| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi poolt korraldatud näituste "Eesti ehted" ja "Eesti rahvarõivas kui sümbol" avamisel Läti Ajaloomuuseumis Riias 27. juunil 200427.06.2004
Vanad soomeugrilased uskusid, et kõik asjad kannavad endas oma looja hinge.
Tänapäeva maailmas domineerib tööstuslik masstootmine, kus mistahes ese paljundatakse automaatselt tuhandetes eksemplarides, mistõttu nad kaotavad sideme oma loojaga, neis pole enam individuaalsust ega hinge.
Selle kõrval hakatakse üha enam väärtustama käsitöökunsti.
Kunstiline käsitöö on eestlastele olnud iidsetest aegadest omane ning see pole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Kunstiline käsitöö levib nii traditsioonilistes kui innovaatilistes vormides.
Kihnu saarel elab käsitöökunst tänaseni tavaelus traditsioonilistes vormides ja rollides. Põll on abielunaise tunnus ja ka tänapäeval ei peeta heaks tooniks, kui abielus naine läheb küla peale põlleta. Kihnu triipseelikut kantakse samuti iga päev ja ka triibuvärvidel on oma kindel tähendus. Punane on nooruse ja rõõmu värv. Noor naine paneb selga sinisetriibulise seeliku siis, kui peres on juhtunud mingi kurb sündmus. Must on leinavärv, kuid seda ei kanta elu lõpuni ja igas olukorras. Kõike reguleerivad põlvest põlve pärandatud reeglid ja kõigel on oma tähendus.
Täna avatav näitus annab hea ülevaate kaasaegse eesti käsitöö erinevatest liikidest nii traditsioonilistest kui kaasaegsetest.
Käsitööst on saanud tänapäevane majandusharu. On iseloomulik, et kõikjal on käsitöö harrastajad koondunud seltsidesse ja muudesse ühendustesse, mis loob soodsamad tingimused erinevate käsitöövormide viljelemiseks ja turustamiseks.
Tänasel näitusel tutvustavad oma loomingut mitmed ühendused kodu- ja välismaal.
Soovin näitusele edu ja kõigile käsitöö viljelejatele jätkuvat inspiratsiooni ning väsimatut loomeindu!
|
| |
|
vpk.ee
