In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Proua Rüütel Pärnu Postimehele 31. detsembril 2005

Ingrid Rüütel kasvas üles Pärnus kihnlaste silkude peal

Presidendiproua Ingrid Rüütel võtab Pärnu Postimehe vastu Kadrioru lossi üldkasutatava lossiosa ja presidendipaari eluruumide vahele jäävas salongis.
Ta palub vabandust, et eelmiselt ürituselt tulles veidi hiljaks jäi, ütleb, et nüüd on aega küll, ning üllatub, kui erasekretär veel üht ootavat esindusfunktsiooni meelde tuletab.

Teie kooliaeg möödus Pärnus. Kuidas ja kui kauaks Pärnu sattusite?
Kui sõda lõppes, pakuti mu näitlejast emale Pärnu teatris tööd. Ja minust sai algul I mittetäieliku keskkooli, hiljem Lydia Koidula nimelise Pärnu 2. keskkooli õpilane. Kui asutati Eesti Televisioon, kutsuti ema sinna tööle ja ma läksin temaga Tallinna kaasa. Aga tulin Pärnu tagasi, sest tahtsin just selles koolis ja nende klassikaaslastega kooli lõpetada.

Kus te Pärnus elasite? On see maja alles?
Elasime aadressil Aisa 1a. Mööda olen sellest majast käinud, aga sisse pole astunud. Keskkooli viimase aasta, kui ema juba Tallinnas elas, olin Aia ja Karusselli nurgal August Sanga ja Kersti Merilaasi juures.

Kes olid teie klassikaaslased? Mis on neist saanud?
Peame iga viie aasta tagant klassi kokkutulekuid, aga südamlikud suhted on meil kogu aeg. Kadri Erm on Tallinna tehnikaülikoolis teadlane, Viiu Nestor geoloog, Sirje Põldots-Raudsik õpetab näitlemist, Helle Levandi on giid, Vaabo Kalbus sporditegelane ...
Meil oli üsna suur ja edukas klass, sest enamik läks kõrgkoolidesse. Vahepeal oleme kaotanud mõne klassikaaslase, kuid suurem osa meist on alles.

Kas viimane teieaegne õpetaja Koidula-koolis oli intervjueerijalegi keemiat andnud legendaarne Ruven ehk Mammi?
Meile andis Ruven bioloogiat. Ta oli küll omamoodi inimene, aga tundis oma ainet ja mina sain temaga hästi läbi. Linda Soovik oli toona ajalooõpetaja. Meile tundus, et ta oli väga hea ja õiglane inimene. Ta rääkis küll vaikselt, aga klass kuulas teda. Inglise keele tugeva põhja sain õpetaja Joonsoolt.
Aga säravaim, keda mäletan, oli emakeeleõpetaja Helene Siimisker. Tema pani meid tuupimise asemel iseseisvalt mõtlema ja selle eest olen talle väga tänulik.

Kas vastab tõele, et huvi rahvapärimuse vastu tekkis teil 7.-8. klassis ühel väljasõidul Kihnu?
Kihnu sai selle sõiduga veel huvitavamaks, kui seni oli. Vanaema ostis ju Pärnus kihnlastelt kala ja nii võin öelda, et olen kihnlaste silkude peal üles kasvanud.
Aga too väljasõit ... Leenu Siimisker ja Theodor Saar organiseerisid siis Kihnus tolle aja kohta tavatu isetegevusõhtu, kus meie andsime terve programmi.
Saal oli rahvast paksult täis ja pärast oli tants ning mina õppisin seal Kihnu tantse tantsima.

On teil nüüdki aega Kihnu sõita ja folkloori uurida?
Frontaaluuringuteks aega ei jätku, aga kui seal mõni sündmus on, püüan kohal olla ja selle talletada. Olen Kihnuga väga tihedalt seotud, enne teiega intervjuudki arutasime Kihnu asju.

Olete nimetanud Kihnut ühe oma armsama paigana. Milline on Kihnu tulevik?
Turism on osa Kihnu majandusest ja tulevikust, aga metsikut turismi tuleb piirata ja kultuuri- ning loodusturismi hoogustada. Vaja on taastada looduspark, säilitada traditsioonilised elatusalad ja kultuur. Neid tuleb kohalikus koolis õpetada.

Kelle juures te muusikakoolis klaverit õppisite?
Minu õpetaja oli Aino Mardi. Solfedžot andis Õie Vedro, ansamblitunde, literatuuri ja õppeplaanivälist harmooniat Peeter Laja.
Aga te ei astunud konservatooriumi, vaid läksite Tartusse eesti filoloogiasse
Jah, minu õpetajad seal olid Paul Ariste, Udo Kolk ja teised. Gerda Laugaste oli eesti keele grammatikat andes ülinõudlik, ja tänu Eduard Laugastele sai minust folklorist. Ta küsis kord, kas suudab keegi kuuldud viisi nootideks kirjutada. Mina oskasin. Mu teise aasta kursusetöö oli juba Kihnu ning Ruhnu rahvaviisidest.

Kas loete eesti rahvakultuuri jätkusuutlikuks?
Kindlasti on meie rahvakultuur elujõuline. Tegelejaid on palju, meil on ligi paarkümmend folkloorifestivali, Eesti on kõrgel tasemel esindatud rahvusvahelises folklooriliikumise organisatsioonis ? miks peaksime hääbuma? Pärimuskultuur elab üle maailma, olles massikultuuri tore alternatiiv.

Kui sageli nüüd Pärnu satute? Kas siin on mõni selline tänav, pink ja puu, mida alati näha soovite?
Kui Kihnu sõidan, siis läbi Pärnu. Armsad kohad on vana Koidula-kooli õu, Koidula plats ja rand.

Kas presidendiproua on raske olla?
Olen endale küll väga palju kohustusi võtnud, aga ütlen ikkagi, et ei ole raske. Mul ei ole probleeme suhelda ükskõik millises seltskonnas, olgu tegemist kroonitud peade või tööinimestega. Kui miski on raske, siis on raske teinekord presidendi kõrval vait olla.

Kuidas suudate olla üle enda ja presidendi kohta käivatest halvustavatest märkustest?
Ma pole iial tahtnud olla tähelepanu keskpunktis. Eks alguses need märkused šokeerisid mind, aga nüüd mõtlen, et kui vihma sajab, siis las ta sajab, vesi jookseb mööda keepi maha ja mina märjaks ei saa. Valedele faktidele tuleb muidugi reageerida ja need ümber lükata, aga netikommentaarideni ma ei küüni.

Kas “Pehmed ja karvased” teil närvi mustaks ei aja?
See on üsna vastik, aga ma ikka vaatan, et kursis olla. Aga tean, et see seal ei ole mina, sest mina ju ei tee presidendi külalistele süüa, ei tegele rahvakalendri ennustuste ega käsitööga. Mina tegelen hoopis muude asjadega. Seega vaatan kõrvalt.

Paistate alati vaoshoitud, teie naeratust olevat raske ära teenida. Ometi oleme lugenud teie huvist tumepunaste tulpide ja džässi vastu, teame, et olete osalenud show-saates “Tähed muusikas”, ühes intervjuus olete end isegi boheemlaseks nimetanud.
Kõik on õige. Ja mis puutub “Tähed muusikas” saatesse, siis on see üks kena meelelahutussaade. Aga mis puutub naeratusse, siis olen üsna huumorimeelne ja naeran päris sageli.

Kui tähtis on teile elu materiaalne külg? Kas presidendiproua peab aeg-ajalt pangaseisu vaatama või on teie elu selles suhtes muretu?
Seisvat raha ei ole meie peres kunagi olnud, pole ka vara, mis sisse tooks. Meil on kuus lapselast, igaühel on midagi vaja. Seega peame ikka rahakotti vaatama küll.
Aga väline külg ei ole mulle kuigi tähtis. Olen kasvanud sõja ajal ja järel, kui oli nälg ja üldse vaene aeg. Toona olid vaimsed harrastused, lugemine ja sport tähtsamad. Kui Tartus maja ehitasime, käisin ringi katkiste “proštšai molodostidega” ja mul polnud raha isegi bussiga sõita. Igaüks võtab noorusest endaga midagi kaasa, minul rikkuseihaldust ei ole.

Kas 2005 oli teile hea või halb aasta?
Üldiselt oli hea aasta. Aga kaotasin liiklusõnnetuse läbi oma kõige lähema sõbra ja töökaaslase, seega oli mul ka kurb aasta.

Enn Hallik

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee