In English

Vabariigi President
Ava print vaates

Proua Ingrid Rüütel ajalehele SL Õhtuleht 27. detsembril 2003

Ingrid Rüütel - eluaeg ühe mehe ja ühe tööga


Ingrid Rüütel palub vabandust, et laud on segi. Naerab palju ja nakatavalt. Näitab viimase aja luksuslikumat ostu - prille. Leppis enne abiellumist kokku, et armastus ei käi kõhu kaudu. Teenib kuus 8000 krooni, bruto. On hingelt sotsiaaldemokraat. Teeb tööd kiiresti ja jõuab palju: tema 2003. aasta tegemiste aruanne on kaheksa lehekülge pikk.

Proua Rüütel, kes on teie tööandja?

Tööandja või? (Naerab trillerdavalt - R.K.) Minu abikaasa amet osalt. Ja teisalt kirjandusmuuseum, kus ma endiselt edasi töötan. Ja kolmandaks on mul ka väga palju ühiskondlikke kohustusi, mis ei ole otseselt seotud presidendi abikaasa tööga.

Ma ei tea ühtegi teist sellist presidendiprouat, kes istuks arvuti taga ja - olles habiliteeritud doktor - jätkaks oma tööd. Ma ei tea maailmas isegi ühtegi sellist presidendipaari, kus mõlemad oleksid teaduste doktorid.

President Haloneni abikaasa on doktor, aga ta ise ei ole. Läti president on näiteks minu kolleeg, ta on ka folklorist ning tema abikaasa teeb talle arvutiprogramme - nad teevad koos tööd...

Kui tihti te Vaira Vike-Freibergaga erialast juttu räägite?

Me kohtume väga harva. Möödunud aastal käis ta Saaremaal visiidil.

Mina ju nendel välismaa töövisiitidel kaasas ei käi kunagi - see viidaks hirmus palju aega ja kulutaks liiga palju maksumaksja raha... Ma käin ainult kohustuslikel riigivisiitidel.

Reisielamus sellest aastast ikka on?

Kindlasti! Ikka mitu riigivisiiti on olnud. Kõige suurem elamus oli Malta, kus ma ei olnud varem käinud ja kuhu ma ka vist enam kunagi ei satu.

Miks te nii ütlete?

See on ikkagi selline eksootiline koht. No kuhu ma satun oma töö tõttu? Ainult sellistesse kohtadesse, kus on mõni konverents või üritus. Muidugi - Maltal ka võib olla, miks mitte! Aga sellisel eksootilisel lõunameresaarel ma ei ole varem käinud. Ma ei ole kunagi käinud puhkamas välismaal.

Kus te siis puhkate?

Saaremaal.

Tööd tehes...

Jah (turtsatab - R.K.), osalt ka tööd tehes, aga me saime tänavu valmis oma suvekodu - no nii kaugele, et seal saab sees elada, ega meil ei ole sellist õnne ka varem olnud. Parem hilja kui mitte kunagi.

Kas te merd sõita oskate?

Paadiga - väga hästi! Ma olen väga hea sõudja.

Andke andeks, palun - tervis on korras?

Enam-vähem jah. No ma ei tea, kuivõrd minu eas tervis... aga, jah, mingit otsest viga mul küll ei ole.

Läks 2003. aasta teile hästi?

Jah, ma arvan küll. Tänapäeval öeldakse nii, et õnn on see, kui õnnetusi pole.

Ja õnnetused hoidsid eemale.

Tegelikult... perekonnas... oleks võinud minna halvasti, aga läks hästi. See oli lastega seotud, ma ei taha, et sellest lehes kirjutataks.

Leidsite sel aastal palju uusi ja häid tuttavaid?

Kõik maakonnavisiidid on olnud väga südamlikud ja toredad. Kõikjal on väga hästi vastu võetud ja need on olnud väga kenad inimesed. No muidugi - ega nad kõik ei jää igavesti tuttavaks, aga mõned jäävad. Ja vahel saad mõne vana tuttavaga kokku ja mõningaid saad kutsuda presidendi vastuvõtule ja jõulukaarte saata ja...

Kui palju on vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtul teie kutsutud külalisi?

Ei ole palju, aga mõni ikka on, keda ma olen soovitanud.

Nende hulgas ka isiklikke sõpru?

Kuidas nüüd öelda... No kui tänavu oli minu meelest kõige olulisem kultuurisündmus see, et kihnu kultuur ja laulupeod kinnitati, eks ole, UNESCO vaimse kultuuripärandi nimestikku - ja ma olen tõesti ülikooli esimesest kursusest saadik tegelnud Kihnu uurimisega ja käinud seal ekspeditsioonidel -, siis kui kutsuda nüüd vastuvõtule keegi kihnlane, siis ta on minu isiklik tuttav.

Ma olen harjunud suhtlema väga erinevate inimestega, ütleme - välitöödel või maakonnavisiitidel. Niinimetatud lihtsate inimestega, kelle kohta mina nii ei ütleks, sest nad on sageli väga huvitavad isiksused, palju huvitavamad kui paljud kõrgseltskonda kuuluvad isikud.

Lihtne inimene on see, keda me ei ole harjunud teadma ja tundma?

Lihtsaks inimeseks nimetatakse seda, kes ei kuulu rikaste ja ilusate ning ka au ja võimu järjel istuvate inimeste hulka.

Teie suhe rikastesse ja ilusatesse?

Ilusaid küll, aga väga rikkaid inimesi mul isiklikus tutvusringkonnas nagu ei olegi. Teadlased on ju üldiselt... ma usun, et meie muuseumi keskmine palk jääb alla Eesti keskmise palga. Minu palk praegu vanemteadurina on 8000 krooni, millest kätte saab umbes 6000.

Millal teil oli viimati ebapiisavalt sularaha?

Enne iga palgapäeva! (Naerab, sillerdades - R.K.) Ma pean jälgima, et 19. kuupäeval oleks mul alati vähemalt 1000 krooni, et maksta mobiiliarveid.

Kui sageli juhtub, et võõras inimene helistab otse teile?

Juhtub ikka vahel, jah. Aga ta võib minu poole ka ametlikke kanaleid mööda pöörduda - ja parem on niimoodi, sest ma pean ametlikult vastama ja reageerima.

Ja sellist asja tuleb ikka ette, et inimesed on hädas ja kirjutavad ja helistavad mulle.

Ja alati me tegeleme iga probleemiga väga tõsiselt, kõigepealt uurime tausta - on ka selliseid juhuseid, et asi ei ole nii tõsine.

Ja nüüd (elavnedes - R.K.) õnnestus mul luua presidendi kultuurirahastu juurde presidendi abikaasa allfond, mis saab natukene toetada hädasolijaid ja tegelda sotsiaalprobleemidega.

Mis valmistas 2003. aastal suurima pettumuse?

Räägime veel meeldivatest asjadest. Minu meelest on üks väga tore tendents tekkinud - vähemalt teatavates ringkondades -, selline solidaarsustunne ja üksteise abistamine. Näiteks aasta lõpus oli terve rida heategevuskontserte. Annetati raha ja tehti heategevuskontsert, kus esinesid peaaegu kõik eesti rahvamuusikat mängivad ansamblid ja solistid - kui põles maha kandlekoda Raplamaal. Siis annetati nendele lapserikastele peredele, kes paljaks põlesid. Ja minu meelest on see täiesti uus nähtus, tähendab - ta on vana nähtus, mis tuleb tagasi. See on nagu vana külaelu talgute kogemus - et oleme kõik nüüd ühe asja eest väljas.

On tekkinud mitmeid heategevusfonde, on inimesi ja on ka sellised rikkaid inimesi - neid kahjuks on liiga vähe, võiks palju rohkem olla -, kellel on nii palju raha, et nad võiksid küll natuke millestki loobuda heategevuse tarvis. Seda võiks olla palju rohkem.

Te olete hingelt sotsialist!

Jaa, läänelik sotsiaaldemokraatia on minule väga lähedane.

Kui palju te koduses miljöös poliitikast räägite?

No ikka arutame. Ja vaidleme vahel, kuidas reageerida. Selge, et mina olen niisugune radikaalsem ja julgem ning vahel vaidleme mõne kõne sõnastuse üle.

President loeb teile kõnesid ette?

Ma oskan neid ka ise lugeda! (Naerab - R.K.)

Kõik presidendi kõned on kollektiivne töö ja ma olen nendes protsessides osalenud küll - teen vahel oma ettepanekud. Kui on sellised probleemid, milles ma olen pädev kaasa rääkima.

Kas tegite ka uusaastakõnesse oma ettepanekuid?

Jah, mis puudutas just seda UNESCO küsimust; seal on üks lõik, kus, jah, natukene redigeerisin.

Sain ma õigesti aru, et keskustelus maailmaparanduslike teemade üle peab abikaasa teid tagasi hoidma, nii-öelda maa peale tooma?

