Tavalises kõnepruugis kasutame mõlemat mõistet, kontekst paneb tähenduse paika, ja nii ka minu järgnevas ettekandes.

Naiste rollist rääkides tuleb paratamatult vaadelda kõrvutavalt ka meeste rolle, et saada objektiivset pilti. Enne kui jõuame tänasesse aega, heidame pilgu minevikku, kuna ajaloolised kogemused ja traditsioonid aitavad mõtestada ka hilisemaid trende.

Varases viljeluskultuuris identifitseeris inimene end eelkõige oma sugukonna, hõimuga. Oluline koht usundis ja maailmavaates oli esivanemate kultusel, mis põhines usul, et lahkunud mõjustavad ka pärast surma elavate saatust. Elavate ja surnute suhteid vahendasid spetsiaalsed rituaalid ja itkud – üks vanimaid poeesia žanre, mille on loonud naised.

Püsipõllunduskultuuri inimene oli esimene, kes jäi paigale, sõltudes sellest. Hõim lagunes suurperedeks, kes koondusid külakogukondadesse. "Talupojakultuuri ökoloogiline turvalisus põhineb ümbruse püsival muutmisel, ühistegevusel ja säästlikkusel. Põhiline on ühine toimetulek" (Matti Sarmela).

Püsis tööjaotus: mehed metsas ja merel, naised toas ja õuel; põllutöid jagus mõlemale: peremees külvas, naised lõikasid. Lõikuslaulud on kogu maailmas olnud naistelaulud. Lastekasvatus oli eelkõige töökasvatus: tüdrukud aitasid teha koduseid talitusi ning tegid käsitööd veimevaka tarvis, poisid saatsid juba varasest lapsepõlvest isasid nende tegemistes. Koos sellega anti edasi ka käitumisnormid ja moraalireeglid.

Traditsiooniline eetika kohustas olema oma soovides tagasihoidlik, sest kogu tähelepanu oli suunatud tulevikku. Esivanematekultus, tasakaalu säilitamine inimese ja looduse vahel, kosmilise harmoonia jäljendamine maa peal – tagasid elu järjepidevuse.

Abielu väärtustas nii noormehi kui neide, andis neile uue, sotsiaalselt täisväärtusliku rolli, muutes nad vastutavaks oma perekonna, oma järglaste eest. Pulmakombestik oli siirderiitus, mis pidi aitama noorikul kohaneda uue staatuse ja keskkonnaga ning tagama kahe suguvõsa vahelise lepingu õnnestumise. Pulmalaulikud ja tavandi läbiviijad olid reeglina naised. Ka põllumajanduskalendri tähtpäevade laulud olid valdavalt naistelaulud.

Praktilisi eesmärke teenivate tavandilaulude rüpest võrsus aja jooksul tundelüürika, meie vana lauklassika kõige rikkalikum ja kõige kaunim osa. Selles peegeldub eelkõige noorte neidude maailm.

Eesti vanemas kultuuris olid laulud üldse valdavalt naiste pärisosaks, mehed seevastu vestsid jutte ja mängisid pilli.

Vähesed sõjateemalised lauludki on naistelaulud. "Venna sõjaloos" sisalduvat ettevaatlikkusele ja alalhoiule manitsevat motiivi – hoia sõja keskele, sest "esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad", on peetud üldse eestlaste vaimulaadile iseloomulikuks. Tegelikult on lauluaines laiemalt levinud ning sama motiivi võib kohata ka näiteks ukrainlastel. Pigem puutume siin kokku just ürgnaiseliku mentaliteediga, kuigi mõnede rahvaste lauludes võivad naised olla ka võitlusse õhutajad. Sel juhul on tegemist aga juba erineva kultuuritaustaga.

Nii segunevadki naise rollides ja mentaliteetides ühelt poolt ürgnaiselik alge, teisalt aga "õpitud", s.t. vastavas kultuuris omandatud iseärasused.

Kultuurid koosnevad eri kihistustest, kusjuures hilisem sisaldab endas alati relikte varasemaist, on nende segu. Nagu on märkinud Eenok Haamer, sai ristiusust eestlastele esmalt lähedaseks just Püha Maarja kuju, mis segunes loodushaldjate (Maa-ema, Vee-ema kujutelmadega) võttes mõnel puhul üle viimaste funktsioone.

Eestis on naistele olnud omane eeskätt traditsioonide ja vaimsete väärtuste hoidmine ning edasikandmine, mehed seevastu on toonud kulutuuri välismõjusid ning kandnud endas uuenduslikku alget. Nii sündis meie uuem rahvalaul XIX sajandi teisel poolel suurelt osalt meestelauluna. Meestelaulude ainevaldkond ulatus koduümbrusest kaugemale, neis kajastusid ka ajaloosündmused ning neis võis tunda "rahva sotsiaalse rahutuse tukset ja vaimset ärevust", nagu on öelnud Fr. Tuglas.

XIX sajandi pärisorjuse vastase võitluse käigus tekkis poliitiline luule. Pikad käsikirjaliselt levinud laulutsüklid – "Eesti mees ja tema sugu" jt olid osa rahvusliku ärkamisaja üldisemast kultuurikompleksist, sidudes omavahel varasemat suulist ja juba tekkinud kirjalikku kultuuri. Neid loeti ette, osalt ka lauldi koosolekutel, mida sageli peeti kõrtsitubades. Kõik see oli meeste asi.

Kirjaoskus hakkas Eestis levima koos Rootsi aegsete külakoolidega juba 17. sajandil. Köstrid-külakoolmeistrid olid eranditult mehed. Lugemisoskuse üldisemale levikule eestlaste hulgas avaldasid aga otsustavat mõju vennastekogudusliikumine ja luterlik leer. Leeritamata ei saanud abielluda (ei laulatatud), see tingimus osutus määravaks mõlemast soost noortele.

19. sajandi II poolel muutus kirjandus eesti ühiskonnas kiiresti populaarseks. Laia leviku saavutasid kooliraamatud, kalendrid, ajakirjandus. Neis leidus rohkesti valgustuslikku, õpetlikku ja harivat ning nad soodustasid oluliselt rahvusliku eneseteadvuse tõusu ja rahvuse kujunemist.

Rahvusliku ärkamisaja ettevõtmistes olid juhtival kohal mehed. Jakob Hurda algatatud ülemaalises rahvaluulekogumisaktsioonis oli Mulgimaa talunaise Leena Kase suurepärane kogu vanu rahvalaule oli pigem erandiks. Seevastu seltsides ja laulupidude liikumises lõid algusest peale kaasa ka naised.

Kogu eesti ärkamisaja ühiskondlik-poliitiline aktiiv, varasem eesti soost kõrgintelligents olid valdavalt mehed – kõigepealt Faehlmann, Kreutzwald, Karell, edasi Jannsen, Jakobson, Hurt jmt. Kuid pea ilmuvad rahvuskultuuri areenile ka esimesed naised: legendaarne isamaalaulik Lydia Koidula, kes oli ka üks alusepanijaid kutselisele teatrile; helilooja ja koorijuht Miina Härma, lauljatar Aino Tamm, kes eesti laulukultuuri juba ka välimaal tutvustas, esimese naisteajakirja "Linda" asutaja ja väljaandja Lilli Suburg jt.

C. R. Jakobsoni õde Natalie Johanson-Pärn, esimese tütarlaste käsitöökooli asutaja, oli tulihingeline võitleja naiste hariduse eest. Oma kõnes Eesti Kirjameste Seltsis 1882. a. väljendab ta muuhulgas üpris kaasaegselt kõlavat mõtet:

"Paljud saavad ehk ütlema, et meie jõud ei kanna ... koolisi ehitada ja sisse seadida. Siiski tahaksin seda öelda, et koolide ehitamine iialgi vaesemaks ei tee, vaid teeb rikkamaks, sest haridus on rikkus. Meie kallil kodumaal on mitutuhat kõrtsi ja trahteri, mille eest palju tuhandeid rublasid makstakse, ja rahvas ei väsi mitte ära oma suure vaevaga kogutud kopikaid sinna viimast".

Ühiskondlikus tööjaotuses jäi naiste hooleks siiski valdavalt kodumajapidamine. Eesti soost naisintelligentsi teke, mis jätkus 20. sajandi algul, sai laiemalt hoogu alles eestikeelse kesk- ja kõrghariduse levikuga 1920. – 30. aastatel. Naiste osa kultuuris kasvas oluliselt pärast Tartu ülikooli muutumist eesti ülikooliks. Siitpeale võime rääkida ka naisarstidest, juristidest, teadlastest jt. alade esindajaist.

Tekkisid kunsti- ja muusika õppeasutused, teatristuudiod. Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis oli naiste roll kultuuris vägagi silmapaistev, kuigi valdkonniti erinev. Tõusis esile silmapaistvaid naisluuletajaid – juba varem olid alustanud Anna Haava ja Marie Under, lisandusid Betti Alver, Kersti Merilaas, Debora Vaarandi. Proosakirjanikest olid tuntumad Leida Kibuvits, Marta Sillaots, soome- eesti kirjanikud Aino Kallas ja Hella Vuolijoki jmt.

Heliloojad ja ka professionaalsed interpreedid olid põhiliselt mehed. Pillidest eelistasid naised kõige enam klaverit. Esimene eesti naispianist ja klaveriõpetaja oli Vanda Saarman (elas 1897-1932). Hiljem on tekkinud Eestis terve plejaad naispianiste ja klaveriõpetajaid. Teatrites tegutses silmapaistvaid naisnäitlejaid, -lauljaid, -tantsijaid.

Tuleb rõhutada sedagi, et juba alates L. Koidulast, M. Härmast jt. võttis ühiskond naised eesti kõrgkultuuri küllaltki hästi vastu. Nad ei olnud tõrjutud, nagu seda on tänapäeva naisuuringutes rõhutatud mõnegi muu Euroopa rahva esindajad.

Rahvakultuuris kujunes eriti naiselikuks alaks rahvatants, mis levis alguses Soome ja Rootsi eeskujul koos naisvõimlemisega. Esimese rahvatantsude seadja ja propageerija Anna Raudkatsi "Tuljak" on tänaseni populaarne. Tõusuteed sammus koorilaul, ka naiskoorilaul, esialgu küll valdavalt meeste juhtimisel.
Laulupidude puhul on seni ehk liigagi rõhutatud saksa eeskuju. Unustada ei maksaks ka asjaolu, et kooslaulmine, olgugi valdavalt ühehäälne, oli sajandeid eesti pärimuskultuuri üks kõige olulisem valdkond. Laul pole olnud üksnes meelelahutus, vaid ka rituaal ning laulmine funktsioneerib tänaseni kui kunstiline ja emotsionaalne vahend identiteedi loomiseks, kindlustamiseks ja väljendamiseks.

Kunsti retseptsioon ja selle loojate sotsiaalne aktsepteerimine sõltub ajaloolistest traditsioonidest ja ajastu mentaliteedist. Meenutan siinkohal, et juba eesti suulises kultuuris oli naiste roll vaimsete väärtuste looja ja edasikandjana äärmiselt oluline. Naine ei olnud eesti talupojaühiskonnas rõhutud ja allasurutud, vaid on kandnud olulist rolli tööjaotuses ja pereelu korralduses, samuti külakultuuris, kuigi perekonnapeaks jäi ikkagi mees.

Nõukogude perioodil muutus naise roll ja üldse suhtumine naisesse kardinaalselt. Hakati rõhutatult esile tõstma naiste ja meeste võrdsust, mitte võrdväärsust või võrdõiguslikkust. Proletariaadi diktatuuri põhises riigis kuulus eriline au naistöölistele, kes pidasid mehelikke ameteid, nagu naistraktoristid.

Naised muutusid lausa domineerivaks sellistes elukutsetes, nagu arstid ja õpetajad. Pedagoogi ametis kahanes meeste osakaal kriitiliselt. Koorijuhtide ja rahvatantsujuhtide seas on tänapäevani palju naisi. Üldse omandasid intelligentsi hulgas (v. a. tehniline intelligents) ülekaalu naised. Naiste keskmine haridustase muutus meestega võrreldes kõrgemaks.

Ühelt poole võime ju rääkida demokraatia ja naiste võrdsuse kasvust, teiselt poolt teame aga hästi tõsiasja, et intelligents, sealhulgas kultuuritöötajad, õpetajad, arstid, ka reateadlased olid oskustöölistega võrreldes hoopis madalamalt tasustatud. Poisid valisid tasuvamaid elukutseid, kõrgharidus seda ei garanteerinud. Tõsi küll, osa loomingulisest tippintelligentsist oli hästi tasustatud ja ka kõrgete aunimedega pärjatud.

