| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President ajaloo-alaste uurimistööde võistluse lõpetamisel 4. mail 2002 Tartus04.05.2002
Lugupeetavad õpilased!
Austatud õpetajad ja žürii liikmed!
Head sõbrad Körberi Sihtasutusest!
Mul on väga hea meel osaleda täna siin õpilaste ajaloo-alaste uurimistööde võistluse lõpetamisel.
Tänavu võttis võistlusest osa 107 kooliõpilast üle Eesti. Nii suur osalejate arv kinnitab, et koolides on ajaloohuvi elav ja selliste võistluste korraldamine on vajalik. Õpilastel avaneb võimalus realiseerida oma huvi konkreetses uurimistöös. Küllap mõistsite seda tehes, et ajaloo tunnetamine on seotud piirkondlike iseärasustega. Nii on saarerahva ja mandri-eestlaste ajaloolisel mälul omad erinevused. See näitab meie ajaloolise pärandi mitmekesisust.
Ajaloolase elukutse pole kerge. Minevikukogemuse tõlgendamine ja üldistamine nõuab palju eelteadmisi ning faktide sidumise oskust. Nii ongi kõige parem alustada oma kodukandi ja perekonna ajaloo uurimisest.
Eile tähistas Tartu Ülikool piduliku aktusega Academia Gustaviana 370. aastapäeva ja ülikooli taasavamise 200. aastapäeva. Tahan siinjuures meenutada oma eilset kõnet, kus ütlesin, et Eesti ülikoolidel on kanda kaks olulist ülesannet. Ühelt poolt peab ülikool olema maailmatasemel teadus- ja haridusasutus, teisalt aga ka rahvusaate ja rahvuskultuuri kandja ning arendaja. Minu veendumuse kohaselt seisneb just viimases nii Tartu Ülikooli kui teiste Eesti kõrgkoolide tugevus.
Eesti iseseisvuse saavutamine oli vältimatuks eelduseks eesti rahva ja kultuuri edasikestmisel. Argielus kaob aga tihti selle tõsiasja tähtsuse tunnetus. Me ei mõtle ka sellele, mida tundsid need Eesti mehed, kes läksid Vabadussõtta, relv käes. See kõik on juba liiga kaugel, et mõjutada meie igapäevatoimetusi. Ometi on ajaloolaste kohus tuletada meile meelde rahva tähthetki. Ja meie kõigi kohuseks on iseseisvust oma tööga pidevalt kindlustada.
Kultuuriline enesekindlus on habras. Kultuur algab väikestest asjadest: igapäevastest toimetamistest, kõnepruugist ja meie suhtumisest oma ümbrusse, perekonda, riiki ja rahvasse. Me ei tohi oma kultuuri eripära kaotada, sest kultuur annab omakorda kõigele ülejäänule - majandusele, poliitikale, ühiskonnaelule väärtuselise mõõtme. Omakultuuri hääbumine võib aga toimuda märkamatult. Väikestest järeleandmistest, tühistest loobumistest kasvab võõrandumine oma kultuurist. Kõik, mis on põnev, ei pruugi olla veel kasulik. Nagu ütleb ka rahvasuu: kõik mis hiilgab, ei ole veel kuld. Tegelemine ajalooga õpetab kriitilist meelt ka oleviku mõistmisel.
Seetõttu soovingi teile, noored ajaloohuvilised, selget pilku meie rahva minevikukogemuse analüüsil ja hindamisel, ilma milleta on raske, kui mitte võimatugi üles ehitada tuleviku-Eestit. Ehk nagu on öelnud Juhan Liiv: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
Mul on hea meel tervitada ka Körberi Sihtasutuse direktorit härra Wolf Schmidti. Tänu Körberi Sihtasutuse toele ja Eesti Ajalooõpetajate Seltsi initsiatiivile on võistlus saanud Eestis juba kolmandat korda toimuda. Loomulikult tahan tänada ka tublisid ajalooõpetajaid ja žüriiliikmeid, kes oma vabast ajast aitasid võistlust korraldada ning võtsid õpilasi juhendada. Loodan, et võistlus aitab kaasa Eesti ajalooteaduse järjepidevuse kindlustamisel.
Tänan teid kõiki!
|
| |
|
vpk.ee
