| |
 | Proua Ingrid Rüütli kõned | | |
Proua Ingrid Rüütel konverentsil "Rahvuslik enesemääratlus ja emakeeleõpetaja" Rahvusraamatukogus 9. septembril 200309.09.2003
Hariduse rollist eesti rahvuse kujunemises ja rahvuslikus arengus
Eestikeelse hariduse levik
Koolide teke algas Eestis 13. sajandil pärast Eestimaa vallutamist. Nende ülesandeks oli anda haridust vaimulikele. Tartusse asutati 1229. aastal dominiiklaste klooster ning 15 aastat hiljem selle juurde kool. Munkade hulgas oli ka üksikuid eestlasi.
Põlisrahva suuremaid hulki kooliharidus esialgu ei puudutanud. Eestlased säilitasid aastasadadeks oma suulise pärimuskultuuri, sealhulgas rahvapedagoogika, milles oli suur kaal töökasvatusel ja isiklikul eeskujul.
17. sajandi esimese veerandi lõpuks läks Eestimaa Rootsi Kuningriigi alluvusse, millega koos jõudis Eestisse luterlik kirik. Luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni oma emakeeles ja seega vajati ka rahvakoole. Seega pani reformatsioon aluse süsteemsele kooliharidusele põlisrahva hulgas.
Aastal 1684 asutati Kambjas esimene kihelkondadele koolmeistreid ettevalmistav nn Forseliuse seminar. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile. Koolide kaudu levis ka koduõpetus, mille tulemusel eestlaste lugemisoskus mitmekordistus.
1630. aastal avati Tartus ja 1631. aastal Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid. 1632. aastal loodi Tartu ülikool. Ehkki viimane oli avatud kõigist seisustest inimestele, eesti soost talupojad sinna ilmselt ei jõudnud.
18. sajandil saab laialdase leviku Hernhuutlus. Pietism rõhutas isikliku usukogemuse tähtsust ja iga uskliku vahetut piiblilugemust, seetõttu pöörati suurt rõhku eestikeelse kirikukirjanduse arendamisele. Jumalateenistusi saatis vaimulik laul ja muusika. Tekkis ka vennaste omavaheline eestikeelne kirjavahetus, samuti levisid eestikeelsed käsikirjalised autobiograafiad, mida loeti kogudustes ette.
Seega andis vennastekoguduse liikumine talurahvale suure tõuke lugemise, kirjutamise ja muusika õppimiseks. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest, mis sai traditsiooniks ka seal, kuhu vennastekogudus ise ei jõudnudki.
Positiivselt mõjutas eestlaste kooliharidust ka Katarina II aegne "valgustatud absolutism", mil täienes rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpul hakkasid koolis käima ka tütarlapsed. Siitpeale hakkasid lapsi kodudes lugema õpetama peamiselt naised.
19. sajandi algul loodi eestlaste jaoks ka mõningaid kihelkonnakoole ja õpetajate seminare, mis valmistasid ette rahvakoolide õpetajaid.
19. sajandi keskel ja teise poolel toimusid suured muutused eesti ühiskonnaelus ja kultuuris. Tugevnes antifeodaalne vabastusliikumine ja leidis aset rahvuslik ärkamine.
Pärisorjastatud eesti maarahvas hakkas tajuma end ühtse rahvana ja nõudma endale nii sotsiaalseid kui ka rahvuslikke õigusi.
Rahvuslikuks arenguks oli vaja ka emakeelset kõrgkultuuri ja selle edendamiseks kõrgematasemelist haridust. Veel 19. sajandi keskpaiku olid Eestimaa keskhariduses tugevad seisuslikud vahed. 1857. a. oli kõigis poeglaste keskkoolides talupoegi, kes moodustasid tollal eesti rahva absoluutse enamuse, vaid 2%.
