| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President Läti ajalehele Lauku Avize 17. novembril 200117.11.2001
Arnold Rüütel sai Eesti presidendiks käesoleva aasta 21. septembril. Sealjuures kinnitavad kõik küsitlused, et kaks kolmandikku riigi elanikkonnast soovis näha just teda Kadrioru lossi peremehena. - Mind juhib vastutustunne riigi ees, - ütles president intervjuus ajakirjanikele Viesturs Serdansile ja Girts Kondratsile. Ta rääkis eesti keeles.
Maamees Rüütel
Ei saa öelda, et Lätis, samuti nagu Eestis, oleksid kõik teie valimist hinnanud üheselt. Kuid räägime parem sellest, mis ees ootab. Härra President, millised on teie tulevikuplaanid? Enne valimisi rääkisite palju vajadusest lahendada riigi sotsiaalprobleeme.
Oma programmis võtsin arvesse, et Eesti on olnud edukas oma arengus võrreldes teiste üleminekuaja riikidega. Võttes aluseks majandusnäitajad, oleme suutnud piisavalt kiiresti areneda. Kuid Tallinnas ja teistes suuremates keskustes on õitseng olnud palju edukam kui riigi kaugemates regioonides. Olgugi et ka seal on kasutusele võetud moodne tehnoloogia, püsib madal arengutase ikka veel riigi kagu-, kirde- ja lõunaosas, samuti ka Eesti saartel. Kohati on töötute arv isegi 15% elanikkonnast. See tähendab, et me ei ole piisavalt suutnud arendada konkurentsivõimelise tehnoloogiaga tööstust, et inimesed oleksid võinud endale tööd leida.
Ka põllumajandustoodang on vähenenud kaks korda, kuid see andis ikkagi tööd suuremale osale maaelanikest. Sel alal ei ole suudetud midagi olulist viimase kümne aasta jooksul korda saata.
Omakorda tööpuudus kinnitab, et Eesti majanduses on kriis. Kui ütleme, et oleme majandusalal midagi saavutanud, tuleb samas kohe lisada, et saavutuste hind on olnud piisavalt kõrge. Tööpuudus toob ju kaasa palju sotsiaalseid probleeme, soodustab kuritegevuse kasvu, vähendab inimeste tervisestandarte ja on põhjuseks madalale sündivusele. See soodustab ka inimeste ümberasumist maapiirkondadest linnadesse. Paljud ei ole suurte ümberkorralduste ajal võimelised korrastama ei oma isiklikku ega ka perekonnaelu. See ei ole piisav õigustus, et hoogsate reformide ajal on raske seda vältida.
Muudatusi oleks tulnud ellu viia järkjärguliselt. Praegu on tähtsamaks ülesandeks tasakaalu leidmine majandusarengu ja teiste arengute põhifaktorite vahel. Loodan, et seda on tunnetanud paljud. Muidugi, midagi väga järsult muuta ei saa, sest paljude ülesannete täitmiseks - kaugemate regioonide infrastruktuuride arenguks, teedeehituseks, sidevõrkude arenguks - on vaja suuri kapitaalmahutusi.
Millisena näete Eesti kohta Balti riikides? Millised on need probleemid, mida peaks lähemate naabritega ühiselt lahendama?
Meie - kolme Balti riigi - omavahelised sidemed on ajalooliselt välja kujunenud ja püsivad juba pikka aega. Märgin vaid Läänemeremaade koostöönõukogu ja Balti assambleed, mille eesistuja ja eesistuja asetäitja olen olnud isegi mitmeid kordi.
Esiteks, edukas koostöö on välja kujunenud seadusandluse alal, kooskõlastades omavahel erinevaid seaduseelnõusid. Teiseks, võttes arvesse meie riikide majanduse suhteliselt väikest mahtu, ei ole mõtet luua igas riigis omavahel konkureerivaid firmasid, mis kasutavad kalleid tehnoloogiaid. Seetõttu on tähtis Balti assamblee initsiatiiv koordineerida sellistes küsimustes valitsuste otsuseid. Kolmandaks, edukaks võib lugeda koostööd piiriületusküsimuste lahendamisel, kuid väga edukaks võib nimetada koostööd looduskaitse alal.
Rääkides poliitikast, peab ütlema, et oleme elanud väga harmooniliselt, sest mõtleme ühtemoodi. See on aidanud lahendada ka julgeolekualaseid küsimusi, luues ühised militaarsed üksused, päästeteenistused, õhuruumi seiresüsteemi, Tartu sõjakolledži jne. Arvan, et maailmas ei ole üldsegi palju näiteid nii edukast naaberriikide koostööst.
Seetõttu on meeldiv märkida Eesti ja Läti erakapitali osalusel põhinevate ühisfirmade olemasolu. Muidugi, on ka omavahelisi probleeme, kuid oleks imelik, kui neid ei oleks.
Meie riikidel on tulnud kokku puutuda ühesuguste probleemidega. Tundub, et mõningaid neist lahendab Eesti julgemalt, näiteks, andes valimisõigused mittekodanikele.
Juba siis, kui saime tagasi oma iseseisvuse, oli selge, et see toetub ka sellisele põhimõttele nagu kodakondsus. Ma olin Ülemnõukogu eesistuja ja esitasin ettepaneku luua remigratsioonifond. Puhtinimlikult võis ette arvata, et on inimesi, kes ei suuda end uues ühiskonnas leida. Need olid inimesed, kellele meeldis rohkem nõukogudeaegne kord, kes olid seotud Üleliidulise militaarse kompleksi tehastega. Paljud ei tahtnud kaotada oma eriala, teised arvasid jälle poliitiliste põhimõtete tõttu, et on parem oma kodumaale tagasi pöörduda. Sealjuures on see üks inimõiguste põhialuseid - isikul on võimalus vabalt tegutseda ja elada seal, kus soovib. Kuid viimase kümne aasta jooksul, kui võrdleme teiste endiste NSVL vabariikidega, on Eestist välja sõitnud kõige vähem teistest rahvustest inimesi. Need, kes ära sõitsid, said väljasõidutoetuse Eesti maksumaksjate taskust. See oli esimene heatahtlik samm, et alustada eestlaste dialoogi teiste rahvuste esindajatega. Järgmine samm on abi osutamine neile, kes soovivad integreeruda kohalikku ühiskonda. Abistavaks mehhanismiks on kodakondsusseadus, mis lubab riigile lojaalsetel alalistel elanikel saada Eesti kodakondsuse. Võrreldes Euroopa Liidu riikidega on meie kodakondsusseadus üks liberaalsematest.
Kolmas samm on püüda kergendada inimeste integreerumist ühiskonda, õpetades teistest rahvustest inimestele eesti keelt riigi arvel. Euroopa Liit on selles suhtes meid palju abistanud.
Taastasime oma iseseisvuse ilma verevalamiseta. Ka hiljem ei ole esinenud mingeid kokkupõrkeid, mis annaksid tunnistust mingitest negatiivsetest protsessidest ühiskonnas. Otse vastupidi - Eestis ei ole vihavaenu ja kannatamatust siin elavate rahvaste vahel.
Praegu lahendatakse parlamendis küsimust, kas Riigikogusse tohib valida inimest, kes ei valda eesti keelt. Lahendust ei ole veel leitud, kuid see ei ole ka nii põhimõtteline küsimus. Kui mingi sotsiaalne grupp soovib esitada valimistele kandidaadi, kes ei valda riigikeelt, siis on see esitajate, aga mitte parlamendi probleem, sest töökeeleks on Riigikogus eesti keel. Kuid ühiskonnas ei toimu diskussiooni, kas Eestis oleks vaja kakskeelsust.
Kas olete veendunud, et Eesti presidendi ametikoht on see koht, mis aitab lahendada kõike, mida rahvas teilt nõuab: külluslikku elu maarahvale nagu kolhooside ajal, venelastele - täita lootused, et ei ole vaja õppida riigikeelt, poliitikutele, et teist saab rahvuse isa, kes lepitab parempoolsed vasakpoolsetega jne.? Kas ei või olla nii, et teie volitusteaja lõppedes ilmneb, et Kadrioru loss oli tegelikult ainult selline kuldne vangla?
Eesti president ei saa välja anda korraldusi teha seda või seda. Kuid ma arvan, et kohtun tihti peaministriga, olen juba kohtunud peaaegu kõikide ministritega ja hoian alalist dialoogi parlamendiga. Juba kõige lähemal ajal olen otsustanud korraldada õhtusöögi juhtivate majandusstruktuuride juhtidele, vestelda samuti ka kohalike omavalitsuste juhtidega. Sellistel kohtumistel räägime nendest asjadest, mis mulle tunduvad tähtsad, kuid kuulan ära ka oma vestluskaaslased. Igal juhul võin öelda, et praegu Eestis toimuvatele protsessidele vaatame kõik sarnaselt ja mitte ühes küsimuses, isegi mitte seoses riigikeeleseadusega, ei ole olnud radikaalseid vastuväiteid.
Saan aru, et inimesed, kes loovad materiaalseid väärtusi, soovivad suurema osa neist endale hoida ja lubada sellest ainult väikese osa teistele jaotada. Kuid, mida vähem saab ühiskond, seda rutem jõuab kätte hetk, kui ühiskond ise võtab endale selle, mille on enda arvates ära teeninud. Sellest annab tunnistust juba praegu kasvav kuritegevus ja see on kriisi tunnus. Suurte ettevõtete juhid, kes on juba praegu rikkad, kuulasid ära minu seisukohad. Muidugi, ma ei kavatse taastada sotsialismi, kuid mõtlen, kuidas teha rahvale vastuvõetavamaks algse kapitali kogumise aeg.
Härra President, mida tundsite sel hetkel, kui valijatekogu liikmete hääled olid kokku loetud ja teatati, et teie, ja mitte keegi teine, olete valitud Eesti presidendiks?
Ühelt poolt ei kutsunud see minus esile mingeid erilisi emotsioone, sest sellisel ametikohal olen juba olnud, sealjuures Eestile väga keerulisel ajal. Teiselt poolt - võin öelda, et kandidaatidevaheline võitlus presidendikoha eest oli küllaltki pingeline, seetõttu ma alguses selles tegelikult üldse nii tõsiselt ei osalenud. Sealjuures ei öelnud ma mitte ühe oma konkurendi kohta ei ajakirjanduses, ega kuskil mujal mitte ühte halba sõna. Seda ei teinud ma ka mitte sel ajal, kui toimusid valimised parlamendis. See lõi teatud määral mulje, et ma üldse ei soovigi seda ametikohta.
Küsisite minult selle kuldse vangla kohta. Tõepoolest, Eesti presidendi õigused ei ole liialt laiahaardelised. Kuid paljut saab saavutada kollegiaalselt töötades, mitte sekkudes otseselt sündmuste käiku. President saab osaleda ühiskondliku arvamuse kujundamisel. Sealjuures ma tean, mida see tähendab ja kui palju vaeva see nõuab. Kuid mind juhib vastutustunne riigi ees. Tean, mis on juhtunud Eestis kümne sõltumatuse aasta jooksul ning mul on kogemused ja soov, et me elaksime sellises riigis, millisest unistasime, kui läksime Lauluväljakule ja seisime Balti ketis. Vaat sellest ma mõtlesingi sel hetkel, kui sain teada, et minust saab Eesti president.
Foto tekst:
Arnold Rüütel - Mul on soov, et me elaksime sellises riigis, millisest unistasime, kui läksime Lauluväljakule ja seisime Balti ketis.
Esiletoodud tsitaadid:
Kui mingi sotsiaalne grupp soovib esitada valimistele kandidaati, kes ei valda riigikeelt, siis on see esitajate, aga mitte parlamendi probleem, sest töökeeleks on Riigikogus eesti keel.
Saan aru, et inimesed, kes loovad materiaalseid väärtusi, soovivad suurema osa neist endale hoida ja lubada sellest ainult väikese osa teistele jaotada. Kuid, mida vähem saab ühiskond, seda rutem jõuab kätte hetk, kui ühiskond ise võtab endale selle, mille on enda arvates ära teeninud.
Arnold Rüütel on teine Eesti president pärast sõltumatuse taastamist. Alates käesoleva aasta septembrist on ta peremeheks Kadrioru lossis Tallinnas, mis ehitati 30. aastatel spetsiaalselt Eesti presidendile Konstantin Pätsile.
Arnold Rüütel on sündinud 1928. aastal Saaremaal maamehe perekonnas ja on suure osa oma elust olnud seotud põldude ja põllumajandusega, tõsi küll, rohkem kui õppejõud ja Eesti Põllumajandusakadeemia rektor. 70. aastate lõpus oli ta Eesti kommunistliku partei keskkomitee sekretär põllumajanduse alal, kuid hiljem Eesti NSV Ministrite Nõukogu eesistuja asetäitja ja Ülemnõukogu presiidiumi eesistuja. Nimelt sel ajal allkirjastas ta kõik dokumendid, milles Eesti nõudis endale vabadust. Hiljem tuntud kui Maarahva partei asutaja ja partei esimees.
Arnold Rüütli populaarsus on Eestis kaheldamatu. Mingi aja hoidudes nagu varju, alustas ta oma triumfikäiku mais, kui tema populaarsus oli kümne punkti arvestuses 7,5. Teda toetavad 71% eestlastest ja 80% teiste rahvuste esindajatest. Põhiliselt on tema toetajad üle 51. aasta vanused, keskharidusega ja mitte eriti suurte sissetulekutega. Rüütlit ei soovi mitte mingil ametikohal näha ainult 18% riigi elanikest. Võrdluseks, kui 1992. aastal valiti Eesti presidendiks Lennart Meri, toetas teda vaid 31% riigi elanikest.
Olgugi et Eesti presidendi volitused on küllaltki piiratud, ootab rahvas temalt olukorra paranemist sotsiaalsete probleemide lahendamisel ja toetust maaregioonidele.
Presidendi positiivsete omadustena nimetatakse head väljanägemist, poliitilisi kogemusi, oskust inimestega rääkida ja lahkust. Halvad omadused - kõrge vanus, halb minevik, võõrkeelte mittevaldamine.
Kuid teistsugusel arvamusel Rüütli kõrge vanuse suhtes on eesti astroloog Igor Mang. Ta ütles, et inimene, kellel ei ole enam jäänud elada nii palju aastaid, kui on juba seljataga, ei mõtle enam nii palju eneseväljendusele, vaid kasule, mida võib anda ühiskonnale. Veel olevat hea, et ta on põllumees, sest järgmised aastad ei tulevat Eestile majanduse mõttes need kergemad, mille tõttu leiavad rakendust Rüütli põllumajandusalased kogemused. Presidendi elukaaslane Ingrid, kellega koos president elab juba 43 aastat, on teadlane, on uurinud rahvamuusikat ja on folkloori assotsiatsiooni "Baltica" president. Rüütlitel on kaks tütart ja viis lapselast ning oma päriskoduks peavad nad Tartut, kus tähistatakse alati jõulupühi.
Girts Kondrats
|
| |
|
vpk.ee
