In English

Institutsioonid
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaud

Teine koosolek 1. oktoobril 2002 Kadriorus


Juhatas: Vabariigi President Arnold Rüütel

Võtsid osa:
Raimu AardamEdgar Savisaar
Peep AruAndre Sepp
Madis GrossAivar Soop
Toivo IlvesJaanus Tamkivi
Sven KeslerUrmas Tamm
Jüri LauterSirje Tobreluts
Kurmet MüürseppBruno Uustal
Arno PeksarToomas Välimäe
Andrus Saare 
Ümarlaua koosolek

Kutsutud:
Hiiu maavanem Hannes Maasel
Ida-Viru maavanem Rein Aidma
Jõgeva maavanem Margus Oro
Järva maavanem Theo Aasa
Lääne maavanem Jaanus Sahk
Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants
Põlva maavanem Mart Madissoon
Saare maavanem Jüri Saar
Tartu maavanem Jaan Õunapuu
Valga maavanem Rein Randver
Võru maavanem Mait Klaassen,
regionaalminister Toivo Asmer
rahandusminister Harri Õunapuu
Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu liige professor Kalle Merusk
Rahvusliku Folkloorinõukogu esimees Ingrid Rüütel
Vabariigi Presidendi sisenõunik Jüri Kaljuvee
Vabariigi Presidendi nõunik Andra Veidemann
Vabariigi Presidendi majandusnõunik Anu Randveer
Vabariigi Presidendi pressinõunik Ester Šank
Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna nõunik Alar Ojalo


Päevakord:

1. Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu seisukohad ühiskondlikust kokkuleppest.
Professor Kalle Merusk - Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu liige, Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu riigihalduse ja kohaliku omavalituse arengu komisjoni esimees
2. Millist omavalitsuse süsteemi Eesti riik vajab - kas selleks on vaja kokkulepet?
Kurmet Müürsepp - Eesti Omavalitsusliitude Ühenduse esimees,
Võrumaa Omavalitsuste Liidu esimees
3. Ühiskondliku kokkuleppe kogemustest Ida-Virumaal.
Rein Aidma - Ida-Viru maavanem
4. Sõnavõtud ja diskussioon.


1. Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu seisukohad ühiskondlikust kokkuleppest

K. Merusk - tutvustas akadeemilise nõukogu koosolekul 06. septembril 2002. a akadeemilise nõukogu liikme professor Mati Heidmetsa poolt esitatud ettekannet ja akadeemilise nõukogu riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse arengu komisjoni koosolekul 25. septembril 2002. a ühiskondliku kokkuleppega seonduvates küsimustes kujunenud seisukohti (ettekande kokkuvõte lisa 1).

A. Veidemann - nimetas ühiskondliku kokkuleppe töörühmade kaks seisukohta:
1. Kokkuleppe punktid peaksid olema sellised, millele reageerimise tulemused on mõõdetavad.
2. On parem, kui oma ala tippspetsialistid pakuvad välja konkreetsed probleemid või küsimused professor Meruski poolt nimetatud valdkondades. Seejärel akadeemiline nõukogu analüüsib neid veelkord. Lõppkokkuvõttes tahetakse arutelu viia võimalikult laiale pinnale ja analüüsida seda sotsiaalse dialoogi kaudu. Samal ajal spetsialistid, akadeemilise nõukogu liikmed ja ümarlaudade liikmed saavad juba teha tööd nende konkreetsete punktidega ja saab hakata läbi rääkima ka võimalike kokkuleppepartneritega.


2. Millist omavalitsuse süsteemi Eesti riik vajab - kas selleks on vaja kokkulepet?

K. Müürsepp - väljendas heameelt harukordse võimaluse üle maavanematel ja omavalitsusliitude juhtidel mitme aasta järel taas kohtuda. Esimene ja viimane kord oli 6-7 a tagasi ja siis sõlmiti ka kokkulepe, mis sätestas riigieelarves valla- ja linnaeelarvetele investeeringuteks määratud vahendite maakondade vahelise jaotamise ja kasutamise korra. Nimetatud printsiip võeti aluseks ja seda täideti 3-4 aastat. Järelikult selliseid leppeid on võimalik Eestis saavutada ja tulemusi on ka võimalik mõõta.
Ettekandes oli neli peamist teesi (lisa 2).

