| |
 | Institutsioonid | | |
Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaua istungi protokoll 3/2002
Eesti Juudi Kogukonna saal
10. juunil 2002
Algus 17.10, lõpp 19.20
Istungi juhataja Hagi Šein
Protokollija Karin Piir
Võtsid osa: Agu Laius (Jaan Tõnissoni Instituut), Aleksander Dusman (Ida-Virumaa Integratsioonikeskus), Aleksei Semjonov (Inimõiguste Teabekeskus), Andra Veidemann (Vabariigi Presidendi nõunik), Cilja Laud (Juudi kogukond), Jana Krimpe (TPÜ), Klara Hallik (RASI), Mai Treial (Rahvaliit), Mihhail Stalnuhhin (Keskerakond), Tanel Mätlik
Puudusid: Aap Neljas, Aimar Altosaar, Aleksander Stern, Hanon Barabaner, Jüri Tammaru, Lydia Kõlvart, Rafik Grigorjan, Raivo Vetik, Rein Järvelill, Sergei Ivanov, Viktor Andrejev
Kutsutud: Mare Oja (Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse üldharidusõppekavade talitus), Toomas Hiio (Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon) ning Juudi kogukonna liikmed.
PÄEVAKORD
1. Holokausti käsitlemisega seotud probleemidest (Cilja Laud ja Aleksander Dusman)
2. Inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni järeldused (Toomas Hiio)
3. Holokausti käsitlemine kooliõpikutes (Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse üldharidusõppekavade talituse sotsiaalainete peaekspert Mare Oja)
4. Jaan Tõnissoni Instituudi ettepanekud (Agu Laius)
1. Olemasolevatest probleemidest kõnelevad Cilja Laud ja Aleksander Dusman
KUULATI: Eesti Juudi Kogukonna esinaise Cilja Laudi sõnavõttu.
Meil ei ole õiget holokausti käsitlevat õpikut ja sellega seoses on väga palju arusaamatusi.
1. Inimesed ei tee vahet deporteerimise ja holokausti vahel. Kui me räägime küüditamisest, siis kõigil neil inimestel, nii eestlastel, venelastel kui juutidel, kes olid Siberis, Uuralis, Kasahstanis või mõnes muus paigas, oli šanss jääda ellu ja tulla tagasi oma kodumaale. Kuhu viis tee holokausti ajal, seda teavad kõik ise.
2. Välismaal on olemas vastavad õppeprogrammid koolile. Eestis taolised programmid puuduvad. Jaanuarikuus oli Eesti Juudi Kogukonna ruumides Anne Franki näitus. Siin käisid kõik vene koolid, ükski eesti kool pole siin aga käinud. Tähendab, pole vajadust või pole õiget informatsiooni.
Kui ajakirjanikud käisid minu juures, siis ma tegin neile ettepaneku küsitleda tänaval inimesi, et teada saada, kas nad teavad, mida tähendab sõna holokaust. Kui ei tea seda sõna, siis küsida suure hävingu kohta. Sellega ajakirjanikud nõus ei olnud.
Kui 1994. aastal tuli välja Eugenia Gurin-Loovi raamat "Suur häving", ei ilmunud Eestis ühtegi artiklit selle raamatu kohta, välismaal oli aga raamatule väga hea reaktsioon. See raamat on kõigis muuseumides üle maailma.
Me ei saa nõuda Eestisse Meomarial Day'd, nagu on Lätis ja Leedus. See on eestlaste aga mitte meie teha. Tänapäeval on igal pool maailmas olemas vastavad õppeprogrammid, holokausti õppekeskused, muuseumid, Eestis neid ei ole. Kuna me oleme mittetulundusühing, siis meil ei ole võimalust sellist muuseumit ega keskust ehitada.
Suvel käib Eestis väga palju külalisi Ameerikast ja Euroopast. Kui me sõidame Kloogale või Kalevi-Liivale, siis ei näe me isegi viiteid nendesse kohtadesse, kus holokaust toimus.
Šveitsi, Saksa, Poola saatkonnad aitasid meil teha uue mälestustahvli. Me elame siin tänu "Jointile". Kultuuriministeeriumilt toetus on ligi 10 000 krooni aastas, millega peame üleval meie rahvusansamblit.
Kui ma Bukarestis rääkisin peaminister Siim Kallasega, et tema jutule minna, siis palus ta rääkida tema abi Simmu Tiigiga, kes lubas mulle helistada. Ma ootan siiani tema kõnet. Ma saan aru, et see teema ei ole Eestis prioriteetne.
Oleks tore, kui me tänase istungi lõpus deklareerime head tahet muuta olukorda.
Me ei tohi segamini ajada holokausti ajalugu ja neid teemasid, mida on arutletud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Komisjonis. Ma tahaks, et oleks arusaamine sellest, et küüditamine on üks väga suur ja raske lehekülg meie ajaloos. Teine lehekülg on holokaust, kolmas on need mõrtsukad, kelle kuriteod ei aegu, neljas on meie mälu ning kuidas seda mälu säilitada. Kuidas anda inimestele õiget informatsiooni meie ajaloo sellest perioodist, mil toimus Euroopa juutide hävitamine. Sellest peaks saama avalikult, avameelselt ja ausalt rääkida.
KUULATI Aleksander Dusmani sõnavõttu. Minult on ajakirjanikud väliskonverentsidel sageli küsinud, miks Balti maades on holokausti teema suletud. Mina ei saa rääkida Balti riikidest, räägin Eestist.
Minu nägemus on selline, et noored ei tea tänapäeval midagi holokaustist ja võimalik, et ei tahagi teada. Kui ma küsisin õpilaste käest, kes tulid Ida-Virumaal vaatama Anna Franki näitust, et kas te teate midagi Anna Frankist, siis vaid üks 33 õpilasest tõstis käe.
Tänu Arvo Puu jõupingutustele avati mälestusmärk Vaivaras. Eesti territooriumil on neid laagrikohti veelgi. Näiteks Narvas, Kuremäel, Jõhvis, Kiviõlis, kuhu pole samuti ühtegi viita pandud. Selles osas peab signaal tulema riigi poolt. Ümarlaud võiks teha pöördumise, kus meie spetsialistid annavad täpse analüüsi.
2. Inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni järeldused (Toomas Hiio)
KUULATI: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esindajat Toomas Hiiot.
Komisjoni kutsus kokku president Lennart Meri 1998. aastal ja komisjoni esimene istung toimus 1999. aasta jaanuari lõpus. Komisjoni kutsuti ainult teiste riikide esindajad, poliitikud. Komisjoni kuulub 7 inimest: Ameerika Ühendriikidest Nicholas Lane, Peter Reddaway, Paul Goble; Venemaalt Arseni Roginski; Uffe Ellemann-Jensen Taanist; komisjoni esimees Max Jakobson Soomest ja vabahärra Wolfgang von Stetten Saksamaalt.
Komisjon on tänaseks pidanud 7 istungit. 2001. aasta aprillis avaldas komisjon oma järeldused Saksa okupatsiooni kohta Eestis.
Komisjon võttis oma töö aluseks esimesel istungil Rooma rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudi. Need statuudid sätestavad kõige täpsemalt, mis on inimsusevastased kuriteod. Nende statuutide aluseksvõtmine tagas selle, et komisjon, mis ei ole riiklik uurimisorgan ega kohtuorgan, tugineb siiski õiguslikule baasile. Komisjoni eesmärgiks on Eesti Vabariigi territooriumil või Eesti Vabariigi kodanike vastu toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimine.
Komisjon alustas Saksa okupatsiooniaegsete kuritegude uurimisest ning järeldusteni jõuti aprillis.
Eestis oli üks koonduslaager, millel oli 20 osakonda. Komisjon uuris inimsusevastaste kuritegude raames ka teisi tapmisi, mis tollel ajal toime pandi.
Vello Salo esitleb homme raamatut "Eesti inimkaotused Saksa okupatsiooni ajal". Seal on ligi 8000 nime, kes Saksa okupatsiooni ajal on Eesti territooriumil tapetud või vangilaagris surnud.
Komisjoni raporti üks osa puudutab ka vastutuse küsimust. Komisjon väidab, et vastutus on individuaalne, selle eest ei vastuta rahvas tervikuna. Põhisüü on korralduse andjatel ning süüd jagavad need, kes aitasid korraldust ellu viia.
Komisjon jätkab oma tegevust, mille lõpptulemuseks peaks olema raamat. Raamatu loodame välja anda sellel aastal.
Praegu uurib komisjon esimest Nõukogude okupatsiooni.
Komisjon kasutab töökeelena inglise keelt, kuna seda keelt mõistavad kõik komisjoni liikmed.
Küsimus - E. Saks: Te arvatavasti töötasite ainult Eesti arhiivides? Kas te käisite ka Iisraelis?
Vastus ? T. Hiio: Iisraelis me ei käinud, töötasime Saksa arhiivides. Kasutasime Dvorcetsky raamatut.
Küsimus - E. Saks: Dvorcetski raamatus on 150 lehekülge Eesti laagritest. Ma lugesin aasta tagasi lehest kokkuvõtet teie tööst ja ma kirjutasin sellele ühe ilusa vastuse. Mitte ükski ajaleht ei trükkinud seda ära. Lõpuks trükkis selle siiski Kesknädal. Kas teie töö jätkub? Kui see jätkub, kas te ei võiks kaasata sinna ka meie kogukonna esindaja?
Vastus ? T. Hiio: Nagu ütles Nicholas Lane, et see töö ei lõpe kunagi, aga kahtlemata seab omad piirid finantseerimine. Ma arvan, et rahvusvahelise komisjoni ülesanne on selles osas täidetud. Ma loodan, et see töö jätkub, aga seda tööd võiks teha peale rahvusvahelise komisjoni ka keegi muu.
3. Holokausti käsitlemine kooliõpikutes (Riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse üldharidusõppekavade talituse sotsiaalainete peaekspert Mare Oja)
KUULATI: Mare Oja ettekannet. Holokausti on käsitletud II maailmasõja raames, mitte iseseisva teemana. II maailmasõda käsitletakse kahel korral: põhikooli lõpuklassis ja gümnaasiumi ajal. 20. sajandi kursuse jaoks on 70 tundi aastas. Selle 70 tunni jooksul tuleb omandada kogu 20. sajandi ajalugu. Kui õppekavas ei ole ühegi teema kohta öeldud, mitu tundi seda õpetada, siis õpiku autor valib ise, kui pikalt ta ühte või teist teemat lahti kirjutab. Eesti ajaloo õpikutes on holokausti teema lihtsalt märgitud, nagu muudki inimsusevastased kuriteod. Ühegi teema põhjalikuks käsitlemiseks ei piisa õpiku mahust.
Õpikul on omad nõuded: kaal, maht, ei tohi olla palju illustratiivseid materjale, ei tohi olla allikakogumik. Lisamaterjalid tuleb osta kohaliku omavalitsuse rahadega. Ainenõukogu vaatas neid raamatuid, mis on olemas läti, leedu ja vene keeles ning andis kinnituse lisamaterjalina. Praegu tegeletakse selle finantseerimisega.
Mina olen Euroopa Nõukogu Inimsusevastaste Kuritegude holokausti mälestamise päeva toimkonna liige. Meil on toimunud kaks töökoosolekut. Kõige esimene ülesanne oligi leppida kokku selles, millal kõikides riikides tähistatakse seda päeva ja mil moel. Ma võtsin kaasa kolleegide näiteid, kus on pandud kokku mitmesuguse materjaliga mapid. See võiks olla üks viis, kuidas seda probleemi õpilastele teadvustada. Õpilastele toimuvad sellel päeval eraldi üritused ning räägitakse rohkem inimsusevastastest kuritegudest. Euroopa Nõukogu eesmärk oli anda eriväljaanne, et kõik 48 liikmesmaad koostaksid neljaleheküljelise memo kuritegudest nende maal. See koondatakse üheks kogumikuks, trükitakse ja kõik liikmesmaad saavad seda materjali kasutada mälestuspäeva tähistamiseks.
Möödunud aastal oli mul võimalus olla holokausti-teemalises suvekoolis. Oleme sealt toonud väga palju materjale: videofilme, dokumente. Üks õpetaja koostas nendest materjalidest PowerPointi programmi. Ka see võiks olla üks lisamaterjal. Samuti annab õpetajate täienduskoolitus tuge teema mõistmisel ja käsitlemisel.
Küsimus ? C. Laud: Kas teie arvates on see õige, et holokausti käsitletakse õpikutes Teise maailmasõja kontekstis?
Vastus ? M. Oja: Ma ei oska öelda, kas see on õige. Kes ütleb, mis on õige? Ta on Teise maailmasõja kontekstis seetõttu, et seal on ka küüditamised.
Küsimus - C. Laud: Ma küsisin sellepärast, et inimesed ei saa aru sellest, et juute tapeti mitte sõja pärast, vaid sellepärast, et me oleme juudid. Kõik rahvad said kannatada sõja ajal, ka nii väike rahvas, nagu eestlased. See erinevus peaks saama inimestele selgeks. Seepärast oleksid väga teretulnud need mapid lisamaterjalidena. Kes seda finantseerib?
Vastus - M.Oja: Ma andsin need materjalid haridusministrile edasi palvega, et ta algataks selle päeva otsustamise küsimuse. Minu teada on need saadetud kultuurikomisjonile. 18. oktoobril peab haridusminister tegema ettekande Euroopa Nõukogus ja põhjendama päeva valikut.
Küsimus ? M. Treial: Kuidas on ajalooõpetajatele läbi viidud täienduskoolitust?
Vastus ? M. Oja: Kui see raamat saab tõlgitud ja sellele raamatule tuleb ka Eesti osa Vello Salolt, siis tuleb selle raamatu juurde ka koolitus. Täienduskoolitus ei ole korraldatud riiklikult, seda finantseerivad Tartu Ülikool, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Haridusministeerium.
Küsimus ? M. Stalnuhhin: Minu poole pöördusid ajalooõpetajad ja tõid õpikust sellise näite: ?Mis sa arvad, millega oleks võinud sõda lõppeda, kui sakslased oleksid okupeeritud riikides käitunud elanikega veidi leebemalt?? See lause pärineb venekeelsest ajalooõpikust.
Vastus ? M. Oja: Ajalooõpik peaks olema küll konkreetne, mitte tegelema ennustamisega.
4. Jaan Tõnissoni Instituudi ettepanekud (Agu Laius)
KUULATI Agu Laiuse sõnavõttu. Tõnissoni Instituut on püüdnud lahendusi leida õppekavade osas. Õpikud tulenevad õppekavast. Täienduskoolitus ei peaks ainult ajalooõpetajatele olema. Meil on see asi olnud töös 3-4 kuud. Haridusminister on põhimõtteliselt nõustunud toetama meie projekti. Praegu on küsimus hoopis selles, millal ja mis kujul toetusavaldus teha, et selle teemaga edasi minna. Oma ideed ja mõtted oleme juba välja käinud, neid on ka aktsepteeritud.
Anne Franki maja näitus läheb suhteliselt hästi, näitus liigub Eestis ringi kuni oktoobrikuuni.
A. Veidemann: Kuna nõukogude ajal käsitleti holokausti Suure isamaasõja kontekstis, siis näen ma siin teatavat traditsiooni. Kõige tähtsam küsimus tänapäeval on, millisena me inimkonda tahame näha tulevikus ja milliseid väärtusi me püüame oma järeltulevas põlves kasvatada?
Eestis konkureerivad autorid, õpikute üle otsustavad ainekomisjonid, samal ajal on õpikute kirjastamine monopoliseeritud kahe kirjastuse poolt. Kui juba algprintsiip on kommerts, siis tegelikult võib ju müüa kõike.
Kui ma olin umbes 4. klassi õpilane, siis viidi meid sundkorras vaatama dokumentaalfilmi "Suur Isamaasõda" kahte osa. Teine osa oli ainult pühendatud õudustele koonduslaagrites. Mina seda osa ei vaadanud, ma kartsin. 11. klassis rääkis meile ühe inglisekeelse aine õpetaja proua Rajandi mitme tunni jooksul juudi rahva ajaloost ja muuhulgas ka holokaustist. See käsitlus oli mulle äärmiselt sümpaatne.
Havi: Eesti Vabariigi Valitsus andis 400 000 krooni Klooga mälestusmärgi tegemiseks. Me tegime selle valmis.
Ma leian, et meil oleks vaja ka ühte mälestussammast, kus on kõik ohvrid. Miks ei tehta mälestusmärki nende eestlaste jaoks, kes lasti sakslaste poolt samuti maha, nagu juudid? Seal on palju tuntud eestlasi. Miks ei taheta ausalt rääkida meie ühisest ajaloost Eestis?
A. Veidemann: Minu teada peab Eesti Vabariigi Valitsus juba väga pikka aega eelläbirääkimisi Vene Föderatsiooni valitsusega, et ära tähistada need laagrid, kus hukkus kümneid tuhandeid eestlasi Nõukogude Liidu territooriumil. Me ei ole sellega kuigi kaugele jõudnud, sest meile pole antud võimalust seda teha.
Eestlaste puhul ei ole kahjuks kasutada selliseid arhiivimaterjale, kui juutide puhul. Need on nimetud hauad.
Küsimus ei ole selles, et ei tunnustata neid inimesi, vaid see tuleneb sellest, kuidas me mõistame Teise maailmasõja sündmusi. Tegemist on erinevate kultuurikontekstidega. Ma arvan, et suure osa eestlaste jaoks on kusagil alateadvuses esimene reaktsioon - see ei olnud meie sõda, ei päästnud meie seda valla, ei sõlminud meie kusagil Euroopa linnas tehinguid selleks, et maailm ära jaotada. Meie ajalugu ei tunne ühtegi sõda.
Selleks, et üles ehitada paremat maailma, me peame suutma pidada dialoogi erinevate kultuurikontekstide vahel.
M. Stalnuhhin: Meil tuleks rääkida ka selle komisjoniga, kes valib õpikud välja. Olukord on praegu selline, et õpikud valmistatakse ette konkursitingimuste järgi ja need kirjutatakse väikese kollektiivi poolt.
Lastele antakse ajalooõpikus näiteks selline seletuse süsteem: kes andis suurema panuse sõtta ja kes võitis fašismi? Sellised küsimused ei sobi laste ajalooõpikutesse.
Ma olen õpikutest rääkinud Riigikogu kultuurikomisjonile ja haridusministrile. Ma arvan, et peaksid olema kindlad meetmed, kuidas õpikut peab kirjutama autorite kollektiivi poolt, need läbi vaatama ja arutama, kuidas neid lastele õpetada, läbima teatud aja koolis kontrolli ning alles pärast seda toimetatama.
A. Dusman: Ma arvan, et meil oleks vaja läbi viia monitooring näiteks Ida-Virumaal ja Tallinnas ning küsida, mida inimesed üldse arvavad holokaustist, fašismist, genotsiidist, antisemitismist.
K. Hallik: Kool on enam-vähem eraldatud riigist. Kooli kultuur on jäetud ettevõtjate hooleks, kes loovad ka õpikud. Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse suhtes ei tohiks olla ükskõikne.
Ajalooõpetaja (Juudi kogukonnast): Lastel peab olema motivatsioon õppimiseks. See motivatsioon peaks tulema ülevalt poolt. Londonis on näiteks munitsipaalkoolis spetsiaalne kursus vähemusrahvuste ajaloost. Ma mõtlen, et miks ei võiks proovida Tallinnas teha sellist kursust eksperimentaalkorras.
M. Treial: Eestis on Interneti lehekülgedel levimas väga palju vihkamist ja keegi ei suuda sellele piiri panna, kuid sellele oleks vaja piir panna. Ma leian, et see on takistuseks, miks meil ei ole objektiivset infot ajaloo kohta. Paljud inimesed kardavad, et teda lahterdatakse küll seda värvi, küll toda värvi.
Meie riigi ajaloo uurimise kulutuste tegemine ei saa jääda kohalike omavalitsuste kanda, neil ei jätku selleks vahendeid.
C. Laud: Mul on tehtud kaust kõikidest vastukajadest, mis on tulnud Ameerika Ühendriikide suursaadiku artiklile.
Kui me täna tõesti midagi otsustame selles osas, et teha midagi kasulikku, aidake palun organiseerida keskus või muuseum juutide ajaloost Eestis, mis ei oleks lihtsalt muuseum, vaid kuhu tuleksid ka õpilased, üliõpilased ja tutvuksid juutide ajalooga Eestis ja samuti Eesti ajalooga.
A. Laius: Ümarlaud peaks tõdema, et ülestõstetud probleemid meie laste õppekavades ja õpikutes peavad paika ja need on vaja üle vaadata. Tuleb alustada noortest, koolidest ja püüda seal olukorda parandada, siis tulevad ühiskonnas esile ka paranemise tendentsid. Ka õpetajate põhikoolituses oleks vaja muudatusi. Kui ümarlaud oma toetava sõna kaasa ütleb, siis ehk leidub Eesti riigis ka raha, et selline asi ära teha.
Õpikute kirjutamine on ka professionaalne tegevus ja selle professiooni esindajaid Eestis peaaegu ei ole. Neid pole kunagi keegi ette valmistanud. Mõni on lihtsalt andekas.
M. Oja: Õpik on ainult üks vahend, mis kujundab ajaloo teadmisi. Õpik ei saa kunagi olla ideaalne, õpik ei saa olla faktide kogu. Iga õpiku kirjutamine on subjektiivne. Võib-olla oleks siiski abiks, kui me paneme rohkem kokku allikakogumikke, mis põhinevad dokumentidel ja toovad erinevad nägemused sellest.
A. Veidemann: Kindlasti ei tohi midagi peale suruda, tegemist ei tohi olla pealekäiva propagandaga. See võib tekitada edasisi vastureaktsioone. Rõhutada tuleb seda, et me teeme seda ikkagi tuleviku nimel.
H. Šein: Rääkisime asjadest, mis on seotud mälestuspäeva ja mälestusmärgiga, kooliga (õpikud, täienduskoolitus), laagrite kohtade märgistamisega, muuseumiga, uurimise jätkamisega. Väga raske on luua ühiskonnas tähendusi, kui esimene narratiiv on vale. Holokaust on pandud ühte patta kõige muuga. Ja kui me ei suuda tekitada konteksti muutust, siis ei tule mingeid muutusi.
J. Krimpe: Praegu on õige aeg teha ettepanekuid, kuna ülikoolide õppekavad on õpetajate kursuste osas üsna paindlikud. Teha ettepanek, et holokausti teema ka õppekavasse lisada.
H. Šein: Ma arvan, et Eestis on raske luua mälestusmärk, kuhu eestlased, venelased ja juudid koos läheksid.
K. Hallik: Ma leian, et Lennart Meri poolt ellu kutsutud komisjoni töö ei tohi lõppeda raamatu presentatsiooniga. Ma arvan, et seda teemat peaks arutatama valitsuse tasandil.
A. Veidemann: Eestis on ajaloo uurimine üsna kehv. Isegi Soomes uuritakse Eesti ajalugu rohkem kui Eestis.
OTSUSTATI:
Teha Vabariigi Presidendile ettepanek arutada holokaustiga seotud küsimusi koos Eesti Juudi Kogukonna, Haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi esindajatega.
|
| |
|
vpk.ee