Rahvusliku ärkamisaja üheks kõrgpunktiks kujuneski võitlus emakeelse keskkooli eest. Mõisnike ja kiriku vastuseisu tõttu see teatavasti siiski ei teostunud. 19. sajandi lõpul oli rahvaharidus kõigest hoolimata muutunud nii laiapõhjaliseks, et tegi võimalikuks rahvusliku ärkamise ja suutis toetada eestlaste iseolemispüüdlusi.
Võrreldes suure Vene impeeriumiga, mille koosseisu Eesti toona kuulus, oli siinne kirjaoskuse tase märgatavalt kõrgem: 1881. aasta rahvaloenduse andmeil oskas lugeda 94% ning lugeda ja kirjutada 48% elanikest. Kirjaoskuse tasemelt oli eesti rahvas tõusnud maailma kõige arenenumate rahvaste sekka.
Kirjaliku kultuuri teke, rahvusteadvuse tõus
Hoolimata kohalike sakslaste enamuse alavääristavast suhtumisest eestlastesse, oli Eestis inimesi, kes olid õppinud Lääne-Euroopa ülikoolides ning tõid Eestisse humanismi-, romantismi ja valgustusideid.
Johann Heinrich Rosenplänteri toimetatud ajakiri "Beiträge zur genauern Kenntnis der ehstnischen Sprache" (18131832) oli esimene eestiaineline teaduslik väljaanne. Rosenplänter arendas eesti kirjakeelt ja püstitas idee eri sotsiaalsetesse kihtidesse jagunenud eesti rahvuse kujunemisest.
Olulisteks estofiilide foorumiks kujunesid 19. sajandi esimesel poolel asutatud teaduslikud seltsid. Tartus 1838. aastal rajatud Õpetatud Eesti Seltsis tegutsesid ka esimesed eestlastest haritlased, nagu Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald.
Tähtsat osa rahvuslikus liikumises etendasid eesti seltsid, mis loodi saksa seltside eeskujul üle kogu maa. Rahakogumisliikumisest Eesti Aleksandrikooli asutamiseks kujunes ülemaaline massiorganisatsioon eesotsas Peakomiteega, mis tegeles rahvusliku agitatsiooniga ja korraldas mitmesuguseid üritusi.
Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (18721893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. Seltsielu elavnes ka maal. Asutati laulukoore ja orkestreid.
1865. aastal loodud teatriselts "Vanemuine" pani aluse eesti rahvuslikule teatrile ja korraldas 1869. aastal I eesti üldlaulupeo. Sellel tänaseni püsival traditsioonil on keskne koht eesti rahvusteadvuse loomisel, kindlustamisel ja väljendamisel.
1899. a. reform oli rahvuslikule arengule suureks tagasilöögiks. Kaotatakse eestikeelsed koolid. Vene keel muudeti asjaajamiskeeleks riigi- ja omavalitsusasutustes, osa seltse ja ajalehti suleti. See ei suutnud aga enam pidurdada rahvuslikku liikumist ja rahvuskultuuri arengut.
Arenes rahvuslik kirjandus ja helikunst. Eesti isamaaluule traditsiooni algatajaks ja esimese kutselise teatri rajajaks sai esimene eesti naisluuletaja Lydia Koidula. Kuigi meeste kätte jäi rahvusliku liikumise juhtpositsioon, tõuseb lisaks Koidulale esile teisigi naisi: helilooja ja koorijuht Miina Härma, lauljatar Aino Tamm, esimese naisteajakirja asutaja ja väljaandja Lilli Suburg, esimese tütarlaste käsitöökooli asutaja ja tulihingeline võitleja naiste hariduse eest Natalie Johanson-Pärn, jt.
Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, eesti muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Kujunes "muinaseesti maailmapilt". Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja loodi rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst. Ilmuvad käibele sõnad Eestimaa ja eesti rahvas (varem nimetasid eestlased end maarahvaks, s.t. maa põlisrahvaks ).
Rahvuslik ideoloogia väljendub ka tolleaegses uuemas rahvaluules. Tekkisid poliitilised laulutsüklid, mida levitati käsikirjaliselt ning loeti ette, osalt ka lauldi poliitilistel rahvakogunemistel, mida peeti sageli kõrtsitubades. Eriti populaarne oli mitmest laulust koosnev, Lõuna-Eestis pärinev tsükkel "Eesti mees ja tema sugu".
Eestlasi vastandatakse saksa mõisnikele, kes seitsmesaja aasta eest rahvalt priipõlve röövisid. Järgneb pikk tagasivaade ajaloole ning esimesele feodaalorjuse kaotamise reformile, mis ei toonud kaasa lõplikku vabanemist.
Teine taoline tsükkel lõpeb kroonikakirjutaja Kelchi iseloomustusega:
Eestimaa on sakste taevas,
pappidel ta paradiis,
võõra rahva rahaauk,
talurahva põrguhaud.
Neis lauludes sisaldub juba selgesti teadvustatud rahvuslik ning ühtlasi sotsiaalne identiteet. Oli tekkinud uus nähtus eesti kultuuris käsikirjaline poliitiline rahvaluule.
Vastandina kirjutatud kirjanduse noorusele ulatub eesti "kirjutamata kirjandus" aastatuhandete taha. Läänemeresoome rahvastele ühine rahvalauluvorm (regivärss, runolaul) tekkis tõenäoliselt I aastatuhandel e. Kr. ning kujunes aja jooksul poeetiliseks kõrgstiiliks, mida võib vabalt kõrvutada antiikluulega. Eesti rahvalaulude näiteid avaldas oma antoloogias "Stimmen der Völker in Liedern" ka Herder (1807).
Eesti rahvaluule sihipärasele kogumisele pani aluse Jakob Hurt. 1888. aastal, rahvusliku ärkamiseaja kõrgperioodil, pöördus ta ajakirjanduse teel rahva poole üleskutsega kirja panna oma kodukandi pärimust vanu laule, jutte, vanasõnu, kõnekäände, uskumusi ja kombeid. Rahvaluule kogumisel oli tema arvates suur ajalooline, esteetiline, pedagoogiline ja teaduslik tähtsus.
Hurda üleskutsele vastas ühtekokku 1400 inimest üle kogu maa, valdavalt külakooliõpetajad, aga ka taluperemehed, õpilased, üliõpilased, käsitöölised jt. Suurema kogu, kokku 8700 lk. folklooritekste on Hurdale saatnud Kagu-Eestis tegutsenud, talust tallu ringi rännanud külarätsep Jaan Sandra.
Hurda juhtimisel kogutud käsikirjaline rahvaluulekogu sisaldab koos tema juhendamisel kogutud EKmSi koguga ühtekokku 122 000 lk ja oli tollal suurimaid maailmas. Selline vabatahtlik kollektiivne folkloorikogumise aktsioon rahva enese osalusel on maailmas ainulaadne ja kuulub eesti rahvusliku liikumise tähelepanuväärsemate nähtuste hulka.
Rahvusliku liikumise oluliseks mõjutajaks võib pidada ka eestikeelset ajakirjandust. Üldrahvalikuks kujunes mitte ainult ajalehtede lugemine, vaid ka neile kirjutamine. See oli tähtis viis avalikus elus osalemiseks. 1893. aastal kirjutas ajaleht "Olevik", et eestlased on lugeja rahvas ja tema lemmiklektüüriks on "poliitika ajalehed".
19. sajandi keskel kulmineerusid eestlaste eelmiste põlvede hariduspüüdluste ja paljude külakoolmeistrite töö tulemused. Ilma nendeta poleks eestlaste kui rahvuse sünd võimalikuks saanud.
Ent külakooliõpetajate roll rahvuslikus liikumises oli ka vahetu: nende hooleks olid raamatukogud, seltsitegevus ja ajalehtede levitamine; nende asutatud laulukoorid tegutsesid pea kõikide maakoolide juures. Ka olid rahvakooliõpetajad ise peamised ajalehtede kirjasaatjad ja rahvaluulekogujad.
Amorfse maarahva konsolideerumisel eesti rahvuseks olid niisiis olulisteks eeldusteks aja jooksul välja kujunenud haridustraditsioonid. Kirjaoskamatu rahva hääl polnuks jõudnud avalikku ajakirjandusse. Kirja tundmata polnuks kohalikud inimesed üle Eestimaa suutnud vastata ka Jakob Hurda üleskutsele koguda rahvaluulet ja murdetekste. Koos sellega jõudis eestlase teadvusse arusaam, et eesti keel ja põlvede vältel loodud kultuur on midagi väärtuslikku.
Eestlane vastas tegudega Jakob Hurda ideele saada suureks vaimult ning Carl Robert Jakobsoni üleskutsetele austada iseend ja oma rahvust. Niisugune rahvas võis juba olla valmis omariikluseks. Kuid see eeldas muutusi ka sotsiaalmajanduslikus elukorralduses.
19. sajandi talurahvareformid ja nende mõju rahvuslikule arengule
1816. a. anti välja seadus, mis formaalselt vabastas talupojad pärisorjusest. Ent maa jäi mõisnikule ja teoorjus püsis. Uued talurahvaseadused 1849., 1856. ja 1865. aastal avasid tee raharendile ja talude päriseksostmisele. 1868. a. keelustati teoorjus. 1866. a. uus vallaseadus pani aluse talurahva omavalitsusele. Kõrgeima võimu esindajaks vallas sai vallavolikogu.
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem ja vitaalsem rühm. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid rahvusliku liikumise juhid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.
Rahvusliku ärkamise kõrgajal, 18601880, valitses liikumises poliitiliselt mõõdukas suund, mis asetas rõhu rahvuskultuuri ja emakeelse hariduse väljaarendamisele. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on vaimsus ja rahvuslik eneseteadvus.
Liikumise radikaalse suuna juht Carl Robert Jakobson sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist.
Eesti 20. sajandi algul. Hariduse areng iseseisvas Eesti Vabariigis
20. sajandi alguses oli Eestist kujunenud üks Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt kõige enamarenenud alasid. Vahepealse venestamispoliitika tõttu katkenud eestikeelne haridus jätkus 1906. aastast, mil saadi tsaarivõimudelt taas luba eesti õppekeelega koolide avamiseks.
Akadeemilist haridust omandati Tartus, Peterburis, Riias, Moskvas jm. Arenes professionaalne kultuur ja teadus. Noorte haritlaste rühmitus "Noor Eesti" kutsus üles looma euroopalikku kultuuri saksa ja vene kultuuri vahenduseta. Püstitati loosung "Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks".
1914. aastal puhkes I maailmasõda ning sellele järgnesid revolutsioonid ja poliitilised segadused Venemaal, mille tulemusena iseseisvusid mitmed Euroopa väikerahvad. Ka Eestil olid selleks ajaks olemas kõik vajalikud poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised eeldused ning 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik.
Tartu Ülikool avas oma uksed eesti ülikoolina 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. Kujunes välja oma õppejõudude ja teadlaskaader. Mindi üle eestikeelsele õpetusele.
Loodi ka teisi kõrgemaid õppeasutusi Tallinna Tehnikaülikool, kunstikoolid Pallas ja Riigi Kõrgem Kunstikool, Tallinna Kõrgem Muusikakool. Mitmetes õppeasutustes valmistati ette keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajaid.
Eesti Vabariik suutis oma lühikese eksistentsi kestel kasvatada eestikeelse rahvusliku kõrgintelligentsi ja rajada eesti professionaalse eliitkultuuri.
Hariduse areng nõukogude perioodil
Teises maailmasõjas langenute, läände põgenenute ning fašistlikes ja stalinlikes repressioonides küüditatute ja tapetute läbi kaotas Eesti 1940. ja 50. aastatel ligikaudu viiendiku oma elanikkonnast. Allesjäänud pidid paratamatult kasutama mingit ellujäämisstrateegiat. Enamus rahvaid endises Nõukogude Liidus kui ka mujal maailmas ei ole siiski hävinud füüsiliselt, vaid kaotanud oma identiteedi ning assimileerunud keeleliselt ja kultuuriliselt.
