In English

Institutsioonid
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaua istungi protokoll 1/2002

Vabariigi Presidendi Kantselei nõupidamiste saal
2. aprillil 2002

Algus 16.00, lõpp 19.40


Istungi juhataja Hagi Šein
Protokollija Karin Piir

Võtsid osa: Aap Neljas (Riigikogu), Agu Laius (Jaan Tõnissoni Instituut), Aleksander Dusman (Ida-Virumaa Integratsioonikeskus), Aleksander Stern (Rahvaliidu fraktsioon), Cilja Laud (Juudi kogukond), Hanon Barabaner (SMSI), Jana Krimpe (TPÜ), Jüri Tammaru (Tartu Ülikool), Klara Hallik (RASI), Lydia Kõlvart (Lüüra), Mihhail Stalnuhhin (Keskerakond), Rafik Grigorjan (Lõuna-Eesti Armeenia Rahvusühing), Raivo Vetik (RASI), Jaak Prozes (ERÜ), Sergei Ivanov (Rahva Usaldus), Tanel Mätlik, Viktor Andrejev (Eestimaa Ühendatud Rahvapartei).

Puudusid: Aimar Altosaar, Andra Veidemann haiguse tõttu, Mai Treial, Rein Järvelill

Kutsutud: Agne Trummal, Alar Ojalo, Allar Jõks, Igor Jermakov, Madis Järv, Maie Soll, Mati Luik, Mihkel Oviir, Zinaida Klõga, Vadim Poleštšuk, V. Reznechenko


PÄEVAKORD

1. Tutvumine ombudsmani funktsioonide, töökorralduse ja olemasoleva praktikaga rahvusvähemustega seotud valdkondades
2. Rahvusvähemuste kultuuriseltside finantseerimisprobleemid
3. Vabariigi Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaua statuudi muutmine


1. Tutvumine ombudsmani funktsioonide, töökorralduse ja olemasoleva praktikaga rahvusvähemustega seotud valdkondades

KUULATI õiguskantsler Allar Jõksi ettekannet ombudsmani funktsioonidest.
Kuigi ombudsman ei saa muuta põrgut taevaks, võib ta aidata kaasa sellele, et elu põrgus muutuks elamisväärsemaks. Maailmas on välja kujunenud mitmeid ombudsmani tüüpe. Eristada võib neist kolme:

1. seaduslikkuse ja õigusriigi kaitsja (Skandinaavia mudel);
2. vahendaja, kus ombudsmani roll on riigiametniku ja inimese vahelise sõbralikkuse saavutamine (prantsuse mudel);
3. inimõiguste valvekoer, kus ombudsmani ülesanne on keskenduda inimõiguste tõsistele rikkumistele, mitte niivõrd väärhaldusele (noored demokraatiad).

Eesti õiguskantsler on Skandinaavia tüüpi, sest seaduseelnõu väljatöötamisel võeti eeskuju Soome ja Rootsi vastavatest mudelitest.

Põhiseaduslik alus õiguskantsleri ja ombudsmani tegevusele on põhiseaduse § 139, mis ütleb, et õiguskantsler analüüsib riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid. Õiguskantsleri seaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda õiguskantsleri poole riigiasutuse tegevuse, sealhulgas isikute põhiseaduslike õiguste ja vabaduste tagamiseks. Õiguskantsleri kontrollile ei allu kohalikud omavalitsused ja eraõiguslikud isikud, kes täidavad avalik-õiguslikke funktsioone.

Õiguskantsleri kui ombudsmani põhilised eesmärgid Eestis.
1. Tagada riigiasutuste ja riigiametnike õiguspärane ja inimesekeskne tegevus. Selle eesmärgi saavutamiseks on õiguskantsler eelkõige tähelepanu juhtija puudustele, väärhalduste likvideerija ja negatiivsete tulemuste korral vastavate sanktsioonimenetluste algataja.
2. Olla riigiametnike koolitaja ja tüüpvigadele tähelepanu juhtija.
3. Olla nö nutumüür, kuhu inimesed saavad tulla kõikvõimalike muredega.
4. Mitte olla kritiseerija, vaid ka võimalike lahenduste pakkuja.

Omudsmani tegevuse märksõnadeks on:
avatus, juurdepääsetavus, usaldatavus, koostöö. Koostöö üheks näiteks on tänane kokkusaamine siin. Väga oluline on koostöö Riigikogu erinevate komisjonidega, III sektoriga, arvamusliidritega.

Usaldatavuse juures on oluline see, et oleks nii seadusandja kui ka rahva usaldus. Ametisse astudes tahtsin ma teada, milline on avalikkuse teadlikkus õiguskantslerist, tema funktsioonidest, tema õigustest ja kohustustest. See pilt, mis selgus, ei olnud hea.

Õiguskantslerit usaldas 44 % ja selgus, et kõige rohkem usaldab kõrgharidusega 30-39-aastane inimene, kelle sissetulek on üle 3000 krooni pereliikme kohta. Kõige vähem usaldab 40-49-aastane põhiharidusega inimene, kelle sissetulek ühe pereliikme kohta on vähem kui 2000 krooni.

Uuringust selgus, et kõige vähem on õiguskantsleri tegevusest informeeritud 15-19-aastased põhiharidusega ja vanemad kui 60-aastased inimesed, kelle sissetulek ühe perekonnaliikme kohta on vähem kui 1000 krooni. Kõige enam on informeeritud kõrgharidusega 20-60-aastased isikud, kelle sissetulek jääb vahemikku 2000-3000 krooni. Need tulemused olid aluseks määratlema sihtgruppi, kellele tuleb selgitada õiguskantsleri rolli, pädevust ja võimalusi. Selle ülesande täitmiseks oleme välja andnud voldiku, milles tutvustatakse õiguskantsleri pädevust ja võimalusi põhiõiguste kaitsele. Oleme need kättesaadavaks teinud kohalikes omavalitsustes ja riigiasutustes.

Juurdepääsetavus tähendab eelkõige seda, et õiguskantsleri ja tema nõunike vastuvõtule peaks olema võimalik saada kergelt ilma bürokraatiata. Õiguskantsler võtab inimesi vastu igal neljapäeval 2 h ja nõunikud kohtuvad inimestega iga päev Tallinnas aadressil Tõnismägi 16. Lisaks sellele oleme avanud piirkondlikud õiguskantsleri esindaja kontorid. Eelmisel aastal avasime Narvas, Jõhvis. Lähiajal peaksime saama ka Sillamäel linnavalitsuse hoones ühe ruumi, kus Sillamäelt pärit noormees Igor Aljošin kohalike olude tundjana esindab õiguskantslerit ja aitab vahetada paremini informatsiooni. Sellel aastal loodame õiguskantsleri esindaja kontori avada Pärnus ning avatud on juba ka Tartus. Juurdepääsetavus tähendab ka seda, et õiguskantslerile kaebuse esitamine peab olema lihtne, see ei pea nõudma juristi abi.

Avatus tähendab seda, et oleme avatud uutele ideedele, uutele õiguslikele suundadele. Õiguskantsler oma tegevuses ei ole seaotud niivõrd juriidiliste dogmadega kui seda on kohtud. Õiguskantsler, ombudsman võib üles näidata suuremat paindlikkust kui seda teevad kohtud. Et õiguskantsleri kantselei ja ombudsmani tegevus ei muutuks väga juristikeskseks, siis me oleme võtnud tööle ka mitte juriste. Näiteks väärhaldusega ja sotsiaalküsimustega tegelemiseks ei ole vaja juriidilist haridust. Juriidilise hariduse puudumine võib teinekord hoopis abiks tulla.

Õiguskantsler kannab Eestis kahte funktsiooni: põhiseaduslikkuse järelvalvaja ja ombudsmani funktsioon. Seaduslikult said need ühendatud 1999. aastal.

Ombudsmani pädevus peaks laienema kogu avalikule sektorile. Vastasel juhul me ei taga võrdset õiguse kaitset ehk need, kes on jäänud riigiasutuste hammasrataste vahele saavad pöörduda oma õiguste kaitseks õiguskantsleri ja kohtu poole, need kes on jäänud kohaliku omavalitsuse hammasrataste vahele, saavad kasutada ainult kohtu abi.
Senimaani on õiguskatsleri kontolli alt väljas kohtute tegevus, kuna kohtute sõltumatuse tagamiseks ei ole peetud võimalikuks anda õiguskantslerile kontrolli kohtute tegevuse üle. Kohtute seaduse eelnõusse me tegime muudatuse ettepaneku, et õiguskantslerile anda distsiplinaarasja algatamise õigus kohtunike suhtes.

Sellel aastal oleme hakanud rohkem tegelema sotsiaal- ja majanduslike õigustega. Nendes küsimustes on väga raske libastuda ja ületada see piir õiguse ja poliitika vahel. Õiguskantsleril puudub õigus poliitilisi protsesse mõjutada.

Praegu on meil ametis 32 inimest. Inimesed jagunevad erinevate valdkondade kaupa: sotsiaal-, maareformi-, keele-, maksuküsimused jne. Kindlat formaalset struktuuri meil ei ole.

2001. aastal saabus õiguskantslerile 1516 avaldust, mis on ligi 40 % rohkem, kui aastal 2000. 118 avaldust võtsime menetlusse ja 25 korral tuvastasime õiguse rikkumise. Ülejäänud avaldused olid sellised, milles inimesed palusid selgitada seaduse sisu ja kuhu oma õiguste kaitseks tuleks pöörduda. Nende selgituste andmine ei ole õiguskantsleri funktsioon, kuid arvestades olukorda õigusabi osutamisel, oleme me seda lünka täitnud.

