| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel Läänemere konverentsil Viru konverentsikeskuses 20. augustil 200420.08.2004
Austatud Läänemere konverentsist osavõtjad!
Tervitan teid kõiki, kes te olete kokku tulnud Eesti Vabariigi pealinna, et arutada probleeme, mis on olulised ka globaalsel tasandil, eriti aga ühe väikeriigi ja väikerahva kontekstis.
Mul on eriline heameel tervitada teid just tänasel päeval, 20. augustil, mis on eesti rahva ajaloos väga oluline täna 13 aastat tagasi taaskehtestati iseseisev Eesti Vabariik.
Eestlased ei ole kunagi pidanud vallutussõdu, küll on meil tulnud aga korduvalt ajaloo jooksul kaitsta oma vabadust ning paraku, iseseisvuse ja omariikluseta olukorras osaleda ka võõrastes sõdades.
13. sajandil pidasid muistsed eestlased 20 aastat vastu ülekaalukatele saksa ja taani sissetungijatele. Paraku ei suudetud siis veel ühineda ning oma iseolemist kindlustada. Erinevad võõrvõimud kestsid Eestis seitse sajandit, mille kestel Eestimaa muutus oma soodsa geopoliitilise asendi tõttu korduvalt laastavate sõdade tallermaaks.
20. sajandi alguseks olid eestlased jõudnud majanduslikult, kultuuriliselt, poliitiliselt ja rahvusteadlikkuselt staadiumi, mil oldi valmis iseseisva riigi loomiseks. See saavutati võiduga Vabadussõjas 1918. a. ning kindlustati 1919. a. kangelaslikus võitluses Landeswehri vägede vastu.
Iseseisvus kaotati 1940. a. kahe suurriigi Venemaa ja Saksamaa omavahelise sobingu tõttu ning eesti ajaloolased vaidlevad siiamaani, kas oleks antud olukorras tulnud osutada sõjalist vastupanu või oleks see olnud rahvale veelgi hukutavam.
Rahvuslik sõltumatus ja riiklik iseseisvus taastati aastal 1991 veretult. Balti rahvaste taasiseseisvumine oli maailma ajaloos unikaalne protsess.
See saavutati tänu laiade massiliikumiste, erinevate poliitiliste jõudude ning totalitaarse riigimasina enese poliitilise struktuuri viimase, nüüd juba demokraatlikult valitud Eesti NSV ülemnõukogu hästi organiseeritud ühistegevuse tulemusena diplomaatilisel teel, liikudes tasakaalukalt, samm-sammult, hästi ajastatult ja hoidudes provokatiivsetest aktsioonidest.
Tänaseks oleme Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Liidu liikmed ning nüüdseks jõudnud ka NATO kaitsva vihmavarju alla.
Kas peaksime tulevikus üksnes välisabile ja sõjalisele koostööle lootma jääma või vajaksime ka edaspidi oma kodanikkonna ühist kaitsetahet ja kaitsevalmidust?
Kust üldse tekib kaitsetahe? See saab alguse kodust, perekonnast, armastusest oma maa ja rahva vastu, austusest oma rahvuskultuuri ja riikliku iseolemise vastu.
Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandjaks meie riigis on rahvas. Kaitsetahte eelduseks on, et inimesed tõepoolest tunnetavad end oma riigivõimu täisväärtusliku subjektina, kelle häält võetakse kuulda ning kellele on tagatud võimalused täisväärtuslikuks eluks ja eneseteostuseks oma põlisel kodumaal.
Kaitsetahe regionaalsel tasandil eeldab arusaamist, et meie riikidel on ühised eesmärgid, vastastikune lugupidamine ja võrdväärsed partnerlussuhted.
Kaitsetahe ei teki käskude ja keeldudega, see peab sündima hinges ja tulema südamest. Ükskõik, kas räägime üksiku riigi või kogu regiooni turvalisusest.
Millist rolli peaks Eestis edaspidi täitma pikkade traditsioonidega rahvuslik Kaitseliit, milline roll peaks olema kaitsestruktuurides ja vabatahtlikul kodukaitsel naistel ja noorte organisatsioonidel?
Nende ja muudegi küsimuste üle kutsub mõtteid vahetama tänane foorum.
Tänan ürituse korraldajaid ja soovin osalejaile viljakaid diskussioone ning häid ettepanekuid ja otsuseid, et kindlustada kogu Baltimere regiooni stabiilne ja turvaline tulevik!
|
| |
|
vpk.ee