K. Müürsepa arvates peaks lõplikult kõrvale heitma riikliku omavalitsuse teooria ja üle minema kogukondlikule suunale. Ühiskondlik kokkulepe võiks hõlmata omavalitsusüksuste juhtimisega seotud temaatikat: määratleda täpsemalt omavalitsuste ülesanded, kohaliku omavalitsuse tulubaasi kujunemise, riikliku järelevalve tagamise ning regionaalse juhtimise alused.
Ettekandja lõpetas mõttega, et ei ole vaja kokku leppida ilusates eesmärkides, vaid on vaja püstitatud eesmärkide saavutamiseks millestki loobuda.

Esitati küsimus, kas Euroopa kohaliku omavalitsuse harta seab Eestile mingeid piiranguid? R. Aidma ja T. Välimäe vastustest selgus, et ei sea. Hartas on lähtutud kogukondliku omavalitsuse printsiibist, kohaliku omavalitsuse võimalikult suurest autonoomiast kogu kohaliku elu korraldamisel oma pädevuse piires ning põhilised märksõnad on demokraatia ja subsidiaarsus.

3. Ühiskondliku kokkuleppe käivitamise faas Ida-Virumaal

R. Aidma - Ida-Virumaal käib teatud ühiskondliku leppe suunaline tegevus ja aastaid on toimunud sotsiaalne dialoog huvirühmade sõlmprobleemide lahendamiseks (lisa 3).
Tänases Eesti ühiskonnas on tunda sellist pinget, mis on tekkinud omavalitsuste teatud otsuste tagajärjel. Kõige drastilisemaks näiteks on Püssi omavalitsus, kus on sisuliselt jõutud pankrotini, juriidilist pankrotti ei ole antud juhul olemas. Lahenduseks on pakutud, et keskvalitsus või maavanem peaks hakkama kogu tegevust kontrollima kuni volikogu otsusteni välja. Eesti demokraatlik ülesehitus ei tohiks niisugust asja lubada, kuid selge on see, et liiga palju on harjutud vastutusest loobuma. Sotsiaalne passiivsus on muutunud Eesti riigis kriitiliselt suureks. Tuleks tõsiselt läbi mõelda, milliste vahenditega inimeste seas aktiivsust tõsta või passiivsust vähendada.
Iiri rahvusliku kokkuleppe sõlmimise tingimused on äärmiselt õpetlikud ja sealt oleks hea ka meile sobivat eeskuju võtta. Euroopa Liidu võimalused tuleks ära kasutada rahva elatustaseme parandamiseks.
Ida-Virumaal on kaardistatud olemasolevate sotsiaalsete partnerite võrgustik. Samuti on olemas arvamusliidrite kaardistus. Kokku on tehtud üle 100 uuringu. Tulemusi on võimalik ära kasutada ka ühiskondliku kokkuleppe sõlmimise protsessis sotsiaalse dialoogi pidamisel.

President Arnold Rüütli poolt seisukohavõtuks pakutud teemadest arutati elavamalt Euroopa Liidu poolt kaasfinantseerimise maksimaalse ärakasutamise võimalikkust. Põhiliseks takistuseks ilmselt kujuneb see, et ei suudeta ettepanekuid ja projekte ette valmistada. Üks vald ja ka üks maakond ei suuda välja pakkuda nii suuremahulisi projekte, mille puhul raha antaks. Projektide ühine ettevalmistamine eeldab omavalitsuste tihedat koostööd. Maakond on see, kes valmistab projekte ette, ministeeriumidest ja valitsusest aidatakse neid lõppvormi viia. Nii oleks see kõige tegusam, sest inimesed, kes regioonides projekti ette valmistavad, saavad olema selle kõige paremad realiseerijad allpool. Nad valdavad üksikasju ja on selle regiooni inimestena ka psühholoogiliselt parimad projekti realiseerumise eest võitlema.

