| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel emakeelepäeval Tartu Ülikoli aulas 14. märtsil 200514.03.2005
Oleme väikerahvas, üks Euroopa põlisvähemusi, kelle keel ning kultuur saavad püsida ainult siin, sellel väikesel Läänemere-äärsel maalapikesel, mida nimetatakse Eestiks eestlaste maaks.
Maailmas arvatakse olevat umbes 6000 keelt. Keeleteadlased on avaldanud arvamust, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas võib neist käesoleva sajandi jooksul hävida kuni 80 - 90 %. Keel on aga üks põhilisi rahvuse tunnuseid ja koos oma keelega kaovad reeglina ka kultuurid ja rahvad.
Kõik rahvad, nende keeled ja kultuurid on unikaalsed ning nende olemasolu on maailma ühine rikkus. Kui enamus Euroopa keeltest kuulub Indo-Euroopa keelkonda ning neil on ühised juured, siis eesti keel on üks soome-ugri keeli. Soome-ugri rahvastest on omariikluseni jõudnud vaid soomlased, ungarlased ja eestlased.
Eesti keele staatus on kõrge, sest ta on riigikeel ning sellel lisaks ka kõrghariduse, teaduse, kultuuri ja meedia keel. Eesti keel on rikas ka seetõttu, sest ühiskeele kõrval on meil olemas oma murdekeeled, erinevate erialade oskuskeeled ja muud keele tasandid. Oluliselt on kasvanud eesti keele rahvusvaheline tähtsus. Eesti keel on üks Euroopa Liidu ametlikke töökeeli. Eesti keelt õpetatakse mitmes ülikoolis ka väljaspool Eestit.
Siiski on eesti keele roll ja osakaal eesti kultuuris ning emakeelse omakultuuri osakaal meedias viimasel ajal märkimisväärselt kahanenud. Domineerima kipub võõrkeelne, eeskätt ingliskeelne massikultuur.
Ka kõnekeelena vahetame mõnigi kord oma emakeele võõrkeele vastu. Nii kipume kasutama võõrkeeli ka siis, kui suure osa auditooriumist moodustavad eestlased. Tahame hiilata võõrkeelte oskusega, selle asemel, et väärtustada oma emakeelt ja teha see külalistele arusaadavaks tõlke vahendusel, nagu seda peetakse loomulikuks kõigis teistes riikides.
Ja kui kergesti libiseme ikka veel vene keelele vestluses Eestis elavate muukeelsete elanikega isegi siis, kui need püüavad meiega riigikeeles kõnelda! Aidakem siis neid ja tunnustagem nende head tahet!
Tänapäeva maailmas toimib kaks vastandlikku jõudu. Ühiskonna arengut iseloomustab industriaalsest progressist tingitud entroopia kasvu seadus sarnastumine ühendatud anumate põhimõttel. Kaotajaks on eelkõige väikerahvad ja nende kultuurid. Kõik loomulik ja looduslik töötab sellele vastu. Looduses pole kaht ühesugust olendit, taime ega kooslust. Inimene on nagu kahestunud kahe pooluse vahel: ühelt poolt tahame olla nagu teised, teisalt aga jääda iseendaks. Leida vajalikku tasakaalu, kaotamata oma eripära pole alati kerge.
Enamus maailma areenilt kadunud väikerahvaid on hääbunud just seetõttu, et nad on kaotanud oma keele ja kultuuri ning sulandunud mingisse muukeelsesse massi. Oht kaotada oma keelt on seda suurem, et suurte rahvaste, eriti inglise keele kasutamine loob eeliseid tööturul läbi lüüa ja rohkem raha teenida. Kuid materiaalsel rikkusel pole väärtust ilma vaimse rikkuseta. Emakeelne omakultuur, mis eksisteerib ja toimib maailma keelte ja kultuuride koosluses, võimaldab igal rahval tunda ja austada ennast võrdväärsena teiste maailma rahvaste seas.
Keel muutub nagu kõik muugi siin maailmas. Keele kõige püsivam osa on tema süvastruktuur, grammatiline ehitus. Just see määrab mõtlemise ja kujundab vaimulaadi. Sõnavara muutub ja uueneb ning tähtis on tänapäeva teaduse ja oskuskeele sõnavaras ajaga kaasas käia. Oluliseks eesti keele jätkusuutlikkuse tagajaks on eestikeelse digitaalse infolevi keskkonna ja infotehnoloogia sõnavara loomine.
Peame oma keelt ja kultuuri teadlikult hoidma ja arendama. Ja seda mitte üksnes pelgast ellujäämise instinktist, vaid ka teadmisest, et eesti keel on ilus, rikas ja väärtuslik, üks maailma kultuurilise mitmekesisuse allikaid. Seega meil, eestlastel on missioon mitte ainult kaitsta eestikeelset kultuurikeskkonda, vaid sellega anda ka oma panus maailma kultuurilise paljususe kindlustamiseks.
Selleks, et integreeruda maailma, peame oskama ka võõrkeeli. Kuid tee võõraste ja globaalsete nähtuste juurde peaks kulgema läbi oma ja lähedase. Enne kui õppida võõrkeeli, peab valdama emakeelt, enne kui tutvuda võõraste kultuuridega, peab tundma oma. Vastasel juhul muutub võõras omaks ja oma kultuuri omandamine võib osutuda sama raskeks nagu võõrkeele õppimine, sest kultuurimallid ja nende eelistuste tunnetuslikud mehhanismid omandatakse lapsepõlves. Seetõttu on väga oluline emakeele ja omakultuuri õpetuse tõhustamine kooliprogrammis.
Hoidkem ja austagem siis oma emakeelt, mille oleme pärinud esivanemailt, hoidnud läbi aastasadade ning arendanud kaasaegseks kultuurkeeleks!
|
| |
|
vpk.ee