Naised pidid osalema kõigis ühiskonnaelu lõikudes, sealjuures kindlasmääratud protsendiga ka riiklikes organites, ja kui ma ei eksi, siis ka parteis. On see demokraatia? Naistele jäid aga endiselt põhikohustused koduses majapidamises ja lastekasvatuses. Sealjuures naiseks olemist ega ka naise rolli koduperenaisena ja laste kasvatajana ei väärtustatud. Siiski, paljulapselisi emasid tituleeriti emakangelase aunimetusega.
Meeste kõrvalejäämine kodust ja perekonnast oli samuti tingitud suuresti asjaolust, et neid hinnati vaid ühiskondliku ja ametialase tööpanuse järgi. Perekond kui selline ei olnud väärtustatud. Pidusid jm seltskondlikke koosviibimisigi korraldati töökollektiivides, kuhu abikaasasid reeglina ei kutsutud.

Kõigest hoolimata jäi perekond nõukogude okupatsiooni tingimustes põhiliseks rahvuslike väärtuste kandjaks, kusjuures naiste roll selles püsis endiselt olulisena. Kaksikmoraal – hundid söönud, lambad alles – realiseerus suuresti avaliku sfääri ja koduse perekonnaelu vastanduses. Avalikus sfääris tuli täita kohustuslikke rituaale, pidada ja kuulata nõuetekohaseid pidukõnesid, kodus aga süüdati jõuluküünlad, lauldi jõululaule, värviti lihavõttemune, koguneti sugulaste ja sõpradega jaanituld tegema, hoiti au sees esivanemate mälestust, rahvuslikke ning perekondlikke traditsioone. Salaja säilitati reliikviaidki.
Ja kuhu oleme jõudnud nüüd, olles taastanud oma riikliku iseseisvuse?

Kahtlemata mõjustab eesti naise tänaseid rolle kõik ajaloo jooksul läbitu, kuigi domineerivaiks on saanud uued tõmbetuuled, mis kantud avatud turumajanduse ja monetaarse ideoloogia hoovustest ning meie tänasest sotsiaalmajanduslikust situatsioonist.

Varasematest ajaloolistest kogemustest tingituna ei ole feminism eesti ühiskonnas seni võitnud sellist poolehoidu nagu mõnes muus Euroopa riigis. Ühelt poolt ei ole eesti naine tundnud erilist sotsiaalset tõrjutust, teisalt tahab ta tänases ühiskonnas nautida võimalust olla ka lihtsalt naine.

Ent naine võib olla mitmeti. Paraku on meie meedias, ka naisteajakirjades idealiseeritud enam beibelikkust ja seksuaalset vabadust kui abielutruudust ning pereelule ja lastele orienteeritust.

Kuid naine jätkab väärikalt oma rolli ka ühiskonnaelus ja kultuuris. Paljude naiste jaoks tundub rollijaotus erialase töö ja kodu ning perekonna vahel enesestmõistetavana ja ainuvõimalikuna, kuigi naiste hulgas on oluliselt kasvanud orienteeritus rahale ja karjäärile. Isikuvabadus ja raha eest ostetavad eluhüved on paljude jaoks atraktiivsemad kui pere ja lastega paratamatult seonduvad kohustused ja vastutus.

Lisaks vanadele ametitele saab naine tänapäeval suurepäraselt hakkama ka äris, sotsiaalsfääris, arvutiasjanduses, meedias jm. Ärijuhtimise erinevais valdkondades on naiste roll erinev, kuigi selle kohta puuduvad täpsemad andmed.
Naisi on esindatud kõikides loomeliitudes, kuigi osakaalud on erinevad:

    Kunstnike Liit - 66%
    Arhitektide Liit – 48 %
    Ajakirjanike Liit - 47%
    Näitlejate Liit - 46 %
    Kirjanike Liit - 35 %
    Kinoliit - 28 %
    Heliloojate Liit - 27 %

Kokku on naiste osakaal loomeliitudes ~ 41%.

Kunstilises harrastustegevuses seevastu on ülekaalus naised. Viimasel laulupeol osales laulukoorides - 68%, rahvatantsurühmades - 71% naisi. Meeste huvitegevuses on olulisel kohal ürgsete tegevusalade harrastus (jahindus, kalapüük, mesindus, puutöö jne). Naised armastavad endiselt teha käsitööd.

Naine on tõusnud ja üha enam tõusmas ka poliitikasse. Meie majandusminister, välisminister, sotsiaalminister ja haridusminister on naised. Siiski ei lähe eesti valijad, ka naised, valima kedagi nende soo, vaid ikka muude omaduste järgi. Kindlate protsentide ettekirjutamine mistahes valdkonnas tunduks meile nõukoguliku igandina.

Naisi saaks demokraatlike protsessidega ning ka riigijuhtimisega enam kaasata ka osalusdemokraatia printsiipe järgides ning ühiskondlikke organisatsioonidega koostööd tehes. Naised on väga aktiivselt tegevad mitmesugustes mittetulundusühingutes, seltsides, õpiringides. Naiste roll ja osakaal kolmandas sektoris on palju suurem kui poliitikas. Naiste ühiskondlik aktiivsus ja eneseteostus leiavad enam väljendust just siin.
Naised poliitikas, kultuuris, hariduses, sotsiaalsfääris, kolmandas sektoris, aga ka kodus lapsi kasvatavad naised üheskoos peaksid otsustama, kuidas kujundada riiklikku perepoliitikat ning kuidas, kellele ja kui palju jagada lastetoetusi. See valdkond peaks jääma eelkõige naiste otsustada, sest hoolimata suurtest muutustest ühiskondlikus tööjaotuses ja peresuhetes on lastekasvatuses esikohal ikkagi naised.
Kuid meie demograafiline situatsioon ei sõltu sugugi vaid lastetoetustest ja abirahadest. Tsiteerin üht Tartumaa 11 lapselise perekonna ema, kes ütleb:

"Olen seda meelt, et riik peaks tegema rohkem selleks, et meie elukeskkond oleks turvaline. Kuritegevus, narkomaania, alkoholism... – need on pahed, mis naisi hirmutavad. Siit tuleks otsida madala sündivuse põhjusi. Alati ei olegi vaja abiraha, vaid tähelepanu, mõistmist, heatahtlikku suhtumist, ema rolli väärtustamist.
Ka töökohtade loomisele peaks riik tagajärjekamalt mõtlema. Noortel inimestel peaks olema võimalus tööd teha ja ausalt raha teenida" (V. Kraagi intervjuust Tiiu Sultsiga Tähtvere valla kuukirjas Valla Elu, maikuus 2002).

Lõpetuseks. Kuigi naised saavad paljudes ametites hakkama sama hästi kui mehed, pole nad meestega kunagi võrdsed, s. t. samasugused. Naine jääb naiseks, mees meheks: neile on juba looduse poolt antud erinevad funktsioonid, erinev füsionoomia ja erinev loomus. Ei hakka mehed kunagi lapsi kandma, sünnitama ja imetama, ja loodetavasti ei laiene kunagi naistele üldine sõjaväekohustus, kuigi ei eita, et mõnigi naine võib olla parem sõdur kui mõni mees.

Tundub ehk ootamatu, kuid iidne rollijaotus – mehed metsas ja merel, naised toas ja õuel – elab suurel määral edasi tänaseski ühiskonnas, sest see on paljude jaoks lihtsalt loomuomane rollijaotus. Vaid põld, see ühine tööpõld, kus mehed ja naised kokku saavad, küll samu, küll erinevaid rolle täites, on avardunud ja muutunud mitmekihilisemaks, kandunud kaasaegsesse linnamiljöösse.

Seejuures on mehed ja naised kindlasti võrdväärsed, ka erinevaid rolle täites, sest ühesooline ühiskond oleks määratud väljasuremisele. Jäägem seetõttu naisteks ja hoidkem oma väärikust, vaid seeläbi saame võita kurjust, säilitada oma sisemist tasakaalu ja lõppkokkuvõttes väärida ka ühiskonna austust!

Kõnede arhiiv | Elulugu | Intervjuud | Patroon