| |
 | Intervjuud | | |
Vabariigi President ajalehele Eesti Päevaleht 29. detsembril 200129.12.2001
Arnold Rüütel usaldab otsustusvõimelisi naisi
Aasta inimene Arnold Rüütel (73) tunnistab intervjuus Urmet Koogile, et eesti naised suudavad kanda poliitilist vastutust ja oskavad presidendile head nõu anda.
Teid valiti rahva poolt sama kindlalt aasta inimeseks kui mullu Erki Nool. Oli see üllatuseks või loogiline valik, arvestades presidendi ameti olulisust?
Sõltub sellest, mida lugeda üllatuseks. Olen olnud aastaid rahvaga tihedalt seotud, näinud inimeste muresid lähedalt ja püüdnud Maarahva Erakonna esimehe ja hiljem Rahvaliidu auesimehena ning riigikogu liikmena leida lahendusi erinevatele probleemidele. Küllap sealt ka rahva usaldus, mis võimaluse tekkides realiseerus esmalt ettepanekus kandideerida presidendiks ja seejärel valijameeste otsusena mind ka presidendiks valida.
Kas isiklikult loete aastat kordaläinuks, ei osanud te ju ilmselt täna aasta eest arvata, et võtate järgmised jõulud ja aastavahetuse vastu presidendilossis?
Presidendiks saamine polnud eesmärk omaette. Näiteks presidendi valimise päeva õhtugi olime kavatsenud veeta abikaasaga rahvusooperis. Selles mõttes võib presidendivalimistega rahule jääda, et kampaania kulges kandidaatide vahel üpris korrektselt. Ja kui ma juba nõustusin kandideerima, siis sai ära kasutatud kõik võimalused selleks, et oma seisukohti selgitada. Mul on hea meel meenutada, et kohe pärast kandideerimisotsust püsis avaliku arvamuse toetus valimisteni välja minu suhtes pidevas tõusvas joones.
Ent ajakirjandus suhtus teisse nii presidendivalimiste kampaania ajal kui ka presidendiks valimise järel kriitiliselt.
On ajakirjandus teile tänaseks andestanud ja kas olete ise ajakirjandusele andestanud?
Küsimus pole üldsegi minu isikus. Küsimus on presidendi institutsioonis. Meil on paraku nii, et kõigepealt tuleb isik ja siis institutsioon. Otsekui tehtaks institutsioone isikutele. Kui rahvas on kasutanud põhiseaduslikku õigust ise või volitatud esindajate kaudu valida endale juhid, siis selle vastu töötamine tähendab rahva mitteusaldamist. Kui sellise hoiakuga läheb kaasa ajakirjandus, siis ta üksnes süvendab rahva võõrandumist poliitikast ja riigist. Te küsisite, kas olen andestanud presidendivalimiste järgsed mürgised repliigid zombide tagasitulekust. Las see jääb ajakirjanduse enda südametunnistusele, olen selleks piisavalt kaua poliitikas olnud, et olla seda laadi rünnakutest üle.
Olete öelnud, et pole kunagi puhanud perega välismaal. Kodukeskusus iseloomustab ka teie kolme esimest presidendikuud. Kui teie eelkäija kohta öeldi, et tema Eesti visiit oli Sündmus, siis teie olete sage külaline kodustel üritustel, ent Sündmus on teie välismaale minek. On see teadlik eristumine?
Iga inimese maailm algab kodust, kodutundest. Ja mida tugevam see tunne on, seda kindlamini tunneme end ka väljas. Tõesti, olen eelistanud maakondlikke visiite, mille kava järgmiseks aastaks on juba koostatud. Mis puutub Lennart Merisse, siis tema missioon oli eriline: taasiseseisvunud Eesti vajas kiiret integreerumist Lääne elu- ja poliitilisse korraldusse. Oli vaja isikliku kohalkäimisega veenda maailma Eesti võimes kaasa rääkida rahvusvahelises suhtluses. Täna ollakse sellega harjunud ja meid võetakse võrdse partnerina. Presidendi välisvisiitide eesmärgid ja sisu peavad vastavalt sellele ka muutuma. Pean teile siiski ka tunnistama, et kutseid riigivisiitideks on tulnud nii arvukalt, et pean oma abiliste ja välisministeeriumiga tõsiselt kaaluma, kuidas sobitada neid oma töökavaga, meie prioriteetidega ja mis seal salata - ka eelarvega.
Kas teid häirib, kui teid võrreldakse pidevalt oma eelkäija Lennart Meriga?
Ega seda võrdlemist saa pahaks panna. Oleme Lennart Meriga põlvkonnakaaslased, meie elutunnetust kujundasid pika aja vältel ühed ja samad tingimused. Aga me oleme erinevad inimesed. Ja igal inimesel on oma stiil. Kui elu põhiseaduseks on mitmekesisus ja stiilide paljusus, siis vast tuleb ka leppida sellega, et Meri on Meri ja Rüütel on Rüütel.
Teie kodu on Tartus, töökoht Tallinnas. Kuidas saate hakkama enda ja pere jagamisega kahe linna vahel?
See on päris koormav ning pidev kahe linna vahel sõitmine röövib ka palju kasulikku aega. Minu Tallinna tulek oli seotud paljude asjadega ning rohkem Eesti kui isiklike huvidega. Aga eks sellise elustiiliga tuleb kohaneda, mu abikaasal on pool töökohta Tartus ja pool Tallinnas. Tallinna ja Tartu vahet sõidame paraku sageli eri aegadel ja üpris tihti ka eri suundades ning kohtume tihti Mäos. Õnneks on tänapäeval olemas mobiiltelefon, mis teeb su peaaegu igas Eestimaa punktis kättesaadavaks.
Pärast teie valimist presidendiks on eriti meedias jõuliselt esile kerkinud kaks naist: teie abikaasa Ingrid ja nõunik Andra Veidemann.
Presidendil poleks vaja nõunikke, kui ei loodetaks nende abile seisukohtade kujundamisel kõige erinevamates valdkondades. President kõneleb mitte enda, vaid institutsiooni esindajana. See tähendab oma arvamuse kõrvutamist erinevate asjatundjatega, mõtlemist sellele, milline tähendus on presidendi sõnumil rahvale. Kui presidendi nõunike seas on nüüd ka naised, siis ei tohiks see olla üksnes tunnustuseks eesti naiste suutlikkusele osaleda poliitiliselt vastutusrikastes ettevõtmistes. Presidentuur on ennekõike meeskond, kus kõigil on oma roll täita.
Mis puutub minu abikaasa Ingridisse, siis tema professionaalsus muusikateadlase ja folkloristina on leidnud laialdast tunnustust mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Oleme paljudes küsimustes - eriti mis puutub meie rahvuse ajalugu, kultuuri ja tulevikku - ühel meelel. Toetav partnerlus on oluliseks eelduseks meie eesmärkide realiseerimisel, ükskõik, millisest eluvaldkonnast me ei räägiks.
Milline roll on presidendi puhul maine- ja imagokujundajatel. Suureks üllatuseks nägin teid hiljuti Tartus Lõunakeskuses ise endale mantlit välja valimas. Kas selleks siis pole eraldi stilisti ette nähtud?
Jah, riietuse osas usaldan ma oma maitset ja see ei erine keskmise eestlase omast. Mis aga puudutab mainekujundajate ja imagoloogide rolli, siis meediaühiskonnas - kuhu ju ka Eesti jõudnud on - peavad avaliku elu tegelased arvestama seal kehtivate reeglitega. Olen samas seda meelt, et mainekujundus ei tohiks minna vastuollu inimese isiksusega. Vastasel juhul "toodetakse" näivust ja siis elaksime otsekui vahakujude muuseumis.
