| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele ''Nezavisimaja Gazeta'' 20. jaanuaril 200520.01.2005
Millised on Teie Venemaa visiidi eesmärgid? Miks pole Te nii kaua siin käinud?
Pärast seda, kui kaitsesin 1991. aastal Moskvas, Üleliidulises Põllumajandusteaduste Akadeemias oma doktoritööd, pole tõesti olnud palju võimalusi Venemaa külastamiseks. Viimane visiit toimus seoses Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumise ja Peterburi linna 300. aastapäeva tähistamisega ülemöödunud aastal.
Riigipea välisvisiidi toimumiseks on vaja teatud tingimusi ja mõlemapoolset eeltööd. Loodetavasti saame edaspidi Eesti ja Venemaa suhteid oluliselt tihendada - nii, nagu headele naabritele kohane.
Seekordne külaskäik on seotud Õigeusklike Rahvaste Ühtsuse Rahvusvahelise Fondi poolt mulle määratud autasu üleandmisega. See preemia on määratud küll mulle, aga kindlasti tunnustatakse sellega kogu Eesti ühiskonna poolt saavutatud edusamme erinevate kristlike kirikute probleemide lahendamisel.
Kas Teie visiidi ajal allkirjastatakse mingeid dokumente? Teie hinnang majanduslikele, poliitilistele ja kultuurilistele suhetele Eesti ja Venemaa vahel? Millised on meie suhete komistuskivid?
Selle visiidi käigus riikidevahelistele dokumentidele alla ei kirjutata. Küll aga väärib rõhutamist, et Eesti ja Venemaa vaheline piirileping on valminud juba aastaid tagasi ning poliitilise tahte olemasolul võiks selle alla kirjutada.
Eesti soovib Venemaaga suhteid arendada konstruktiivse partnerluse vaimus. Oleme koostööks avatud. Eesti tahab jätkata poliitilist dialoogi kõrgel tasemel ning mõlemapoolseid huvisid arvestades. Positiivsed arengud Eesti ja Venemaa suhetes on aga kindlasti võimalikud mõlema poole poliitilise tahte olemasolu korral.
Kindlasti toetame vastastikku kasulike majandussidemete arenemist. Eesti kuulumine Euroopa Liitu (nagu ka NATO-sse) võib Venemaa jaoks kindlasti avada uusi võimalusi. Eraldi nimetaks siinkohal regionaalse koostöö arendamise vajalikkuse meie riikide piirialadel. Eesti kasutab aktiivselt erinevate Euroopa Liidu programmide võimalusi. Kui suudaksime riikidevahelises koostöös ületada mõned senised takistused ja luua majandusele arenguks parema keskkonna, on täiesti reaalne loota ettevõtluse arenemist ja uute töökohtade tekkimist regioonis. Väga oluline on piiriülene koostöö võitlusel kuritegevuse ja sotsiaalprobleemidega.
Kuigi Euroopa Liit ja Venemaa on alla kirjutanud kahepoolse protokolli kaupade ja teenuste turulepääsu osas, on veel lahtisi küsimusi multilateraalsetel läbirääkimistel. Praegu kehtivad raudteetariifid on Venemaa poolt kehtestatud Eestit diskrimineeriva poliitilise otsusega, see küsimus on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglite kontekstis problemaatiline ka Venemaa enda spetsialistide hinnangul. Nõnda on aga teadlikult jäetud kasutamata väga tugeva arengupotentsiaaliga kaubanduskoostöö võimalused mitte ainult Eesti ning Leningradi ja Pihkva oblasti vahel, vaid ka laiemalt - Skandinaavia ja Loode-Venemaa ning miks mitte ka Euroopa ja Ida-Aasia majandussuhete kontekstis. Seepärast on loomulik, et oleme seda teemat korduvalt tõstatanud Euroopa Komisjoni ees.
Kas Teie arvates on Eestis venekeelse elanikkonna probleem?
See teema on teadlikult püütud tundlikuks muuta. Eesti on demokraatlik riik, kus kõigil kodanikel on võrdsed õigused ja kohustused rahvusest sõltumata. Võib öelda, et kõik Nõukogude Liidus elanud rahvad on Stalini rahvastikupoliitika ohvrid. Ka vene rahvas, kelle praegused tõsised demograafilised probleemid on olulisel määral tekkinud just tolleaegse poliitika tagajärjel.
