tasemel olemas. Ja ma usun, et nendel kahel äriseminaril, kus mõlemad osapooled tutvustasid oma seisukohti ja arusaamu ja sellele järgnesid isiklikud kontaktid, leiti teatavasti küllalt palju konkreetseid huvitavaid küsimusi, et ärisidemeid arendada ja süvendada. Nõnda et midagi erakordset selles ei ole, ma kujutan ette, et see on tänasele integreeruvale maailmale täiesti normaalne protsess, seda enam, et Türgi soovib astuda Euroopa Liidu liikmesriigiks ja Eesti on juba liikmesriik, kes küllalt edukalt on selle protsessi läbinud. Ilmnes väga tõsine Türgi-poolne huvi, et kasutada Eesti kogemusi, kuidas võimalikult paremini suuta see protsess läbida.
Euroopas vaieldakse selle üle, kas Türgi sobib Euroopasse ja Euroopa Liitu või mitte. Kas Eestil on nüüd selles suhtes kindel seisukoht, kas Türgi on Euroopa või ei ole?
Ma arvan, et seda tuleb käsitleda protsessina. Tõesti on kultuuride erinevus küllalt oluline, aga samal ajal tuleb arvesse võtta seda, et Euroopa Liidu liikmesriigiks pole saanud ükski riik, kes pole läbinud seaduste harmoniseerimisprotsessi. See on alus ühiskonna väärtushinnangutesse suhtumisse. Läbi seaduste lõppkokkuvõttes me tunnetame seda protsessi. Ja siin on olulisi erinevusi, kui rääkida Türgi ajaloolisest kogemusest ja kehtivast olukorrast nende õigusruumis võrreldes Euroopaga.
Meiegi pidime vastu võtma tuhandeid õigusakte, et kohandada oma õigusruum Euroopa õigusruumiga. Tegelikult me alustasime oma õigusruumi Euroopa õigusruumiga kohandamist juba nõukogude aja lõpus, sisuliselt sellest hetkest alates, kui me 16. novembril 1988 deklareerisime, et taotleme oma iseseisvuse taastamist. Et meie seadused on ülimuslikud.
Väidan kindlalt seda, et omavahel ja kitsas ringis mitmedki seadused ja parandused, mis me tolleaegses ülemnõukogus tegime, olid eesmärgiga lähendada meie seaduslikku baasi euroopalikule seaduslikule baasile. Ja võib-olla selle tõttu oli meil suhteliselt kergem siis, kui me olime arvatud juba Euroopa Liitu kandideerivaks, seda protsessi realiseerida. Nõnda et see on Türgile tõsine protsess, mida ma ka oma mitmetel kohtumistel nii presidendi kui ka parlamendi asespiikriga ja nende kaaskonnaga püüdsin rõhutada, et seda protsessi tuleb võtta väga tõsiselt ja kui seda ei suudeta realiseerida, siis on loomulikult raskusi ka Euroopa Liitu vastuvõtmisega.
Ma tahaks rõhutada, et kujutan seda protsessina, see aga, et on eriarvamusi, see on täiesti loomulik protsess.
Kujutage ainult ette, et ilma igasuguse analüüsita ja mingisugustel ainult poliitilistel kaalutlustel võetaks Euroopa Liidu liikmeks, sellisel juhul EL ei suuda täita neid ülesandeid ja eemärke, mida liidu liikmed sellelt liidult ootavad. Aga mis puutub Türgi vastuvõtmist Euroopa Liitu, siis need on need küsimused, mis tuleks lahendada selle protsessi käigus. Aga ma usun, et on vaja mõtestada see protsess ka kaugele ette ulatuvalt, mida tähendab see näiteks mõnekümne aasta pärast Euroopale ja muule maailmale, samuti araabia maailmale.
Aga kaugemas tulevikus te siiski näete Türgit Euroopa Liidus?
Ma ei vastaks sellele. Sellepärast et kas on õige piiritleda: on liidu liige või teeb Euroopa Liit konkreetset riiki toetades väga tegusat konstruktiivset koostööd. Euroopa Liit on ju välja kuulutanud naabruspoliitika ja väga tõsiselt aidatakse Euroopa Liidu naabrusriike. Väga tõsiste programmiliste põhimõtete alusel tehakse koostööd ka kaugemate piirkondadega. Räägime siis Hiinast, Kesk- ja Kagu-Aasiast, räägime Kesk- ja Lõuna-Ameerikast jne, samuti Aafrika riikidest. Võib-olla ei ole õige praegu nii täpselt piiri panna, aga täiesti kindlasti on õige teha aktiivset koostööd, ja seda ka siis praeguses protsessis, mille suhtes Euroopa Liit on väljendanud oma seisukohta, ja usun, et 3. oktoober saab olema niisugune konstruktiivne lähenemine nendele küsimustele.
Kas Eestil on midagi õppida Türgi Venemaa-poliitikast?
Ma ütleks, et õppida on vaja, kui rääkida Eesti välispoliitikast, siis kõikide riikide välispoliitikast. Neid kogemusi tuleb teada, kuid välispoliitikat tehes on esimene küsimus selles, et see on kahepoolne konkreetse riigiga, kellega suheldakse, ja seda tuleb samuti vaadata laiemas ja kaugemale ulatuvas kontekstis. Ja kui siis Eesti-Vene suhetest rääkida, siis ma olen rõhutanud seda korduvalt ka president Putinile, et Eesti soovib häid suhteid, me soovime taastada näiteks valitsustevahelise koostöö, järgnevalt me sooviksime, et piiriküsimus lahendataks. Eesti on omalt poolelt selleks kõik nagu teinud ja siis järk-järgult tekib ka usaldus üksteise vastu, aga see on kahepoolne protsess, mida pole võimalik ühepoolselt realiseerida. Kordan veel kord Eesti head tahet, et Venemaaga suhted oleksid meil normaalsed, mõlemale poolele kasulikud ja et mõlemad oleksid sellest huvitatud.
Kas me võime olla rahul Eesti ja Türgi senise majanduskoostööga. Kas milleski on tulevikus näha olulist läbimurret?
Meie majanduskoostöö on suhteliselt tagasihoidlik. Viimase poolteise-kahe aasta jooksul on see küllalt kiiresti kasvanud, aga ruumi selle süvenemiseks on küllalt. Võib-olla ei oleks õige kasutada praegu selle protsessi juures sõna läbimurre. Ma ei tahaks uskuda, et lausa läbimurre oleks kas või praegu meie visiidi tulemusena ja nende majanduslike kontaktide tõttu, mis praegu täiendavalt tekkinud on. Kuid ma usun päris kindlasti, et see on siiski samm edasi majandussuhetes.
Heiki Suurkask
|
| |
|
vpk.ee