Oluline on, kuidas taotletavaid vahendeid kasutama hakatakse. Õige jaotamine peaks kaasa aitama Eesti ühtlasemale regionaalsele arengule. Omavalitsuste võimekus on erinev. On vaja luua organisatsioonid, kes oleksid suutelised abistama projektide koostamisel kohalikul tasandil. Omafinantseerimisel peaks valitsema kõigi jaoks teatud ühtsus.
Kui ei tegutseta kiirelt struktuurifondide raha taotlemisel, siis rahast ilmajäämise oht võib rahvahääletuse tulemusi negatiivselt mõjutada.

H. Õunapuu - avaldas arvamust EL struktuurifondidest vahendite taotlemise ja omavalitsuste tulubaasi korrastamise kohta.
Muret teeb see, et ei olda võimelised kirjutama nõutava kvaliteediga projekte. Selge on, et ühinenud omavalitsustes on potentsiaal suurem.
Eesmärgid omavalitsuste tulubaasi ümberkorraldamisel:
1. Stabiilse ja mitmekesise tulubaasi kujundamine, mis suurendaks kohalike omavalituste motivatsiooni tulude kasvatamisele ja soodustaks initsiatiivi majanduskeskkonna arendamiseks.
2. Omatulude osa suurendamine omavalitsuse tulubaasis. See on küllaltki raske, sest sel juhul väheneb tasandusfondist saadav toetus.
3. Tulubaasi paindlikumast rakendamisest tulenev kohalike omavalitsuste vaheliste regionaalsete erinevuste vähenemine.

Eesmärkide elluviimist piirab rahaliste vahendite nappus. On mõned võimalused:
1. Tõsta riigis üldist maksukoormust.
2. Suunata riigieelarvest kohalikele eelarvetele raha (osa sihtotstarbega, osa konkreetse sihituseta).
3. Jaotada ressurss ümber omavalitsuste vahel.
Eesmärkidest ja võimalustest lähtuvalt peaks välja töötama ettepanekud. Rahandusministeerium tegeleb sellega ja kutsub koostööle.

Kuna oluliseks arengumootoriks on maa, siis tehti ettepanek maa andmiseks omavalitsustele. Rahandusminister H. Õunapuu oli ettepanekuga nõus, kuid eelnevalt tuleb haldusreform lõpule viia.

A. Veidemann - tutvustas sotsiaalse dialoogi võrgustiku loomise mõtet. Tahetakse välja arendada 15 maakonda hõlmavat võrgustikku üle kogu Eesti. Nii väikese riigi kohta on 15 võrgusilma esialgu piisav. Juba toimivad majandusarenduskeskused. Koostöö nendega selle võrgustiku raames on ilmtingimata vajalik. Võib-olla üks võrgustik saab isegi teist toetada. Võrgusilmadesse tuleb koondada niisugused inimesed, kes on võimelised tegema sotsioloogilist tööd ja initsieerima sotsiaalset dialoogi, samal ajal informatsiooni kogudes ja seda vahendades nii horisontaalselt kui vertikaalselt. EL-ga liitumise tingimustes tekivad uut tüüpi horisontaalsidemed, milles need võrgusilmad saaksid olla toetajaks ja kaasaaitajaks. Ühiskondliku leppe seisukohalt on oluline, et nende võrgusilmade kaudu saab kontrollida, kas akadeemilise nõukogu ja tema komisjonide ning presidendi institutsiooni juures töötavate ümarlaudade poolt välja pakutud probleemid on need, mis tõesti täna vajavad lahendamist. Kui ühiskondlik lepe on sõlmitud, siis oleks loodav võrgustik abiks ka leppe toimimise kontrollimisel.


4. Sõnavõtud ja diskussioon

I. Rüütel - tutvustas MTÜ Eesti Rahvuslik Folkloorinõukogu, mis on katusorganisatsiooniks pärimuskultuuriga seotud institutsioonidele. Nõukogu lähtub oma tegevuses UNESCO juhendist traditsioonilise kultuuri kaitse kohta. Nõukogu korraldab seminare, kursusi, festivale, annab teaduslik-metoodilist nõu, peab sidemeid riigi- ja omavalitsusasutustega ning teeb rahvusvahelist koostööd. Festivalide vahelistel perioodidel korraldatakse nn teema-aastaid, mis võimaldavad pärimuskultuuri erinevaid valdkondi süvendatult käsitleda ja neile avalikkuse tähelepanu pöörata. Teema-aasta 2002 kannab nimetust "Omakultuur ja omavalitsus", mille eesmärke, põhimõtteid ja määratlusi sõnavõtja lühidalt tutvustas (lisa 4).

T. Asmer - Sõnavõtus olid järgmised küsimused ja arvamused:
  • Tuleb selgusele jõuda, mitu maakonda peab Eestisse jääma, mitu omavalitsust peab alles jääma.
  • Tulubaaside kujundamise küsimuses on tänane valitsuskoalitsioon selgel seisukohal, et omavalitsuste toetus võrreldes riigieelarve kasvuga ennaktempos ei kasva, vaid riigieelarvega võrdselt.
  • Kas me kõiki maanurki peame arendama ja suudame seda Eesti ressurssidega teha? Või kas EL rahadega suudame kindlasti kõik maanurgad elujõuliseks muuta? Kas see on võimalik? Naaberriikide kogemus ütleb, et see ei ole võimalik.
  • Kas omavalitsuse ja keskvõimu vahelised suhted on normaalsed? Kindlasti ei ole. Tuleb selgeks teha, kas tahame harukondlikku või maakondlikku, regionaalset juhtimist.
  • Tuleb kokku leppida, kas omavalitsus peab olema ühetasandiline või kahetasandiline.
  • Regionaalarengu korraldamine ja juhtimine on vaja korrastada. Loomulikult on see eeskätt valitsuskoalitsiooni küsimus, kuid selles osas on vaja kokku leppida nii fraktsioonide, kõigi maavanemate ja omavalitsusjuhtidega. Kas poliitilise juhtimise korralikuks toimimiseks on vaja luua uus ministeerium? 99%-liselt jah.

K. Müürsepp - Tuleviku seisukohalt on oluline, kas investeeringuid kohalikele omavalitsustele planeeritakse ja kas need planeeringud põhinevad mingil arengukaval. Kes need arengukavad koostab? Oluline on, et nendest kinni peetakse. Euroopa Liidus on planeerimine ja arengukavale orienteerumine oluline.
T. Asmeri arvates võiks uus ministeerium olla see, kes neid asju koordineerib. Praegu omavalitsustel-maavalitsustel partnerit ja selget poliitilist koordineerimist ei ole.

T. Välimäe - Kuigi omavalitsuste kohta on tehtud uuringuid, töid ja raporteid, on see erinevate tegijate poolt tehtud töö äärmiselt killustatud ja tulemused ei ole seetõttu kättesaadavad. Eesti Omavalitsusliitude Ühendus asutab sellist uurimisarenduskeskust, kes koondaks tehtud töö, süstematiseeriks seda ja oleks võimeline koordineerima edasist tegevust.


S. Kesler -
  • Tuleks üle vaadata siseriiklik ressurss, mida on märgatavalt rohkem kui euroraha. Euroraha on vaid abivahend, mis aitab probleeme kiiremini lahendada.
  • Tuleks ära otsustada ja siis dikteerida, milline on tsentraalne ja milline harukondlik juhtimine.
  • Täna puudub Eesti riigis initsiatiiv. Initsiatiivi peaks enda peale võtma kõige tugevam - s.o valitsus. Loomulikult kõik teised tulevad kaasa.
  • Eesti valitsuse, parlamendi ja igal tasandil poliitikute asi on, et kõigi otsuste tegemisel arvestataks regionaalse arengu aspekti. Pole abi regionaalministeeriumi tegemisest, kui ei muutu põhimõtted.

B. Uustal - alustas tõdemusega, et 2 tunnise autosõidu kaugus Tallinnast võib regionaalses arengus tähendada arengupeetust keskusega võrreldes 2-3 aastat. Et arengut tagada, tuleb kellelgi millestki loobuda. See loobumine ei tähenda alati rahast loobumist. Sõnavõtja arvates parteid ja valitsus ühiskondlikku kokkulepet ei sõlmi, sest nad saavad tegutseda lähtudes põhiseadusest.

S. Kesler jäi kindlalt oma veendumuse juurde, et on vajalik leida konsensus poliitiliste jõududega. Väljaspool poliitilisi jõude ei ole võimalik ühiskondlikku lepet sõlmida.

Samal arvamusel oli ka professor Merusk, kes kinnitas, et ilma kohaliku omavalitsuseta kõige laiemas mõttes, ei ole kokkulepet võimalik sõlmida. Praegu puudub ühtne seisukoht, kuhu omavalitsus välja arenema peab, milline on tema tulubaas ja milline on regionaalse tasandi juhtimine. Kui puudub raha, siis omavalitsus oma ülesandeid täita ei saa. See on ühiskondliku leppe üks problemaatika. Nendes strateegilistes küsimustes tuleb kokku leppida ja seejärel kõigil osapooltel vastavalt käituda.

Hiiu maavanem H. Maasel tutvustas Vabariigi Presidendi palvel Hiiumaa positiivset kogemust maakondliku arenduskeskuse loomisel. Hiiumaal tegutseb arenduskeskus sihtasutusena. Asutajaks oli maavalitsus, sihtasutuse nõukogus on esindatud omavalitsuse esindajad. H. Maasel ütles, et riik peaks arenduskeskuste loomist kaasfinantseerimisega toetama, sest nii olulised arenduskeskused ei saa hakata tegutsema projektipõhiselt. Tegemist on riiklike ülesannete täitmisega. Kui maakondades arenduskeskused luua, siis tuleks seda kindlasti teha ühiste põhimõtete alusel.

Koosolekut lõpetades väljendas president Arnold Rüütel heameelt, et ümarlaud ühines akadeemiliselt nõukogult toetuse saanud ideega sõlmida Eestis ühiskondlik kokkulepe. Et jõuda osapooli rahuldava konsensusliku leppeni, tuleb Eestis käivitada laialdane sotsiaalne dialoog. Ühiskondlik lepe saab oma esimeses etapis hõlmata neid eluvaldkondi, milles on Eesti ühiskonnas objektiivselt kujundatav konsensuslik arusaam kooskõlalise tegevuse vajadustest.. President toetab mõtet luua Eestis sotsiaalse dialoogi võrgustik sõlmpunktidega kõigis 15 maakonnas. Nende punktide kaudu oleks võimalik koguda ja vahendada informatsiooni nii horisontaalsel kui vertikaalsel tasandil. Võrgustik võimaldaks saada ka tagasisidet ühiskondliku kokkuleppe sisu vastavuse kohta tegelikele vajadustele ning aitaks kontrollida sõlmitud leppe toimimist. Akadeemilise nõukogu poolt pakutud ühiskondliku kokkuleppe valdkonnad leidsid ümarlaual osalenute toetuse. Leppe sisuks peaks olema ennekõike rahvastiku areng, kaasaja nõuetele vastava hariduse kättesaadavus, stabiilse majanduskeskkonna tagamine ning keskvõimu ja kohalike omavalitsuste suhestatus. Vastavate valdkondade tippspetsialistid esitavad aasta lõpuks konkreetsed ettepanekud kokkulepet eeldavate teemade kohta.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee