| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele "Postimees" 7. septembril 200408.09.2004
Rüütel: parim olnuks jätta Lihula monument püstitamata
Lihula monument ei olnud õnnestunud, ütleb president Arnold Rüütel, sest Teise maailmasõja sündmuste mälestamisel ei ole kohane kasutada rahvusvahelise hukkamõistu pälvinud totalitaarriikide sümboleid.
Kuidas suhtute teie Natsi-Saksamaa mundri kujutamisse 2004. aastal avatud monumendil, mis mälestab Teise maailmasõja ajal Saksa armees võidelnud eestlasi?
Eesti vabaduse eest võidelnud mehed väärivad kindlasti ausammast. Monumendi rajamine Lihulasse sellisel kujul ei olnud aga kahjuks õnnestunud ettevõtmine.
Asja algatajatel võisid küll olla õilsad kavatsused Teises maailmasõjas osalenud eesti meeste mälestuse jäädvustamisel, kuid monumendi lõplik teostusviis on kahetsust vääriv.
Saksa relvajõududes teeninud eestlased tegid 2. augustil avalduse, kus väidetakse, et 1944. aastal asusid nad võitlusesse ametis oleva peaministri presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa kutsel. See oli nende jaoks võitlus iseseisvuse taastamise eest. Nad rõhutavad, et nad ei ole mitte kunagi võidelnud hitlerliku Saksamaa huvide eest.
Kedagi ei tohi hukka mõista ainult sellepärast, et ta oli sunnitud võitlema ühel või teisel poolel, nagu ka soovi eest mälestada oma langenud kaaslasi.
Ent samuti ei ole Teise maailmasõja sündmuste kajastamisel ja mälestamisel Eestis kohane kasutada juba ammu rahvusvahelise hukkamõistu pälvinud totalitaarriikide sümboolikat. Selline tegevus ei aita ka kuidagi selgitada Eesti tegelikku ajalugu, põhjustades pigem väärarusaamu Eesti ühiskonnas toimuvast.
Milline on teie kui presidendi hinnang valitsuse 2. septembri otsusele Lihula monument maha võtta?
Kõige parem oleks muidugi olnud, kui selline mitmeti tõlgendatav mälestusmärk oleks üldse jäänud püstitamata. Teema ei kerkinud ju ootamatult. Mäletame hästi ka kahe aasta taguseid sündmusi Pärnus. Üksmeel jäi tookord paraku leidmata.
Monumendi mahavõtmist põhjendatakse välispoliitiliste argumentidega. Samas - monumendi mahavõtmisega vabanesime küll ebamugavatest küsimustest, kuid iseseisva riigina käitumisel peavad meil endal väärtushinnangud olema, neid ei pea teiste käest kuulma ega küsima.
Kuidas suudaks üks väikeriik selgitada demokraatlikule maailmale oma saatust ja ajaloo keerdkäike, mis ei mahu läänemaailmas kinnistunud võitjate ja kaotajate skeemi?
Meil tuleb seda väsimatult selgitada - nii üksikisikutena kui riigi tasandil. See on töö, mida keegi ei tee meie eest ära.
Kindlasti pole meil aga põhjust arvata, et ainult meie ajalugu ei mahu mustvalge vastandamise raamidesse. Näiteid, kus ajaloo tegelik mõistmine eeldab süvenemist ja suutlikkust klišeedest üle saada, leiame kaasaja maailmast üha enam.
Meil on vaja tunda ka teiste rahvaste ajalugu, et osata tuua enda saatuse tutvustamiseks õigeid näiteid õiges kohas. Peame oskama oma selgitustöös ühendada jõudusid nendega, kellega meil on sarnane saatus - näiteks Läti ja Leeduga.
Olete tuntud lepitava presidendina. Mida teha, et liita rahvast olukorras, kus rahvas on lõhestunud suhtumises oma ajaloosse?
Avalikkuses tekkinud pingete edasist kuhjumist pole vaja kellelegi. Meil on praegu võimalus nii iseendale kui kogu maailmale näidata, et Eesti saab teravnenud probleemide lahendamisega hakkama rahumeelselt ja küsimusi avalikult arutades.
Kõigepealt - käsitledes Lihula monumendi püstitamise ja mahavõtmisega seonduvat, tuleks hoiduda hetkeemotsioonidest ning anda lõplikud hinnangud pärast põhjalikumat analüüsi.
Veel on oluline, et kui püüame maailmale selgitada, et Eesti ajalugu ei saa vaadelda mustvalge vastandamise abil, ei tohi me ka isekeskis asju arutades sellele kiusatusele järele anda.
Seega kordaksin 20. augustil oma kõnes väljendatud veendumust, et turvalise tuleviku tagame eelkõige üksmeelt hoides. Meie võime tegusalt ja isetult ühte hoida ei pea ilmnema ainult kriisihetkedel.
Kas Eesti ajalugu on politiseeritud?
Paraku tuleb tunnistada, et ajaloo käsitlemine on tõesti liialt politiseeritud. See peegeldub ka ettevaatlikkuses, millega on seni suhtutud Eesti taasiseseisvumisperioodi uurimisse. Usun aga, et sellise politiseerituse vähendamine sõltub meist endist. Nii olengi teinud ettepaneku meie lähiajalugu senisest rohkem analüüsida. See on meie kohustus nii iseenda kui eelnevate ja järgnevate põlvkondade ees.
Kuidas suhtute ideesse rajada mälestussammas 20. sajandile, mis mälestaks kõiki läinud aastasajal sõdades hukkunud eestlasi?
Täpsustaksin, et mälestussambaid ei rajata ju mitte eraldi ajalooperioodidele, vaid nende raames elanud inimestele. Aga kaheldamatult oli 20. sajand meie rahva jaoks unikaalne, sellesse mahtus nii võite kui ka tohutuid kaotusi. Mõlemaid tuleb meeles pidada ning osata neist ka õppida.
Just seepärast toetan memoriaalkompleksi rajamist kõigile Eesti vabaduse eest võidelnuile.
Reporter: Toomas Sildam
|
| |
|
vpk.ee