Eestis elab tänapäeval inimesi kokku umbes sajast rahvusest, aga poliitika rahvusvähemuste suhtes on üks. Inimestel on ühesugused rõõmud ja mured, rahvusest või usutunnistusest sõltumata. Seda ei ütle teile ainult mina eestlasena, sama võib teile vastata ka mõne teise rahvuse esindaja, kes Eestit oma koduks peab. Selgelt on mööda saamas ka see periood, kui poliitilisi organisatsioone püüti Eestis üles ehitada rahvusliku jaotumise alusel.
Valitsusväline Eestimaa Rahvuste Ühendus, kuhu kuuluvad kümnete vähemusrahvuste organisatsioonide esindajad, võttis oma viimasel foorumil vastu deklaratsiooni, kus muuhulgas on öeldud: ''Eestimaa Rahvuste Ühendus tunneb muret Venemaa jätkuva sekkumise pärast Eesti rahvuspoliitikasse. Rahvusvähemused ei tunneta, et nende õigusi Eestis rikutakse. Venemaal pole õigust esindada Eesti rahvusvähemusi. Eestimaa Rahvuste Ühendus kutsub kõiki Eesti Vabariigi rahvusvähemuste kogukondi ja nende organisatsioone tegema konstruktiivset koostööd Eesti riigi hüvanguks.''
Loomulikult on meil, nagu kiirelt arenevas riigis ikka, mitmesuguseid muresid. Aga nende käsitlemisel tuleb ka rääkida põhjustest, miks need on tekkinud. Näiteks suur kodakondsuseta isikute arv, mis praegu on umbes sada viiskümmend tuhat, on otseselt Nõukogude Liidu ja fašistliku Saksamaa vahel sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti ja sellele järgnenud teadliku ümberrahvastamise tulemus. See probleem on tekkinud Eesti riigist sõltumatult, kuid on täna kiirelt vähenemas. Eesti kuulumine Euroopa Liitu suurendas märgatavalt soovi Eesti kodakondsusesse astuda. Oleme suutnud pidevalt parandada kodakondsuse taotlemisega seotud koolitusvõimalusi. Näiteks noorte gümnasistide poolt on väga aktiivset kasutamist leidnud võimalused koos koolieksamite tegemisega ka kodakondsust taotleda.
Eesti oli esimene riik Euroopas, kus said täidetud kõik OSCE rahvusvähemuste ülemkomissari soovitused ja ettepanekud. Viimasena neist võeti 1998. aastal vastu kodakondsuse seaduse muudatus, millega võimaldati alla 15-aastastele kodakondsuseta vanemate lastele naturalisatsiooni korras taotleda Eesti kodakondsust.
Rääkige palun Teie riigi haridusreformidest. Kas ''vead'', mida tegi Riia reformides Läti hariduselu, on arvesse võetud?
Haridusvaldkonna reformimise teemadel toimub Eestis aktiivne arutelu. Kahtlemata on see tundlik küsimus, mis nõuab kompleksset ja vastutustundlikku lähenemist.
Mis puudutab koolides osaliselt riigikeelsele õppele üleminekut, siis see toimub järk-järgult alates 2007. aastast. Venekeelsete koolide õpilased on ise juhtinud riigivõimu tähelepanu tõsiasjale, et meil ei jagu piisavalt õpetajaid eesti keele õpetamiseks.
Kas kavatsete osa võtta Moskvas 9. mail toimuvatest pidustustest , mis on pühendatud võidu 60. aastapäevale? Kas Teiega ühinevad ka Teie kolleegid Lätist ja Leedust?
Läti president on oma osalemisest juba teatanud. Leedu ja Eesti riigipea poolne lõplik seisukohavõtmine toimub edaspidi, lähitulevikus. Praegu veel otsust pole.
Suurem osa Balti riikide politolooge ja meediakanaleid, sealhulgas ka Eestis, väidavad, et nende riigipeadel ei tasuks pidustustel osaleda. Kuidas Te seda kommenteerite?
Sellel teemal on toimunud Eestis aktiivne avalik arutelu. Arvamusi on nii poliitikute kui ajakirjanike poolt kõlanud nii ühes kui teises suunas - ja seda siiski üsna võrdväärsel hulgal.
Fašistliku Saksamaa üle saavutatud võidu 60. aastapäeva tuleb tähistada. Selle võidu hinnaks olid kümned miljonid kaotatud inimelud, mida mälestada on meie ühine kohus. Mobiliseerituna Nõukogude armeesse võitlesid tuhanded Eesti mehed fašismi vastu Eesti Laskurkorpuse koosseisus. Hitlerlik režiim, mis ei pidanud lugu Balti riikide iseseisvusest, oli ka Eesti Vabariigi vaenlane.
60 aastat tagasi tekkinud probleem seisnes aga Eesti jaoks selles, et kui üks võõras vägi läks minema, siis tuli teine asemele. Seda, kui keeruline oli tollal eesti rahva saatus, näitab asjaolu, et nii Punaarmeesse kui Saksa sõjaväkke jagus Eestist tuhandeid mehi. Juhtus sedagi, et sünniaasta järgi mobiliseeritutena sattus samast perekonnast üks poeg ühele ja teine teise poole rindejoont.
1944. aastal pidasid noored eesti sõjaväelased, kes olid mobiliseeritud Saksa armeesse, Tallinnas lahingut taganevate saksa väeosadega. Nad kandsid samu mundreid, kuid nende eesmärgid olid täiesti erinevad. Selsamal sügisel jõudis Tallinnas tegutsema hakata iseseisva Eesti Vabariigi valitsus. Meie parlamendihoonele heisati sinimustvalge rahvuslipp. Kui Nõukogude armee seejärel Tallinna tuli, ei heisatud punalippu mitte haakristiga lipu, vaid Eesti rahvuslipu asemele.
Samal ajal põgenes Eestist Lääne poole umbes 10% meie tolleaegsest elanikkonnast. Nende seas oli palju haritlasi, ent oli ka külade kaupa lihtsaid maainimesi, kes jätsid maha oma kodud ja koduloomad. Põhjuseks, miks nad põgenesid, oli vaid ühe sõjaeelse aasta jooksul koondunud ohutunne stalinistliku terrori ees.
Balti riikide inkorporeerimist Nõukogude Liitu 1940. aastal ei saa nimetada muul kombel kui okupatsiooniks. Teisiti pole võimalik seletada fakte, et kavakindlalt hukati või saadeti vangilaagrisse kogu kõrgem ohvitserkond, valitsuse liikmed ja paljud teised ühiskonnaelu juhtivad tegelased. Vaid nädal enne seda, kui Saksa väed tungisid üle Valgevenemaa piiri, küüditati üle 10 000 inimese loomavagunitega Siberisse.
Pärast sõja lõppu arreteerimised ja tuhandete inimeste küüditamised jätkusid. Nii et paraku oli paadiga üle mere põgenenute ohutunne igati põhjendatud. Need faktid meie rahva mälus ongi ajalooliseks aluseks arutelule Eesti ühiskonnas, kas Vabariigi President peaks maikuus Moskvasse sõitma või mitte.
Viimasel ajal täheldatakse Eestis nõukogude sõjameestele püstitatud mälestusmärkide rüvetamist. Teie kommentaar. Milliseid meetmeid on seoses sellega tarvitusele võetud? Neil päevil vabandas peaminister Juhan Parts valitsuse poolt vastu võetud otsuse eest maha võtta mälestusmärk eestlastele, kes sõdisid natside poolel. Kuidas suhtute Teie sellesse avaldusse?
Mälestusmärkide rüvetamine on huligaansus, mida ei saa õigustada ning mis on seaduse alusel karistatav. Eesti politsei tegeleb tõsiselt selliste asetleidnud juhtumitega, avalik arvamus nende osas on selgelt hukkamõistev.
Möödunud sajandi keerulised ja Eesti rahvale traagilised ajaloosündmused, millele eelmisele küsimusele vastates ka viitasin, vajavad põhjalikku teaduslikku analüüsi ja hinnangut. Loomulikult tuleb neid ajalookäsitlusi ja hinnanguid ulatuslikult tutvustada ja selgitada nii kodu- kui välismaal.