Asi on ju selles (naerab - R.K.), et üks poliitik peab kohutavalt nööri peal kõndima. Eriti kui oli see taasiseseisvumisperiood - see oli ju kohutav nööri peal kõndimine kogu aeg. Ja, no tõesti, üks kogemustega poliitik peab ära tundma selle õige sammu, mis ta nüüd astub. Aga mina ei ole poliitik ja sellepärast ma olengi vahel niisugune radikaalsem ja ägedam.

Põhimõttelistes küsimustes meil ei ole mingeid lahkhelisid, küsimus on pigem taktikas: kuidas reageerida, kuidas käituda ühes või teises olukorras.

Teis on siis peidus lõunamaa-verd? Tõtt-öelda te jätate suhteliselt hispaanlasliku mulje küll.

Üks tuntud eesti antropoloog kah ütles, et ma olen antropoloogiliselt pigem vahemere tüüp.

Aga teie juured ei vii sinna?

Küll ei tea. Minu ema isa oli hästi tõmmu ja tema kohta küll räägiti, et keegi tema esivanem oli tulnud kuskilt Poolast; kas ta oli poolakas või kes ta oli - keegi ei tea.

Aga suguvõsas on mingisugune lõunapoolse vere näit olemas, kuskilt väga kaugelt. Kuid igal eestlasel on see vist olemas, sest - kes on etniline eestlane? Tänapäeval määravad rahvuse ikka keel ja kultuur.

Et eestlane säiliks, oli meil tarvis kokkulepet, mis sel aastal ka sõlmiti. Kuidas teie arvates rahvuslik kokkulepe ennast õigustas?

Õigustas selles mõttes, et paljud haridus-, teadus- ja kultuuriasutused kirjutasid alla: meie kõige põletavamad probleemid on lapsed, pered ja haridus!

Ometigi jätsid allkirja andmata kolm kõige suuremat parteid.

Et kaasa ei tule Reformierakond, seda oli oodata - nemad on avalikult deklareerinud ennast rikaste ja ilusate parteiks. On parempoolne partei, absoluutselt liberaalne partei: igaüks seisku enda eest ise.

Aga et Res Publica (valimiskampaania ajal esines nagu hoopis teistsuguste vaadetega) juhtkond läks nii... ma ütleksin - reformi rekke - ja sellele alla ei kirjutanud, ja ka emapalga puhul, eks ole, võttis omaks malli, mis veelgi suurendab seda diferentsi - see oli mulle küll pettumus.

Aga Keskerakond?

Keskerakonnast ei oleks seda oodanud, aga eks igal pool ole igasuguseid isiksusi (see sõna rõhuga - R.K.), seal mängisid rolli võib-olla isiksused, mitte põhimõtted. Ja see oli üllatus tõesti, et nende juhtkond ei kirjutanud sellele alla, kuigi ta läks väga pooleks, nagu me teame.

Aga sellest hoolimata on see asi siiski ju läinud liikuma, eks ole? See, et tähelepanu on laste sündimusel...

Kas see poleks koalitsioonileppest tingituna niikuinii juhtuma pidanud?

Jaa, aga tegelikult võttis küll president Rüütel esimesena kõvasti selle sündimuse teema üles. Seda on isegi nimetanud mõni suhteliselt vastaline ajakirjanik.

Kuidas te abikaasana talute aeg-ajalt üsna teravaid rünnakuid presidendi vastu?

No loomulikult on see ebameeldiv ja väga ebaõiglane! Aga - ma olen ju poliitiku naine ja kaua sellega kaasas olnud - ma saan väga hästi aru, mis seal taga on.

Öelge palun meile ka.

(Naerab - R.K.) Parteipoliitilised asjaolud.

Et ajakirjandus on meil manipuleeritav?

Loomulikult.

Üks suuremaid presidenti puudutavaid skandaale sel aastal oli Kadrioru kantseleiga ja selle direktoriga seonduv...

Need olid mingisugused sisetülid...

Need tülid olid olemas?

Tülid olid olemas. Eks igaüks on omamoodi iseloomuga ja kui need iseloomud põrkavad kokku, siis tekivad tülid. Ega

Tarmo Mänd ole ka kerge iseloomuga, ta on omaette isiksus, aga, noh, need daamid, kellega need suured konfliktid tekkisid, olid samuti omaette...

Kas teie valisite selles tülis ka poole või vaatasite kõrvalt?

Ma kuulsin nendest asjadest tegelikult tagantjärele. Ja siis ühe inimese käest küsisin, miks ta käib niimoodi mööda ajalehetoimetusi ja sisetülisid majast välja viib - midagi, pani ukse kinni ja läks minema, see oli üks daam.

Kas te olete üldiselt hea ülemus?

(Naerab ja pöördub presidendiproua erasekretäri Tiiu Vilimaa poole, kes vestlust jälgib): Tiiu, olen ma hea ülemus?

Tiiu Vilimaa: Väga hea!

Räägitakse, et teie alluvuses töötada on olla nagu vanajumala selja taga.

Mina väga seisan oma alluvate eest. Olen alati seisnud.

Ja oma pere eest?

Ja oma pere eest.

Aga vahel on ikka nii, ka töö juures, et on üks inimene, kes on salakaval, teeb seljataguseid intriige - no midagi pole teha, püüad teda kannatada, kuid noh, siin juba aidata ei saa, eks ole ju! Inimesed on inimesed, ikka tekib konflikte. Aga ma ei usu, et need konfliktid on olnud suuremad kui president Meri aegsed, sest vaadake, kui palju siis siin inimesi vahetus - pidevalt! Neist ei kirjutanud keegi. Ja - vastupidi - kui ma siia tulin, siis oli siin ju kantselei ülem praegune Res Publica suur funktsionäär Urmas Reinsalu. Ja esimese asjana - kui me kohtusime - ütles ta mulle: teate, meil on selline reegel, et ükski asi majast välja ei lähe; kui keegi kuskil väljaspool maja millestki teavitab, saab ta kohe sule sappa. Vaat niisugune kord oli president Meri ajal. Seda ütles mulle Urmas Reinsalu isiklikult.

Ja teie selle peale?

Ma ütlesin: väga kena, ma võtan teadmiseks. (Vanaemalikult naeratades - R.K.) Mina siit niikuinii midagi välja ei vii. Ma ei ole üldse eriti kantselei eluga kursis. Ma olengi kõike kuulnud tagantjärele. Kantselei elu ei puutu minusse. Mina ajan oma rida. Ma ei ole koosseisuline, ei saa palka, ei allu ka tegelikult kellelegi. (Naerab - R.K.) Üsna iseseisev olen!

Kuidas te seda kõike ikkagi jõuate? Teie aastaaruandes on ju tubli brigaadi töö.

Ma töötan väga intensiivselt, ma ei vaja steriilset keskkonda töö tegemiseks. Ma võin teha tööd nii, et ümber lapsed karjuvad või räägivad, või... nagu abikaasa ütleb: ma võin keset turuplatsi oma töö üles panna.

Ja teiseks - ma olen kiire töötaja, ma teen kõike kiiresti. Ma ei viitsi selliseid asju teha, mis väga aeglaselt edenevad.

Süüa teete ka kiiresti?

Ma parema meelega ei tee süüa. Ja praegu ma ei pea tegema - meil on söökla. Laupäeval-pühapäeval vahel teen süüa, aga vahel saab ka tellida laupäevaks-pühapäevaks valmis - peab vaid soojaks tegema. Selle peale ma püüan tõesti mitte aega kulutada.

Aga lapselastele pannkooki?

Ikka teen vahel, ja lapselapsed ise teevad vahel - köök on ju olemas. Kui on vaja, siis teen. Ja teen siis lihtsat toitu, mis läheb kiiresti.

Kas siin Kadriorus on mingi asi, nähtus, millega te kunagi ei harju?

Ma olen väga konservatiivne ega kohane kiiresti. Ma ei armasta hüpata ühelt asjalt teisele, ma ikka naeran, et olen eluaeg olnud ühe mehega abielus ja eluaeg teinud ühte ja sedasama tööd.

Abielus 45 aastat juba.

Vist jah, ma ei ole lugenud.

Mina just vaatasin järele.

No vat nii, ja eluaeg olen olnud folklorist ja rahvamuusika uurija.

Ja pole tulnud tahtmist, et abielluks uuesti või hakkaks midagi muud uurima?

No kogu aeg ju kõik muutub, eks ole? Elu muutub, inimesed muutuvad, abikaasa ise ka muutub, töö muutub. Ega see töö, mida ma praegu teen, pole enam selline, mida ma tegin ülikoolis diplomitööd tehes.

Abikaasa pole ka ilmselt enam see, kes 45 aastat tagasi.

Loomulikult mitte. Ka mina mitte, eks ole. Kõik muutub: lapsed, lapselapsed on vahepeal sündinud, kõik muutub, elu on ikkagi muutuv ja huvitav, eks ole? Selleks ei pea tingimata vahetama tööd ja elukaaslast. (Naerab nakatavalt - R.K.)

Ja lõppude lõpuks, noh, ma ei tea, kes see paremgi siis nii väga on? Oleks võib-olla olnud uus ja hullem, milleks?

Olete täiesti rahul?

(Naerab - R.K.) Täiesti rahul ei saa keegi olla, ükski inimene pole ju absoluutselt ideaalne, mina ammugi mitte. Kindlasti ei ole ka abikaasa minuga täiesti rahul. Ma võiks ju olla parem perenaine ja rohkem teha kodus.

Tegelikult oli meil juba enne abiellumist rahvuslik lepe: armastus ei käi kõhu kaudu ja söögitegemine pole kõige tähtsam.

Teie igapäevaelu... Kas käite ise poes?

Ikka vahel jah. Kingitusi käin ostmas ja vahel, nädalavahetusel, kui tuleb isu osta grillkana, siis käime lastega poes. Tartus näiteks - kes siis minu eest peaks seal poes käima?

Mis poes käite?

Kaubamajas näiteks; siin käin ka kaubamajas põhiliselt. Mul on kaubamaja kliendikaart.

Saate odavamalt?

Viis protsenti! Ja minu palga juures mängib see, jah, osa. Aga eks mu abikaasa abistab mind. Kuid tema muidugi ehitab kogu aeg. Tartus me teeme remonti absoluutselt kogu aeg. Meil on ju Tartus maja. Ja nüüd siis see Saaremaa oma - pole ka päris valmis. Ja abikaasa maksab muidugi kõik need kommunikatsioonid ja elektrid... ja niisugused asjad.

Milline on kõige luksuslikum ost, mida te endale olete lubanud?

(Vaikus.)

Tiiu Vilimaa: Mina mäletan, et proua Ingrid pidas kohutavalt kalliks oma prille, mis maksid 5000 krooni.

Ingrid Rüütel: Kui ma siia tulin, siis protokollist öeldi mulle, et ma pean endale muretsema naaritsakasuka - ja see on olnud kõige suurem väljaminek minu elus. Aga ma sain selle ka heade inimeste kaudu - mitte poest, vaid osta otse sissetoojafirma käest, ja palju odavamalt. See on olnud minu luksuslikem ese. (Naerab - R.K.) Tolleaegne protokoll nõudis, et presidendiproual peab see olema. Ma seda kasukat küll palju ei kanna, aga esindusülesannetes tuleb selga panna.

Tiiu Vilimaa: Seisus kohustab.

Teile tuli üllatusena, et teil möödus tänavu 45 aastat abiellumisest - te ei tähistanud siis pulmapäeva, abikaasa ei kinkinud sõrmust...

Ma ei teagi, mis puhuks, aga ta tegi mulle küll sel aastal ühe suure kingituse ja see oli tõesti üks väga ilus ehetekomplekt.


Ingrid Rüütli tänavused tegemised

Ingrid Rüütel oli sel aastal kahekümne asutuse, fondi, projekti ja ettevõtmise patroon. Muu hulgas patroneeris ta: Keila SOS lasteküla, Pelgulinna sünnitusmaja ja Tallinna lastehaigla toetusfonde, Arno Tali Sihtkapitali, Euroopa lugemiskonverentsi, fotovõistlust «Märka last», projekti «Igale lapsele kaisukaru», Eesti Politsei Naiste Ühendust, heategevuslikku kontserti «Kingi lapsele hääl».

Ingrid Rüütel on kuue Eesti ühiskondliku organisatsiooni liige. Sealhulgas Rahvusliku Folkloorinõukogu ja Rahvusvahelise folkloorifestivali «Baltica» kunstinõukogu esimees.

Ingrid Rüütel andis üle kolmekümne intervjuu, esines 19 kõne ja ettekandega ja üle poolesaja tervituse, avasõna ning sõnavõtuga.

Ingrid Rüütel tegi kaasa kaheksas telesaates. Muu hulgas lastesaates «Buratino tegutseb jälle», saates «Unetus», andis intervjuu Moskva televisioonile ja Urmas Otile saates «Happy Hour», selgitas «Prillitoosis», mida toob kaasa ELiga liitumine rahvakultuurile.

Ingrid Rüütel oli rahvusvaheline konverentsi «Pärimuskultuur muutuvas maailmas» programmijuht.

Ingrid Rüütel avaldas Eestis ja välismaal üle tosina artikli, kolm on ilmumas.

Ingrid Rüütlilt ilmus sel aastal koos Ottilie Kõivaga raamat «Vana Kannel VII: 2 Kihnu regilaulud».

Lõpetamist ootavad suuremad uurimisprojektid: «Eesti regiviiside tüpoloogia Läänemeresoome ja Balti kontekstis», «Rahvamuusika teine elu folkloorifestivalidel ja spontaanses esitussituatsioonis».


Rainer Kerge

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee