In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Proua Rüütel ajalehele Eesti Postimees 1. novembril 2005

Ingrid - naine, kes ratsutab jumala kaitse all

Ingrid Rüütli eesnimi tähendab norra keeles: see, kes ratsutab jumala kaitse all. Kaks päeva enne oma 70. sünnipäeva tunnistab maailma üks tunnustatumaid folkloriste ja Eesti etnomusikoloogia uurimissektori rajajaid, et miski on teda tõepoolest kaitsnud.

Ingrid Rüütel, teie eesnimi tähendab norra keeles «see, kes ratsutab jumala kaitse all». On jumal teid kaitsnud?
Ma arvan, et on. Ohusituatsioone on mul elus olnud küllalt palju ja äkki ongi jumal kaitsnud, kes teab. Viie-aastasena Siberis ajas mind taga suur hundikari, kui perenaine mind jaama viis. Aga siis nägi see enam kui 10-pealine kari midagi muud ja pööras ära.

Kuid see polnudki kõige hullem, inimesed võivad olla palju hullemad kui hundid. Olen ka olnud väikese paadiga tormisel merel ekspeditsioonil, kus mootor läks katki ja pääsesin jälle kuidagi ära. Ma ei tea, kes või mis mind kaitsnud on või on see puhas juhus, aga olen sellistest situatsioonidest välja tulnud.

Päästis teid teie nimi?
Ma ei ole ebausklik, kuid alateadvuses on küll selline mõte, et võib-olla ongi inimesel kaitsjad. Miks näiteks mu armas kolleeg Anu nii traagiliselt hukkus? Auto lihtsalt müksas tema jalgratta külge veidi ja ta kukkus peaga vastu maad. See polnud selline situatsioon, kus pidi surma saama.

Olete olnud omal ajal muusikateadlaste seas kuue esimese hulgas.
Etnomusikoloogide hulgas on seda küll väga raske määrata, et kuue esimese seas. Aga kuna olen rahvamuusika ülemaailmsete organisatsioonide liige ja Eesti sektsiooni esimees, siis olin ja olen muidugi rahvusvaheliselt tuntud. Aga mingisugust järjestust on võimatu teha.

Kas te pole liialt tagasihoidlik?
Ei. Rahvamuusika uurijaid on ju tohutult palju. Euroopas saaks ehk järjestada, aga olen käinud näiteks USAs etnomusikoloogide kongressil, kus oli juba mitusada osalejat.

Eesti etnomusikoloogia uurimissektori rajaja olete te küll?
Seda küll. Eesti rahvamuusika uurimise ajalugu ulatub 20. sajandi algusesse, aga kuni 1978. aastani polnud meil ühtegi spetsiaalset töökohta rahvamuusika uurimiseks ja see õnnestus mul tõesti teha.

Kuidas see teil õnnestus?
Eesti keele ja kirjanduse instituudi direktor oli tollal seltsimees Sõgel, kelle juurde läksin jutuga luua sinna juurde lisaks juba olemasoleva rahvaluule sektorile ka rahvamuusika sektor. Ta mõtles ja ütles, et kui olen ise suuteline need asjad korda ajama ja kui saan mõned kohad, millest paar saab jagada teistele sektorile, siis ta on nõus. Juhtus nii, et instituuti tuli kontrollima professor Moskvast, kes polnud üldse filoloog, vaid füüsik, juudi rahvusest.

Temalt küsisingi, et kas sektori loomine üldse on mõeldav ja rääkisin talle, kellele see ala võõras oli, mida see endast kujutab ja kuidas seda teistes riikides tehakse. Siis ta ütles: luua Baltimaadesse rahvusteaduste uurimise üksus on täiesti võimatu ning teaduse ja tehnika komitee ei anna sellele otseselt mingil juhul luba.
Aga ta soovitas mul minna teaduste akadeemia presidendi juurde. Tollane president Karl Rebane oli füüsik, füüsika-astronoomia instituut sai aga nii palju kohti, kui iganes soovis. Nii ta soovitaski mul rääkida Rebasega, et kas ta oleks nõus küsima mõned kohad füüsikutele rohkem. Teaduste Akadeemia presiidiumil oli nimelt õigus kohti pisut sisemiselt ümber jaotada.

Ja läksitegi Rebase jutule?
Akadeemik Rebast ma enne ei tundnud, mu abikaasa küll. Palusingi abikaasal Rebasele helistada ja paluda, et kas ta võtaks mind vastu. Ta võttis ja rääkisin talle kogu selle loo ära. Rebane oli lahkelt nõus ja me saimegi 6-7 kohta. Paar kohta pidime loovutama arvutuslingvistika sektorile, meile jäi aga viis. See oli väga hea algus ja sellega sai pandud algus etnomusikoloogia teaduslikule arendamisele Eestis. Enne polnud sellel alal isegi ühtegi ametikohta. Selle sektori rajamist pean ma küll oma elu üheks suuremaks saavutuseks.

Olite ka heliloojate liidu folkloorikomisjoni esimees?
Jah. Selle kaudu hakkasin korraldama üleliidulisi soome-ugri rahvamuusika konverentse. Selle ümber tekkis jällegi üks tore ja töökas kollektiiv erinevatest asutustest ja me ei teinud ainult konverentse, vaid ka autentse muusika kontserte. Algul olid need väiksemad, hiljem suuremad. See oli nii laulikute, pillimeste kui ka teadlaste jaoks väga tähtis. Jäädvustasime kogu materjali. Konverentsid olid iga kolme aasta tagant, igaks konverentsiks publitseerisime teeside- ja valikmaterjalide kogumikud.

Tol ajal olid avaldamise võimalused ju piiratud.
Tahtsin teha sellest seeriat, aga see oli keelatud ja nii ta ilmus üksikväljaannete kaupa. Esimene seisis mitu aastat kirjastuses. Väga raske oli läbi murda. Et mis see on: mingi soome-ugri natsionalism.

Esimene kogumik ilmus, sest Paul Ariste kirjutas sellele positiivse eelretsensiooni. Teisega oli jällegi raskusi, sest seal oli retsensendiks akadeemik Viktor Maamägi, kes andis sellele hävitava hinnangu. Tegu olnud ideoloogiliselt väära asjaga ning selle koostaja on ideoloogiliselt täiesti valedel seisukohtadel ? mingisugune soome-ugri šovinism. Kui asi tundus juba lootusetu, soovitas kirjastuse osakonna juhtaja mul Maamäega isiklikult rääkida. Tegingi seda ja selgitasin, et see on puhtteaduslik ettevõtmine ja kuidas sellega mujal maailmas tegeletakse ja ta võttis oma retsensiooni tagasi! Edaspidi oli taas lihtsam.

Vahel jäi mõni väljaanne Glavlitti (tsensuuriametisse) kinni: kasutasime näiteks väljendeid Ingerimaa või Saksamaa, kuid seda ei tohtinud teha. Tohtis vaid kasutada Saksa Liitvabariik või Saksa Demokraatlik Vabariik. Glavliti töötaja ütles, et neil oli ka linnuteadalastega probleeme, et linnud lendavad üle Saksamaa.
Oskar Looritsat ei tohtinud näiteks nimetada ühel leheküljel rohkem kui kolm korda. Nii kasutasime sõna «tema» või muid kaudseid teid. Kui nüüd mõni mõtleb, et mul oli roheline tee seda teha, siis nii see polnud. Pidime leidma teid, võimalusi ning mõttekaaslasi.

Te olite üks neist vähestest, kes julges enda juurde võtta tööle inimesi, keda teised paaniliselt kartsid ? kas nende usu või poliitilise arusaama pärast.
Jah. Üks etteheide oligi mulle see, et kus te küll neid lahkusklikke leiate. Mul oli tõesti vahepeal mitme erineva usulahu kandjat tööl. Nad olid väga tublid inimesed, üks neist on praegugi alles.

Saate neljapäeval 70-aastaseks, rahvamuusika kogumise ja uurimisega olete sellest tegelnud lausa 50.
Kui jutt on juubelisünnipäevast, siis minu meelest on põhiline ikkagi mu töö. Esimest korda kutsuti mind välitöödele kaasa esimese kursuse suvel Kihnu, Ruhnu ja Setumaale. Siis ei olnud veel väikesi magnetofone ja mind võeti kaasa sellepärast, et olin võimeline laulmise järgi viise noodistama. Esimesed aastad see nii toimiski.

Ehk on teie näol kadunud hoopis väga andekas ooperilaulja?
Vaevalt küll, et ooperilaulja. Ehk estraadilaulja. Kooli ajal olen ju laulnud. Aga ma kartsin väga esineda, olin noorena kohutavalt tagasihoidlik. Olen laulnud ülikooli naiskooris, ansamblites, koos Urve Tautsiga isegi duetti. Mul oli päris hea hääl ? esimene sopran.

Teid on võrreldud Paul Aristega, kes isegi 70-aastaselt ütles: nii, üliõpilased, asjad kokku ja välitöödele! Teie olevat samasugune ? hasart silmis ja minek!
Välitöödel käin praegu põhiliselt Kihnus. Samuti igasugustel tänapäeva üritustel filmimas ja lindistamas. Tõsi, ma pole käinud enam frontaalsetel ekspeditsioonidel, kuid ma ei tea, kas neid enam tehaksegi. Juttu on võimalik koguda, uut regilaulu vaevalt enam saab.

Kuid missugused on need uuemad arengusuunad etnomusikoloogias?
Tänapäeval on rohkem moes sotsioloogilised suunad. Uuritakse mitte niivõrd seda, milline see muusika on, kuivõrd seda, kes, kus, millal ja miks musitseerib. Moes on konteksti uurimised. Seda saabki põhiliselt teha välitööde materjalide või ankeetküsitluste põhjal, sest varasemates kogudes on selliseid andmeid väga vähe. Eks see suund tuli jällegi USAst, kus etnomusikoloogia on väga kõrgelt arenenud. Seal on, keda ja mida uurida.

Praegu räägitakse väga palju eesti keele ohustatusest, eesti kultuuri marginaliseerumisest. Mida oleks võimalik teha, et eesti keel võiks vaadata julgelt tulevikku ja rahvuskultuur tunneks end kindlalt ka globaliseeruvas maailmas?
See kõik on enda teha. Räägime, et meil on kommunismi igandid ja eks see raske aeg oligi, aga see stimuleeris meid ennast säilitama ja mobiliseerima ennast hoidma. Tänapäeval on inimesed paraku valmis raha eest kõike maha müüma: nii oma rahvuse, keele kui kultuuri ja see on kohutav. Praegu on näiteks koolide õppekavades oma kultuuri palju vähem kui Vene ajal, nii keelt kui kirjandust.

Oma ajalugu Vene ajal muidugi polnud, kuid praegu peaks see sellevõrra rohkem ruumi saama. Küsisin ühel nõupidamisel kunagiselt kultuuriministeeriumi kantslerilt, et mis on meie hariduskontseptsiooni eesmärk ja ta ütles: konkurentsivõimeliste töötajate kasvatamine rahvusvahelise tööturu tarvis. No tule taevas appi! Minu arvates peaksime ikka kasvatama missioonitundelisi eesti kodanikke, kes oleksid võimelised täitma meie konstitutsiooni põhiülesannet ? tagama eesti rahvuse ja tema keele ning kultuuri jätkusuutlikkust. See peaks olema, aga sellest me häbeneme rääkida.

Kui vaatame, mis praegu meedias toimub, siis tegelikult täidetakse eesti ajalugu uute müütidega, mis alavääristab väga meie minevikku, rahvuskangelasi. Meil pole justkui midagi, oleks justkui teadlik suund, et eesti rahvas polegi seda väärt, et üldse edasi eksisteerida. See teeb mulle kohutavalt muret.

Olete väga sage konverentsidel käia, kuidas hindate üldse meie humintaar- ja rahvusteadlaste rahvusvahelisi kontakte?
Etnomusikoloogide üle ei saa küll kurta. Aga et meie teaduse saavutusi hinnatakse selle järgi, kui palju ilmub artikleid eelretsenseeritavates väljaannetes, siis etnomusikoloogias on maailmas vaid kaks rahvusvahelist ajakirja. Seega ei saa see meie alal olla näitaja, sest neid kogumikke pole lihtsalt nii palju, kuhu kõik väärt olevad inimesed saaksid sisse.

Teaduse eelarve on ju ka väga pisku.
See on päris selge! See peab olema suurem. Tuleb investeerida nii alus-kui rakendusuuringutesse, mõlemad pooled on olulised. Samuti rahvusteadus, mis küll sisse ei too, aga on samuti väga tähtis. Tippteadlased voolavad riigist välja.

Reedel toimub teie juubelisünnipäevale pühendatud rahvusvaheline konverents «Individuaalne ja kollektiivne pärimuskultuuris», kus esitlete ka oma uut raamatut «Pärimuskultuur Eestis ? kellele ja milleks». Millest see on?
See põhineb ankeetküsitlusel. Küsitlesin Eesti folkloorirühmade liikmeid, uurisin nende väärtushinnanguid, huvialasid. Eraldi küsimus oli, miks nad osalevad folkloorirühmades. Vabavastustena palusin öelda, miks on tänapäeval pärimuskultuur vajalik ja mida tuleks teha selle säilitamiseks ja arendamiseks. Mul oli 400 ankeeti, väga huvitav materjal. Paralleelselt uurisin ka eesti vähemusrahvaste omakultuuri rühmi ja võrdlesin neid eesti rühmadega. Selgus, et nii ühtedel kui teistel on põhiline see: tehakse iseenda jaoks.

Noortel oli üheks kriteeriumiks ka esinemine, kuid see polnud esikohal. Raamatu teine osa ilmub mõne aja pärast. Kuid mul on veel käsil üks suur projekt, teoreetiline, muusikateaduslik ja arvuti abil teostatav: arhailise rahvamuusika tüpoloogia. Püüan seal oma väljatöötatud meetodi järgi tuvastada viiside sugulusrühmi ja neid omavahel võrrelda.

Kui suured on lõhed pärimiskultuuri, professionaalse ja nn popkultuuri vahel?
Uurisin ka muusikamaitset ja noorte hulgas on muidugi popmuusika esikohal. Vanuse lisandudes selle osakaal väheneb ja tõsisema žanri oma kasvab. Popmuusika on loomulikult rahvusvaheline trend ja seda ei saa ega peagi keelama. Võõrkeelseid laule selles keeles võib laulda küll, aga ohu märk on see, kui oma muusika hakkab muutuma mitteemakeelseks ? see on juba üleminek võõrale kultuurile. Rohkem võiks tähelepanu pöörata eesti omakeelsete laulude konkurssidele.

Vahel mõne kooli peole minnes ei kuule isegi koori esituses ühtegi eestikeelset laulu. Ja viimasel koolinoorte laulupeol ei olnud esimesel päeval valikkooridest näiteks laste- ja poistekooridel ühtegi eestikeelset laulu.

Kuidas suhtute ideesse Eesti rahvusmuuseumi taastamisse kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva muuseumi võimaliku ühinemise pinnal?
Kõik need üksused peaksid jääma autonoomseks, kuid nad võiksid saada Eest Rahva muuseumi osadeks, nagu nad olid enne sõda, see looks kindlama garantii.

Kas esimeseks leediks olemise aeg on teid pigem ahistanud ja seganud tegemast seda, mida tegelikult tahate teha või pole see probleemiks ? saate kõigega hakkama?
Kõik see, mida teen presidendi abikaasana, käib mul oma tööga paralleelselt. Pean ütlema, et see amet ja mu oma amet on hästi ühitatavad, kuna mind kutsutakse palju avama erinevaid üritusi, esinema ja tervitama ? kõik see on mulle ju kerge, sest teen seda omal erialal nagunii. Nüüd on muidugi juurde tulnud igasugune sotsiaalsfäär, lasteturvakodud, noorte narkomaanide rehabilitatsiooni keskused. Olen püüdnud ka neisse sfääridesse sisse elada, ma ei lähe sinna teadmata, mis seal toimub.

Muidugi on see ühest küljest koormav, kuid teisalt väga huvitav, arendav ja hariv. Ma tunnen, et õpin iga päev midagi, stagnatsiooni ei ole.

Kas samas ootate, et teie abikaasa ametiaeg saaks lõpuks ometi läbi, saaksite esindusfunktsioonid kõrvale visata ja jälle sajaprotsendiliselt oma tööle pühenduda?
See on kahe otsaga asi. Kui pean seda tegema, teen seda südamega ning suure kohuse- ja vastutustundega. Aga ärme sellest räägi, mis ees ootab.

Mis on Eestis praegu suurim probleem?
Kohutav jagunemine üksikuteks huvigruppideks, kes omavahel vastanduvad. Ei suudeta kokku leppida, et põhilistes asjades minna kõik koos, ühtse strateegiaga, ühiste eesmärkide nimel. Vihkamine ja vihavaenu külvamine küll ajakirjanduses, küll valimiseelses võitluses. See on kohutav, sest see kõik devalveerib rahvustunnet ja identiteeti.

See on ülemineku ühiskonna situatsioon. Ja muidugi see, et väga palju inimesi voolab Eestist välja, samuti ollakse valmis raha eest maha müüma ükskõik keda või mida. Kas tõesti on vaja mingisugust suurt ohtu, et jälle ühineda ja ühiste eesmärkide nimel koos olla?

Eesti rahvas, tema keel ja kultuur on ju püsivalt ohus, ent selle peale ei viitsita mõelda. Igal inimesel on muidugi isiklikke probleeme: töökohad pole kindlad, raha on vähe, teised elavad paremini. See situatsioon tervikuna ei mõju ühele väikesele rahvale hästi. Sealjuures sisendavad aga optimismi maakondlikud visiidid. Inimesed ühinevad igasugusteks seltsideks, taastavad aktiivselt oma külasid, korraldavad lastemängude festivale jne. Mujal on rahvas palju tervem kui siin pealinnas.

Võiks see suhtumine ka pealinnas paraneda?
Kui üldine majandussituatsioon paraneb ja inimesed ei pea enam nii palju mõtlema oma igapäevastele probleemidele, siis pole neile vast ka enam nii tähtis, milline partei võimule saab. See on selline paradoks, et mitmeparteiline süsteem on demokraatia aluspõhi, kuid teisalt ta suurendab vastuseisu, võitlust ja omavahelisi poriloopimisi ja seda kõikjal, mitte ainult meil. Eestis on parteisid muidugi ka nii palju, pika demokraatia traditsiooniga riikides on neid vähem ja nad on kindlapiirilisemad.

Uneaega teil ikka jagub või rabelete 24 tundi?
Öösel ikka magan. Aga jah ? arvuti taga istun küll liiga palju, see mõjub silmadele. Üritan magama minna kell 12, kuid vahel teen tööd ka öösiti. Peaksin rohkem liikuma. Saan seda teha rohkem Tartus ja Saaremaal, kuid sinna ei jõua ma ka igal nädalal.

Mis on teie kõige suurem unistus?
Unistus on see, et ei juhtuks õnnetusi ja midagi halba. Tahaksin stabiilset elu. Aga kogu aeg on hirm, et jälle juhtub midagi hirmsat ning ei tea, mida homne päev toob. Ma pole seesmiselt väga rahulik inimene, alateadvuses on pidevalt tunne, et midagi jälle juhtub. Kui mitte minuga, siis kellegi teisega.

Kärt Anvelt

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee