| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajakirjale Luup detsembris 200122.12.2001
President Arnold Rüütel: Eesti ühiskond on üldiselt terve
"Eesti tulevikku ei otsustata Euroopa pealinnades, maailmakaubanduskeskustes, Valuutafondis või Maailmapangas, vaid eeskätt Eestis," kinnitab uus president Arnold Rüütel oma pikemas intervjuus Luubile. President analüüsib Eesti elu kõige olulisemaid probleeme.
Külarahva hinnangul olnud teie isa käre rahvuslane. Teist sai kõrge aukandja esialgu sootuks teistsuguses süsteemis. Kas isa oleks teie tollase karjääri heaks kiitnud?
Minu isa oli täiesti tavaline eesti talumees. Talupidamine ise oli juba rahvuslik tegu. On seda siiani. Talupidamine õpetas kolme asja: praktilist meelt, traditsioonide ja tõekspidamiste austamist ja oludega kohanemist. Seda eesti talupojatarkust on rahva mentaliteedi uurijad pidanud ka eestluse aluseks. Kui me poleks visalt oma tõdedest kinni hoides ajapööretega kohanenud, siis me poleks arvatavasti ka rahvana kuigi kaua kestnud. Seepärast ei võtnud ka isa minu ametialast liikumist mingi karjääritegemisena. Ta uskus, et kuhu mind ka elu poleks kandnud, oleksin ikka truuks jäänud neile põhimõtetele, mida minus kujundasid minu vanemad.
Kui palju te peate mõttes üldse aru oma isaga? Kuidas tema suhtus Eesti Vabariiki? Milliseid suuniseid andis isa teile eluks kaasa?
Pean oma isaga aru õige sageli. Isa suhtus Eesti Vabariiki aupaklikult ja alalhoidlikult. Kui olin veel poisieas, tavatses ta manitseda, et ma ei tikuks sekkuma kaklustesse. Tema uskus, et asju saab korda ajada suuremaid konflikte tekitamata, ikka heaga. Võibolla olen rahuliku, aga samas tõest kinni hoidva iseloomu pärinudki isalt.
See, mis isa mulle ellu kaasa andis, on teadmine, et üksnes aus ja pühendumisega tehtud töö toidab. Olen isa kõrvalt õppinud tegema kõiki maatöid. Ja alustasime maast madalast. Koos tehtud töö õpetas austama enda kõrval ka teiste inimeste panust.
Sellepärast olen tänagi veendunud, et ilma pideva töötegemiseta poleks siinmail kultuuri, üldse inimväärset elukeskkonda. Presidendina olen seadnud üheks oma prioriteediks kaasa aidata, et kõigil Eesti inimestel oleks piisavalt töötegemise võimalust.
Eestis armastatakse rõhutada, et igaüks on oma õnne sepp. Sotsioloogid naeravad selle peale. Mida teie arvate?
Kui juba on kord niisugune kõnekäänd, ju siis on selle taga ka mingi arvestatav elukogemus. Ainult pime juhus võib lodeva või albi inimese tõsta seitsmendasse taevasse, mängida talle kätte suure rikkuse või teha temast kuninga. Eesti muinasjuttudes on hästi teada, mis niisugustega juhtub. Mis kergelt tulnud, see ka kergelt läheb. Lõpuks leiab ta jälle end tühjade kätega istumas kustunud lee ees.
Nii et inimesest endast sõltub üsna palju. Elu koosneb valikutegemistest, see aga nõuab teadmisi ja tarkust. Igaüks on oma õnne sepp niivõrd, kuivõrd on ta suuteline elust õppima ja kuivõrd on ta valmis elu poolt esitatud väljakutseid vastu võtma. Loodan, et see seisukoht ei riiva sotsioloogide hoiakuid.
Kas te jagate arvamust, et mida vähem riiki, seda parem?
Ei jaga. Riiki peab olema parasjagu. Ja riiki ei saa olema kunagi üleliia, eriti kui riik kasvab välja niisugusest väiksest ühiskonnast, nagu on seda Eesti oma. Riiginihilism eirab meie ajaloolist kogemust, traditsiooni, meie isaisade püüdlusi. Kui Eesti riik oleks saanud tekkida juba 13. sajandil, nagu see mujal hakkas kujunema, oleks ka meie saatus olnud teistsugune. Kogu eesti rahva ajalugu on olnud püüdlus oma riigi poole. See on olnud meie eksistentsiaalne lootus. Meenutatagu Juhan Liivi sõnu: Ja nõnda on elu kiik /ükskord kui terve mõte/ ükskord on Eesti riik.
Kui "vähema riigi" loosungi all peetakse silmas inimeste omaalgatust, kolmandat sektorit, siis väärib see mõte toetamist. Ega selgi juhul ju riik kuhugi kao, ta jagab vaid osa oma funktsioonidest allapoole. Omavalitsused on tüüpiline riigi funktsioonide ümberjaotus. Aga omavalitsuski saab toimida üksnes tasakaalustatud koostöös riigiga.
Enamasti on loosungiga "mida vähem riiki, seda parem" tahetud rõhutada pigem turuseaduste ülimuslikkust riigi suhtes. Aga olen üsna kindel, et Eesti riiki ei hakatud looma ega taaslooma ainuüksi vabaturu pärast. Eesti riik on eeskätt eesti rahva, tema keele ja kultuuri kindlus.
Kas Eesti liigub rohkem Põhjamaade või Ameerika poole?
Maailmakuulus majandus- ja rahvastikugeograaf, Tartu ülikooli kunagine rektor Edgar Kant on meie eluruumi nimetanud Baltoskandiaks ja sellega on määratud Eesti liikumise suund. Mis puutub Ameerikasse, siis sinnapoole polegi vaja liikuda. Maailma globaliseerumine toob Ameerika meile koju kätte. Küsimus on selles, mida head me teistelt oskame üle võtta ja oma elulaadile kohandada. Teiste maade, rahvaste majandusliku ja poliitilise käitumise kopeerimine vaesestaks meie endi võimalusi. Eesti peab jääma Eestiks nii Baltoskandias kui ka globaliseeruvas maailmas.
Jätkusuutliku ühiskonna suurim rikkus ei peitu mitte kusagil maapõues või masinates ja rajatistes, vaid hoopis inimeses, väidab Maailmapank. Kui nii, siis kas Eesti riik käitub oma inimkapitaliga arukalt?
Selles kogu probleem ongi, et Eestis pole veel piisavalt suudetud hinnata inimkapitali olulisust ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisel. Oleme elanud teadmises, otsekui oleks meie käsutuses piiramatu inimressurss. Lähtuma peaks põhimõttest, et igas eas inimestel on ühiskonnas täita oma roll, ja neid tuleb ka selle järgi hinnata. Mitte kõrvale tõrjuda, nagu see pahatihti on juhtunud, vaid kaasata, leida jõukohane ülesanne igas eas inimesele ja igale põlvkonnale.
Kui oleksime taasvabanedes osanud piisavalt hinnata ka nende eesti inimeste võimalusi ja oskusi, tänu kellele Eesti püsis elavana Nõukogude okupatsiooni ajal, ehk poleks meil siis vaja täna rääkida kahest või mitmest Eestist, võitjatest ja kaotajatest. Siis oleks võitja olnud kogu ühiskond.
Kuidas te diagnoosiksite Eesti ühiskonna tervist viiepallisel skaalal (raskesti haige - haige - kuidas kunagi - terve - tervisest pakatav)?
Eesti ühiskond on üldiselt terve, hinnates teda sellest aspektist, kuidas ta on tulnud välja kümne esimese taasiseseisvusaasta katsumustest. Aga see pingutus on teda kõvasti räsinud, paljudel juhtudel võime märgata erinevaid haigussümptomeid. Need kõnelevad haiguskolletest, mida tuleks piirata ja välja ravida.
Sotsiaalne kapital tähendab maakeeli inimestevahelist usaldust. Paraku on Eesti üheks suurimaks probleemiks aga just usalduse puudumine. See takistab nii sotsiaalse kapitali taastootmist kui jätkusuutlikku arengut. Mida teha?
Usalduslik suhe saab alguse inimesest endast, sellest, kas ta on valmis petma end, oma lähedasi, kaastöötajaid. Nõukogude aeg ei loonud usalduse tekitamiseks just kõige paremaid tingimusi. Kaksikelu oli ju lausa meie ellujäämise strateegia üks võtmeid. Ja totalitaarne riik ise toimis otsekui kahe näoga Jaanus: ühelt poolt nõuti jäägitut alluvust kehtestatud ideoloogiale, teiselt poolt aga elati ringkäenduse, onupojapoliitika, riigipetmise vaimus. Eks seda jätku tänaseski Eestis.
Siiski, laulva revolutsiooni aegu olime otsekui ümber sündinud - abivalmis, ühte hoidev, vastastikku abistav, mõistev. Ühesõnaga, läbinisti usaldussuhtel toimiv ühiskond.
1990. aastate alguses lõi aga see usaldus kõikuma. Uus poliitikute põlvkond pani end maksma - ja seda mitte alati ausate võtetega. "Plats puhtaks" mentaliteet haavas niigi rabedat ühistunnet. Võibolla tasub sealt otsida ka meie usaldussuhte kaotuse ja vähese sotsiaalse kapitali juuri.
Mida teha? Kui kala hakkab mädanema peast, siis on ka pea see, mis peab end kõigepealt kokku võtma. Rahvas peab saama võimaluse usaldada oma valitsust, usaldada enda valitud esindajaid Riigikogus, kohalikes omavalitsustes. Iga seik, otsus, seadus, määrus tuleb asetada sellele kaalule. Võimukandjate käitumine peab olema laitmatu. Seaduskuulekus ja eetika peavad olema kodanikuõpetuse tähtsaimaks osaks. Ja muidugi, oma riigi, rahva ja kultuuritraditsioonide püsiv väärtustamine. Need loovad pinnase, millest ammutab oma jõu sotsiaalne kapital.
Sotsiaalteadlased võtsid kasutusele nn kahe Eesti mõiste. Kas neid on üleüldse võimalik lepitada ja ühes suunas liikuma panna. Kuidas?
On küll võimalik. Teine Eesti tuleb lihtsalt esimesele järele aidata. Nüüd on see aeg ja koht, kus regionaal- ja sotsiaalpoliitika peavad näitama oma tõhusust. Ega tasakaal ei sünni iseenesest. Seal, kus on raskem, tuleb koormat vähendada ja kergemale juurde panna. Nii on talitanud meie põhjanaabridki. Ääremaastumist on võimalik vältida tehnokülade ja innovatsioonikeskuste loomisega väikelinnadesse, väikeettevõtlusele soodsa kliima kujundamisega, ümberõppega. Võimalusi on mitmeid, seni on puudu jäänud poliitilisest tahtest. Niisiis tuleks kõigepealt ilmutada poliitilist tahet. Vahepealne raudteeühenduse lõpetamine Kagu-Eestis teenis aga suisa vastupidist eesmärki.
Suurettevõtjad püüavad poliitikutele selgeks teha, et rahvuslik kokkulepe on Eesti elu edenemisel hädavajalik. Kuidas te loodate sellele kaasa aidata?
Olen enda arvates kõik need aastad, mis olen poliitikas olnud, rõhutanud rahvusliku kokkuleppe vajalikkust Eesti tänast elu ja tulevikku määravates küsimustes, olgu siis tegemist infrastruktuuri erastamisega või Eesti liitumisega Euroopa Liidu ja NATOga.
Loodan, et Eesti presidendina suudan paremini ühise laua taha kutsuda erinevate poliitiliste, majanduslike, kultuuriliste huvidega ringkondade esindajaid, arvamusliidreid, erakondade esimehi. Seda on kõigepealt kutsutud teenima presidendi juures juba tegutsevad ja veel kavandatavad ümarlauad (näiteks Eesti noorte ümarlaud).
Rohkem tuleks usaldada ka akadeemiliste ringkondade analüüse ja hinnanguid. Tõsi, juba tehtud samme on raske, kui mitte võimatu tagasi võtta. See ei tähenda aga, et me ei peaks rahvuslikul kokkuleppel vastu võtma otsuseid, kuidas nüüd, muutunud olukorras käituda ja edasi minna. Mulle teeb kõige rohkem muret see, et meil puudub rahvuslik kokkulepe Eesti demograafilise tuleviku kujundamises. Kui me ikka ei saavuta lähiaastatel mingitki kallet sündimuse tõusu poole, siis on meie kestmine rahvana ohustatud juba füüsiliseltki. Just Eesti rahvastiku arengut puudutav kokkulepe peaks saama proovikiviks, kas me üleüldse oleme suutelised milleski kokku leppima.
Iga hinna eest tuleb takistada "rikas põhi - vaene lõuna" tüüpi arengut, hoiatavad poliituuringute keskusesse PRAXIS koondunud noored rahvusvahelised eestlased (Luup, mai 2001). Kuidas seda teha? Kui reaalne on stsenaarium, et kümmekonna aasta pärast kerkivad võsastunud ja lumpeniga asustatud maal siin-seal heaoluoaasid?
Võtmeküsimuseks on haldusreform ja regionaalpoliitika laiemalt võttes. Ma ei tea, kui suurt efekti see annab, aga ühe sammuna võiks kaaluda ääremaale tehtavate investeeringute "premeerimist", ühesõnaga vahe tegemist sellel kapitalil, mis tegutseb metropolis, ja kapitalil, mis liigub maapiirkondadesse. Oluline on motivatsiooni loomine inimeste püsimiseks maal. Ja muidugi normaalselt toimiv infrastruktuur.
Eesti ei ole ju suur. Seda kummalisem on "rikka põhja - vaese lõuna" vastanduse tekkimine. Ja ülepea, ma ei kasutaks sõna "lumpen". Õnneks niisugust nime väärivat seltskonda pole Eestis veel massiliselt tekkinud. Ja ka maapiirkondades, mille üht osa elanikest selle sõnaga tahetakse liigitada, püüavad inimesed ka kõige kitsamates tingimustes ikka inimesteks jääda.
Joodikuid, muidusööjaid on nii linnas kui ka maal, ja on olnud igal ajal. Olen aga ka seda meelt, et kui me 1990. aastate algul poleks nii ülepeakaela hävitanud väljakujunenud maaelu struktuuri, poleks meil arvatavasti põhjustki täna üht Eestit teisele vastandada. Tuleks tegutseda sel moel, et "vaeses lõunas" oleksid oma sillapead, mille kaudu seda vaesust vähendada. Ma pean silmas Tartut, Võrut, Valgat, Põlvat, Viljandit ja Pärnut.
President Meri pidas vajalikuks isegi oma viimases kõnes hoiatada Narva Elektrijaamade ameeriklastele erastamise tagajärgede eest. Kas teie olete sama meelt olnud? Kas presidendi sõna üldse maksab seesugustes asjades midagi? Või on presidendi asi üksnes kummardada ja kätt suruda?
Eestimaa Rahvaliit, kelle presidendikandidaadiks mind valiti, oli algusest peale Narva Elektrijaamade erastamise vastu. Selle erakonna auesimehena olin mõistetavalt samal seisukohal. Toetasin ka president Lennart Meri tema avalduses, sest mul pole olnud põhjust kahelda Eesti teadlaste analüüsis ja hinnangus selle kohta, et Narva Elektrijaamade selline erastamisskeem on seotud liiga suurte riskidega.
Ma ei näe ka praegu, Eesti Vabariigi presidendina vajadust oma seisukohti revideerida, vähemasti niikaua, kui avalikkuse ette pole toodud kõik asjaolud, mis kõneleksid sellest, et meil oleksid välistatud teistsugused lahendused. Suhtun ülepea skeptiliselt otsuste tegemisse "kas nii või üldse mitte" põhimõttel.
Paraku on Eesti avalikkus seatud fakti ette, et ta lihtsalt on sunnitud leppima seesuguse erastamisega, nagu seda erastamisagentuur ja vabariigi valitsus otsustanud. Pole olnud veel võimalust lugeda, kas elektrihinna kavandatav tõus tuleva aasta kevadel oleks tabanud meid ka siis, kui elektrijaamad oleksid jäänud sajaprotsendiliselt riigi kätte. Julgen väita, et tarbijad ja rahvas tervikuna oleks valmis leppima hinna tõusuga, kui teataks, et selle taga on kogu meie ühiskonna ja majanduse hetkeolukorra paratamatus.
Praegusel juhul on aga põhjendatud inimeste protest hinnatõusu suhtes, sest selle taga on monopoolses asendis ettevõte. Peaministriga riigieelarvet arutades küsisin, kas meie järgmise aasta eelarves on silmas peetud, mida toob endaga kaasa elektri hinna tõus. Sest energiasse puutuv mõjutab kogu majandust ja lõpuks ka riigi stabiilsust. Loodan, et Riigikogu, käsitledes uue aasta eelarvet, suhtub sellesse vastutustundlikult.
Mis puutub presidendi võimalusse mõjutada majandus- ja poliitilisi otsuseid, siis tuleneb see juba meie põhiseadusesse sisse kirjutatud presidendi institutsiooni ülesannetest ja pädevusest. Kindlasti pole vabariigi presidendi asi üksnes kätt suruda ja kummardada.
Ka nendes raamides, mis vabariigi presidendile on ette kirjutatud, on võimalus protsesse mõjutada. Ma pean silmas kooskõla otsimist erinevate ja koguni vastandlike huvirühmade vahel, rahvuslike kokkulepete sünnile kaasaaitamist, selle jälgimist, et Riigikogus tehtavad otsused oleksid vastavuses põhiseadusega ning järgiksid rahva ühishuvi.
Ja lõpuks, ei saa alahinnata asjaolu, et vabariigi president on juba oma positsiooni poolest arvamusliider. Kui see nii ei oleks, ega siis oleks ka Luup või mõni teine ajakirjandusväljaanne huvitunud intervjuust vabariigi presidendiga. Tõsi, presidendi võimalus mõjutada jääb paljuski retoorilisele pinnale. Aga president ei vääriks oma tooli, kui ta sellegi võimaluse kasutamata jätaks.
Kuidas jõuda selleni, et ka Eestis hakataks viimaks tegelema strateegilise planeerimisega, mitte ei kustutata järjekordset tulekahju?
See on väga oluline küsimus ja arenenud riigid on seda ammugi mõistnud, asutades mitmeid strateegiliste uuringute ning planeerimise instituute. Mõistan, et meil on põhjusega teatav allergia planeerimise vastu, ent aega näikse olevat kulunud juba piisavalt, selleks et tunnistada: ilma arenguprogrammi ja -kavata jäämegi hulpima erinevatesse hoovustesse. Ükski riik - ja meie oma Eesti riik iseäranis - ei saa eksisteerida katse-eksituse põhimõttel. Juba nüüd näeme, kuidas esimene, iseenesest edukas kümnend taasiseseisvunud Eestis on meid kurnanud, võõrandumust ja loobumist tekitanud. Järelikult on viimane aeg seada Eestile sihte 2010. ja 2020. aastaks. Kui me just selleks mõnda uut instituuti ellu ei kutsu, siis on ju võimalus anda seesugune ülesanne Eesti Teaduste Akadeemiale.
Võibolla tuleks aga alustada kõigepealt selle teadvustamisest, et Eesti tulevikku ei otsustata siiski Euroopa pealinnades, maailmakaubanduskeskustes, Valuutafondis või Maailmapangas, vaid eeskätt siin, Eestis endas. Kordan seda, millega lõpetasin oma presidendiks astumise kõne Riigikogus: Eesti vajab täna kõige rohkem eneseväärikust. See aga tähendab julgust enesele silma vaadata ja pöördumist näoga Eesti enda poole.
Küsitles: Peeter Ernits
|
| |
|
vpk.ee
