| |
 | Proua Ingrid Rüütli intervjuud | | |
Proua Ingrid Rüütel ajalehele Eesti Ekspress 11. oktoobril 200111.10.2001
Ingrid Rüütel: Kui Meri teeb näo, et kõik on hästi, las siis olla pealegi
Intervjuu Vabariigi Esimese Leediga Keele ja Kirjanduse Instituudi suitsunurgas.
Proua Rüütel, ega te veel ajakirjanikest ära tüdinenud ei ole?
Saame hakkama! Kujutate ette, mulle juba öeldi, et ma pean hakkama ajakirjanikega suhtlema läbi pressisekretäri! No ma ei tea. Ma mõtlen, et ma saan nendega ikka ise ka hakkama.
(Tõstab jala üle põlve.)
Kuidas oli, kas pärast esmaspäevast tähtsat päeva magada ikka saite?
Jaa, sain.
Mis meelde jäi?
Kõik läks sellise tempoga, et midagi eriti...
Kas midagi naljakat ka juhtus? Ma vaatasin televiisorist, et auvahtkond ei öelnud presidendile tere vastu.
Nojah. Aga ega ma ei hakka ju ometi seal presidendi või sõdurite üle naerma. Ma ei tea, mis seal oli, kas ta ei pidanudki tegelikult midagi sõduritele ütlema või?
Postimehe Arteris olite üsna kriitiline president Meri suhtes. Kas õhkkond on vahepealsetel päevadel leebunud?
Oi jumal! See artikkel oli natuke karm küll. Ma ei hakka selle väljaütlemise tagamaid praegu selgitama. Aga nüüd on tõesti pinged maas. Esmaspäevaõhtusel vastuvõtul Kadriorus ütles Meri väga ilusti. Ta ütles tõesti ilusti. Ja kui ta nüüd teeb näo, et kõik on hästi, las siis olla pealegi hästi.
Kes võiks olla Arnold Rüütel praegu, kui teie poleks olnud nii kaua aastaid tema kõrval?
(Küsimus paneb proua Rüütli tõsiselt imestama.)
Kes ta oleks!? Eks ta teeks ikka seda, mis ta teeb. Ega mina siis tema töökohti pole määranud!
Ju te ikka teda tagant torgite.
Meil on ehk erinev temperamenditüüp, aga me elame mõlemad väga intensiivselt. Ja kuna meil on nii erinevad erialad, siis me oleme väga viljakas integratsioon, me täiendame teineteist.
(Suitsunurka saabub proua Rüütli kolleeg, kes vabandab, et segab, aga ütleb, et mobiil muudkui heliseb proua kotis, ja Ingrid läheb ja toob telefoni ära.)
Millal Arnold Rüütel viimati käratas?
Ei mäleta. Võibolla interrinde peale omal ajal. Tal peab väga kaua kogunema, enne kui midagi sellist juhtub.
Kassi peale ikka vahel häält tõstab?
Ei. Mitte kunagi. Milles kass süüdi on, süütu loom!
(Mööduv kolleeg soovib õnne, Ingrid noogutab.)
Ega Arnold Rüütel isikuomadustelt väga juhi moodi ei ole, kuigi juht on ta olnud kooliajast saadik.
Ta on demokraatlik juht. Väga suhtlemisaldis. Ta ei ole selline, kes üksi teeb ja otsustab. Tal meeldib võtta vastu konsensuslikke otsuseid, vaielda asi selgeks.
Ja surub läbi?
Alati ei lähe läbi ka. Kui hääletatakse maha, pole midagi teha. See on muidugi väga ebameeldiv, kui ei saa ennast realiseerida, eriti kui võimu juures oled. See ongi minu meelest kõige ebameeldivam. Sa nagu saaksid midagi teha, aga ei saa ka. Seetõttu on väga oluline, et juhil on kaaskond, kes ajab sama asja.