20. aprillil kirjutasite Eesti Päevalehes kommentaari, et ühiskondlik leping vajaks uuendamist. Pool aastat hiljem tuli rahvusliku kokkuleppe ettepanekuga välja suurärimees Aadu Luukas, mõni päev hiljem kirjutas peaminister Mart Laar lepingust Eestiga. Kuidas seletate nii erinevate inimeste mõtete kokkulangevust?
Selleks sunnib Eesti elu ise. Küsimus on vaid valuläve madaluses või kõrguses, millelt Eesti elu mõõdetakse. Kui kirjutasin vajadusest uuendada ühiskondlikku lepingut, siis pidasin silmas kõigepealt dialoogi taastamise vajadust. Riigikogu liikmena kogesin aeg-ajalt selle puudumist isegi parlamendis, mis siis veel ühiskonnast tervikuna rääkida. Raske on milleski kokku leppida, kui üks pool seab omad tingimused, teine omad ja kokkulepe on nende tingimuste summa või kompromiss. Tähtis on jõuda erinevates huvides sisalduva ühisosa ja meie kõigi ees seisvate ühiste eesmärkide mõistmisele.
Lõppeva aasta märksõnadeks olid identiteediotsingud. Eesti Nokia otsimisega alanud üldrahvalikud detektiivikampaaniad said lisa Eesti märgi ja brändi otsimisega. Aasta lõpul tekitas tugevat tormi Eerik-Niiles Krossi ettepanek hakata rahvusvahelises suhtluses Estonia asemel Estlandi kasutama ning Kaarel Tarandi idee vahetada sinimustvalge trikoloor põhjamaise ristilipu vastu.
Neid ettepanekuid ei saa tõsiselt võtta. Taolisi ajaloo ümbertegemise katseid on olnud ennegi. Tervelt pool sajandit sunniti meid kõndima kikivarvul, sõna "eesti" kasutamist valvas tsensor ja sinimustvalge värvikombinatsioon oli keelatud, kõnelemata lipust, mille hoidmise eest sai vanglakaristuse. Arvan, et ainuüksi taolised mõttemängud on kohatud põlvkondade suhtes, kes Eesti nimel oma elu ohverdanud või Eestit ka kõige raskematel aegadel oma südames kandnud. Eesti riigi nimi ja lipp pole reklaami, vaid aate küsimus.
Üks Leedu turundusekspert ütles hiljutisel konverentsil, et Eesti eesmärgid võivad küll olla seotud Põhjalaga, aga meie kompleksid jäävad veel pikaks ajaks Baltikumi. Nõustute selle hinnanguga?
Geopoliitiliselt ja kultuuriliselt on meie regioon balto-skandia. Sellest on veenvalt kirjutanud maailmaski tuntust pälvinud Tartu ülikooli kunagine rektor, majandusgeograaf Edgar Kant. Euroopa Liidu tulevase liikmena avaldub meie identiteet kolmetasandilisena. Meie olemuslikuks põhjaks on ja jääb eestlus, millele lisandub balto-skandia ja seejärel Euroopa identiteet. Selles kontekstis sobib ehk ümber öelda möödunud sajandit alustanud nooreestlaste loosungit "Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!" Täna võiks see kõlada "Olgem balto-skandlased, põhjamaalased, eurooplased, kuid jäägem eestlasteks!"
Eestlasel olevat hoopis rehepapilik olemus, vähemasti viitab sellele Andrus Kivirähk oma samanimelises raamatus, ning Hans H. Luige sõnul löövat vaid rehepapilik eesti ärimees Läänemere ärikultuuris läbi.
Olen saanud seda raamatut tükati lugeda ja sellegi põhjal võin öelda, et Andrus Kivirähk on tabanud mõndagi iseloomulikku meie rahvuslikus karakteris ning käsitlenud seda eneseiroonilises võtmes. Kuni meil jätkub võimet eneseirooniaks, seni - võib vist öelda - saame endaga hakkama.
Kui rääkida eneseirooniast, siis kirjanik Mihkel Mutt kõrvutas ühes kommentaaris presidendikandidaate Oskar Lutsu "Kevade" tegelastega ja leidis, et teie sarnanete enim Raja Teelega.
Ma väldiks end võrdlemast kirjanduslike tegelastega. Las kirjandus jääb kirjanduseks, elus tuleb olla see, kes sa ikka oled. Muidu on tulemuseks näitlemine, aga näitlemisannet ja -tahtmist on minus kõige vähem.
Aga kirjutamine? Enne presidendivalimisi tuli teil raamat välja. Kas presidendiks valituks osutumine mõjutas selle läbimüüki?
"Tuleviku taassünni" esmatrükk müüdi läbi kahe kuuga. Nüüd on tehtud teine trükk ja kuuldavasti on huvi selle vastu jätkuv. Püüdsin selles raamatus anda objektiivse pildi aegadest ja sündmustest, milles mul oli võimalus osaleda ja mis aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele. Kirjeldasin neid sündmusi objektiivselt, jättes kõrvale poliitikute ja isikute vahel tekkinud pinged ja emotsioonid. Lisaks sellele räägin ma ka seal omaenda läbikäidud teest. Selles mõttes on see raamat ühe põlvkonna tunnistus.
Teie põlvkonna teed on üpris karmilt ühte lausesse kokku võtnud Maimu Berg, kes on öelnud, et ainus saal Eestis, kus vanemad inimesed end veel hästi tunnevad, on riigikogu saal Toompeal.
Ma ei räägiks põlvkondade konfliktist, sest Eesti elu edendasid 1990-ndatel ju meie endi lapsed. Nende kaudu oleme ju ka ise protsessis osalenud. Pigem on tegu põlvkondade vahelise võõrandumisega, mida soosib ka pidev lahterdamine võitjateks ja kaotajateks, mustadeks ja valgeteks, noorteks ja vanadeks. Ka presidendivalimiste tulemus ei sõltunud ühe põlvkonna vastandamisest teisele, sest valijamehed olid ju kõik parimas elu- ja loomeeas inimesed ning väga palju oli nende hulgas just noorema põlvkonna esindajaid.
Kas 11. septembri traagilised sündmused USA-s ja sellele järgnenud sõda on muutnud teie maailmatunnetust?
See terrorirünnak oli määrava tähtsusega inimeste mõtlemise muutumises. Me elasime enne seda teadmises, et maailm üha globaliseerub. Kindlasti panevad 11. septembri sündmused ka meid Eestis neid protsesse uuesti ja teistmoodi lahti mõtestama. Liikusime seni ühiskonna poole, kus kõik olid kõigiga tihedalt seotud. Selles kontekstis on võib-olla hajali asustus tulevasele maailmale palju parem.
Terroriakt lähendas ka kahte maailma suurriiki - USA-d ja Venemaad. Olete ise korduvalt rõhutanud ka suurema koostöö vajadust Venemaa ja Eesti vahel. Samas on meie välispoliitika liin olnud, et saame enne euroliidu ja NATO liikmeks, millesse kuulumise pinnalt on end märksa parem Venemaale kehtestada. Teie nii ei arva?
Euroopa Liitu ja NATO-sse pürgimine ei saa olla takistuseks heanaaberlikele suhetele Venemaaga. Pigem vastupidi. Nagu Euroopa Liidu ja NATO enda praktika näitab, püüavad needki organisatsioonid teha tihedat koostööd Venemaaga. Koostööle lähinaabritega pole tegelikult alternatiivi, kui just ei seata eesmärgiks enda isoleerimist. Pärast 11. septembri katastroofi on jõujooned maailmas põhjalikult muutunud ning julgeolekualane ja poliitilis-majanduslik koostöö on saanud uued dimensioonid.
Millest kõnelete oma esimeses aastavahetuse tele-esinemises rahvale?
Eneseväärikuse säilitamise vajadusest ja lootusest. Need kaks on meie pärisosaks.
Urmet Kook
|
| |
|
vpk.ee
