In English

Proua Ingrid Rüütli intervjuud
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel ajalehele Meie Maa 8. mail 2004
08.05.2004


Ingrid Rüütel: Eesti naine tahab, et tal oleks peale oma kodu ka töö


Eesti Esimene Leedi Ingrid Rüütel võtab Kadrioru lossis külalisi vastu särasilmil. Presidendi abikaasast õhkub lihtsust, soojust ja helgust nii kohvilauas istudes kui võõrastele oma praegust elupaika näidates. "Ma tean küll, kus meie majas vaasid asuvad," märgib ta oma sekretärile Tiiu Mall Vilimaale. Ning tõttab ise lilli vaasi panema.

Proua Ingrid Rüütel, kuidas teie emadepäevad algavad?

Emadepäeval saame alati terve perega kokku. See oleneb muidugi sellest, kus me parasjagu oleme ja kui palju vaba aega on. Kui aega rohkem, sõidame Tartusse. Suurem osa perest on meil aga praegu Tallinnas - mõlemad tütred ja kõik lapselapsed peale ühe. Ja siis oleme siin, kõik koos Kadrioru lossis.

Olete olnud ema pikka aega ja vanaema ka. Kuidas see roll on nüüd ajaga muutunud?

Mina olen olnud ema nõukogude ajal, töötav ema. Praegu on osa emasid ka kodus, aga eesti naine tahab ikka, et tal oleks peale oma kodu ka mingi töö ja eriala. Mina ei kujutaks ette, et ma ainult kodus oleks. On väga tore olla laste ja lastelastega, ma olen nendega võimalikult palju koos, ka praegu aitan vanemal tütrel lapsi kasvatada.

Ka mind kasvatas vanaema. Aga seda kõike on võimalik ühitada oma töö ja erialaga, kui on tahtmist ja soovi.

Minul juhtus küll nii, et vanem tütar sündis siis, kui ma käisin ülikoolis ja noorem siis, kui olin aspirantuuris. Mul ei ole midagi laste pärast jäänud tegemata.

Eestlastel on olemas põlvkondade sidusus - vanavanemad aitavad tihti lapselapsi kasvatada. See on selline kogukondlik kasvatamine.

Ka sotsioloogid on tuvastanud, et kogukondlik kokkuhoidmine ja sugulastega lävimine on eestlastel suurem kui mujal Euroopas. Rääkimata Ameerikast, kus sagedasti vanaemad siis, kui lähevad pensionile, hakkavad sõitma mööda Ameerikat, et oma lastelastega tuttavaks saada. Sellist asja ei kujutaks meil küll ette.

Mina olen praktiliselt sünnist saati elanud koos vanaemaga. 5-aastaselt kaotasin ma isa ja nii kasvasingi naiste peres: ema, vanaema ja veel vanavanaema. Ka mina olen elanud praktiliselt kogu aeg laste ja lastelastega koos.

Kuidas teile tundub, kas eesti naise roll Euroopa Liidus muutub või jääb ikka nii, nagu see on kogu aeg olnud?

Maailm avaneb rohkem ja paraku on öeldud, et igal aastal 700 noort eesti naist rändab Eestist välja - sellest on küll kahju. Paljud lähevad, abielluvad mujal ja kasvatavad oma lapsed ka välismaal üles ja nendest lastest ei saa eestlasi.

Siin on muidugi sotsiaalsed probleemid. Kui meil ikka oleks rohkem tööd ja palgad võrdsustuksid Euroopa Liidu omadega, siis see vast enam nii ei oleks. Siis enam nii palju ei mindaks ja tuldaks ikka tagasi ka.

Välismaalastega abiellumine on tänapäeval normaalne ja kui siis tullakse ja kasvatatakse lapsed eestlasteks, on see positiivne. Olgu need lapsed siis mis värvi tahes, mis tahes silmavärviga või kräsupead, mustad või tumedad.

Peamine, et neist saaksid eestlased. See ainult tõstaks meie geneetilist potensiaali ja tugevdaks eesti rahvast.

Aga kui minnakse ja jäädakse ning tullakse ainult vanas eas ja nostalgiast tagasi, on see meile suur kaotus.

Millal võib see juhtuda, et eestlane ei peaks enam lihtsalt olude sunnil minema välismaale?

See oleneb eeskätt meie riigi sotsiaal- ja majanduspoliitikast, et me jõuaksime naaberriikidega samale tasemele. Kindlasti võtab see aega. Aga ma just lugesin, et on hakatud tegelema spetsiaalselt töötuse probleemidega. Teistes riikides on kogu aeg olnud töö- või tööhõiveministeeriumid.

Meil pole sellist institutsiooni iial olnud, mis spetsiaalselt tegeleks tööhõivega ja see on küll suur viga. Isegi Luksemburgis on tööhõiveministeerium ja tegeldakse tööprobleemidega. Sama on teistes riikides, kus peaks ju palju vähem töötusega muret olema kui ülemineku-ühiskondades. Muutusid ju ka meil seoses suurte ühiskondlike muutusteg tõttu kõik struktuurid ja loomulikult on tööhõive probleem praegu eriti aktuaalne. Kahjuks oleme me nii kaotanud ka suure hulga oma andekatest inimestest.

Tööhõive probleem on ka see, et kogu Eesti oleks inimestega ühtlaselt asustatud. Üldse läheb väikese riigi pidamine kallimaks, see on paratamatu. Me oleksime pidanud seda teadma ja sellega arvestama, kui oma riiki tahtsime. Ei ole alati nii, et mida vähem riiki, seda parem. Ja et riigil pole üldse raha vaja. See ei ole tõsi.

Ka vanad kapitalistlikud riigid hoolitsevad palju rohkem sotsiaalselt oma elanike eest. Ei ole nii, et igaüks hoolitsegu ise enda eest. Et aita ennast ise, küll siis jumal ka aitab. Ikka peab riik ka aitama. Riik on ju meie valitud esindajad.

Valija peaks ikka rohkem lugema erakondade programme. Ei aita ainult sellest, et on tuntud ja ilusa näolapiga inimene, ja siis seda ka valitakse.

Minule tundub küll, et regionaalpoliitika on Eesti riigis "null".

Absoluutselt. Juba see Tallinnasse koondumine.

Te teate, kui palju inimesi on viimastel aastatel maalt Tallinna kolinud? Seetõttu ongi nii, et mehed, vanuses kuskil 40-60 on tohutus kriisis. On palju enesetappe, tervise tõttu surnuid, on alkoholismi. Need on sotsiaalse toimetulematuse probleemid.

Ka see, kui tullakse Saaremaalt või kust iganes Tallinnasse tööle, on sotsiaalne probleem. Mees tuleb pealinna tööle tavaliselt üksi, ta ei teeni ju nii palju, et peret järgi tuua. Pere jääb kuskile mujale, mees on Tallinnas, kus tal pole õiget elukohtagi... See ei ole lahendus.

Muidugi võib mõnda aga käia ka Soomes tööl, täpselt samuti kui Tallinnas. Aga igavesti ei saa ju nii Eesti riiki ehitada.

Ometigi viiakse ju ka näiteks Saaremaalt ära just haritud inimeste töökohti. Olgu või koondamised seoses nn tõmbekeskuste loomisega, näiteks ka TTÜ Kuressaare Kolledži kohale kogunemas mustad pilved.

Kuidas Soome jõudis nii heale majandusedule? Just seetõttu, et asustati 6-8 ülikooli erinevates piirkondades. Neisse paikadesse tekkis vaimne potensiaal, need muutusid sünergiakeskusteks ja just niimoodi tulebki maad tervikuna arendada. Mitte nii, et koondada kõik suurtesse keskustesse.

See on täiesti vale poliitika, mis tuleb küll odavam, aga ei tasu ennast perspektiivis ära.

Teid valiti eelmisel aastal esimeseks Eesti Naiskodukaitse auliikmeks. Miks olite nõus ennast siduma vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooniga?

Naiskodukaitse auliikmeks saamine oli mulle suur au. Arvan, et kogu Kaitseliit ja Naiskodukaitse on Eesti oludes väga tähtsad organisatsioonid. Oleme väike maa ja väike rahvas ning ei saa kogu aeg sellele loota, et keegi teine meid kogu aeg kaitseb. Peame ikka valmis olema ennast ise kaitsma. Kaitsma oma kodu ja oma kodupaika ja oma kodumaad.

Kuidas Teile tundub eestluse säilimine üleüldises seisus, kus rahvuslust ei taheta esiplaanil hoida?

See on minu meelest selline poliitiline demagoogia. Minge mis tahes riiki - ei ole sellist Euroopa riiki, kus poleks tugevat rahvust. See on igal pool olemas. Poliitikud ei taha sellest rääkida. Kõneldakse hoopis millestki muust ja rahvuslus on tabuteema.

Tegelikult on igas riigis oma rahvus. Tugev rahvustunne on igal pool olemas. Ei pea ennast muidugi teistest rahvustest kõrgemale seadma, peab olema tolerantne ka oma vähemuste suhtes. Aga sellist Euroopa riiki, kus rahvust ei ole ja rahvustunne puudub - seda ei ole olemas!

Kui me tahame eestlastest teha sellist rahvust, siis me lihtsalt hävime.

Euroopa riigid ja rahvad ei ole ühesugused ja nende kultuuridki pole sarnased. Võtame Põhja- ja Lõuna-Euroopa, mis on täiesti erinevad maailmad.

Muidugi peaks võitlema hakkama Euroopa Liidu mõningate liiga ühtlustavate ja sarnastavate reeglite ja mallide vastu. Olgu või näide sellest, et 2,5-protsendine piima ei tohi Eestis enam olla. See on ju absurd!

Ka Moskva-ajal olid kõik toiduretseptid ette kirjutatud ning uue toiduaine loomine oli peaaegu võimatu, sest GOSTi oli väga raske saada. Euroopa Liidus peaks ka hakkama võitlema selle eest, et eluviise ei sarnastataks. Euroopa Liit väidab küll, et kultuurid on erinevad ja ei pea ühte sulanduma, aga suuresti eluviisi standartiseerumise tõttu ikkagi väga palju ühtlustub ja sellega tuleks hakata võitlema.

Eestlased on vist natuke liiga kuulekad ka neid reegleid omaks võtma.

Valitsuse tasandil küll. Ega suured Euroopa maad nendest reeglitest suurt kinni ei pea. Minge kuhu tahes, te leiate pidevalt nende reeglite rikkumisi. Ja keegi ei tule sulle näpuga näitama, kontrollima või trahvi tegema.

Räägitakse, et keset Brüsselit olevat sellised kohvikud, kus külalised marsivad läbi köögist, kus süüa tehakse. Meil ei tuleks sellised asjad üldse kõne alla.

Kas nüüd, kui Eesti on NATO täisliige, on tugevam tunne ka siin, Kadriorus?

Muidugi on. Sõjalist kallaletungi me enam nii ei pelga. Selles suhtes me oleme kaitstud, aga lokaalsete rünnakute vastu ei ole keegi kunagi kaitstud. Minu meelest on nii Kaitseliit kui laiemas mõistes totaalkaitse hädavajalikud, eriti meiesuguse väikerahva puhul. Meie inimkaotused on ju alati suhteliselt suuremad, kuna meie koguarv on väga väike.

On positiivne, et Eesti kaitsevägi on viimasel ajal tublisti arenenud, et me suudame olla võrdsed partnerid NATO liikmesriikidele.

Sõjaväelase elukutse on ju tegelikult üllas elukutse ning iga rahva hulgas on selliseid noori mehi, kellele see elukutse meeldib ja sobib.

Ega sõjaväelased ei lähe kuhugi kedagi tapma, minnakse ikka positiivse missiooniga. Sõjaväes mõrtsukaid ei ole, nende koht on vanglas, või siis satuvad sinna varsti.

Me ei saa ju olla sellised argpüksid, et jääme igalt poolt kõrvale, las teised meid kaitsevad. See oleks ju päris kole.

On teil emadepäevaks mingi eriline soov?

Soovin, et emad paremini mõistaksid oma lapsi, et lapsed paremini mõistaksid oma emasid. Sageli on ka siin tänapäeval palju võõrandumist ja probleeme.


Rita Loel


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee