In English

Proua Ingrid Rüütli kõned
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel Tartu Ülikooli Raamatukogus Vanemuise Seltsi emakeele päeva kõnekoosolekul 11. märtsil 2006
11.03.2006


Eesti keelest ja meelest

Tänases globaliseeruvas maailmas seisavad paljud väikerahvad silmitsi küsimusega – olla või mitte olla. Ning kui olla, siis kuidas olla? Mida esivanematelt tänapäeva ja tulevikku kaasa võtta ja edasi arendada, mil määral võõrast kultuuri omaks võtta? Kuidas muutudes endaks jääda, et säilitada rahvus? See probleem on aktuaalne ka eestlaste puhul, nii iga inimese kui kogu rahva jaoks.

Mis teeb eestlase eestlaseks, mis kindlustab rahvuse püsimise? Üks põhilisi identiteedi aluseid paikse asuala – isade maa – kõrval on meie emakeel, eesti keel.

Maailmas arvatakse olevat umbes 6000 keelt. Keeleteadlased on avaldanud arvamust, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas võib neist käesoleva sajandi jooksul hävida kuni 80 - 90 %. Keel on aga üks põhilisi rahvuse tunnuseid ja koos oma keelega kaovad reeglina ka kultuurid ja rahvad.

Kõik rahvad, nende keeled ja kultuurid on unikaalsed ning nende olemasolu on maailma ühine rikkus. Kui enamus Euroopa keeltest kuulub Indo-Euroopa keelkonda ning neil on ühised juured, siis eesti keel on üks soome-ugri keeli. Selle poolest eristume kindlalt teistest eurooplastest. Mis puudutab etnilist päritolu, siis viimasel ajal on rõhutatud eeskätt meie europiidseid geene. Kuid nagu tõestavad ka uuemad geeniuurimused, on meis ometi olemas ka idapoolsetete soomeugrilastele omaseid geene.

Etnilise ajaloo kohta on tänaseks olemas kaks tõsiselt võetavat teooriat – vana, nn puuteooria, mille kohaselt soomeugrilaste algkodu on kuskil Uuralite jalamil, ja uus, mille kohaselt see asetseb kuskil Ukraina enklaavis. Esimese kohaselt rändasid soome-ugri hõimud aja jooksul idast läände, asustades hõredalt kogu suure territooriumi Uuralitest läänemereni. Teise kohaselt liiguti hoburaua kujuliselt kohe nii itta kui läände, asustades ka Skandinaavia ja muidki, hiljem Euroopa rahvastega asustatud alasid. Kui viimane on õige, siis on meie soome-ugri geene palju raskem seletada kui vana teooria abil. Idapoolsed geenid seonduvad osalt emasliinidega. Et meie Läänemere äärde asunud esiisad käisid kaugel ida pool küttimas ja tõid sealt kaasa naisi, nagu on arvatud, tundub enam kui küsitav. Palju tõenäosem on, et just emasliini pidi säilinud soomeugrilikud geenid on vanemad ning hiljem meie Läänemere asualale mitmelt poolt tunginud europiidid (algul baltlased, ka skandinaavlased, hiljem sakslased, mitmesugused sõdalased ja meresõitjad) jätsid siia meesliine pidid maha oma europiidseid geene.

Kuid kõik teooriad jäävad paratamatult oletuslikeks. Mõne aja pärast võib tekkida veel kolmas teooria, mis pole halvem ega parem kui kaks eelmist. Kindel on aga see, et oleme etniliselt segarahvas ja ehk koguni segarass, kuigi meie pikaajaline püsiasustus siin Läänemere ääres, teiste europiidide vahetus naabruses on meid vorminud üha enam eurooplasteks.

Ükski tänapäeva rahvas pole monoetniline klann. Mõned rahvad (nagu näiteks venelased) ongi saanud suureks rahva arvult eeskätt seetõttu, et nad on endasse sulandanud paljusid teisi rahvaid. Ja sajad rahvad on maailmakaardilt kadunud, kuna nad on sulandunud suurematesse ja võimsamatesse, nagu on juhtunud ka paljude soome-ugri hõimudega. Olulised on piirid ja määr – milline rass, etnos, keel ja kultuur on ülekaalus ja saab määravaks.