Eestis on vaimsust ja kultuurilist kontinuiteeti aidanud hoida ja säilitada perekond ja kodu kui kollektiivse kultuurimälu kandja, laialdane omaalgatuslik ühistegevus ning kollektiivse rahvakultuuri vormide kujunemine rahva elulaadi orgaaniliseks osaks.
Rahvusliku arengu olulisimaks eelduseks jäi emakeelne haridus. Seoses rasketööstuse, eriti sõjatööstuse eelisarendamisega Nõukogude Liidus hariduse kättesaadavus tegelikult kasvas. Kehtestati algul kohustuslik põhiharidus ning 1970. aastail üldine 11-klassiline keskharidus, mis Eestis eesti keele õpetuse taseme säilitamiseks õnnestus hiljem viia 12-aastaseks. Tasuta ja laialdaselt kättesaadav haridus kandis vilja. 1980. aastate algul omandas Eestis keskhariduse 99% 18-aastatest noortest.
Määrav oli, et Eestis, nagu ka teistes Balti riikides, suudeti säilitada emakeelne kõrgharidus, kuigi vastavalt sellele, kuivõrd suurenes venekeelne elanikkond, kasvas venekeelsete keskkoolide ja vene õpirühmade arv ülikoolides.
Oluline oli ka, et koolides säilitati sellised ained, nagu eesti kirjandus, laulmine ja kunstiõpetus, mis võimaldasid lisaks esteetilisele kasvatusele varjatult teostada ka rahvuslikku kasvatust.
Muidugi oli tollasel haridusel mitmeid sisulisi puudusi. Nii iseloomustas õppekavasid kõigi ainete ideoloogilisus. Halvavalt mõjus äralõigatus muu maailma vaimsest arengust, filosoofiast, kunstist ja sotsiaalteadustest. Seevastu vene keele, kirjanduse, ajaloo õpetamise osakaal oli ülisuur.
Hoolimata sellest suutsid eestlased ka nõukogude võimu tingimustes arendada oma haridust, teadust ja kultuuri ning kindlustada oma intelligentsi järjepidevuse. Ilma selleta olnuks võimatu ka taaskehtestada ka oma iseseisvust.
Taasiseseisvumine ja uued suunad hariduses
Taasiseseisvunud Eesti jätkab oma arengus demokraatlikke ja humanistlikke traditsioone koos rahvuse ja rahvusliku kultuuriruumi säilimise ja moderniseerumisega. Kuid ühiskonna avatus, pingestuv majanduskonkurents, kiirenev teabevahetus, liikumine infoühiskonna suunas ning mitmed teised kaasaja maailma arengusuundumused esitavad haridussüsteemile uusi nõudmisi.
Tähtsaima riikliku eesmärgina peetakse silmas Eesti ühiskonna kujunemist jätkusuutlikuks õpiühiskonnaks. Haridusstrateegia võtmesõnadeks on hariduse kättesaadavus, koherentsus, avatus, paindlikkus, uuenemisvõimelisus ja rahvusvaheline koostöö.
Tänapäeva infoühiskonnas on tõusnud esile globaliseerumise ja identiteedi vastuolu. Probleemiks jääb, kuidas mõjutab infoühiskond rahvuslikke arenguid, eriti väikeriikides.
Üldine kirjaoskus ja suhteliselt kõrge kultuuritase võimaldas eestlastel tõusta rahvuseks ja säilitada oma rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteedi ka okupatsioonide tingimustes. See sai ka üheks eelduseks infotehnoloogia kiireks arenguks. Oleme ühed aktiivsemad arvutite ja interneti kasutajad maailmas.
Rahvuskeelte ja -kultuuride kestmise oluliseks tagatiseks kujuneb emakeelse digitaalse infolevi keskkonna loomine. Siia kuulub omakeelne arvutitarkvara, samuti rahvuskultuuride jäädvustamine ja vahendamine digitaalsete mälukandjate vahendusel. Ka selles osas on meil juba häid saavutusi, kuid siin ootab ees veel lai tegevusväli.
Omakultuuri õpetus
Emakeele õpetuse kõrval on tähtis ka rahvuslik kasvatus omakultuuri õpetuse kaudu. Viimase osa kooliprogrammis on ebapiisav, eriti mis puutub pärimuskultuuri. Seda on hakanud asendama lääne popkultuur, mis niigi tungib sisse kõigist meediakanalitest.
Eesti folkloorirühmades läbi viidud ankeetküsitluses küsisin muuhulgas, miks üldse vajatakse tänapäeval pärimuskultuuri ja mida tuleks teha selle jätkusuutlikkuseks. 400 vastaja hulgas oli hulk koolilapsi, samuti õpetajaid.
Kõlama jäid seisukohad, et oma juurte tundmine annab tänapäeva maailmas kindlustunde, võimaldab jääda eestlaseks. Esivanemate kultuuri tuleb tunda ja tulevastele põlvedele edasi anda, et säiliks kultuuri järjepidevus ja põlvkondade side. See on rahvuse säilimise alustala, rahvusliku vaimsuse, identiteedi ja maailmatunnetuse alus.
Märgiti, et folkloor on omapärane, ilus ja huvitav, sellega kokkupuude tõstab elukvaliteeti, annab inimesele eneseväärikust. Pärimuskultuur on globaalse massikultuuri ja kultuurituse alternatiiv, alus uue kultuuri loomisel ja kultuurilise omapära arendamisel ka tulevikus. See on väärt ka teistele rahvastele tutvustamiseks ning loob ühtlasi aluse mõistmaks teisi kultuure.
Janika, 23, Tartu: "See on vaimsus, mida ei saa meilt ära võtta ükski riigikord, sõjad ega häving. Inimene peab teadma, kes ta on, kust ta pärit on ja mis teda selle maaga seob. Seda polegi nii lihtne sõnades selgitada, see on maailmatunnetuse üks aluseid. Sellises ühtseks muutuvas Euroopas kaob inimestel identiteeditunne, kui ei olda teadlik sellest, millisest kultuurist tullakse. Kõike saab arendada ja luua edasi vaid siis, kui on, millele luua või mida arendada, tundes TRADITSIOONI".
Siinjuures tuleb muidugi rõhutada, et tegemist oli noorte inimestega, kes on ise vahetult pärimuskultuuriga kokku puutunud ja sellega aktiivselt tegelenud.
Õpetajad ongi väitnud, et lastes on juba kujundatud teistsugune mentaliteet ja pärimuskultuuri on raske õpilastele lähedaseks teha. Paljud vastajad avaldasid ka arvamust, et viimases on suur osa meedial, mis on omakultuuri propageerimisel etendanud seni pigem negatiivset kui positiivset rolli.
Üldine arvamus oli, et pärimuskultuuriõpetus koolide õppekavades peaks olema kaalukam, rohkem peaks olema ka huviringe ning üritusi. Rõhutati õpetaja osatähtsust. Tuleks õpetada ja motiveerida ka õpetajaid. Tõsteti esile isikliku initsiatiivi ja isiksuse rolli: ühiskonda saab muuta vaid läbi enese ja parim õpetamine on eeskuju andmine.
Eesti kultuur seisab uute valikute ja väljakutsete tingimustes. Suurt mõju sellele avaldab integratsioon Euroopa Liitu, ülemaailmse tarbimisühiskonna ja massikultuuri surve.
Kultuur on vaieldamatult üks riikluse tunnuseid, see on elamisviis läbi keele, hariduse ja loovuse. See on elukvaliteedi, eestluse püsimajäämise ja riikluse tagamise ning arengu üks nurgakividest.
Hariduse ja õpetajate roll oli äärmiselt oluline eesti rahvuse kujunemisel. See on jätkuvalt oluline eestikesksete väärtushinnangute kujundamisel ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise tagamisel tänapäeval ja tulevikus.
|
| |
|
vpk.ee