Ausammaste püstitamine, millel võivad olla kõige paremad kavatsused, ei asenda õiglaseid hinnanguid ega veenvaid selgitusi. Küll aga võivad niisugused ausambad viia kahetsusväärsete tulemusteni, nii nagu Lihulas juhtus. Vigade parandamisel tehtud uued vead oli põhjus, miks meie peaminister Lihula inimeste ees vabandas.
Venemaa vaatlejad on täheldanud, et Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Euroopa Liiduga on kutsunud esile venevastase meeleolu Euroopa Liidus. Kas olete sellise hinnanguga nõus?
Ma pole selle hinnanguga mingil juhul nõus. Balti riikide huvi on lähiajaloo probleemid selgeks rääkida Venemaaga koos, mitte Venemaale vastandudes. Sobiv alus üksteisemõistmiseks on ju olemas - 1989. aastal võttis Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongress vastu otsuse, millega tunnistas Molotov-Ribbentropi pakti õigustühiseks. Objektiivse hinnangu andmine möödunule ka Venemaa kui Nõukogude Liidu õigusjärglase poolt aitab kindlasti kaasa heanaaberlike suhete tugevnemisele.
Eestile on Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina olulised heanaaberlikud ning vastastikku kasulikud suhted Venemaaga. Koostöös teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega oleme huvitatud Euroopa Liidu - Venemaa strateegiliste suhete ülesehitamisest ja tugevdamisest ühiste väärtuste alusel. Eriti tõstaksin esile selliseid koostöövaldkondi nagu julgeolek, majandus ja keskkonnakaitse. Eesti on valmis edasiliikumiseks ja otsekontaktideks ka kahepoolsetes suhetes.
Milliste tunnetega vaatab Eesti esimesele Euroopa Liidus ja NATO-s oldud aastale?
Euroopa Liitu ja NATO-sse kuulumine on toonud Eesti ellu kindlustunnet ja selgust nii rahvusvahelistel teemadel kui Eesti siseküsimustes. Strateegiline sihiseadmine on paremaks muutunud nii sise- kui välispoliitiliselt. Seepärast on alust loota, et suudame leida senisest rohkem võimalusi, et poliitika keskmesse asetuks Eesti inimene kui meie kõige väärtuslikum ressurss.
Euroopa Liiduga liitumise perspektiiv aitas Eesti ühiskonnas kaasa kiirete ja ulatuslike sotsiaal-majanduslike reformide läbiviimisele. Ühtlasi fokuseeris see kogu riigi administratsiooni tegevuse ja eesmärgid. Oleme kaardistanud Eesti strateegilised huvid Euroopa Liidus nii lühemas kui pikemas perspektiivis. Meie edukus Euroopa Liidus sõltub meie oskusest asetada oma huvid Euroopa ühishuvide konteksti ning suutlikkusest kaasa rääkida Euroopa Liidu otsustusprotsessi kõikidel tasanditel. Loomulikult eeldab see ka tõhusat kodutööd, meie seisukohtade aktiivset ja asjalikku tutvustamist ning mõttekaaslaste ja partnerite leidmist.
NATO liikmena soovib Eesti kaasa aidata üleatlandiliste suhete tugevdamisele, sest vaid tugev liit tagab eesmärgiks seatud julgeoleku. Soovime olla mitte ainult julgeoleku tarbijad, vaid ka selle loojad. Teisiti tänapäeva rahutus ja kiirelt muutuvas maailmas ei saa.
Liikmelisus on toonud meile kaasa uusi kohustusi. Eesti jätkab aktiivse osalejana rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel. Meie kaitseväelased on praegu Kosovos, Afganistanis ja Bosnia-Hertsegoviinas, samuti Iraagis.
Euroopa Liidu ja NATO liikmestaatuse toel suurenenud stabiilsus aitab Eesti riiki nii kohustuste täitmisel oma rahva ees kui suhetes meie partnerriikidega. Eesti jaoks on väga oluline, et sel moel on meil olemas täiendavad võimalused ka suhete arendamiseks Venemaaga ning me soovime neid võimalusi kindlasti kasutada.
Andrei TEREHOV
|
| |
|
vpk.ee