Eelmisel aastal tuli mitmeid avaldusi Narvast seoses sellega, et me võtsime üle OSCE lahkumisel nende menetluses olnud asjad. Väga palju oli seal kaebusi elamislubade andmise, mitteandmise, pikendamise osas ja statistika näitab, et need asjad, mis eelmisel aastal lõpetati, vähemalt kahel juhul tuvastati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt seaduse rikkumine. Need rikkumised peaksid praeguseks olema kõrvaldatud.

KUULATI õiguskantsleri asetäitja-nõuniku Mihkel Oviiri sõnavõttu ombudsmani institutsiooni väljaarendamisest.

Kunagi oli Euroopa Nõukogu ettepanek luua kas omaette ombudsmani institutsioon või lisada see funktsioon olemasolevatele organitele. Eestis otsustati, et ühendatakse kaks funktsiooni.

Põhiline eesmärk sellise institutsiooni väljaarendamisel on see, et iga inimest käsitletaks Eestis inimõigusteaspektist lähtudes üheselt, arusaadavalt vaatamata sellele, kust ta on tulnud. Meie inimõiguste põhiväärtuste sfäär tuleks kiiresti viia vastavusse üldarusaadavate ja -mõistetavate kriteeriumitega.

Kindlasti peab rääkima ka sellest, kuidas inimene tunneb ennast Eesti riigis, milline on tema õigusesfäär eht teisisõnu suhtlemine riigiga, et kodanik muutuks palujast poolest nõudjaks pooleks. Kui ta teab oma õiguslikku sfääri, oma õiguslikku seisundit, siis teab ta ka nõuda endale neid õigusi.

Rääkides ombudsmani vastest, siis võiks see olla kodaniku ja riigi vahemees, kes peab alati asuma kodaniku kaitsele.

Ombudsmanil ei ole administratiivset jõudu, ta peaks oma jõu saama oma ühiskondliku autoriteediga.

Küsimus ? J. Tammaru: 1. Õiguskantsler kui põhiseaduslikkuse järelvalvaja peab olema piisavalt neutraane ehk formaal-juriidilisel seisukohal. Ombudsman peab asuma kodaniku poolel. Kuidas ombudmani ja õiguskantsleri funktsiooni ühitada?

2. Kas teie ametkond tunneb poliitilist survet ja millisel kujul ning kuidas te end selle eest kaitsete?

3. Teie tuntus saab toimuda läbi meedia. Sellise enesetutvustamise käigus on raske mitte astuda poliitilisele pinnale. Kuidas te seda probleemi kavatsete lahendada?

Vastus ? A. Jõks: 1. Ma ei näe siin vastuolu. Selleks, et olla hea ombudsman, on vaja omada rahva usaldust ja samasugust usaldust on vaja ka põhiseaduslikkuse järelvalve tagamiseks. Õiguskantseril on olemas piisav sõltumatuse tagatis, et mõlemat funktsiooni täita sõltumatult.

Kui luua neid institutsioone eraldi, siis on kõige suuremaks ohuks kaks erinevat seisukohta. Soomes on õiguskantsleri ja ombudsmani funktsioonid eraldatud. Neil toimuvad pädevuse vaidlused: milline juhtum kuulub õiguskantsleri pädevusse ja milline ombudsmani pädevusse? See mõjub riigi autoriteedile laastavalt.

2. Ei ole tundnud poliitilist survet. Eestis on õiguskantsler üks parema sõltumatuse garantiiga isik. Õiguskantler on parlamendi poolt ametisse nimetatud seitsmeks aastaks. See tähendab seda, et kui mind on ametisse nimetatud aastal 2001, siis minu volitused lõpevad aastal 2008 ja ma töötan kolme parlamendi koosseisuga.

3. Olen võtnud eesmärgiks mitte kasutada populistlikke vahendeid. Olen lähtunud sellest, et iga oma seisukohta pean ma olema võimeline kaitsma kohtus. Seetõttu olen ma oma väljaütlemistes püüdnud järgida neid põhimõtteid.

Küsimus ? H. Barabaner: 1. Millistes riikides on ühendatud ombudsmani ja õiguskantsleri funktsioonid?

2. Kas saate tagada õigust väljaspool poliitikat?

Vastus ? A. Jõks: 1. Eesti on ainuke riik ja seda põhjusel, et üheski teises riigis ei ole sellist põhiseaduslikkuse järelvalve süsteemi, nagu on Eestis.

Kui ma kahtlen, et teatud aktid on põhiseadusega vastuolus, siis ma pean eelkõige hindama seda, mis on akti vastuvõtmise eesmärk. Kui ma leian ja kohus kinnitab seda, et see seadus on vastu võetud üldistes huvides, siis on see ka rahva huvides. Siin ma vastuolu ei näe.

2. Loomulikult ei saa õiguskantsler olla väljaspool poliitikat, kuid ta ei kujunda poliitilisi protsesse, ta aitab võib-olla neid teatud juhul raamides hoida.

Küsimus ? K. Hallik: Me oleme ratifitseerinud mitmeid seadusi, millega ei ole midagi individuaalsetel juhtudel peale hakata. Kuidas asi edeneb seaduste vallas?

Ombudmani institutsiooni puhul on väga oluline, et kõiki inimesi koheldakse võrdselt ja põhimõtteliselt on kodanikel ombudsmaniga seoses tegemist kohtuväliste lahenditega.

Vastus ? A. Jõks: Mul tuleb nõustuda sellega, mis te ütlesite. Ombudsmani tegevus ei seisne selles, et konkreetset kaebust lahendada. Me ei pea võitlema mitte tagajärgedega, vaid põhjustega. Ideaalolukorras võtab ombudsman ette meil ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud ja vaatab punkt-punkti haaval, kas need on siseriiklikult kaetud või mitte? Kõigepealt on vaja kindlaks teha, kas rahvusvahelised lepingud siseriiklikult on kaetud või mitte?

Lastekodusid külastades oleme ringkäiku alustanud selliselt, et võtnud ette lasteõiguste konventsiooni ja lastekaitseseaduse ning vaadanud, kas kõik valdkonnad on kaetud. Lasteõiguste konventsiooni järgi pidi riik kehtestama teatud standardid, millistes tingimustes lapsi tuleb hoida lastekodudes. Selliseid standardeid kehtestatud ei ole. Oleme teinud mitu märgukirja nii eelmisele kui ka praegusele sotsiaalministrile, et on vajadus muuta lastekaitse seadust. Selliselt peaks see töö hakkama toimuma igas valdkonnas.

Küsimus ? S. Ivanov: 1. Esimene ettepanek oli OSCE vähemuste komissarilt 1993. aastal, et Eestis peab olema rahvusvähemuste komissar ja mitu asetäitjat, kuna selle valdkonnaga tuleb tegeleda tõsiselt. 1999. aastani ei võetud seda ettepanekut tõsiselt kuni OSCE ja Euroopa Nõukogu lihtsalt nõudsid, et Eestis peab olema selline institutsioon. Eerik-Juhan Truuvälja ajal see institutsioon ei arenenud üldse, ta oli loodud ja lihtsalt eksisteeris. Nüüd hakkab midagi muutuma. Ma olen kindel, et inimesed ei teadnud üldse, et selline ombudsmani institutsioon on olemas ja tema poole võib pöörduda ning ta saab midagi lahendada. Kuidas teile tundub, kas inimesed teavad sellest midagi?

2. 1999. aastast on Euroopa Nõukogu ja OSCE surunud Eestile peale 3-4 punkti ilma milleta Eesti liitumine Euroopa Liiduga ei edene. Miks õiguskantseleri institutsioon ei ole tuvastanud seda diskrimineerimist?

Vastus ? A. Jõks: 1. Inimesed ei tea õiguskantsleri ja tema funktsioone. Inimesed ei tea ka oma õigusi, rääkimata sellest, et mitmed ametnikud ei tunne seadusi. Siin on väga suur tegevusväli inimestele õiguste tutvustamisel. Me oleme oma teatud aktsioonidega püüdnud selleni viia, kui me algatasime diskussiooni väikekoolide sulgemise seaduslikkuse üle. Siis me teadvustasime ka seda, mida tähendab õigus haridusele. Seni elanikkond ei teadnud, mida tähendab õigus haridusele. Läbi uuringu "Väikekoolide temaatika" me selle küsimuse tõstatasime. Selliselt me peame oma tegevusega edasi jõudma järgmiste teemadeni: võtma ühe teema tõsiselt ette, analüüsima seda, avaldama selle analüüsi, teadvustama seda elanikkonnale, vajadusel pöörduma Riigikogu poole. Meil on mitmeid teemasid, millega me lähiajal Riigikogu poole pöördume ettepankutega seadusandlusi muuta.

2. Need OSCE nõudmised olid esitatud enne ja nende nõudmiste täitmine Riigikogu poolt algas enne, kui ma ametisse sain.

Küsimus ? L. Kõlvart: Mitu inimest on 1999. aasta 1. jaanuarist õiguskantsleri poole pöördunud?

Vastus ? A. Jõks: Kuna õiguskantsleri seadus jõustus 1999. aasta 1. juunist, siis on meil arvestus sellest ajast: umbes 400 avaldust, 2000. aastal 1100 ja 2001. aastal 1516 avaldust. Tegemist on kasvutendentsiga, kuna inimesed saavad järjest rohkem teadlikuks oma õigustest ja oma õiguste kaitse erinevatest mehhanismidest. Need kaebused, mis praegu esitatakse, on täiesti erinevad nendest kaebustest, mis on 3 aastat tagasi esitatud.

Küsimus ? A. Laius: Välisministeerium valmistab ette raporteid ÜRO-le ja teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele inglise keeles. Viimasel ajal saadetakse neid raporteid tutvumiseks ka igasugustele organisatsioonidele, mittetulundusühingutele, kodanikeorganisatsioonidele. Kas õiguskantsler reageerib ka sellele puudusele keelevaldkonnas?

Vastus ? A. Jõks: Nõustuda tuleb sellega, et tehakse raporteid, mis ei ole avalikkusele kättesaadavad emakeeles lugemiseks. Ma saan nende raportite koostajate tähelepanu sellele juhtida.

J. Krimpe: Sageli inimesed ei julge oma õiguste eest välja astuda. Minu arust on oluline funktsioon seletada inimestele, et neil oleks see julgus olemas. Inimesed räägivad, et nad ei julge kirjutada kaebust, kuna peale seda neid vallandatakse töölt.

Küsimus ? H. Barabaner: 1. Milliseid seaduseelnõusid ombudsman on initsieerinud?

2. Kas põhiseaduse põhimõte, et inimesel on teatud õigused ja neid õigusi saab seadustega piirata, on kooskõlas rahva tahtega?

Vastus ? A. Jõks: 1. Ombudsman ei ole seaduseelnõusid initsieerinud, kuna seaduse algatamise õigus õiguskantsleril puudub. Olen teinud seadusest tulenevalt ettepaneku teatud lünki täiendada.

2. Ma arvan, et on kooskõlas rahva tahtega. Kui me räägime õigustest, siis ükskki õigus pole absoluutne. Kui oleksid absoluutsed õigused, siis oleks õigusriiki väga raske üles ehitada.

Küsimus ? J. Krimpe: Põhiseaduses on defineeritud õigus rahvusvähemuste kultuuri säilitamiseks, kuid samas puudub Eesti tasandil seletus, mis on rahvusvähemus. On ainult üks definitsioon, mis on kultuuriautonoomia seaduses, kus on väga piiritletud see raamistik, kes on rahuvusvähemused. Kas ombudman kavatseb ka selles valdkonnas midagi ette võtta?

Vastus ? A. Jõks: Seni ei ole mulle sellist avaldust tulnud. Kõige mõistlikum on seda küsimust lahendada teiega koos.

Küsimus ? H. Šein: Kui ma olen sattunud konfliktolukorda seadusega, siis on mul viis võimalust: mitte midagi teha, kurta oma naisele, minna politseisse, minna kohtusse või minna ombudsmani juurde. Millal ma peaksin valima selle viimase?

Vastus ? A. Jõks: Alati oleneb olukorrast. Kui te pöördute ombudsmani poole ja ma leian, et seda saab lahendada koos, siis me anname sellest loomulikult kohe teada, mitte ei menetle seda 2 aastat.


2. Rahvusvähemuste kultuuriseltside finantseerimisprobleemid

KUULATI Jana Krimpe sõnavõttu kultuuriseltside finantseerimisest. Lisatud protokollile.

Oluline on lahendada baasfinantseerimise küsimus. Pühapäevakoolidele peaks tulema eraldi eelarveartikkel.

KUULATI Haridusministeeriumi poliitika osakonna nõuniku Maie Solli sõnavõttu. Selle aasta eelarves finantseerimist pole ette nähtud, see saab olema alates 2003. aastast. Praegu on välja töötamisel määrus, mille alusel peaksid rahvusvähemuste lapsed saama õppida koolis valikainena oma emakeelt. Nõudeks on see, et emakeele õppest võtaks osa vähemalt 10 last ja tunde on kaks korda nädalas. Need 10 last võib olla ka kahe kooli peale kokku, ei ole oluline, et need lapsed oleksid ühest koolist. Vastutus keeleõppel läheb koolile.

Küsimus ? C. Laud: Kas ei oleks õigem teha sellist õpet pühapäevakoolides ja kultuuriseltsides? Minu arust on pühapäevakoolide üks funktsioon ka see, et tutvustada lastele Eesti kultuuri ja keelt.

Vastus ? M. Soll: Need asjad ei ole vastuolus. Pühapäevakoolid üldjuhul eksisteerivad kultuuriseltsi juures.

M. Järv: Selle kahe tunni õppe juures on vaja paindlikkust. Kui koolis pole selliseks emakeele õppeks piisavalt lapsi, siis peaks haridusministeerium välja töötama paindliku mudeli, mis lubaks seda ressurssi kasutada ka pühapäevakooli raames.

L. Kõlvart: Ministrid muutuvad kogu aeg, rahvusvähemustele on vaja kindlat seadust.

KUULATI kultuuriministeeriumi nõuniku Madis Järve ettekannet. Veebruaris oli kultuuriministeeriumis koos rahvusvähemuste kultuuriseltside nõukoda. Jana Krimpe on parema osa sellest seal räägitust välja noppinud ja skeemi teinud. See on ideaalmudel, paraku elu on natukene problemaatilisem. Kui vaadata neid avaldusi, mis kultuuriministeeriumile rahvusvähemuste kultuuriseltsidelt on tulnud, siis on nende printsiipide rakendamisega kõvasti peamurdmist.

Kultuuriministeeriumi kaudu oleks loogiline toetada kultuuriseltse ja -kollektiive. Kuna kultuuriministeeriumi käsutuses olev toetuste summa ei ole eriti suur, siis ei saa ministeerium keskenduda väga suurte projektide toetamisele, vaid seda võib nimetada baas- või tegevustoetuseks. Samal ajal oleks reaalprintsiip, et anda tegevustoetust nendele seltsidele ja kollektiividele, kellel on väga reaalne tegevus, kes rikastavad Eesti kultuuripilti ja toetavad selle sama vähemusgrupi kultuurielu, aitavad säilitada kultuurilist mitmekesisust.

Toetusi jagav komisjon ei saa teada kõiki kultuuriseltse. Ta peaks võtma soovitused ja ettepanekud katusorganisatsioonidelt. Katusorganisatsioon suudab anda parema hinnangu tegevusele ja reaalsele toetuse vajadusele. Katusorganisatsioonid moodustuksid ideaalmudelina rahvuslike kogukondade kaupa, paraku ei olda selleks valmis.

Kui kultuuriministeerium annab välja baastoetust, siis kahjuks ei ole ministeerium võimeline tagama kultuuriseltsidele ruumilist baasi. Siin on rohkem võimalusi kohalikel omavalitsustel. Ruumide probleemile tuleks keskenduda eraldi ja eriti.

KUULATI Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti esindaja Ene Vohu ettekannet. Tallinna linn on tegelenud projektitoetustega alates 1994. aastast. 1994. aastal oli toetuste summa 400 000 krooni, tänaseks päevaks on see summa kasvanud 14 miljoniks. Ka põhimõtted on vahepeal muutunud. 1994. aastal arvestas kultuuriväärtuste amet, et rahvusvähemuste kultuuriseltsid ei ole võimelised projektitoetuste ühisel maastikul võrdselt konkureerima põhirahvusest mittetulundusühingute poolt kirjutatud projektidega.

Kultuuriväärtuste amet püüdis linna poliitikutele ette panna sellise vormi, kus Riigikogu võtab vastu eelarve, kus alajaotused on juba tehtud. 1999. aastal olid suurusjärgud sellised: Eesti rahvakultuurile oli projektitoetusi 2 miljonit krooni, rahvusvähemustele samas suurusjärgus ja see suurusjärk jagunes omakorda: vene keeles töötavatele mittetulundusühingutele 1,2 miljonit krooni, ukrainlastele 100 000 krooni, teistele rahvusvähemustele 600 000 ja eraldi olid soome-ugri kultuuriseltsid suurusjärgus 68 000 krooni. Need ei olnud põhjendatud proportsioonid, kuna kultuuriamet tahtis soovida paremat, sest rahvusvähemused ei oleks suutnud kirjutada projekte, millele oleks raha jagatud.

Aastast 2000 mindi üle teisele projektipõhisele toetussüsteemile ja nüüd vaadatakse kõiki kultuuriprojekte Tallinna linna maastikul olenemata projekti kirjutajast ja küsijast. Ainus kriteerium on projekti vajalikkus Tallinna linnale. Eelistatud suunad: noored ja lapsed, mitmekesine vaba aeg, linna kultuuritraditsioonide huvitavaks tegemine ja kestmajäämine, erinevate kultuuride omavahelised koostööprojektid jms. Raha jaotamise printsiip lähtub ainult sisust.

Taotluste läbivaatamise komisjonis on komisjoni esimees Mart Raud, muusik, teatrikriitik, kunsti ja käsitöö asjatundja. Kultuuriväärtuste amet on 1,5 aastat sellise põhimõtte järgi projektitoetusi jaganud.

Tänaseks päevaks on Tallinna linna volikogus menetluses uus menetluse kord, mis toob teatud muudatusi toetuste jagamisse, kuid põhimõte on ikka sama.

Kuna on töötatud nii ühe kui ka teise süsteemiga, siis võib öelda, et halvad on mõlemad. Tallinna linn peaks jagama kahesuguseid toetusi - ühed projektitoetused ja teised tegevuse baastoetused. Seda ei ole aga ressursi pärast, sest tegevuse baastoetust tuleks anda ka kõigile tegijaile, aga tegijaid on palju. Projektitoetuste puhul saab välja sõeluda vastavalt raha hulgale huvitavamad projektid. Baastoetuse puhul peab garanteerima, et kõik tegijad saavad baastoetust. Siin saab rääkida alates 10 miljonist kroonist.

Küsimus ? A. Neljas: Kas ei oleks võimalik töötada välja nõudmised, milline peaks olema baastoetuse saaja?

Vastus ? M. Järv: Küsimus on sellisena juba püstitatud, ankeedis on kõik vajalikud küsimused, millele tuleb vastata. Osav kirjutaja võib sinna kirjutada, mida tahes. Seepärast ongi vaja komisjoni ja komisjonile on vaja abijõudu, kasvõi näiteks katusorganisatsiooni hinnangut.

J. Prozes: Raha jagamine peaks olema varem selge. Kui jutt on 2003. aasta finantseerimisest, siis võiks piirjoone seada 2002. aasta sügiseks. Raha võiks kätte saada varem, mitte kevadel.

Olulisteks kriteeriumiteks raha jaotamisel võiksid olla liikmete arv ja summa, mis on liikmemaksuna laekunud ning kuidas on toimunud aastakoosolekud, kuivõrd on paigas aruanded jms.

A. Dusman: Selles finantseerimise skeemis tuleb konkreetseid olukordi vaadata erinevalt. On vaja teada, kes millise situatsiooni eest vastutab. Kuidas seada kriteeriumid rahvusvähemuste puhul? Praegu on nii, et kui Vene kogukond on suur, siis saab ta suurema summa.

KUULATI Integratsiooni sihtasutuse direktori Mati Luige ettekannet sihtasutuse hetkeseisust. Kogu eelarve 800 000 krooni on jagatud kaheks: rahvuskultuuriseltside konkursiks 500 000 kroon. Pühapäevakoolide projektide konkurss on esimest korda ja selle tähtaeg on 15. aprill.

Välisabi lepingu raames on kavas toetada erinevates keeltes raadiosaateid 2-3 aasta jooksul, et mitmekultuurilisus jõuaks ka laiema publikuni. Samuti toetatakse välisabi lepingu raames noorsooprojekte.

Sihtasutus kui eraõiguslik on põhimõtteliselt ajutine organisatsioon. Sellest lähtudes ongi sihtasutus võimeline eelkõige finantseerima projekte. Siiamaani ei ole sihtasutuse tegevus olnud parlamendis arutluse all. Kuna sihtasutus on ise projekt ja finantseerib projekte, siis sealhulgas on ka paljud välisabi projektid erinevatele valdkondadele suunatud. Projektikonkursside tingimused on nii vähe keerukad, kui vähegi võimalik.

Rahataotlemise võimalus on ka läbi Euroopa Liidu ACCESS-programmi, mille tänavuaastane maht on 7 või 8 miljonit.

Ma ei näe selles probleemi, kui on mitu finantseerimise allikat. Elades demokraatlikus ühiskonnas ei näe ma vajadust tsentraliseerida. Tsentraliseerimisega tekivad juhtimisprobleemid. Kui sihtasutus või kultuuriministeerium üritaks kõik koondada, kusjuures projekte tuleb tuhandeid, siis need projektide hindamiskulutused ei kasva mitte lineaarselt, vaid geomeetriliselt. Selles paljususes ongi demokraatia mõte.

Riikliku programmi tegevuskavade eelarves on järgmiseks aastaks kirja pandud rahvuskultuuriseltside ja pühapäevakoolide finantseerimiseks raha 800 000 krooni. Kui sihtasutuse eelarve, mida haldab siseministeerium on järgmine aasta 9 miljoni krooni piires, siis õnnestub see number säilitada, kuna sellel aastal oli see summa 8 miljonit krooni.

Küsimus ? J. Krimpe: Olles nendes erinevates komisjonides, saan ma mitu korda samu projekte. Eesti kui väikese riigi jaoks on see topeltsüsteem.

PHARE ACCESS on kõrge pilotaažiga inimestele, kes oskavad projektijuhtimist.

Kas see, et raadiosaated oleksid eesti keeles oli meie või välismaalaste nõue?

Vastus ? M. Luik: Riikliku programmi 3. osas on see kultuuriministeeriumi ettepanekuna kirjas.

Küsimus ? A. Neljas: Kas raadiosaated puudutavad Ida-Virumaad?

Vastus ? M. Luik: Selle jaoks töötakse välja konkursi tingimused. Näiteks telesaadete puhul on meil selline nõue, et ei pea olema tingimata telekanal, vaid see võib olla ka Eestis registreeritud juriidiline isik, kes peab suutma tõestada, et ta suudab selle saate teha.

J. Krimpe: Ettepanek - teha tingimuseks see, et need saated hakkaksid olema pühapäeviti, kuna siis toimuvad ka pühapäevakoolid.

M. Luik: Seda välisabi programmi juhib juhtnõukogu ja kõik nende tegevuskomponentide eelarved ja konkreetsed tegevuskavad lähevad läbi selle juhtkonna.

Küsimus ? A. Stern: Siin on viide välispartnerile. Kes on see lepingupartner?

Vastus ? M. Luik: See on pika töö tulemus ja sisuliselt on see juba praktiseeritud mudel, mida 3. aastat administreeris ÜRO arenguprogramm. Analoogiline projekt sai alguse 1998. aastal ja seal osalesid finantseerijatena Eesti riigi kõrval Soome, Rootsi, Norra, Taani ning Suurbritannia.

Küsimus ? A. Dusman: Kui projekt võidetakse, kes kontrollib reaalset tegevust?

Vastus ? M. Luik: Töötame piiratud ressursside tingimustes. Kui rääkida põhivahenditest, siis amortiseerimise periood on 5 aastat, võib-olla rohkem. See tähendab seda, et antud juhul projektides konkureerivad tegevused ja ka projekti hindamine muutub keerukamaks, sest hinnatakse ju püsivahendeid. Kui keegi tahab arvutit osta, siis peab olema komisjonis spetsialist, kes hindab, kas arvuti on üldse hea jne. Suurenevad ka suurusjärgud projektide kulutustele. See tähendab seda, et kui projekti läbiviimine on 50 000 krooni ja kui on vaja arvuti osta, ei ole see mitte 20 000 krooni, vaid on vaja osta ka viirusetõrje ja programmid sinna juurde.

Kui rahvuskultuuriseltsidele on 800 000 krooni kõigi tegevuste jaoks ja aasta jooksul saavad toetust umbes 30 projekti, siis püsikulude lisandudes saavad toetust ainult 15 projekti.

Küsimus ? Mihhail Stalnuhhin: Me oleme 12 aastat juhtinud rahvusvahelisi konkursiprojekte. Projektid tulevad meile linnalt ja kultuuriministeeriumilt. Kui organisatsioon, kes pole 10 aastat töötanud ja tal pole püsivat projekti, siis pole vaja alati lugeda, kas tal on lehmi või vareseid, vaid on vaja otsustada tegude järgi. Ma tahan teile öelda, et te peaksite ise neid projekte kirjutama.

Vastus ? M. Luik: Minul ei ole vaja ühtegi kirjutada. Mina juhin sihtasutuse majandustegevust. Mis puudutab projektide läbi vaatamist, siis on meil iga konkursi jaoks moodustatud eri komisjon. Seda seepärast, et üks komisjon ei peaks vaatama sadu projekte. Oleme püüdnud teha nii, et üks komisjoni liige vaatab 50-60 projekti.

Komisjonid valivad välja kõige paremad ja võrdlevad neid omavahel. Praktika näitab, et kes on juba kaks korda toetust saanud kolmas kord enam ei saa. Seda mitte seepärast, et ta on hakanud halvasti kirjutama, vaid teised on hakanud paremini kirjutama.

L. Kõlvart: Me väidame, et oleme multikultuurne ühiskond. Meil ei ole ühtset keskust rahvusvähemustele. On ainult üks vene kultuurikeskus. Nemad saavad miljon krooni ja õige, sest vene kultuurikeskus peab olema. Küllap peaks ka rahvusvähemuste keskus olema.

Rahvusvähemuste ühendus "Lüüra" rentis 5 aastaks maja, kusjuures ta ei saanud sentigi riigilt toetust. Tehti 2 kuuga ära kapitaalremont vanas lasteaias. Inimesed töötasid nädalavahetustel, öösiti ja tegid saali ning spordisaali ilma igasuguse toetuseta.

Ruumiküsimus on väga tähtis meie töö juures, rahvusvähemused ei saa elada ilma koduta.

Vastus ? E. Vohu: Kõik seaduslikud võimalused on olemas, maja on Põhja-Tallinna linnaosa bilansis, Põhja-Tallinna linnaosa võib 3,5 miljoni krooni eest ise oma maja remontida ja siis anda ta rendile.

OTSUSTATI

2.1 Jaak Prozese ettepank: need inimesed, kes olid varem Haridusministeeriumi juures nõuandvas kogus, võiksid nüüd peale aasta möödumist taas kokku saada.
2.2 Võtta järgmise istungi teemaks rahvusvähemuste seltside ruumiprobleemid ja paluda Rein Lang Ümarlauda.


3. Vabariigi Presidendi Rahvusvähemuste Ümarlaua statuudi muutmine

OTSUSTATI:

3.1 Jana Krimpe teeb korrektuurid uues statuudis: 1. preambul - lisada "rahvusvähemuste õiguse".
2. lõige - asendada sõna "inimrühmade" sõnaga "rahvusrühmade".
Jätta välja punkt 3.1.6.
Kuupäev "11. veebruaril 1998" asendada statuudi muutmise kuupäevaga.
Teha muudatus punktis 5.2 - erakorralise istungi võib kokku kutsuda ka presidendi esindaja oma initsiatiivil.
3.2 Jana Krimpe saadab kõigile Eestis tegutsevatele rahvusvähemuste kultuuriseltsidele kirja ettepanekuga esitada igast kultuuriseltsist oma esindaja rahvusvähemuste esindajate koja liikmeks. Esimene koda tuleb kokku maikuu lõpus või juunikuu alguses.

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee