| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti maanaiste kongressil 10. novembril 2001 Paides10.11.2001
Armsad eesti naised, emad, vanaemad!
See pole kompliment, kui öelda, et teie, kes te täna siia olete kogunenud ja teie taga seisvad tuhanded maanaised, oletegi Eesti meel ja Eesti süda. Seda öelda tähendab öelda tõtt, mille kinnituseks on kogu meie ajalugu. Tänu sellele, et meie naised taludes, külades, alevikes on suutnud läbi aegade kanda mitut koormat korraga, sünnitada ja kasvatada üles lapsed, olla meestega võrdsed põllul, talitada laudas, hoolitseda pere söögilaua ja kehakatete eest ja kõige selle juures olla armastaja, julgustaja ning lohutaja - tänu sellele olemegi kestnud maarahvana ja eesti rahvana.
Ent kui üksnes selle esile tõstmine võiks ehk eesti meeste suhtes veel kuidagi ülekohtune paista, siis rahvakultuuri seisukohast on ometi ju ilmselge, et selle kandjaks on olnud nimelt maanaised. Suurem jagu eesti rahvalauludest on nende lauldud ja nõnda peame tunnistama, et eesti naiste kantud suuline pärimus on aluse pannud kogu meie rahvuslikule vaimuelule. Meenutagem ühtlasi seda, et eesti maanaised olid ka seltsitegevuses aktiivsed. Käsitöö seltside traditsioon on kestnud tänini ja me kõik teame, milliseid hindamatuid väärtusi on loodud vastastikku üksteist innustades.
Seda kõike kogeme aga tänagi, sest maa soolaks peetav õpetajaskond koosneb enamus naistest. Niisiis on teie kätes igas mõttes Eesti tulevik.
Siin tundub ehk kohatu hakata kurtma tänase elu raskuste üle, sest kes teaks veel paremini, kui mitte teie, mis Eesti külas tegelikult toimub. Ometi poleks õige ka kinnitada, et Eesti üleminekuajaga kaasnenud segadused, ühtede kiire rikastumine ja teiste sama kiire vaesumine, kaugemate piirkondade mahajäämus ja üksildumine oli paratamatus. See tähendaks, et me ei tahagi midagi minevikult õppida.
Vähe sellest, just niisugustel keerulistel aegadel oleksime pidanud rohkem kuulda võtma eesti maanaiste alalhoidlikke, kuid siiski tulevikule julgelt silma vaatavaid nõuandeid ja hoiakuid. Sellega seoses meenub mulle ikka ja jälle Lydia Koidula ''Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola'', kus peremees Peeter Pint jääb häbisse oma tangulooga ja on lõpuks ikka sunnitud tegema nii, nagu seda sõnakas pereema ja tütar Maie plaanivad. Küll vajaksime oma tänasesse päeva ka seesuguseid pere-emasid ja tütreid! Tädi Maalist üksi ei piisa, et Eesti elu pea pealt jalge peale panna.
Et aga teile võib loota, sellest kõnelevad üha kaunimaks muutuvad maakodud, see hool, mida olete pannud oma ettevõtmistesse, käte töösse ja vaimuloomingusse. Ja mis peamine, te olete endiselt valmis tõsiselt võtma Hando Runneli kuulsat luuletust ''Maa tuleb täita lastega ja lastelastega...''
Tänusõnadest kõige selle eest üksi oleks vähe. Olen mitmel korral varem rõhutanud ja teen seda tänagi, et niipalju kui Eesti riik suudab pöörata erineval viisil tähelepanu oma maapiirkondadele, niipalju on tal ka lootust kesta Eesti riigina. Võib isegi öelda, et iga väiksemgi panus külaelu jätkumiseks tasub end mitmekordselt. See on nagu seemne külvamine kevadel, millest sügiseks saab küps viljapea.
Ühte tuleks aga veel rõhutada. Ja nimelt seda, et mitte kuidagiviisi ei tohiks leppida kujunenud mentaliteediga, nagu peaksid eesti maaemad kasvatama lapsi üksnes suurlinnade tarbeks. Vastupidi, iga maanaise uhkuseks peaks saama see, et vähemalt üks, aga veel parem, kui enamus lastest jääks hoidma elu edasi oma kodutalus, -külas ja -alevikus.
Usun ja loodan, et ükskord mõistavad seda eesti poliitikud niikuinii.
Tänan teid tähelepanu eest ja soovin teile jõudu teie väärika missiooni täitmisel!
Päikest teie päevadesse!
|
| |
|
vpk.ee