Tal on iseloomulik pikk lause, kus mõte käib tihti üsna keerulist rada. Olete te seda püüdnud siluda?
Ta pole kümme aastat esinduspoliitikas olnud, nii et viimasel ajal pole vaja olnud.
Aga ma teen ise ka pikki lauseid. Neil on küll saba ja sarved, aga toimetajad on mu tekstidega hädas, sest laused on üsna pikad.
(Saabub kolleeg, kes ütleb, et ta läheb praegu käsi pesema, ja lubab õnne soovida, kui käed on pestud.)
Miks teil autojuhilube pole?
Ma ei oska öelda...
Saaksite käia autoga Setumaal ja Kihnus rahvalaule üles kirjutamas.
Minu unistus on olnud väike kahekohaline helikopter. (Naerab helisevalt.) Abikaasa ütleb selle peale, et helikopteri ju veel kuidagi saaks, aga kes seda bensiini jõuab osta!
Te olete ise ka Kihnu naise moodi. Te sobite nende hulka.
Ega ma iseloomu puuduse üle ei kurda küll.
Mehed kipuvad seal viina võtma, naised hoiavad elu üleval.
Kihnu mehed võivad purjus peaga ka paati juhtida. Ükskord ülikooli ajal tulime Ruhnust pulmast. Paadimootor jäi poole tee peal seisma, aga nad said hästi hakkama. Kui ikka lapsest peale oled harjunud merel käima, saad hakkama igas olukorras.
(Pestud kätega kolleeg tuleb õnne soovima. Kerge see olema ei saa, ütleb kolleeg. Aga palju-palju õnne!)
Või oli joomine nõukogude igand?
Kui ma koolis käisin, siis olid kõik meie vead kodanlik igand. Nüüd on kõik, mis on halb, nõukogude igandid. Küllap meil neid igandeidki on, aga mitte ainult. Kiired sotsiaalsed muutused jätavad oma jälje. See on objektiivne paratamatus.
(Järgneb loeng Siberi rahvastest, Ameerika indiaanlastest ja eesti 40aastastest ääremaa meestest. Arvutisse lööduna on see loeng täpselt A4 pikk.)
Mis peaks olema Eesti märk?
Kas peab olema üks märk? Eesti keel on kõige olulisem Eesti märk. Kui seda ei ole enam, siis ei ole eesti rahvast. See on asi, millel põhineb ka kultuur.
Ingliskeelse massikultuuri sissetungi ei saa takistada, aga oma kultuuri peab teadlikult toetama.
Kuidas oleks kaks keelt riigikeelena?
Kaks keelt riigikeelena oleks väga ohtlik väikeses riigis. Eriti kui seda teist rahvast on nii palju. Kui seda oleks nii väike protsent nagu Soomes rootslasi, siis pole mingi probleem. Aga kui ta muutub võistlevaks keeleks, siis on halvasti.
Niisuguse jutuga Narvas eriti ei veena.
Narvas on ka kenasid inimesi, kes tahavad integreeruda. Seal on väga mõistlikke venelasi, aga on muidugi igasuguseid.
Kas teile on öeldud ka, et te peate oma radikaalseid väljendusi hakkama kontrollima?
Eks ma pean nüüd vist hakkama natuke tagasi küll tõmbama.
Sellest oleks kahju.
(Kohendab seelikut.)
Kas teie olete oma ütlemistega abikaasale palju pahandust kaela toonud?
(Kõlav naer.)
See oli vist 1991, kui ma olin Soomes Kaustise folkloorifestivalil peakõneleja. Pärast oli pressikonverents ja seal küsiti, et mida eestlased praegu kõige rohkem Soomelt ootaksid. Mina vastasin, et meie iseseisvuspürgimuste toetamist loomulikult.
Ja see osutus skandaaliks. Mitte keegi eesti poliitikutest polnud seda neile niimoodi otse öelnud. Ja enne kui mina koju jõudsin, oli abikaasal Soome ajalehe koopia laua peal, et mis abikaasa seal Soomes korraldab.
