| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Forum Balticumi avamisel 10. mail 2002 Tartu Ülikooli aulas10.05.2002
Rahvusriik ja tema kaitsevõime 21. sajandil
Austatud rektor,
Ekstsellentsid.
Daamid ja härrad
Tervitades teid tänasel esinduslikul foorumil, lubage mul peatuda Eesti-suguse väikeriigi julgeoleku võtmeküsimustel tänases integreeruvas maailmas. Seejuures tahaksin alustuseks esile tuua aspekte, millel peatusin juba 10. aprillil Oslos Nobeli Instituudis peetud kõnes.
Rahvusriik saab oma tuleviku rajada rahvaste võõrandamatule õigusele valida ise oma arengutee. Eesti ajalugu on pakkunud meile tõdemuse, et iseseisvuse suudab kätte võita rahvas, kes on säilitanud oma rahvuskuuluvuse ja identiteedi. Läbi selle suudab see rahvas ka mõista ja taasluua demokraatlikke väärtusi. Koostöö samu väärtusi austavate rahvastega kindlustab aga stabiilse arengu mitte ainult ühele riigile ja rahvale, vaid tervele ümbritsevale regioonile.
Eesti jätkab 21. sajandi globaliseeruvas maailmas regionaalset koostööd mitmes erinevas ringis. Aastaid on olnud väga tihe kolme Balti riigi koostöö, sedasama on heameel tõdeda Skandinaavia ja Balti riikide kohta. Lisaks osaleme Läänemeremaade koostöös. Kuid üha tiheneb suhtlemine ka Euroopa Majanduspiirkonna, Euroopa Liidu ja NATO raames.
Tulevast maailma võibki vaadelda regionaalsete huvide alusel integreerununa. Sellise protsessi sihiks on kindlustada demokraatlike väärtuste kaitse ning stabiilsus rahvusriikide arengus. Mida mitmekülgsem on koostöö, seda stabiilsem on areng. Erinevad koostöövormid oma koostoimes loovadki ühiskonda kaitsva turvavõrgustiku.
Nii nagu teised rahvad ja riigid, vajab ka Eesti koostööd, kindlustamaks stabiilset ja säästlikku arengut ning oma rahva turvalisust, et luua endale seeläbi uusi võimalusi. Väikeriigi seisukohalt on riikide koostöö ühiskondliku julgeoleku ja stabiilse arengu kindlustamisel hindamatu väärtusega.
Stabiilsusele annab garantii julgeolekualane koostöö. Eesti on selgelt väljendanud oma soovi saada NATO liikmeks. Seejuures oleme rõhutanud, et meie eesmärk liitumisel NATO-ga pole taotlus asuda tarbima julgeolekut, vaid pakkuda omapoolset võrdset partnerlust rahvusvahelise julgeoleku tagamisel ning demokraatia kaitsmisel. Väikeriigina ei saa Eesti panustada suurearvulistele üksustele, kuid saab omaltpoolt pakkuda spetsialiseeritud väikesi üksusi NATO ülesannete raames.
Stabiilsuse ja julgeolekupoliitika kontekstis tähtsustaksin eriti häid suhteid ja koostööd naaberriikidega. Balti riikide kaitsealane koostöö on olnud tulemuslik. Arendatavad ühised kaitseprojektid aitavad kasutada ratsionaalselt meie nappe ressursse.
Julgeolekualase ja sõjalise koostöö tihendamine Läti ja Leeduga omab suuremat tähtsust, kui seda sageli tunnistatakse. Washingtonist või Brüsselist vaadatuna on kolm Balti riiki üks tervik, kitsuke maariba Läänemere kaldal. Sellest vaatepunktist on tühised ka mõnele ehk tähtsana tunduvad erisused ja erimeelsused. Kindlasti ootavad meie potentsiaalsed liitlased meilt selgemaid tõendeid meie usaldatavuse kohta. Siin olekski üheks olulisemaks tõestuseks kolme Balti riigi omavaheline koostöövõime.
Meil ongi terve rida konkreetseid sõjalisi koostööprojekte, nagu eelkõige rahuvalvemissioonideks mõeldud ühine BALTBAT, ühine õhuseiresüsteem BALTNET, miinilaevade eskaader BALTRON. On ka siinsamas Tartus paiknev NATO ja partnerriikide abiga loodud vanemstaabiohvitsere ette valmistav Balti Kaitsekolledž, kes on kaitsealase mõtlemise ja staabitöö ühtlustamiseks kolmes riigis palju ära teinud.
Kuid kõigil neil projektidel puudub piisav julgeolekupoliitiline "katus", mis kriisi või agressiooni korral ühe Balti riigi vastu tagaks teiste sõjalise abi kas või nendesamade projektide raames. See küsimus laheneb, kui kõik kolm Balti riiki saavutavad NATO-s täisliikme staatuse.
(Kuid senimaani oleks otstarbekas mõelda niisuguse "katuse" loomisele. Oli ju aastatel 1939-1940 toimunud sündmustes üks olulisi faktoreid Balti riikide nõrk omavaheline koostöö.)
Kolme Balti riigi üheaegne liitumine NATO-ga on sõjaliselt ja poliitiliselt loogiline samm. See loob uue julgeolekusituatsiooni Läänemere regioonis ning lisab turvalisust ja stabiilsust kogu Euroopale.
Samast lähtepunktist vaatleme ka oma suhete arengut Venemaaga, mille aluseks peame heanaaberlikkuse, vastastikku kasuliku ja teineteise huvisid arvestava koostöö põhimõtteid. Mõlema riigi elulisi huve arvestav ühine tegutsemine Läänemere regioonis annab sellele koostööle uue sisu ja mõõtme. Samuti on Eesti huvides, et Venemaa ei tunneks NATO laienemise tõttu oma rahvuslikke huve kitsendatuna. Me usume, et stabiilsust taotlev integratsioon annab täiendavaid julgeolekugarantiisid kõigile Euroopa riikidele.
Head kuulajad!
Eesti valikute õigsust ja tegutsemise tulemuslikkust kinnitab kas või meie rahva suurenev toetus NATO-ga liitumisele. Tõhus on olnud ka tegevus seadusandliku baasi tugevdamisel ja kaitsekulutuste osakaalu tõstmisel riigieelarves, nii et käesoleval aastal moodustab see juba 2% sisemajanduse kogutoodangust. Märkimata ei saa jätta meie parlamendis esindatud poliitiliste jõudude üksmeelt riigi julgeolekukontseptsiooni heakskiitmisel 2001. aastal.
Kindlasti on julgeolekupoliitilistes ja riigikaitseküsimustes stabiilsus kõige tähtsam. Nii nagu ka kaitsesüsteemi kujundamine võib võtta aastaid või koguni aastakümneid. Äkilised kursimuutused on siin mõeldamatud.
Seepärast pole ilmselt ka otstarbekas enne Põhja-Atlandi Liidus täisliikme staatuse saavutamist muuta Riigikogus 1996. aastal heakskiidetud Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundi ega ka eelviidatud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes 2001. aastal esitatud seisukohti. Pigem vastupidi. Käesoleval ajal on hoopiski oluline rakendada maksimaalseid jõupingutusi, et neis kehtivates dokumentides sätestatu ei jääks tühjaks deklaratsiooniks.
Millised karid võivad olla meie arengu teel?
Peamise julgeolekuriskina näen võimalikku ebastabiilsust ja poliitiliselt kontrollimatuid rahvusvahelisi kriise, nagu ka julgeolekukeskkonna ettearvamatust pikemas perspektiivis. Rahvusvaheliste mittesõjaliste riskidena ohustavad rahvaid terrorism, kuritegevus, narkootikumide ja relvade salakaubandus, humanitaarkatastroofidest ja sõjalistest konfliktidest põhjustatud võimalik põgenikevool. Nimetatud riske aitab hajutada eelräägitud koostöö riikide ja rahvaste vahel.
Majanduslikke riske võimendab paraku ka integratsioon. Eesti väike majandus on just avatuse ja tugeva integreerituse tõttu mõjutatav võimalikest globaalsetest tagasilangustest. Riskifaktoriks on ka sõltuvus kütuste impordist ning maagaasi puhul ainsast tarnijast. Samuti on monopoolsuse ja Venemaaga ühendatuse tõttu haavatav meie elektrivõrk. Siin on vaja turvalisust suurendavaid strateegilisi lahendusi: luua strateegiline kütusevaru, laiendada ligipääsu gaasiallikatele, demonopoliseerida energeetika. Eesti majandussidemed peavad muutuma võimalikult mitmekesiseks.
Niinimetatud uutest riskidest tõusevad esiplaanile keskkonnariskid. Läänemere piirkonnas kujutavad kõrgendatud keskkonnaohtu omal ajal Nõukogude Liidus ehitatud aatomielektrijaamad. Keskkonnakatastroofide oht seostub ka teiste suurte tööstusettevõtetega, näiteks keemiatehastega.
Siseriiklikest julgeolekuriskidest võiks olulisematena nimetada sotsiaalsete vastuolude ja lõhede kasvu ühiskonnas ning sellest tulenevat inimeste võõrandumist riigist. Kaasaegseteks surmahaigusteks muutunud narkomaania ja AIDS-i levik, aga ka kuritegevuse kasv on osaliselt eelneva tagajärg.
Olgugi, et Eesti ei näe praegu ega lähemas tulevikus oma julgeolekule otsest sõjalist ohtu, jääb Eestit ümbritsev julgeolekukeskkond kaugemas perspektiivis ettearvamatuks. Just seda võibki käsitleda suurima julgeolekuriskina.
Positiivses mõttes ettearvamatu oli Eesti taasiseseisvumine rahulikul teel. Kas oleks võinud keegi aastal 1982 ennustada, et aastal 1992 on Eesti vaba? Kuid samas - kas oleks keegi 1930-ndate algul osanud halvimaski unenäos näha ette Eesti saatust kümne aastat hiljem? Vaevalt küll. Seepärast ei saa julgeolekupoliitikas ja riigikaitses olla "sinisilmsust", liigset individuaalsete huvidega arvestamist ega asjade õnneliku juhuse hooleks jätmist. Siin toimivad ainult riiklikud huvid, pragmatism, realiteedid, kollektivism ja pikaajalised ettevalmistused. Lähtuda tuleks põhimõttest: "Looda parimat, kuid valmistu halvimaks!"
Julgeolekuriskide loetelu polnud mõeldud selleks, et maalida meie ette masendavat pilti. Need on paraku ümbritseva maailma tõsiasjad. Tõsiasi on ka see, et aastail 1940-53 kaotas Eesti surnutena 17% oma kodanikest. Kui aga lisada ka põgenenud ja küüditatud, siis peaaegu iga neljanda inimese. Samuti on fakt, et viimaste aastakümnete lokaalsetes sõdades moodustavad tsiviilelanikkonna kaotused juba üle 90% kaotuste üldarvust.
On selge, et riigikaitsesüsteemi ülesehitamisel saab olla Eestis ainult üks otsustav tegur - tsiviilelanikkonna kaotuste minimeerimine. Seda, nagu ka valmisolekut reageerida väga mitmepalgelistele julgeolekuriskidele, on võimalik saavutada vaid läbi kogu ühiskonda hõlmava totaalkaitsesüsteemi.
Totaalkaitse põhimõte on fikseeritud meie julgeolekupoliitilistes alusdokumentides, nagu on ka rahuaja riigikaitse seaduses ja teistes seadusaktides on sätestatud sellekohased konkreetsed ülesanded Vabariigi Valitsusele, erinevatele ministeeriumidele ja ametkondadele ning kaitseministeeriumile. Igal poliitikul ja ametnikul on võimalik esitada endale küsimus, mida on jõutud eelnevate aastatega selles vallas ära teha.
Loomulikult esitab meile kõrgeid nõudmisi ka pürgimus saada Põhja-Atlandi Liidu liikmeks. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et erinevatel NATO riikidel on väga erinevad armeed. Ei saa näiteks võrrelda omavahel USA või Taani, Türgi või Luksemburgi kaitsejõude. Ühel NATO riigil - Islandil puudub armee hoopiski.
Tähtsamaks kui relvade kaliibrit või muid sarnaseid näitajaid tuleb NATO-ga koostegutsemise võime saavutamisel lugeda keele- ja suhtlemisoskust, samuti koostöövõimet ja -protseduure staapide tasandil. Mõttekas on õppida äsjaliitunud Ida-Euroopa riikidelt. Samas jäävad meie riigikaitsealased lahendused meie siseasjaks, nii nagu iga NATO riigi kaitsejõudude ülesehitus on nende riikide siseasi.
Eesti julgeolekupoliitika põhidokumendid sätestavad iseseisva kaitsevõime loomise kui eeltingimuse riikliku iseseisvuse säilitamiseks. Samas on määratud ka maaväekesksete, territoriaal- ja manööverkomponendi tasakaalustatud arendamisele rajanevate sõjaaja kaitsejõudude loomine.
Ma pole sedavõrd asjatundja, et väidelda sõjalise kaitse üksikasjades, näiteks küsimuses, mitu päeva on vaja vastu pidada liitlasvägede saabumiseni või mitu pataljoni vaja nii mitme vaenlase üksuse tõrjumiseks. Jäägu need küsimused sõjaliste ekspertide hooleks. Kuid on selge, et abi osutamine on võimalik vaid subjektile, kes abi osutamise hetkel eksisteerib ja on võimeline abi vastu võtma. Seepärast ei saa iseseisva kaitsevõime tähtsust maaväe osas alahinnata ka kaugemas tulevikus.
Samuti puudub praegu vajadus korrigeerida muidki eelnimetatud dokumentidega sätestatud kaitsepoliitika põhiseisukohti. Eesti sõjalise kaitse korraldamiseks on optimaalseim lahendus territoriaalkaitse põhimõttel ülesehitatud sõjaaja kaitsejõud. Balti Kaitsekolledžis NATO ohvitseride juhendamisel kõigi kolme Balti riigi jaoks välja töötatud ja Eesti Kaitsejõududes ametlikuna kinnitatud aktiivse territoriaalkaitse doktriin on praegusaja ressursisäästlikem kaitsejõudude korraldamise viis.
Üldine kohustuslik ajateenistus ja mobilisatsioonil rajanev reservarmee on endiselt ainus võimalik viis luua elementaarsed kvantitatiivsed eeldused laiaulatusliku sõjalise rünnaku tõrjumiseks. Veelgi olulisem - kaitsetahe kui sõjalise riigikaitse otsustav tegur saab olla tagatud vaid kogu ühiskonna kaasamise kaudu riigikaitse ülesehitamisse. See tähendab üldise kohustusliku ajateenistuse rõhutamist riigikaitsesüsteemi osana.
Samal ajal võivad teatud kaitsejõudude üksused oma spetsiifilistest ülesannetest või reageerimiskiirusest tulenevalt olla ka elukutselised või kadreeritud. Igal konkreetsel juhul on kaalukeeleks optimaalsuse ja ratsionaalsuse kriteeriumid.
Lõpetuseks tahaksin Eesti riigikaitse kõrgema juhina rõhutada, et riigikaitse alased küsimused kuuluvad Riigikogu pädevusse, kes kinnitab ja vajaduse korral ka uuendab julgeolekupoliitilisi alusdokumente. Seega otsustab nende üle rahvas oma valitud esindajate kaudu. Eesti rahvas ja meie potentsiaalsed liitlased vajavad stabiilsust. Nagu nad ootavad samuti reaalset tööd ja tulemusi kavandatu elluviimisel.
Tänan tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