Tuhanded eesti tütarlapsed on abiellunud välismaalastega ning sünnitavad ja kasvatavad oma lapsi teistes maades. Nende lastest ei saa enam eestlasi, sest nad ei räägi eesti keelt ja võõranduvad eesti kultuurist. Nii on juhtunud ka paljude inimestega idas ja läänes, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Peaksime tegema kõik endast sõltuva, et segaperekonnad, milles üks vanem on eestlane, tahaksid elada Eestis ning ja nende lapsed kasvaksid eestlasteks. Sest rahvuse määrab tänapäeval niisiis mitte niivõrd etniline päritolu, kuivõrd keel ja kultuur, mis omaks võetakse, ning eelkõige identiteet – kellena end tuntakse ja kes olla tahetakse. Peaksime eriti soojalt suhtuma neisse muu päritoluga inimestesse, kes tahavad ise olla ja oma lapsed kasvatada eestlaseks, ning igati seda toetama.

Eesti keele staatus on kõrge, sest ta on riigikeel ning sellel lisaks ka kõrghariduse, teaduse, kultuuri ja meedia keel. On oluliselt kasvanud eesti keele rahvusvaheline tähtsus. Eesti keel on üks Euroopa Liidu ametlikke töökeeli. Eesti keelt õpetatakse mitmes ülikoolis ka väljaspool Eestit. Siiski on eesti keele roll ja osakaal eesti kultuuris ning emakeelse omakultuuri osakaal meedias viimasel ajal märkimisväärselt kahanenud. Domineerima kipub võõrkeelne, eeskätt ingliskeelne massikultuur.

Ka kõnekeelena vahetame mõnigi kord oma emakeele võõrkeele vastu. Nii kipume kasutama võõrkeeli, eriti inglise keelt ka siis, kui suure osa auditooriumist moodustavad eestlased. Tahame hiilata võõrkeele oskusega, selle asemel, et väärtustada oma emakeelt ja teha see külalistele arusaadavaks tõlke vahendusel. Ja kui kergesti libiseme ikka veel vene keelele vestluses Eestis elavate venekeelsete elanikega ka siis, kui need püüavad meiega eesti keeles kõnelda! Aidakem siis neid ja tunnustagem nende head tahet, kellel seda jätkub!

Enamus maailma areenilt kadunud väikerahvaid on hääbunud just seetõttu, et nad on kaotanud oma keele ja kultuuri ning sulandunud mingisse muukeelsesse massi. Selleks on olnud erinevaid põhjusi. Üks tavalisemaid on oma põlisterritooriumil vähemusse jäämine ning arvulises ülekaalus oleva muukeelse sisserännanud elanikkonna keele kasutamine ühise suhtluskeelena, nagu see on sündinud vene keelega Ida-Virumaal. Pikemas perspektiivis viiks see põliskeele hääbumisele antud piirkonnas.

Teine oht tänapäeval on üleminek inglise keelele, mis loob eelised karjääri teha, teaduses silma paista, tööturul läbi lüüa, rohkem raha teenida, välismaale tööle minna jne. Seda toetab asjaolu, et massikultuur, eeskätt noorte kultuur on valdavalt ingliskeelne. Kahtlase väärtusega debatid käivad ka eesti keele kastutuse üle teaduskeelena.

Tänapäeva maailmas toimib kaks vastandlikku jõudu. Ühiskonna arengut iseloomustab industriaalsest progressist tingitud entroopia kasvu seadus – sarnastumine ühendatud anumate põhimõttel. Kaotajaks on eelkõige väikerahvad ja nende kultuurid. Kõik loomulik ja looduslik töötab sellele vastu. Looduses pole kaht ühesugust olendit, taime ega kooslust. Inimene on nagu kahestunud kahe pooluse vahel: ühelt poolt tahame olla nagu teised, teisalt aga jääda iseendaks. Leida vajalikku tasakaalu, kaotamata oma eripära pole alati kerge.

Selleks, et integreeruda maailma, peame oskama ka võõrkeeli. Kuid tee võõraste ja globaalsete nähtuste juurde peaks kulgema läbi oma ja lähedase. Ning eesti keele kasutussfääre ei tohiks mingil juhul ahendada.

Keel muutub nagu kõik muugi siin maailmas. Sõnavara muutub ja uueneb kõige kiiremini ning tähtis on tänapäeva teaduse ja oskuskeele sõnavaras ajaga kaasas käia. Oluliseks eesti keele jätkusuutlikkuse tagajaks on eestikeelse infotehnoloogia sõnavara arendamine. Keele kõige püsivam osa on tema süvastruktuur, grammatiline ehitus. Just see määrab mõtlemise ja kujundab vaimulaadi.

Kui rääkida vaimulaadist, siis see on kahtlemata kõige raskemini fikseeritav. On ju päris selge, et eestlane tänapäeval ei ole enam see nagu need meie esivanemad, kes vähemalt viis - kuus tuhat aastat tagasi jõudsid siia Läänemere äärde. Ometi on midagi, mis on jäänud püsima. Mis see on?

Oskar Loorits on nimetanud eestlaste soomeugrilise vaimulaadi tunnistuseks järgmisi omadusi:
-mitte "aarialaste egotsentrilisus ja agressiivsus", vaid isiklik, majanduslik, ühiskondlik ja kultuuriline enda maksmapanu;
-mitte hävitus-, vaid ehitustung, mitte võimu-, vaid loomingutung;
loomupärane seotus kodu ja kodumaaga, esivanemate ja hõimuhingega;
-perekesksus ja kodukultuur ning naise ja ema oluline roll selles;
-tasakaalustatud, pariteetsed suhted loodusega, looduseaustus;
-mitte titaanlik individualism ja dualistlikul maailmakäsitlusel põhinev opositsioon, vaid sallivus ja erinevuste tunnustamine;
-meie-tundel põhinev solidaarsus ja ühistegevus, aga ka personalism - julgus üksi olla ja iseseisvalt otsustada.

Siia kõrvale võiks tuua jooni, mis on ilmnenud Venemaa soomeugrilastel ühe sotsioloogilise ankeetküsitluse põhjal. Need on:
-sissepoole, enesesse suunatud hingeelu, seepärast põhilised saavutused on ideaalsed, mitte materiaalsed;
-sisemine terviklikkus, varjatud dünaamika, väliselt suletud, kuid intensiivne siseelu;
-inimene vajab korporatiivse grupi abi või ühiskondlikku solidaarsust ning tunneb end hästi vaid kindlas, harmoonilises, tuttavas keskkonnas;
-samas ollakse avatud võõraste nähtuste sissetungiks - võõras keel ja kultuur võetakse kiiresti omaks, mis soodustab assimilatsiooni;
-arvamustes, hinnangutes pole järsku polaarsust, kaht teravat vastandit, vaid hulk vahepunkte, mis seovad äärmused üheks pidevaks üleminekuks. Siit tulenevalt pole ka käitumises järske vastandumisi, tugevat opositsiooni ega ka hurraa-optimismi, millega seletub ka soomeugrilik enesesäilitamise strateegia: vältida avalikku võitlust, väliselt kohaneda, kuid mitte alistuda ja sisemiselt endaks jääda.

Millised neist omadustest oleme kaasa võtnud 21. sajandisse, millised oleme kaotanud ja mida uut omandanud?

Kuidas seostada traditsioonilise eetika norme tänapäeva turumajanduse ja rahasuhete eetikaga? Kuidas ühendada avatud ühiskonna ideaale enesesäilitamise ja endaks jäämise ideaaliga? Meenutan siinkohal veel kord, et enamus rahvaid endises Nõukogude Liidus kui ka mujal ei ole hävinud füüsiliselt, vaid kaotanud oma identiteedi ning assimileerunud keeleliselt ja kultuuriliselt.

Emakeelne omakultuur, mis eksisteerib ja toimib maailma keelte ja kultuuride koosluses, võimaldab igal inimesel ja igal rahval tunda ja austada ennast võrdväärsena teiste maailma rahvaste seas.

Meie keeles on palju võõrlaene ning enamus neist on aja jooksul kodunenud, muutunud oma grammatikale ja hääldusele vastavalt ning me ei teagi, et need on laensõnad. Lisaks on viimasel ajal keelde tulnud rohkesti võõrsõnu, mille foneetiline struktuur ja muud tunnused osutavad selgesti nende võõrale päritolule.

Kultuuriski segunevad omad ja mujalt pärit nähtused ning nende eristamine on palju raskem kui keeles. Kui mingi nähtus on püsinud pikema perioodi jooksul, sulandunud omakultuuri ning saanud selle osaks, saanud traditsiooniks, siis võime kõhklusteta pidada seda omaks, hoolimata selle kunagisest algupärast.

Nii on juhtunud laulupidudega. Laulupeod, mis on vaieldamatult üks eesti rahvuskultuuri alustalasid, on saanud selleks tänu kooriliikumise massilisusele ja koorijuhtide kaadri kõrgele professionaalsusele. Kuigi mitmehäälne koorikultuur ja laulupidude traditsioon tugineb eeskätt saksa eeskujudele, ei ole see kuskil mujal võtnud selliseid mõõtmeid ning omandanud sellist rahvusliku sümboli kaalu ja kogu ühiskonda konsolideerivat tähendust nagu Eestis. Sakslastelt laenati vaid vorm, millesse valati oma sisu.

Teisalt ei maksa unustada, et laulupeod ei sündinud tühjale kohale. Laul ja eeskätt just kooslaulmine on olnud eestlastele iidsetest aegadest omane ning tal on eesti pärimuskultuuris alati olnud väga kaalukas roll. Kui võõrale publikule on laulupidu eeskätt unikaalne kultuurikogemus, siis oma rahva jaoks on see midagi enamat. Laulupidu on aina olnud rahvusliku eneseteadvuse ja ühistunde looja ning kindlustaja. Asjata ei öelda, et eestlane on laulnud enda rahvaks. Laul on aidanud ka rahvana püsida.

Tänapäeval ohustab laulupidude traditsiooni ühelt poolt kommertsialiseerimis-, teisalt elitariseerimispüüe. Kui laulupidu ei jää rahvapeoks, vaid lihtsalt mingiks suureks kontserdiks, kus osalevad vaid eliitkoorid, kes pealegi laulavad võõrkeeles, kaob tal sisuline mõte. Rahvale on ta jätkuvalt oluline eeskätt oma ühise peona, kuhu tullakse kokku üle maa ja kus lauldakse oma emakeeles.

Ühislaul poliitilistel massiüritustel oli lahutamatu meie taasiseseisvumisliikumisest ja eestlasi tuntakse maailmas laulva revolutsiooni rahvana. Läinud sajandil rahvusliku ärkamise käigus tekkinud kultuur, sealhulgas koorikultuur püüdis jäljendada sakslaste kui sotsiaalselt ja kultuuriliselt kõrgema staatusega ühiskonnakihi malle. Viimaseid matkides püüti tõestada oma samaväärsust, õigustada oma sotsiaalseid ja poliitilisi pürgimusi.

"Laulva revolutsiooni" lipulauludes, milleks kujunes Alo Matiiseni looming, oli rokkmuusika stiil ühendatud arhailise regilaulu tunnusjoontega ning sellisena olid need sisult ja stiililt kaasaegsed laulud juurtega omakultuuri kõige sügavamates kihtides. Nii pöördub elujõuline rahvuskultuur, aeg-ajalt oma juurtest eemaldudes, nende juurde tagasi, ammutades sealt elujõudu uute värskete võrsete kasvamiseks.

Mistahes positiivsed välismõjud on rikastavad, kui nad sulanduvad põlisetnosesse, tema keelde ja kultuuri ega ähvarda muutuda domineerivaks. Tänapäeva noored aga kasvavad enam võõrkeelse kultuuri ja võõraste kultuurimallide kui rahvuslike väärtuste vaimus, neil napib teadmisi nii eesti kultuurist kui ajaloost. Viimast püütakse aga üha “demütologiseerida”, luues uusi müüte, mis teadlikult devalveerivad rahvuslikku uhkust ja identiteeti.

Oleme üks Euroopa põlisvähemusi, ning selleks, et rahvana püsima jääda, peame oma keelt ja kultuuri teadlikult hoidma. Ja seda mitte üksnes pelgast ellujäämise instinktist, vaid ka teadmisest, et eesti keel on ilus, rikas ja väärtuslik, üks maailma kultuurilise mitmekesisuse allikaid. Seega meil, eestlastel on missioon mitte üksnes kaitsta oma emakeelt ja emakeelset kultuurikeskkonda, vaid anda ka oma panus ka maailma kultuurilise paljususe kindlustamisel.

Oleme väikerahvas, kelle keel ning kultuur saavad püsida ainult siin, väikesel Läänemere-äärsel maalapikesel, mida nimetatakse Eestiks – eestlaste maaks. Soome-ugri rahvastest on omariikluseni jõudnud vaid soomlased, ungarlased ja eestlased. Maailmas on palju väikeriike, tegelikult palju kordi enam kui suurriike. Neil on enam ohte kui suurtel riikidel, kuid, nagu väidab Richard Body oma raamatus "Euroopa varing", on neil on suurte ees ka rida eeliseid. Näiteks on väikestes riikides paremad võimalused demokraatlikuks aktiivsuseks, väikesed ja "inimmõõtmelisemad" ühiskonnad suudavad paremini vastu seista võõrandumisele, hallile ühetaolisusele, isekale materialismile ning ahnusele, mida suuremad riigid pahatihti soosivad. Õppigem siis ära kasutama oma eeliseid, õppigem kõikjalt, kust midagi väärtuslikku õppida annab, kuid jäägem iseendaks!

Iga rahvas on etniliselt, keeleliselt, kultuuriliselt ja vaimulaadilt unikaalne, mistõttu ajalooline missioonitunne kohustab teda hoolitsema oma olemasolu säilitamise eest, et kindlustada kogu maailma kultuuriline mitmekesisus. Austagem oma emakeelt, mille oleme pärinud esivanemailt, hoidnud läbi aastasadade ning arendanud kaasaegseks kultuurkeeleks! Olgem tänapäeva eurooplased, kuid jäägem erilisteks – jäägem eestlasteks, säilitagem oma soomeugrilik eesti keel ja meel!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee