In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel vähemus- ja regionaalkeelte rahvusvahelisel konverentsil Roosta puhkekeskuses 1. oktoobril 2005

Eesti vähemusrahvuste kultuurirühmade väärtushinnangutest

Ettekanne põhineb läinud aastal eesti ja vähemusrahvaste folkloorirühmades läbi viidud ankeetküsitlusel, milles uuriti osalejate väärtushinnanguid ja rühmades osalemise motiive.

Ankeete jaotati Eesti vähemusrahvaste kultuuriseltside ühenduste kaudu. Vastas 133 osalejat 14-st vene rühmast ja 61 osalejat 9-st muude vähemusrahvaste kultuurirühmast, kes esindavad kokku 15 eri rahvust.

Kuigi kõik uurimuses saadud tulemused kehtivad vaid küsitletud kollektiivide, mitte eesti vähemusrahvaste kohta üldse, võib saadud andmetele tuginedes siiski teha ka mõned üldisemad järeldused.

Analüüs tõestas veel kord, et Eesti rahvastik ei jagune eestlasteks ja venekeelseks elanikkonnaks, vaid eestlasteks, venelasteks ja muudeks väiksemateks rahvusgruppideks.

Selle kinnituseks pole mitte üksnes eri rahvaste kultuuriseltside olemasolu, vaid ka erinevused venelaste ja muude vähemusrahvaste väärtushinnangutes ja folkloorirühmas osalemise motiivides ning uuritud rühmade jaotumine klasteranalüüsis kaheks selgesti eristuvaks grupeeringuks.

Sellele vaatamata ilmnes ka muude vähemuste venestumisprotsess. Enamik segaabieludest pärit lapsi, kelle üks vanem (siinses uurimuses isa) on venelane ja teine (ema) mingist muust rahvusest ning kes oskas määrata oma rahvuse, identifitseeris end venelasena. Ka mõned, kelle mõlemad vanemad olid mitte-venelased, peavad end venelasteks.

See on ka arusaadav, kuna nad käivad (on käinud) enamasti vene koolides ja nende suhtlemiskeskkond on olnud põhiliselt venekeelne. Pealegi on paljud muudest rahvustest inimesed saabunud juba Eestisse venekeelsetena ja ka nende kodune keel on vene keel. Selles mõttes võib rääkida ka venekeelsest elanikkonnast, mis kultuuriseltsides avaldub märksa vähem kui kogu elanikkonna lõikes.

Seetõttu pole ka ime, et peaaegu kõigis vene kultuuriseltsides tegutseb teiste rahvuste esindajaid, kuna vastupidine on üliharuldane. Erandiks on korea tantsu ansambel Ariran, kuhu kuulub paljudest rahvastest noori, keda ühendab huvi korea tantsu vastu.

Enamikus rühmades domineerivad naised. Suurem osa vastajatest on tööealised, noori on 15% ja eakaid 18%. Tööealised on suhteliselt eakad: domineerivad 40?60-aastased. Täiskasvanute seas on ülekaalus kesk- ja kõrgharidusega inimesed.

Domineerivad laulu-tantsurühmad, vokaalansambleid oli 5 ja instrumentaalansambleid üksainus.

Ankeetvastustes ilmnevad olulised erisused earühmade, aga samuti venelaste ja muude rahvaste hinnanguis.

Võrreldes earühmi omavahel, selgus, et nii väärtushinnangute kui osalusmotiivide osas on enamasti lähedasemad tööealiste ja eakate hinnangud, kuna noorte arvamused on radikaalselt kõrgemad või madalamad.

Ankeetküsitluses oli ette antud hulk väärtusi ja palutud märkida olulised. Väärtushinnangutest oli märkimisprotsendilt kõigis earühmades esikohal kodu ja perekond.

Tööealised ja eakad hindavad noortest oluliselt kõrgemalt oma rahvuskultuuri, traditsioone, erialatööd, kohuse- ja vastutustunnet;

noored hindavad teistest oluliselt kõrgemalt edukust, julgust, võimu, globaliseerumisvalmidust - maailmakodanikuks saamise soovi, sõpru, isikuvabadust, uuendusmeelsust.

Samuti küsiti, miks osaletakse omakultuuri rühmades. Eakad ja tööealised peavad noortega võrreldes olulisemaks folklooritegevust - võimalust laulda, tantsida, musitseerida folkloorirühmas, ühist vaimsust, õpetatavat, lapsepõlvemälestusi;

tööealised peavad noortest ja eakatest olulisemaks oma rahvuskultuuri järjepidevuse säilitamist;

noored aga esinemist ning reisimise ja lisaraha teenimise võimalust.

Klasteranalüüsi tulemusel jagunesid vähemusrahvaste rühmad väärtushinnangute ja osalusmotiivide poolest selgesti eristatavalt kaheks suureks grupeeringuks aga just rahvuste, mitte earühmade alusel.

Esimesse grupeeringusse kuuluvad omavahel küllaltki sarnaste väärtushinnangute ja motiivieelistustega vene rühmad, kuid ka nendega suhteliselt sarnased eri rahvuste noori ühendav korea tantsu ansambel Ariran ning ukrainlaste Žurba, kelle hoiakud on kahe grupeeringu vahepealsed.

Teise grupeeringu moodustavad muude rahvuste rühmad. Viimastest kujunenud grupeering on hajusam, kuid vene rühmade omast selgesti eristuv. Nende seas eristuvad ülejäänutest märgatavalt ingerisoome memmede laulurühm Mummot ja noorte tšerkessitaride tantsurühm Daaha.

Rahvusgrupeeringute väärtushinnangutes oli olulisi erinevusi:

vene rühmad pidasid teistest tähtsamaks tööd oma erialal ja loodust;

mitte-vene rühmad oma rahvust, esivanemate austamist, kodu ja perekonda, edukust, kodupaika, sugulasi ja traditsioone, seega valdavalt identiteediga seonduvaid väärtusi.

Rühmades osalemise motiivieelistustes ilmnesid järgmised olulised erisused:

vene rühmad pidasid olulisemaks folklooritegevust, rühmas õpetatavat, rahvuskultuuri järjepidevust, eneseteostust, pingemaandust;

mitte-vene rühmad seevastu sidemeid kodukoha ja esivanemate maailmaga, lapsepõlvemälestusi, ühiseid ettevõtmisi.

Seega vene rühmadele olid olulisemad teadlik rahvuskultuuri hoidmine ning eneseteostuslikud motiivid, teistele taas rahvusliku ja kogukondliku identiteedi, päritolumaa ning omavahelise kommunikatsiooniga seonduv.

Võrdlesin ka eesti ja teiste rahvaste folkloorirühmade liikmete väärtushinnanguid ja osalusmotiive, kuid see tänasesse ettekandesse ei mahu. Vaid lühidalt üldised tulemused.

Võrreldes üksikute earühmade väärtushinnanguid rahvusgruppide lõikes, selgus, et omavahel lähedasemaks osutusid eesti ja muude rahvaste noorte väärtushinnangud, kuna vene noored hindasid enamikku väärtusi teistega võrreldes madalamalt.

Võrreldes tööealiste väärtushinnanguid, selgus seevastu, et enamikul juhtudel on vene tööealiste väärtushinnangud eestlastele lähemad, kuna muude rahvaste omad jäävad madalamale tasemele.

Eesti eakate väärtushinnangud olid taas enamikul juhtudel lähedasemad muude rahvaste kui venelaste hinnangutele.

Hoolimata omavahelistest erinevustest, erinevad muude rahvuste esindajad venelastest eeskätt selle poolest, et hindavad kõrgemalt identiteediga seotud väärtusi (oma rahvus, esivanemate austamine, kodupaik, traditsioonid) ja kultuuri järjepidevusega seonduvaid rühmas osalemise motiive (sidemed kodukoha ja esivanemate maailmaga, lapsepõlvemälestused). Eestlased jäävad nendelt tunnustelt venelaste ja muudele rahvaste vahepeale.

Eestlasi ja venelasi lähendavad seevastu enam tööga ja eneseteostusega seotud väärtused ja motiivid, mida hinnatakse muudest rahvustest enam.

Ent kõigile on ühised esmased eelistused - kodu ja perekond kui olulisim väärtus ning soov viljeleda oma rahva kultuuri - laulda, tantsida oma kultuurirühmas kui selles osalemise peamine motiiv.

Ankeedi lõpus palusin vabalt vastata küsimusele, kas ja milleks vajatakse pärimuskultuuri tänapäeval ning põhjendada, mida selle säilitamiseks ja edendamiseks Eestis teha tuleks. Valdav osa arvamustest olid eesti rühmade vastustega üllatavalt sarnased.

Vähemusrühmade liikmed rõhutasid samuti vajadust tunda oma juuri ning üldine arvamus oli ka, et oma kultuuritraditsioone tuleb edasi anda noortele, et säiliks kultuuri järjepidevus.

40-aastane ukrainlane:
“Ühiskonna edukaks arenguks on oluline põlvkondadevaheline side rahvuskultuuri kaudu.”

15-aastane tšerkessitar väidab, et iga rahvas peab säilitama oma keele, kultuuri ja traditsioonid, ning 27-aastane moldaavlanna lisab: “Soovin, et mu lapsed tunneksid end ka Eestis moldaavlastena!”

61-aastane ingerisoomlane kirjutab: “Igal rahvusel on oma osa maailmas. Selle rahvuse säilitamine on võimalik vaid oma kultuuri hoidmisega, kaitsmisega ja edasiarendamisega. Folklooril on üliväga tähtis osa selles”.

Mitmed vastajad leiavad, et inimene peab tundma eri rahvusi ja kultuure, kultuurierisused teevad maailma mitmekesiseks, rikkamaks ja huvitavaks. Nagu eestlased, nii leidsid teisedki rahvad, et oma rahvuskultuuri tundmine aitab paremini mõista ka teisi rahvaid ja kultuure.

Uue aspektina tõuseb esile oma kultuuri säilitamise vajadus selleks, et säiliks side kodumaaga (seda rõhutas mitu noort valgevenelast) ning et mitte unustada oma kodumaad ja esivanemaid võõras keskkonnas.

44-aastane grusiinlane: “Meie rahva traditsioonid on osa meie kodumaast, mida me ei tohi unustada.”

Samuti nagu eestlased, leiavad vähemusrahvaste folkloorirühmade liikmedki, et pärimuskultuur on ilus ja huvitav, see arendab vaimsust, teeb inimese paremaks ja haritumaks, targemaks ja rikkamaks. Sellega tegelemine arendab isiksust, tema intellekti.

Öeldakse, et rahvuskultuur seondub inimese sügavama minaga, on osa inimese eneseteadvusest, tekitab rahvuslikku uhkust. Kultuur on rahva ühine rikkus, aitab hoida rahvuslikku identiteeti.

Mõned vastajad juhtisid tähelepanu amerikaniseerumise ohule ning leidsid, et rahvakultuur on vajalik vahend ameerikaliku massikultuuri tõkestamiseks ja kultuurilise omapära säilitamiseks. Seegi aspekt tuli esile ka eestlaste vastuses.

Mida teha rahvaste kultuuritraditsioonide säilitamiseks

Omakultuuri hoidmise alusena märgitakse emakeele rolli. Kui aga väiksemad rahvusgrupid rõhutasid vajadust kõnelda emakeelt kodus ja arendada pühapäevakoole, siis mitmed venelased nõudsid omakeelset haridust kõigil astmetel.

Mindi kuni poliitiliste nõudmisteni: vene keel teiseks riigikeeleks, sest venelasi on Eestis palju! Nii radikaalne nõue esines küll vaid kahel vastanul.

Väiksemate rahvaste esindajad (moldaavlased, tšerkessid) seevastu pidasid oma keele ja kultuuri säilitamisel oluliseks sidemeid kodumaa ning seal elavate sugulastega, keda tuleks sagedamini külastada. Venelastel see teema praktiliselt puudus. Sama ilmnes ka väärtushinnangute võrdluses.

Nagu eestlased, nii arvasid teisedki rahvad, et pärimuskultuuri tuleb lastele tutvustada juba varases eas ? kodus, lasteaias, koolis. Tuleb õpetada praktilisi oskusi (rahvalaule, -muusikat, -tantse), aga ka rääkida kultuurist ja luua lastele kultuurne keskkond.

Lapsi tuleb viia ka kontsertidele ja muudele üritustele, suunata harrastusringidesse. Usutakse, et noorsooprobleemid vähenevad, kui noori kultuuri juurde suunata.

Kuigi ka eestlased rõhutasid austust kõigi rahvaste kultuuride vastu, tõsteti vähemusrühmades olulisena eriti esile just tolerantsi. Leiti, et juba lapseeast peale tuleb inimestesse sisendada tolerantsust ja austust eri rahvaste ja kultuuride suhtes.

Mõned märkisid ka vajadust tunda eesti keelt ja kultuuri.

Nagu eesti folkloorirühmade liikmed, leiavad vähemusrahvaste kultuuri harrastajadki, et ühiskond peaks rahvakultuuri enam väärtustama: riik peaks rahvuskultuure enam toetama nii rahaliselt kui moraalset, tuleks organiseerida ja toetada seltse ja taidlusrühmi, korraldada rahvuskultuuride festivale ja muid pidustusi, samuti tuleks luua organisatsioone rahvuskultuuride arendamiseks.

Nagu eesti rühmades, nii peeti ka teiste rahvaste puhul oluliseks teavitust ja propagandat,
sealhulgas massimeedias: rahvuskultuuride üritusi tuleks enam propageerida, enam teavitada neist rahvast, organiseerida kohtumisi eri rahvusrühmade vahel, tutvustada raadios ja televisioonis.

Paljud vastajad rõhutasid tõhusama riikliku finantseerimise vajadust, mis oli tähelepanu keskmes ka eesti rühmadel. Rõhutatakse nii rahvakultuurikeskuste kui ka organisatsioonide ja ringide toetamist ning ringijuhtidele suuremaid palku.

Sealjuures tundub, et enamus ei tea, et ka eesti rahvakultuur on meie riigis põhiliselt omavalitsuste õlgadel. Suuremad ja jõukamad omavalitsused (nagu Tallinn, Maardu jt), kus vähemusrühmad arvukamad, toetavad nende kollektiive ja üritusi, väiksematel ei jätku selleks tihti raha.

Kui eesti rühmades tõusis olulisena üles rahvakultuuri õpetajate ja ringijuhtide koolituse probleem, siis siin seda teemat ei tõstatatud. Samuti jäi tahaplaanile isiksuse roll. Enam toetust oodati just riigilt ja ühiskonnalt.
Erandeid siiski leidus. Nii arvasid valgevene ansambli Ljanok liikmed, et inimesed peaksid ka ise olema aktiivsed, teadvustama, mis neile oluline on, ning kaasama enam ka teisi.

65-aastane Sevastoopolist pärit naine (rahvus märkimata) aga summeerib: “Kultuuri alal tuleb vähem lobiseda ja rohkem tööd teha - ausalt, professionaalselt ja kasuhimuta - kõik ülejäänu on ebaoluline.” Ning 14-aastane vene-valgevene segaperekonnast pärit noormees usub: “Midagi pole vaja muuta. Kõik on niigi hästi.”

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee