In English

Intervjuud
Ava print vaates

Vabariigi President ajalehele Postimees 12. mail 2003
12.05.2003


Lapselapsed poetasid õnnitlused presidendi öökapile


Laupäeval 75. sünnipäeva tähistanud president Arnold Rüütel ütles lühiintervjuus Postimehele ja ETV-le, et meenutab hea sõnaga lapsena isakodus peetud sünnipäevi, tema enda lapselapsed aga pidasid vanaisa meeles õnnitluskaartidega öökapil.

Kui te tänasel haruldaselt kenal kevadpäeval vaatate tagasi oma 75 eluaastale, siis milline sünnipäev on teile eriti toredana meelde jäänud?

Ma arvan, et lapsena oma isakodus olid kõik sünnipäevad väga meeldivad. Eranditult. Kas oli siis ilus ilm või sadas lörtsi, miski seda meeleolu ei rikkunud. Aga toredaid sünnipäevi on olnud teisigi, sest mul on olnud õnn viibida kogu aeg toredates kollektiivides.

Nimetagem kas või omaaegset EPAt (Eesti Põllumajandusülikool - toim), kus sai sünnipäevi peetud üliõpilaste keskel. Üliõpilased tulid meid siis alati üles laulma.

Meil on Tartus ka oma maja ning see aed oli siis kevaditi üliõpilasi alati laustäis. Need sünnipäevad on eranditult kõik väga meeldivad olnud. Paljud teised muidugi ka.

Kuidas algas teie tänane päev?

Algas üleslaulmisega lossi ees. Meeskoor oli siia üles rivistunud, aga kui laulud olid lauldud ja me hakkasime juttu ajama, siis ilmnes, et meeskooride lauljad olid siia tulnud peaaegu kõikidest maakondadest. Nõnda et võib rääkida koguni teatavast meeskooride ühendkoorist.

Edasi järgnesid pea minutilise täpsusega paika pandud graafiku alusel, millal diplomaatiline korpus, millal valitsus ja mitmete organisatsioonide esindajad.

Olete te juba jõudnud ka oma sünnipäevakinkidega tutvuda?

Ega rohkem ei ole, kui ainult vastuvõtmisel niipalju, kui on neid iseloomustatud. Mõne puhul on antud väga täpne instruktaaž ja põhimõtted, mida see asi endast kujutab.

Aga on olnud ka päris tõsiseid jutuajamisi. Näiteks minu kolleegid kinkisid Eesti ajaloo sõjaeelse väljaande, mille neljas köide on ilmunud viimastel aastatel.

Peaminister kinkis koos ministritega «Eesti mõtteloo» raamatusarja. See on päris pikk riiulitäis ja võiks öelda, et omaette väärtus, millel ei olegi hinda. Seda võib hinnata palju rohkemaks kui näiteks kümneaastane Eesti riigi eelarve või midagi selle piiridesse jäävat.

Kuidas on tänane päev möödunud teie perekonnale?

Lõunat sõime täna koos, pool tunnikest oli selleks aega. Aga lapselapsed olid mind üllatanud juba hommikul varakult, kui ma ärkasin. Kas nad olid siis öösel minu öökapile õnnitluskaardid poetanud, aga igatahes nad ei unustanud mind.

Nüüd olete te täpselt kümme aasta Eesti Vabariigist noorem. Kas see tekitab teis ka mingisuguseid erilisi tundeid?

Mina esindan tõesti veel seda põlvkonda, kes mäletab ka sõjaeelset perioodi. Ja samuti ka väga isamaalikke ja toredaid sündmusi, milles osalesin minagi algkooliõpilasena, ning ei osalenud mitte lihtsalt niisama, vaid mängisin oma algkooli orkestris.

Mis pilli te mängisite?

Mina mängisin teist mandoolat. Meil oli täitsa korralik, suur keelpilliorkester. Sellega andsime me mitmel pool kontserte ja mängisime korralikult noodist. Mitte niisama lihtsalt külapillimehe kombel.


Kaarel Kaas


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee