| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President raadiojaamale Radio Liberty 20. augustil 200420.08.2004
Eesti iseseisvus: demokraatia ja kodanikuühiskonna areng
1. Mida on Teie riigil iseseisva arengu aastate jooksul õnnestunud ära teha demokraatliku riigi ja kodanikuühiskonna ülesehitamisel ja kindlustamisel?
Okupatsiooniaastatel hävitati kodanikuinitsiatiiv ning ühistegevus, mis enne okupatsiooni oli Eestis väga hästi arenenud, likvideeriti. On mõistetav, et kodanikuühiskonna taastumine on aega võtnud. Selleks on olnud vajalik nii avaliku, era- kui kolmanda sektori hea ja tihe koostöö. Tänaseks on Eestist saanud Euroopa Liidu ja NATO liige, mis näitab, et Eesti on viimase aastakümnega teinud läbi väga tõsise ja kiire arengu kodanikuühiskonna taastamiseks. Mul on hea meel, et kolmas sektor kujuneb üha enam avaliku sektori koostööpartneriks, et aidata riiki otsuste kujundamisel ja prioriteetide määratlemisel. See on mõtteviisi muutumisega seonduv väljakutse nii riigivõimule kui mittetulundusühingutele. Esmane on teises osapooles võrdväärse koostööpartneri nägemine; alles seejärel saab põhjalikumalt rääkida, kas ja kuidas võiks finantse senisega võrreldes teisiti jagama hakata.
Oluliseks rajajooneks sai Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni heakskiitmine Riigikogus 2002. aasta detsembris, mille järel loodi ministeeriumite ja kodanikuühenduste ühiskomisjon. Riigikogus on loodud ka vastav ühendus, mille ülesanne on kodanikuühiskonna arengukontseptsioonis sätestatud Riigikogu raporti ettevalmistamises osalemine, valitsuse juures tegutseva ühiskomisjoni esindajate kuulamine, parlamentaarne järelevalve ning kodanikeühiskonda ning mittetulundusühendusi üldiselt puudutavate seaduseelnõude arutelu Riigikogu fraktsioonide ümarlauana.
Väga olulise arenguna tahan esile tõsta Eesti ühiskondliku leppe foorumit, mille raames arutatakse riigi pikaajalisi prioriteete ja pakutakse välja omapoolseid ettepanekuid. Ühiskondliku leppe protsessi on kaasatud avalik sektor, äriringkonnad, kolmas sektor ja 50 organisatsiooni üle Eesti. Kuid loomulikult leidub Eestis veel paljudes vormides kodanikuinitsiatiivi ja avalikku arutelu väga erinevatel teemadel. See on tervitatav areng, mis edaspidi kindlasti üha süveneb ja laieneb.
2. Millised põhimõtteliselt uued riikluse instrumendid said loodud ning millistest vanadest instrumentidest Eesti on loobunud?
Okupatsioon hävitas Eesti riigi ja me pidime iseseisvuse taastamise ajal hakkama riiki uuesti looma, kasutades selleks okupatsioonieelse Eesti Vabariigi kogemusi ja lähtudes kaasaja nõuetest. Kõige olulisemaks pean ma põhiseaduse väljatöötamist ja heaks kiitmist kodanike poolt 1992.aastal. See seadis riigile raamid. Edasi oli vaja luua uus seadusandlus, kohtute süsteem, tuli taastada välisteenistus, kaitsejõud, kaitseliit ning iseseisev piirivalve, luua uus rahasüsteem, reorganiseerida valitsusaparaat. Seega oleme lühikese ajaga taastanud iseseisva riigi ja seda pidevalt edendanud. See töö jätkub pidevalt.
3. Kas Teie saaksite sõnastada Eesti peamise probleemi Nõukogude ülemvõimu aastatel? Ja tema peamise probleemi pärast sellest ülemvõimust vabanemist?
Nõukogude okupatsioon oligi meie peamine probleem. Eesti riik hävitati ja Nõukogude okupatsiooni tõttu vähenes Eesti rahvaarv tunduvalt küüditamiste ja represseerimise tõttu. Samuti oli ohus eesti keel ja kultuur.
Peale taasiseseisvumist võiks põhiliseks probleemiks pidada kohanemist -radikaalsete reformidega on Eesti küll palju saavutanud, kuid samas ei ole kõik veel suutnud lühikese ajaperioodi jooksul läbi viidud reformide tagajärgedega kohaneda. Pean väga oluliseks, et meie ühiskond keskenduks nüüd eelkõige nende tekkinud sotsiaalsete probleemide lahendamisele ja seni muutustega mitte kohanenud inimeste toetamisele.
4. Ilmselt võib iga totalitarismist väljunud riigi jaoks osutuda naabrite demokraatliku arengu kogemus kasulikuks ja õpetlikuks. Millised on Eestis avaliku kontrolli mehhanismid riigiadministratsiooni tegevuse üle?
Eesti on oma ühiskonna väga kiiresti demokratiseerinud, meil on vabad demokraatlikud valimised, tugev avaliku teabe seadus ja igal kodanikul on õigus avalikele teenustele. Eestis on kodanikuühiskonna alane mõttevahetus jõudsalt arenenud nii riigistruktuurides kui mittetulundusühendustes eriti viimase poolteise aasta jooksul, aktiivselt huvitutakse Põhjamaade kogemustest samas valdkonnas.
Käivitunud on ühiskondliku leppe protsess, kuhu on kaasatud avalik sektor, äriringkonnad, kolmas sektor ja 50 organisatsiooni üle Eesti.
5. Milline on Eestis ühiskondlik atmosfäär sümpaatia ja antipaatia mõttes naaberriikide suhtes? Kes naabritest on kaasaegsele eestlasele enam sümpaatne ja kellesse ta suhtub jahedalt, ükskõikselt?
Eesti püüdleb pidevalt nii naaberriikide kui ka teiste riikidega konstruktiivsete koostöösuheteni ning ei püüagi neid suhteid sellisele skaalale asetada. Ajalugu ja geopoliitiline asend on meid sidunud nii Ida- kui Lääne-Euroopa kultuuriga, samuti on meie jaoks olulised sidemed teiste Balti riikide ja Põhjamaadega ning teiste Soome-Ugri rahvastega.
6. Viimaste aastatega on toimunud Eesti geopoliitiliste orientiiride muutus. Mida selle muutuse tulemusel omandatust Teie peate positiivseks ja mida negatiivseks? Samas, mille kaotust te peate positiivseks arenguteguriks ja mille kaotust - kahetsusväärseks?
Kohe iseseisvumise saavutamisel võttis Eesti kursi Euroopa Liidu ja NATOga liitumisele. Seepärast võib öelda, et viimastel aastatel ei ole meie geopoliitilistes orientiirides muudatusi olnud. Pean enamikku NATO-ja Euroopa Liiduga liitumisprotsessi käigus omandatust positiivseks. Võib-olla võib negatiivsena tuua välja ainult selle, et vajadus oma riiki arendada on olnud seotud nii paljude reformidega nii lühikese aja jooksul, mistõttu areng pole olnud tasakaalustatud.
7. ,Eesti oli Nõukogude Liidu osa. Selle lagunemise hetkest pole veel toimunud põlvkonna vahetust, kui äsja iseseisvuse omandanud riik astub uude liitu - Euroopa Liitu. Palun selgitage, milles on suhteliselt väikese riigi ülemineku mõte ühest suurest liidust teise. Tunneb ju Euroopa riikide eduka arengu näiteid väljaspool igasuguseid liite. Kas on kaalutud Eesti jaoks sellist arenguteed? Kui jah, siis miks see osutus kõrvaleheidetuks?
Ei pea kohaseks võrrelda Nõukogude Liitu Euroopa Liiduga. Nõukogude Liit oli totalitaarne riik, mis annekteeris Eesti jõuga ja korraldas massirepressioone.
Euroopa Liit on demokraatlik riikide liit, kus kõigil riikidel on võimalik avaldada oma arvamust. Eesti on alati kuulunud Euroopasse, mistõttu peame ka loomulikuks, et oleme osa Euroopa Liidust. Seekord oli Eestil võimalik valida, kas kuuluda sellese liitu või mitte. Mul on hea meel, et Eesti rahvas otsustas nii nagu ta otsustas.
Varianti mitte kuuluda Euroopa Liitu on loomulikult kaalutud, eesti teadlased Tulevikuuringute instituudis koostasid väga põhjalikud tulevikustsenaariumid ja sellel teemal oli avalik debatt mitu aastat enne liitumist. Samas ei saa Eestit võrrelda näiteks Euroopa Liidust välja jäänud Šveitsi või Norraga, sest neil on hoopis teistsugused eeldused ja geopoliitiline asend. Olen veendunud, et Euroopa Liidu liikmelisus on Eestile õige tee.
8. Mõned politoloogid räägivad kahest tsivilisatsioonist - euro-ameerika ja euro-aasia omast, arvates Venemaa viimase koosseisu. Kas Teie olete nõus sellise jaotusega?
Ma arvan, et selline liigitamine on alati suhteline. Kuigi Fukuyama, Huntingtoni, Kagani ja teiste politoloogide teooriad on saavutanud laia kõlapinna, ei saa neid siiski pidada lõplikeks ja igavesti kestvateks tõdedeks. Elu on näidanud, et kõige erinevamate jaotuste tegemine hakkab lõpuks ahistama tegijat ennast. Venemaa on kahtlematult unikaalne nii oma geograafilise ulatuse kui ka kultuuripärandi poolest, kuhu kuulub mõjutusi nii Aasiast kui Euroopast.
Viimaste aastate maailmapoliitika on ka selgelt näidanud, kuivõrd palju eriarvamusi on selles homogeenselt euro-ameerikalikuks peetud riikide ja kultuuride hulgas.
Väga palju sõltub ka sellest millisesse kultuurilis-poliitilisse regiooni riik ise soovib kuuluda, millised on tema väärtushinnangud ja positsioonid, milliste riikidega läbikäimist peab kõige olulisemaks.
Vladimir Vedrashko
|
| |
|
vpk.ee
