| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel Haapsalus pärimuskultuuri seminaril 29. septembril 200529.09.2005
Rahvakultuur kui elurõõmu allikas
Ettekanne põhineb rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica 2001 rühmades läbi viidud ankeetküsitlusel. Eesmärgiks oli selgitada, kes osalevad eesti rahvakunsti rühmades ja miks; mida see osalus neile annab ja mida tuleks teha selle järjepidevuse säilimiseks.
Ankeete laekus kokku u 400 isikult. Puudutades anketeeritute taustandmeid, võib öelda, et folklooriharrastus ei koondu vaid äärealadele, vaid on tugev ka suurtes linnades, sealhulgas Tallinnas, kuigi väikelinnades on osalusprotsent märksa kõrgem kui suurlinnades. Arvukalt rahvakunstirühmi on ka maal, kuigi viimasel ajal on kooskäimise takistuseks transpordimured.
Folkloorirühmades osaleb eri vanuses, erineva haridustaseme ja elukutsetega inimesi. Kui lapsed välja arvata, domineerivad keskeri- ja kõrgharidusega inimesed. Vanuseliselt on ülekaalus noored ja keskealised. Mehi oli u. veerand, ülekaalus on naised.
Sotsiaalse seisundi järgi domineerivad vastanute hulgas töötajad (45%), järgnevad õpilased (31%), pensionäre on 19%, koduseid 3% ja töötuid 2%.
Tööalase tegevuse järgi on ülekaalus oskustöölised (41%), järgnevad juhid ja spetsialistid (22%) ning ametnikud (18%). Lihttöölisi oli 14%. Valdav enamus on palgatöötajad; ettevõtjaid, talupidajaid, FIEsid ja vabakutselisi kokku oli vaid 5%.
2. Väärtushinnangud
Eraldi uuriti folkoorirühmade liikmete väärtushinnanguid. Ankeedis küsiti, missuguseid väärtusi lisatud loetelust peavad vastajad oluliseks. Loetelu sisaldas 30 nimetust ja lisaks võimaluse lisada midagi omalt poolt. Teadlikult loobuti sotsiaaluuringutes tihti esinevate eluliste esmavajaduste (toit, peavari, füüsiline turvalisus), samuti muude eluks hädavajalike asjade (tervis, armastus) mainimisest, kuna nende järjestamine tundus selles kontekstis vähe sisukat informatsiooni pakkuv.
Keskmiselt kõige olulisemateks tunnusteks osutusid: kodu ja perekond (tugev ülekaal muude ees), sõbrad, ausus, enesearendamine, töö oma erialal, kohusetunne, vastutus.
Kõrgemalt hinnatud väärtuste hulka kuulusid veel isikuvabadus, loodus, rahu, kodupaik, rahvuskultuur, abivalmidus, ligemisearmastus, sugulased, esivanemate austamine. Kõige vähemtähtsaks peeti globaliseerumisvalmidust - maailmakodanikuks saamise soovi, võimu, uuendusmeelsust ning au ja kuulsuse iha.
3. Miks osaletakse folkloorirühmades
Ankeedis esitati valikuks 20 vastust, paluti märkida olulised ning reastada kolm prioriteeti. Oli võimalus lisada midagi ka omalt poolt. Esimene motiiv (meeldib tantsida, laulda, musitseerida rahvakunsti rühmas) oli ülekaalukalt esikohal kõigis vanuserühmades. Muude motiivide tähtsusjärjekord sõltus suuresti vastajate vanusest.
Noortele on teistest märksa olulisemad pidustused, reisimine, huvitatus, võimalus esineda, kusjuures kõik need tunnused on enam-vähem võrdselt olulised.
Tööealistele on teistest vanuserühmadest olulisemad rühma vaimsus, samuti võimalus end vaimses ja füüsilises vormis hoida ja pingeid maandada (viimased tulid esile eriti tantsurühmades); enam-vähem sama tähtsad on aga ka pidustused ja muud ühised ettevõtmised ning kõigest saadavad rõõmsad elamused.
Eakatel tõusevad teistega võrreldes esile sidemed esivanemate, kodukoha ja lapsepõlvega. Peaaegu samavõrra olulised on neile aga ka rühmas õpetatu, missioonitunne ja lihtsalt rühmas osalemine, samuti peod, reisimine, huvitatus ja ühised ettevõtmised.
Faktoranalüüs tõi esile kuus faktorit (motiivid, mis kalduvad sagedamini koos esinema) ning korrelatsioonanalüüs selgitas nende suhteid osalejate taustandmetega.
1. Elurõõmu ja elukvaliteedi faktor - osalemine folkloorirühmas võimaldab pingeid maandada, hoiab füüsilises ja vaimses vormis, võimaldab eneseteostust ja ühiseid ettevõtmisi, pakub rõõmsaid elamusi. Ei sõltu oluliselt tausttunnustest, veidi enam on sellega seotud haritumad ja linnainimesed.
2. Kodukoha ja esivanemate faktor - seostub kodukoha, esivanemate austuse, lapsepõlvenostalgia ja missioonitundega. Faktor on positiivses korrelatsioonis vanuse ja sooga, olles eriti oluline vanemate naiste puhul.
3. Pidustuste ja sõprade mõju faktor- määravad tunnused on pidustused, reisimine, see, et tuldi koos sõpradega. Väga vähe seotud taustandmetega, nõrk positiivne seos madalama haridustasemega.
4. Esinemise ja reisimise faktor - seostub tunnustega meeldib esineda, võimaldab lisaraha teenida ning saab reisida, huvitab. Iseloomustab nooremaid, madalama haridustasemega osalejaid.
5. Vaimsuse faktor - väärtustab rühmas õpetatavat ja rühmas valitsevat vaimsust, on lisatud veel vabalt mingi tunnus (nt. meeldib õpetada, tõstab enesehinnangut, võimaldab kasutada ja avastada endas peituvaid andeid, saab ennast arendada, saab vaheldust tänapäeva elustiilile, pean oluliseks iseenda leidmist pärimuse kaudu, annab elule jõudu ja tuge, jms). Faktoril on positiivne korrelatsioon kõrgema haridustasemega.
6. Kommunikatsioonifaktor - meeldib lihtsalt rühmaga koos olla ning ka tegevus huvitab, positiivne korrelatsioon ka rõõmsate elamuste ja esivanemate austusega. Seondub pigem üksikute kui pereinimestega.
Seega leitud kompleksfaktorid sõltuvad enam vanusest ja haridusest, harvem ka soost, pere koosseisust ja elukeskkonnast.
Võib niisiis öelda, et osalemine folkloorirühmades pakub positiivseid elamusi igas eas ja eri haridustasemega inimestele, kuna võimaldab:
-kunstilist eneseteostust folklooritegevuse kaudu,
-sotsiaalset ja kultuurilist kommunikatsiooni,
-suurendada elurõõmu, arendada vaimsust,
-kindlustada ja väljendada rahvuslikku, paikkondlikku ja kogukondlikku identiteeti.
Viimane seob osalusmotiive vastajate üldisema arusaamaga pärimuskultuuri vajadusest tänapäeval, mida küsiti eraldi.
Vastustes väideti, et oma juurte tundmine annab tänapäeva heitlevas maailmas kindlustunde, võimaldab eristuda muust massist ning säilitada oma näo, samal ajal teisi kultuuri austades.
Ülle, 24 Tartu: Kui puujuured on sügaval mullas, siis ei ole ta iga tuuleiili ümber lükata. Kui ma tunnen oma rahva ajalugu ja pärimust, peaks mul olema piisavalt enesekindlust ja austust enese vastu. Siis suudan ka mõistvalt suhtuda teistesse kultuurikandjatesse.
Maali, 17 Tallinn: Oma juurte tundmine aitab eestlasel leida oma kohta tänapäeva muutuvas maailmas, annab teatava kindlustunde.
Paljud vastanud eri paikadest rõhutasid põlvkondade sidet ja selle järjepidvuse vajadust.
Kaie 22, Tartu: Kui me ei tea seda, mida tegid, uskusid ja hindasid meie esivanemad, siis ei tea me ka, kes me tegelikult oleme. Ja ilma enesetunnetamiseta ei ole võimalik elada täisväärtuslikku elu harmoonias ümbritsevaga.
Egle 14, Tamsalu. Me peaksime teadma võimalikult palju oma minevikust, sest siis me mõistame üksteist natuke paremini ja võib-olla ka saame paremini läbi.
Enamiku vastajate kandev idee oli, et pärimuskultuuri tuleb säilitada, kuna see on rahvuse säilimise alustala.
Kaie (42), Vihula: Pärimuskultuur --- seob meid ühtseks rahvuseks, kellel on oma keel, tavad, kombed, laulud ja tantsud.
Riho (43), Rakvere: Säilib side olnu ja oleva vahel. Lauldes-tantsides tunnetan, et olen eestlane. Jõuan kõik tantsud ära tantsida ja mõtlen ka kaasa.
Tarvi (30), Vastseliina: Aitab säilitada usku eestlusesse, kui ka kõik muud märgid viitavad selle hääbumisele.
Leiti ka, et pärimuskultuur on vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.
Janika, 23, Tartu: See on vaimsus, mida ei saa meilt ära võtta ükski riigikord, sõjad ega häving. Inimene peab teadma, kes ta on, kust ta pärit on ja mis teda selle maaga seob. Seda polegi nii lihtne sõnades selgitada, see on maailmatunnetuse üks aluseid.
Sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada, tundes TRADITSIOONI.
Nii noored kui eakad leidsid, et rahvakunst on ilus, huvitav ja väärtuslik, annab elule lisaväärtuse ja inimesele eneseväärikust ning väge.
Liis (27), Rakvere: Mida rohkem tegeleda pärimuskultuuri tundmaõppimisega, seda selgemaks saab, et meie esivanemad on endas kandnud tohutut sisemist ilu, intelligentsust, elujaatust, mida praeguses kiires ja internetiseeruvas ühiskonnas on vajaka.
Kadri 26, Tartu: Pärimuskultuuri tundmise abil on igaühel võimalik end ja teisi paremini mõista. Loob ühtsustunnet. On hobiks ja eluviisiks. Pärimuskultuuri viljelemine on eluterve tegevus.
Rieka (37), Meremäe: Iga asi, mida oskad ja tead, on rikkus.
Tihti märgitakse, et pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv ning kultuurilise eripära säilitamise alus.
Kadi 41, Tartu: Pärimuskultuur võimaldab meil globaliseeruvas maailmas iseendaks jääda, oma näo säilitada.
Folkloorirühmas osalemine kui võimalus paikkondlikku kultuuri järjepidevust hoida ja arendada ilmnes eelkõige neis maapiirkondades, kus inimesed elavad paikselt ja on säilitanud oma keele ja kultuuri eripära ning seda tähtsaks peavad.
Märgiti ka, et pärimuskultuur on alus uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel tulevikus ning et see on Eesti visiitkaart ja väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks.
Arutlustest, mida peaks ühiskonnas tegema pärimuskultuuri hoidmiseks ja arendamiseks, kasvas välja üldine arvamus, et kokkupuude folklooriga peaks algama varasest lapsepõlvest: aastaid hiljem võid rõõmu tunda, et oled lapsepõlvest kaasa saanud koodi, millega folkloori välisust avada.
Kõik peaks alguse saama kodunt. Tähtis on kodune vaimsus. Vanemad peaksid laste maitse-eelistusi suunama. Laste vaimsuse kujunemise seisukohalt on olulised peretraditsioonid, side vanavanematega. Kui kodus pärimuskultuurist lugu peetakse, siis hindab seda laps ka tulevikus.
Paraku pole kõik kodud suutelised äratama lastes huvi pärimuskultuuri vastu ja andma neile sellealaseid algteadmisi. Seetõttu tuleb pöörata erilist tähelepanu omakultuuri alasele kasvatusele lasteasutustes ja koolis. Alustada tuleb juba lasteaias: selles eas lapsed tulevad rõõmuga kaasa ning jätkavad meelsasti ka hiljem. Folklooriõpetus koolide õppekavades peaks olema kaalukam, rohkem peaks olema ka huviringe ning üritusi.
Leiti ka, et tuleks mitmekesistada folklooriõpetuse vorme, algastmel siduda seda näitemängudega, joonistamisega. Õpetus peaks olema eakohane, esituses taotlema vabadust ja loomulikkust. Laulude-tantsude tähendust ja funktsiooni tuleks lastele arusaadavalt lahti mõtestada, seostada ajalooga, lisada häid seletusi, õpetada vastavat kombestikku, käsitööd, rahvarõivaid, traditsioonilisi toite, kodulugu.
Rõhutati õpetaja osatähtsust. Tuleks tõhustada ka õpetajate õpetamist. Headest folklooriõpetajatest on suur puudus. Olulised on nii teadmised kui ka loomingulisus. Õpetamise oskus on individuaalne kunst, sellesse peab panema oma hinge.
Õpetajad ning huvirühmade juhid leidsid, et enam oleks vaja julgustavaid ja suunavaid nõuandeid, kuna endal jääb teadmisi ja kogemusi väheseks.
Mitmed vastajad tõstsid esile isikliku initsiatiivi ja isiksuse rolli folkloorialases tegevuses: ühiskonda saab muuta vaid läbi enese. Tuleb ise olla muutja - ise nautida ning sellega nakatada ja vaimustada ka teisi,
samas pidevalt end täiendada ja õpitut omakorda teistele edasi anda. Parim õpetamine on isiklik eeskuju.
Väga oluliseks peeti mitmesuguste avalikkusele suunatud ürituste korraldamist. Folklooriüritused on väljundiks, kus saab ise esineda ja teisi vaadata, samuti üheskoos oma rõõmuks laulda, mängida, tantsida.
Leiti, et suurüritustele lisaks peaks rohkem ettevõtmisi olema ka väikelinnades. Viljandi Kultuurikolledži lõpetanuid tuleks suunata väikelinnadesse ja maale ärgitama sealseid noori tegelema rahvakultuuriga.
Märgiti, et vaja on ka professionaalseid rahvamuusikuid, kes oleks võimelised rahvamuusikat esitama kõrgel kunstilisel tasemel, mis tänapäeval noori vaatajaid-kuulajaid kaasa tõmbaks. Paljud rõhutasid aga, et rahvalaulude laulmine ja rahvatantsude tantsimine peaks rohkem olema kaasalöömiseks, mitte niivõrd vaatamiseks. Peeti tähtsaks klubilisi ettevõtmisi, kus ei peagi esinema, vaid saab lihtsalt kaasa lüüa.
Paljud arvasid, et üldsust tuleks rohkem teavitada ja kaasa tõmmata, kuna suur osa ühiskonnast lihtsalt ei tea folkloorist midagi. Kõik saab alguse suhtumisest ja väärtushinnangutest. Vaja oleks enam folkloorset maailmavaadet ja haridust. Ühiskonnas tuleks pärimuskultuuri propageerida, kusjuures ei tohiks rõhutada niivõrd selle väljasuremisohtu, vaid elujõudu: teha selgeks, et see pole vaid vanainimeste asi, lustiga tehtult võib ka folkloor olla popp ja noortepärane.
Teisalt väljendati seisukohta, et propagandaga ei maksaks liialdada ning kellelegi ei tohiks midagi peale suruda: võib tutvustada, aga mitte pealetükkivalt ja kampaania korras. See on igaühe sisemise äratundmise asi.
Vastukaaluks paljude vastajate murele ja ohutundele leidus optimiste, kes arvasid, et rahvakultuuri austajaid on juba päris palju ja selle populaarsus kasvab niigi.
Arutleti ka selle üle, milline peaks üldse olema tänapäeval folkloor. Lapsi tuleks suunata süvenema enesesse ja oma ümbrusse ning nad peaksid tundma õppima eelkõige oma kodupaiga või elupaiga kultuuripärandit. Folkloorist tuleks üles leida seal peituvad püsiväärtused, et see muutuks osaks elustiilist. Võimalusi on erinevaid ja igaüks peaks leidma endale kohase.
Kui õpetajad-rühmajuhid tunnevad suurt vajadust enesetäiendamise, õpetuse ja juhendamise järele, siis mõned noored rahvamuusikud eelistavad kõike teha just vabalt ja omamoodi. Nad leidsid, et pärimuskultuuri tuleks arendada noortepärasemalt, mitte karta uuendusi, ning üldse tuleks loobuda igasuguste piiride seadmisest ja hinnangulistest suhtumistest, kuna pärimuskultuur ei kaogi, vaid pigem muutub ja kõik vormid, kasvõi regivärsis etlemised on ka kellelegi vajalikud, kas või tegijaile endile.
Tõepoolest - hea ongi, kui igaüks leiab üles selle viisi, vormi ja väljundi, mis on temale kõige kohasem. Peaasi, et ei hakataks ühte esituse või ürituse malli pidama ainuõigeks ja konkurente halvustama.
Ehe folkloor ja loomingulisus pole tegelikult vastandid, vaid sama protsessi kaks külge. Loominguline edasiarendamine eeldab ikkagi teatud professionaalsust. Kõik saab alguse eheda folkloori tundmisest.
Folklooris, eriti rahvamuusikas on palju avastamata sisemisi võimalusi, eri stiile, esitustavasid, varieerimisvõtteid, ning asjahuvilistele tuleb igal juhul kasuks, kui neid tundma õpitakse.
Mida sügavam on alusmaterjali tundmine, seda enam võib oodata uusi isikupäraseid loomingulisi käsitlusi ning seda parem on tulemus. Seda on näidanud muuseas ka kõik Põlva rahvamuusikaseadete konkursid.
Nii noored kui ka vanemad vastajad leidsid, et riik ja omavalitsused peaksid rohkem väärtustama ning toetama rahvakultuuri ja sellega tegelejaid nii moraalselt kui ka. Toodi esile mitmeid konkreetseid probleeme ja kitsaskohti.
Väga tugevasti jäi kõlama meedia teema: meedia saaks suuresti muuta suhtumisi, kui ta tahaks ja vajalikuks peaks. Üldine arusaam oli, et meedia on olulisim ühiskonna väärtushinnanguid kujundav tegur, mistõttu ta peaks soodustama ühiskonnas positiivset hoiakut rahvakultuuri vastu.
Niisiis peavad paljud, nii vanemad kui ka noored inimesed, pärimuskultuuri oluliseks identiteedi faktoriks, mis annab inimese elule jõudu ja tuge, nagu väljendab üks osaleja.
Rahvakultuuri rühmades osalemist peetakse oluliseks kunstilise eneseteostuse vahendiks, mis on igaühele kättesaadav, sest ei nõua eelnevat ettevalmistust, samas loob see võrgustiku, võimaldab sotsiaalset kommunikatsiooni, ühist tegevust, suurendab sõprusringi ja solidaarsust.
Lisaks kõigele on osalemine rahvakultuuris osutunud tugevaks antidepressandiks. See suurendab elurõõmu, tõstab elukvaliteeti ja enesehinnangut, toob argiellu meeldivat vaheldust. Tore, et sind oodatakse, et sinust sõltub üsna palju, nagu märgib üks võrumaalane.
Lõpetuseks Tallinna muhulaste folklooriansambli juhi Maret Lehto mõtteavaldus:
Pärimuskultuur on inimeses ja elus üldse täiesti eri tahk, mis eristab, ühendab ja teeb kindlasti rikkamaks. Kui teda ei suudeta hoida, kaob ta nagu üks värv vikerkaarest, mis seal tegelikult olema peaks, kaob üks erisus, mis meid eestlasteks teeb.
|
| |
|
vpk.ee
