| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Maaleht 9. mail 200309.05.2003
Arnold Rüütel istutas lapsena Pätsi auks tamme
Intervjuu 10. mail 75aastaseks saava Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütliga
Milline teie lapsepõlvekodu oli?
See kujutas endast kõige ehtsamat külakogukonda, mis oli saavutanud omamoodi täiuse. Täiuse selles mõttes, et olid välja kujundanud õiged väärtushinnangud. Töö oli absoluutne norm või kohustus kõigile ja seda ka juba lastele.
Loodusesse suhtuti nii, et nähti ette paljude aastate peale, mis on perekonnal vaja ja kujundati keskkond, et sealt oli kogu aeg võtta ning mitte ainult oma põlvkonna, vaid ka tulevaste põlvkondade jaoks.
Aga traditsioon oli ka, et näiteks kõige paremad kalastamise kohad - minu koduküla oli mõne kilomeetri kaugusel Riia lahest - jagati igal aastal ringi ja need anti reeglina paljulapselistele peredele. Ka kaldale uhutud mereadru jagamisel anti ikka mõni koorem rohkem paljulapselisele perele.
Minu perekond elas selles mõttes väga meeldivalt, et oli kontakt ka emapoolsete vanavanematega, kelle kodu oli samas külas vaid paar maja edasi ja me, lapsed, käisime mitu korda päevas nende juures.
Sõja ajal, kui meie küla kohal oli õhulahing, pani üks Nõukogude lennuk minu tädi popsitalu maja põlema ja pärast seda elas ka tädi meie juures. Nii oli meil peres võimalik suhelda eri põlvkondadega ja see kahtlemata rikastas meid.
Nii elati minu isakodus, aga nii elati ka minu koduküla kõikides peredes, me ei olnud mingi erand. Kui saaksime järgida neid sageli unustatud külakogukonna väärtusi, kui paljud asjad oleks meil paremini!
Kui päevatööd olid tehtud, peeti meie peres videvikutundi. See oli aeg, kus ei tasunud veel petrooleumilampi põlema panna, sest petrool oli kallis, sõja ajal seda ka lihtsalt ei olnud.
Aga videvikutundi peeti mitte ainult sellepärast, et valgus oli kallis, vaid see oli perekonnas vana traditsioon.
Minu töö oli igal õhtul kari koju ajada, siis kutsuti tuppa. Räägiti, mis päeva jooksul tehtud ja mis oleks homme tarvis teha, kuidas me kõik, ka lapsed, saaksime sellele kaasa aidata.
Aga sageli istusime lihtsalt niisamuti ja lihtsalt oli väga hea olla. Isegi meil, lastel, olgugi et mäng oli pooleli jäänud, ikkagi oli tahtmine istuda seal.
Mis on saanud sellest külast, kust te pärit olete?
Küla on alles, ehkki sõja lõpus käis ta lahingutes mitu korda sakslaste ja venelaste vahel käest kätte. Ka minu isakodu sai mitu mürsutabamust, mille jäljed on tänaseni näha.
Igas peres praegu keegi elab veel, aga mitte enam need inimesed, kes tollel ajal. Paljud on hoopis mujalt tulnud.
Kuidas kodu mõjutas teie edasisi valikuid?
Minu elu kujundas suurel määral see aeg, milles minu nooruspõlv möödus.
Sõda algas, kui ma olin kaheteistaastane ja see määras ka minu haridustee. Valikuvõimalusi peaaegu ei olnudki.
Isa loomulikult soovis, et minust saaks taluperemees ja orienteeris mind sellele. See mulle ka meeldis, sest on väga meeldiv olla loodusega kontaktis.
Läksingi vanemate soovitusel õppima põllumajanduskooli ja edasi juba mandrile, täpsemalt Jäneda põllumajandustehnikumi, kus sai siis juba tõelist põllumehetarkust õppida.
Edasi Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonda, aga siis kahjuks tuli sõjavägi, ja see jäi pooleli. Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetasin juba aastaid hiljem.
Aga eks mul, nagu igal noorel mehel, olid ka salasoovid: algul minna merele, pärastpoole näiteks arhitektuur, isegi kunst huvitas mind väga, huvitas ka muusika.
Mängisime muide õega algkoolis keelpilliorkestris. Nagu tõelises orkestris, noodist mängisime. Esinesime väga paljudes kohtades väljaspool oma kooli ja ka oma valda. Vaatamata sellele, et raha oli vähe, osteti meile ka pillid koju.
Kuidas teie isa suhtus sündmustesse, mis Eestis 1940. aastal toimusid?
Minu kodu oli väga rahvuslikult häälestatud. Kui 1939 tulid väed Eestisse, siis see oli traagiline ja kogu küla elas sellele kaasa. Aimati ohtu ja aimati õigesti.
Meie külas olid küllalt suured talud, 30hektarised, keskmiselt talu kohta 5-6 lehma.
Minu isakodu oli võibolla selles mõttes jõudnud teistest veel kaugemale. Oli suudetud muretseda kaasaegsed adrad, kultivaatorid, vanast ajast isegi hobustega veetav rehepeksumasin, rääkimata loorehast ja heina- ning viljaniidumasinast, mida sai isegi teatud määral programmeerida.
Kui siia lisada ema vanemate talu 30 hektarit samas külas, mida ka meie pere haris, siis tuli kokku juba 60 hektarit ja see tähendas kindlasti, et oleme küüditamise ohus. Niisuguse talu pidaja oli ju kindlasti selleaegses mõistes kulak, siin polnud kahtlustki.
Kõigil neil küüditamiste perioodidel me ei maganud üldse voodiski, põhud olid lihtsalt kambrisse maha pandud, kõikidel olid seljakotid valmis kõige vajalikuga ja ootasime, mis juhtub.
Oht oli seda enam, et perekond oli tuntud rahvusliku mõtlemisega. Aga seda oli ka kogu meie küla rahvas, keegi ei mõelnudki teistmoodi.
Veel lõi täiendava represseerimise ohu see, et isa oli sõja ajal mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Kuivõrd ta oli Eesti sõjaväes allohvitser, siis ta oli ka teatud aukraadiga. Rindel ta ei olnud, aga sõjaväes siiski oli. Saksa armee taganedes ta jõudis koju tagasi. Kuid kõik läks siiski nii, et midagi ei juhtunud. Pärast olen küll kuulnud, et olime ka küüditatavate nimekirjas.
On see teid edasises elus takistanud, et isa oli Saksa sõjaväes?
Nii üllatav kui see ka ei ole, minule seda ametlikult ei ole ette heidetud.
Loomulikult sellist täpset elulugu ka tollal kirja ei pandud. Aga kodukandis ei olnud see küll teadmata.
Aga võibolla Saaremaa selles mõttes ka erines paljudest teistest piirkondadest, et saare rahvas hoidis üksteist. Kui inimene oli õiglane ja heatahtlik - ja ma ei suuda meenutada kordagi, et minu vanemad oleksid külas kellegagi tülitsenud -, siis selliseid kohalikke pealekaebamisi eriti ei olnud.
Kuidas teie isa suhtus ja kuidas ta nüüd suhtuks kogu sellesse karjääri, mis te olete teinud?
Isa suri suhteliselt noorelt (1965. aastal - toim) ja kogu minu karjääri ta ei näinud.
Aga ta elas ju ka Nõukogude ajal ja nende tegemiste osas tema eluajal suhtus ta minusse usaldusega ja ta ei ole kunagi minu ühtegi tegemist või käitumist hukka mõistnud. Kui ma midagi olin teinud, siis ta hindas seda, et ilmselt tuli niimoodi teha.
Mitu kodu teil on elu jooksul olnud?
Saaremaal esimene, siis Tartu kodu olen oma kätega ehitanud ja nüüd siis saatuse tahtel olen Tallinnas kahes kohas elanud enne siia Kadrioru lossi asumist.
Ühes varasemas intervjuus ütlesite, et see loss teile elupaigana eriti ei meeldi. Kas olete nüüd siin harjunud?
Olen muidugi selle poolteise aastaga siin juba ära harjunud, aga selle maja minevik on tõesti raske olnud ja sellele mõelda ei ole kerge.
Mitu puud olete te oma elus istutanud?
Päris palju, aga arvuliselt jään vastamisega hätta.
Esimene teadlik puude istutamine oli algkoolis, kool organiseeris istutamise kohe päris minu kodutalu taga, kus oli liivane ja vähem viljakas ala. See metsatukk on praegu kohe päris suur ja võimas.
Edaspidi on istutatud üksikuid puid paljudesse parkidesse mitmete ürituste puhul.
Aga nooruspõlvest veel tuleb meelde, et istutasime tamme Pätsi auks oma koolimaja ette, see kasvab praegugi seal.
Mul on meeles, kui Päts käis Saaremaal. Olin algkoolipoisike ja meid oli kutsutud temaga kohtuma Laimjala vallamaja juurde. Seal ta siis oma kaaskonnaga peatus ja aeti lühidalt juttu. Mäletan seda kohtumist ja teda kui isikut, näiteks tema näoilmeidki sealt päris üksikasjadeni.
Kas siis ei käinud peast läbi soov saada ka presidendiks?
Ei, selle peale ei mõelnud küll absoluutselt.
Mis on need teod, mille üle te elus kõige enam uhkust tunnete?
Ma ei kasutaks siin üldse sõna "uhkus", mis on mulle võõras, aga kindlasti tunnen head meelt kõigepealt selle üle, et suutsime oma iseseisvuse taastada.
Kui käite presidendina inimestega kohtumas, kas siis see, mida inimesed küsivad teilt täna, on muutunud võrreldes varasemaga?
On vast ikka. Kui esimesi kuid presidendina meenutada, siis küsimused olid küllalt konkreetsed, et mis muutub nüüd kohe.
Viimasel ajal inimesed lisavad oma soovidest rääkides, et me saame aru, te ei saa kõiki asju kohe teha, mis oleks vaja. Mina luban, et ma ikka püüan ja küllap arvestatakse. Et olen peaministri ja ministritega rääkinud ja kui me kujundame ühise arvamuse, siis peaaegu et suudamegi midagi ära teha.
Usun, et see on positiivne, kui mõistetakse, et ühiskonda ei saa muuta üleöö ja kohe täna. Inimesed on teadlikumad, mõistavad olukorda hinnata. Nimetaksin seda poliitiliseks kultuuriks.
Eks muutused on olnud ka otsustes. Eri valitsused on vastu võtnud siiski erinevaid otsuseid.
Kas usute, et uus valitsus suudab tuua positiivse pöörde näiteks maa ja linna vahelise lõhe ületamisse?
Ma ei usu, et lauspööret suudetakse, aga et elu läheb edasi ja et läheb õigemas suunas, seda ma usun päris kindlasti.
Kas teie julgeksite täna püstitada üleskutse, et inimesed koliksid mitte maalt linna, vaid linnast maale?
Sellist üleskutset ma ei püstitaks, sest nii radikaalsed muudatused ei ole asjakohased. See tähendaks elamuehituse kolossaalset suurendamist maal ja teiseks suuri kulutusi, et maalt linna tööle sõita, sest praegu on ettevõtted domineerivalt siiski linnades või linnade lähistel.
Küll aga täiesti kindlasti on põhimõte õige, et regionaalpoliitikat on vaja tugevdada ja ettevõtlust enam maal arendada.
Eestis on ka suurepäraseid näiteid, kus kümme aastat tagasi mõne endise lehmalauda või sigala nurgas väga rasketes tingimustes midagi alustati ja millest tänaseks on saanud tugevad ettevõtted.
Olen külastanud oma maakonnavisiitidel selliseid uusi ettevõtteid näiteks Järvamaal ja Hiiumaal, kes juba põhiosa oma toodangust ekspordivad.
Kui ruttu te loodate sõlmida ühiskondliku kokkuleppe?
Tahan loota, et me suudame seda suhteliselt kiiresti teha, aga kuupäeva ja isegi täpset kuud ma ei ütleks.
Täiesti kindlasti veel sellel aastal ja ehk ka nii kiiresti, et need mõisted leppes suudaksid mõjutada järgmise aasta eelarve kujunemise protsessi.
Kuidas suhtute enda kujutamisse pilasaates "Pehmed ja karvased"?
Ausalt öeldes aega seda saadet vaadata ei ole eriti olnud, paari saadet olen siiski näinud. Sellele eelnenud saateid, mis vist langesid üldsuses suure kriitika osaliseks, ei näinud.
Ma arvan, eks rahvas otsustab. Kui on mõnus vaadata, siis mõnus huumor on terviseks ja kui on kellegi arvel seda teha, siis mul ei ole selle vastu midagi.
Kas olete juba midagi otsustanud järgmistel presidendivalimistel kandideerimise osas?
Ei ole aega olnud selliste asjade peale mõelda ja see vast ei olegi minu otsustada. Eesti rahvas peab otsustama, keda ta tahab järgmiseks presidendiks. Ja küllap soovijaid juba jätkub.
Kuidas tahate tähistada oma juubelisünnipäeva?
Nii tagasihoidlikult kui see vähegi võimalik oleks, aga olen natuke oma lootusi selles osas juba kaotanud.
Sulev Valner
|
| |
|
vpk.ee
