| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele "Postimees" 6. jaanuaril 200506.01.2005
Poliitika keskmes peab olema inimene
President Arnold Rüütel soovitab aastaalguse intervjuus erakondadel mitte loota kohalike valimiste eel populistlikele ja kallitele plakatitele, kuid jätab ütlemata, kas tema kandideerib veel kord riigipeaks.
Aastavahetus on möödas, mis meid ees ootab?
Ees seisab üks sugugi mitte uus, kuid nüüd juba edasilükkamatu ülesanne, millel on palju tahkusid: peame leidma, kuidas riigi poliitika keskmesse asetuks Eesti inimene kui meie kõige väärtuslikum ressurss. Peame leidma lahendused, kuidas see seni eelkõige valimiskampaaniates kõlanud loosung muuta poliitika kujundamisel reaalselt toimivaks arusaamaks ja meie igapäevaste tegemiste lähtealuseks. Siinjuures tuleb jagu saada kiusatusest eelistada vaid mõnda üksikut arenguaspekti teistele. Peame mõtestatud tegevusega saavutama rahva jätkusuutlikkuse ja kultuuri kestmise.
Meil tuleb käised üles käärida ning mitte jääda imetlema oma seniseid edusamme. Näiteks infotehnoloogia osas tuleb hoida senist arengutempot, kuid lisades siia ka läbiva innovatiivsuse ja tootmistehnoloogia põhjaliku moderniseerimise. Selleks tuleb luua seaduste ja teiste vahenditega soodus kasvukeskkond. Tehnoloogia konkurentsivõimelisus on mõistagi oluline seepärast, et meil napib tööjõudu ja muid ressursse.
Tööjõudu saab sisse tuua.
Suhtun kriitiliselt võõrtööjõu sissetoomise kergekäelistesse plaanidesse - ainult suunatud migratsiooniga Eestit konkurentsivõimelisemaks ei tee. Ükski arenenud riik ei loovuta kergelt oma tippspetsialiste. Teadlased on juba osutanud ka võõrtööjõu teise põlvkonna integratsiooniprobleemidele.
Eesti arengu tuumikprotsess tuleb üles ehitada omamaistele jõududele. Ka pikaajalisemate välisinvesteeringute jaoks on kõige atraktiivsem just stabiilne ja jätkusuutlik kohalik inimressurss.
Milline võiks olla Eesti roll NATOs ja Euroopa Liidus?
Eesti on väljendanud tahet olla aktiivne liige nii NATOs ja Euroopa Liidus kui ka näiteks ÜROs, kus oleme osalised reformiplaanide arutelul. Aktiivsuses väljendubki meie tahe mitte jääda märkamatuks - ja see on kõige järgneva alus.
Meie edukuse võtmeks on oskus asetada oma huvid Euroopa ühishuvi konteksti ning samuti on vajalik partnerite ja mõttekaaslaste leidmine. Meid võetakse seda tõsisemalt, kui enda seisukohtade väljendamise ja põhjendamise kõrval suudame kodutöö hulgas läbi mängida olulisemate läbirääkimispartnerite seisukohad ning mõista nende argumentide tausta. Siis oleme oma retoorikas avatumad ja mõistetavamad teistele, ning suudame oma arusaamadest taganemata neid edukamalt aruteludes kaitsta.
Väikeriigil on mõnikord raske oma põhimõtteid kaitsta.
Kuulumine ühte või teise organisatsiooni tähendabki põhimõttekindlust. NATO rajaneb ühiskaitse printsiibil ja on oma tegevuses seda tõhusam, mida enam suudavad liikmesriigid lähtuda ühesugustest rahvusvaheliselt kehtivatest põhimõtetest. Euroopa Liidul on omad alusprintsiibid, millest lähtudes tuleb meil alanud aastal tegeleda ka põhiseaduse lepingu sügavama analüüsiga.
Sel moel saame anda oma panuse Euroopa arengusse ning kaitsta arusaama, et erinevad kultuurid, rahvad ja riigid on võrdõiguslikud. Mõtet laiendades võib ka öelda, et see on nii meie huvi kui kohus vähendada maailmas tooni andvat vägivalda selle kõige erinevamates avaldumisvormides.
Kas ELi põhiseaduse leping tuleks panna rahvahääletusele või piisab tõesti vaid Riigikogu otsusest?
Selle peab otsustama Riigikogu. Aga mulle tundub ühe võimalusena korraldada enne ulatuslik rahvaarutelu ja otsuse teeb Riigikogu. Siis on saanud rahvas võimaluse öelda oma arvamuse ja parlament üldistab selle.
Jaanuari viimasel pühapäeval peaksid Iraagis toimuma üldvalimised. Kui järgneks mingigi rahunemine, kas võiks see avada Eesti sõduritele tagasipöördumise ukse ja nende missiooni ei pikendata?
Raske kommenteerida, kuigi me kõik loodame ju parimat. Iraagi ühiskond on aga lõhestunud, mis raskendab valimiste läbiviimist nii, et nende tulemused oleksid tõesti objektiivsed. Seetõttu on rahvusvahelise kogukonna kohustus väga tõsiselt aidata kaasa Iraagi siseprobleemide lahendamisele, et väheneks nende mõju ja surve, kes on tagurlikel seisukohtadel.
Mida teha Venemaa, meie murelapsega?
Venemaast kui otsesõnu murelapsest pole ilmselt õige rääkida. Iga riik tahab, et teda tõsiselt võetaks, ja seda Eesti Venemaaga suheldes kahtlemata teeb - riikidevahelistele suhetele kohaselt eeldades, et tõsiselt võtmine on vastastikune. Sellekohane poliitiline tahe aitab kõige paremini saavutada riikidevahelistes suhetes positiivseid tulemusi.
Kui Teine maailmasõda lõppes, jäi Euroopa kohale mõjusfääride näol Molotovi-Ribbentropi pakti vari, Balti riikidele jäi pakt täielikult kehtima. Sellest kontekstist lähtudes on sobiv alus Eesti ja Venemaa teineteisemõistmiseks olemas - 1989. aastal võttis NSV Liidu rahvasaadikute kongress vastu otsuse, millega tunnistas Molotovi-Ribbentropi pakti õigustühiseks. Objektiivse hinnangu andmine möödunule ka Venemaa kui NSV Liidu õigusjärglase poolt ning vastastikusest heast tahtest kantud teod aitavad kindlasti kaasa heanaaberlike suhete tugevnemisele.
Kuidas tuua rahulikku meelt ja selget pilku siseriiklikku ellu, kus nüüd algab üks pidev valimiste-eelne aeg - 2005 kohalikud, 2006 presidendi- ja 2007 Riigikogu valimised?
Rahulikku meelt ja selget pilku on Eestis vaja igal ajal, mitte ainult valimiste eel. Aga taas tuleb tõdeda, et selleks on vaja tahet. Suurel määral ootab avalikkus sellist tahet poliitilistelt jõududelt, kes valimistel ennast näitavad.
Vastutustunnet ja elukogemust on vaja nii programmiliste seisukohtade väljatöötamisel, et ei seataks üles valijaid eksiteele viivaid saavutamatuid eesmärke, kui ka valimisaegsete hüüdlausete sõnastamisel, et need ei kujuneks meie avalikku ruumi risustavaks.
Võimalus oma arvamust väljendada on ju ka igal valijal, esmalt loomulikult valimiskasti juures. Aga loodan, et kodanikuühiskonna areng on jõudnud niikaugele, et inimeste arvamus selles osas kostab välja ka enne mandaatide jaotamist.
Kuidas?
Tahan loota ajakirjanduse kaasabile, et valimiste eel toimuv avalik arutelu oleks tõsine, süvitsi minev ja kõiki valdkondi hõlmav võimaluste analüüs, mitte meelelahutustööstuse «tõsieluseriaali» reeglite järgi kulgev lubaduste konkurents. Määrav ei peaks olema reklaamikulutuste summa, vaid poliitika sisukus. Mõtteviis, mille kohaselt üks miljon krooni reklaamikulusid tähendab saadikukohta Riigikogus, ei tee parlamenti või kohalikku volikogu tegusaks ega demokraatlikuks.
Kas Eesti erakondade hulka mahub veel uusi tulijaid?
Selles vallas on toimunud päris olulised muudatused. Kogemusi on saanud erakonnad ja ka valijad. Nii tahan loota, et juba järgmistel valimistel ilmnevad need kogemused: erakonnad suudavad selgemalt tõusta maailmavaatelisele tasandile...
Olete optimist?
Ma olen alati olnud optimist, sest teistmoodi ei areneks elu edasi. Enam ei piisa populismist.
Selleks on meie ühiskonnal küllaldane poliitiline kogemus, et olla lihtsalt petetud ühe või teise poliitiku poolt.
Miks on suured erakonnad hakanud lagunema, nagu juhtub Keskerakonnaga, või kaotama rahva toetust, nagu juhtub eelmiste valimiste suurüllataja Res Publicaga?
Võib-olla ei olnud paljudel kogemusi ja ei suudetud oma põhimõttelisi maailmavaatelisi seisukohti sõnastada küllalt selgelt, olgu tegu sotsiaal- või majandusküsimustega. Ja valija ei ole seda ebaselgust mõistnud.
On vaja vähem populistlikke ja väga kalleid plakateid ning rohkem tuleb kohtuda rahvaga, et selgitada inimestele sisulisi probleeme ja koos mõelda, kuidas muredest üle saada. Ja loomulikult peab täitma oma lubadusi. Selles on küsimus.
Vähem kui kahe aasta pärast on presidendivalimised. Kas teie kandideerite teiseks ametiajaks?
Minu vastus tähendaks presidendi valimiskampaania avamist, mis oleks ühiskonna eksitamine.
Ärge eksitage, vaid öelge, kuidas on. Te olete ju enda jaoks selle selgeks mõelnud?
Ma ei ole päris nii kindlalt mõelnud, et seda lausa ütelda, ja seega eksitaksin ühiskonda, kui hakkaksin praegu rääkima ühte või teistpidi. Püüan praegu aidata kaasa meie ühiskonna sellele arenguetapile ja kui avatakse valimiskampaania, on loomulikult ka minul vaja öelda rahvale selge sõna.
Täna me seda sõna ei kuule?
(Vaikib, naeratab, laiutab käsi.)
Kuidas te oma tervist hoiate? Andke, palun, retsept.
Olen kogu aeg olnud tervete eluviisidega: nooruses küllalt tõsiselt spordiga tegelenud ja hiljem füüsilise tööga.
Nii palju kui võimalik, olen ka looduses viibinud. Nii praegugi, kui annan endale füüsilist koormust, töötades Tartu ja Saaremaa kodudes või kasutades selleks Kadrioru aeda. Ja seda vaatamata ilmale.
Teen kerget sörki või kepikõndi - see loob väga hea enesetunde. Ka kõige rajusema ilmaga.
Toomas Sildam
|
| |
|
vpk.ee