Kes selle koopia talle sinna siis pani?
KGB loomulikult! Või tuli see välisministeeriumist, ma ei tea. Ega me siis polnud veel iseseisvunud. Soome ametlik poliitika oligi nii, et kui Moskva on nõus, siis laske käia.
Ja siis tuli veel üks Soome leht, kus öeldi, et Viron presidenttin rouva moitti Suomen hallitusta. Moitti tähendab noomis. See veel teravdas olukorda. Tegelikult ei noominud ma midagi.
Mis abikaasa arvas?
Ei midagi. Naeris rohkem. Et mis sa siin nüüd korda saatnud oled.
(Heliseb telefon ja järgneb jutuajamine, mille sisu Ingridit ilmselgelt häirib. Halloo... Kuulen... Telefoni teel või?... Ma ei taha tõesti isiklikest asjadest rääkida... Ma saan aru, teie lehe profiil... Ma olen väga kinnine inimene, mis puudutab intiimsemat poolt...)
Mida te presidendiprouana praegu tõelise huviga ootate?
Mind huvitavad välisreisid. Saab käia sellistes kohtades, kuhu muidu ei juhtu.
Aga praegu ei tahakski kuskile minna.
Mida te välismaal Eestist räägite? Kuidas Eestit tutvustate?
Kui Prantsuse president Mitterrand käis siin, siis rääksin ma talle õhtusöögi ajal terve Eesti ajaloo ära. Eelajaloolisest asjadest peale.
Ja Mitterrand vaatas piinatult kella, millal õhtule saab?
Ta kuulas muidugi. Ja küsis veel küsimusi ka. Ma rääkisin, et meil on olnud ajaloo jooksul probleeme küll sakslaste, küll venelastega. Prantslastega pole õnneks olnud. Mitterrand vastas, et see on tänu sellele, et me nii kaugel oleme!
Mis te sellest arvate, et päev enne teie Kadriorgu minekut algas suur sõda?
Väga, väga, väga paha asi. Ma kohe ei taha üldse, et see nii oleks.
Aga ma saan aru ameeriklastest, et seda vastulööki oli neile vaja. Loomulikult tuleb Talibanile piir panna. Samas on mul kahju nendest afgaanidest, kes pole mitte milleski süüdi. Ja mul on kahju, et selle sündmuse varjus saab õigustuse sõda Tshetsheenias. Ei ole ju olemas puhast definitsiooni, mis on vabadusvõitlus, mis on terrorism.
Milline on olnud teie kõige õnnelikum päev?
Kui sündisid lapsed ja lapselapsed. Iga inimese sünd on tähelepanuväärne sündmus. Mul on kaks last ja viis lapselast - seitse õnnelikku päeva.
Missuguste päevade hulka te liigitate esmaspäeva, kui teist sai Eesti presidendiproua?
Ka see on tähelepanuväärne päev. Aga ma ei oska öelda, on see nüüd õnn, mis sellega kaasneb, või on see midagi muud.
(Telefon heliseb. Tere! Ingrid tõstab silmad piinatult lae poole. Ei, seda ma ei saa küll teha... Ei, seda ma ei saa teha... Mind ja minu abikaasat saadetaks selle peale maalt välja, kui ma seda teen!... Paneb telefoni kinni.)
Priskilla!!!
Ei! Ma arvan, et pressisekretär oleks siiski mõistlik idee. Ja telefoninumbri vahetan ma ära.
Oma valge kassi Ingli võtate Kadriorgu kaasa?
Vat ongi probleem. Ma tahaks küll väga võtta, aga ta on harjunud väljas käima ja Kadriorus jooksevad koerad ümberringi.
Kass lisaks presidendilossile kõvasti jumet.
Ma mõtlen ka.
Intervjueeris Madis Jürgen
|
| |
|
vpk.ee
