| |
 | Institutsioonid | | |
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu
Majandusarengu komisjon
29. aprillil 2004
Tallinn, Estonia pst 13
Eesti Pank
Võtsid osa:
Jüri Sepp, Tiit Elenurm, Jaak Leimann, Aadu Luukas, Märten Ross, Mati Sepp, Erik Terk, Urmas Varblane
Kutsutud:
Vabariigi Presidendi nõunikud Jüri Kann ja Anu Randveer; Eesti Panga president Vahur Kraft, asepresidendid Rein Minka ja Andres Sutt, keskpangapoliitika osakonna majanduspoliitika allosakonna juhataja Andres Saarniit, rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhataja Martin Põder, majandusuuringute osakonna ökonomist Lenno Uusküla.
Jooksevkonto defitsiit ja vahetuskursi tasakaalulisuse roll selles
Lenno Uusküla tutvustas jooksevkonto dünaamikat aastatel 1993-2003, seejärel rääkis teguritest, millest sõltub jooksevkonto defitsiit ning sellest, kuivõrd erinevad faktorid mõjutavad selle jätkusuutlikkust.
Jooksevkonto defitsiidi kriitilise taseme mõõtmisest rääkides olid kõne all lisaks jooksevkonto defitsiiti mõjutavate tegurite analüüsile stabiilne väliskohustuste osakaal SKP-st, perioodide-ülene tarbimise ühtlustamine ja säästude-investeeringute bilanss.
L. Uusküla tutvustas tasakaalukursi varasemaid hinnanguid Eesti kohta.
Ettekande lõpus esitas L. Uusküla kokkuvõtte nii tasakaalulise vahetuskursi kui ka jooksevkonto defitsiidi kohta.
Ettekande slaidid lisatud.
Järgnes arutelu reinvesteerimise teemal, kas ja kui palju välisinvestor reinvesteerib ning mis sellest sõltub.
Esitatud küsimusest kasvas välja arutelu negatiivsete protsesside üle, mida jooksevkonto defitsiit võib käivitada.
Komisjoni esimees J. Sepp lõpetas päevakorrapunkti arutelu tõdemusega, et suur jooksevkonto defitsiit võib üheaegselt olla nii positiivne kui negatiivne näitaja. Suur jooksevkonto defitsiit võib tähendada seda, et tulevad suured välisinvesteeringud, mis omakorda näitab investorite usaldust riigi vastu.
Eesti majanduse areng ja makrotasakaal
Ettekande tegi Andres Saarniit. Ta alustas sellega, et Eesti majandust iseloomustas 2003. aastal maailmamajanduse olukorda arvestades kiire, üle 5-protsendiline kasv ja rekordiliselt madal, 1,3-protsendiline inflatsioon. Jooksevkonto puudujääk ulatus aasta kokkuvõttes 12,6 protsendini SKP-st ja madala intressitaseme mõjul kasvas majanduse võlakoormus 2003. aasta jooksul enam kui 80 miljardi kroonini (ehk umbes 70 protsendini SKP suhtes). Valitsussektori eelarve ülejääk olu mullu aegade suurim, ulatudes 2,4 protsendini SKP-st ning see toetas oluliselt majanduse tasakaalu.
2003. aastal alanud sisenõudluse kasvu aeglustumine peaks Eesti Panga prognoosi kohaselt jätkuma ka 2004. aastal, peamiselt investeeringute kasvu stabiliseerumise tõttu. Eratarbimise kasvu mõjutab 2004. aastal jätkuvalt ekspansiivne intressikeskkond ning valitsuse tulumaksu alandamise plaanid. Erinevalt 2003. aastast on oodata inflatsiooni mõningast ajutist kiirenemist EL-i liitumisel ühtlustunud aktsiisimäärade ning reguleeritud hindade tõusu tõttu, seda enam, et eelmise aasta baas on suhteliselt madal. Majandusarengu lühiajalist tasakaalustatust ei ole kerge prognoosida. Sisemaine sääst kasvab lähiajal ilmselt aeglaselt peamiselt ekspansiivse intressikeskkonna ja optimistlike tulevikuootuste tõttu, sellest lähtuvalt on oodata jooksevkonto puudujäägi mõningast suurenemist.
Pikas perspektiivis on oodata 5-6%list SKP reaalkasvu ning 2,5-3% tarbijahindade kasvu aastas, eeldusel, et Lääne-Euroopas on need vastavalt 2,5-3% ja alla 2%. Eesti investeeringute vajadus püsib endiselt suur ja kapitali/SKP ei ületa 200% (teiste riikide kogemuste järgi ei ole üheselt selge, kas see peaks olema näiteks 250% või isegi üle 300%).
Peamisteks riskideks, mis võivad pidurdada Eesti majanduskasvu, võib pidada välisinvestorite usalduse vähenemist näiteks liialt suure püsiva jooksevkonto defitsiidi tõttu, ning sellest tulenevat kapitali väljavoolu või meile antavate laenude kallinemist. Tugeva sisenõudluse toel tootlikkuse kasvu ületav palgakasv võib samuti ohustada hinnastabiilsust ja konkurentsivõimet.
Eesti Pank on 2003. aastal korduvalt tähelepanu juhtinud erakordselt kõrge laenukasvuga kaasnevatele riskidele. Kui erasektori ja kodumajapidamiste ootused tulevaste sissetulekute suhtes osutuvad finantskohustuste võtmisel liiga optimistlikeks, võib see tähendada tõsiseid hälbeid tasakaalulisest kasvutrajektoorist. Samuti võib riskiks lugeda võimalikku valitsussektori kulude kiiret kasvu, mis tekitaks eelarvedefitsiiti ja halvendaks Eesti majanduse usaldusväärsust. Seni on valitsussektori eelarve ülejääk tasakaalustanud Eesti (erasektori) välisvõla kiiret kasvu.
Ettekande slaidid lisatud.
Ettekannet arutades juhiti tähelepanu tööjõukulude kasvule. Tasapisi on tootluse kasvuta tõstetud miinimumpalkasid, mis suurendab tööjõukulusid. Uuringutulemused näitavad, et eksporttoodangule orienteeritud välisinvestorite töötajate tööjõutootlus on palju madalam, kui nendel, kes toodavad Eesti turule. Kasutatakse siinset odavat tööjõudu tööjõumahukates protsessides. See viib alla meie tootlikkuse näitaja. Toodang viiakse Eestist välja ja kasum võetakse mujal.
Kõne all olid riigi senisest aktiivsema tööstuspoliitika vajadus, stabiliseerimisreservi kasutamise võimalused, samuti avalike hüviste pakkumise võimalused selleks, et liikuda teadmistepõhise majanduse suunas või luua eeldusi vähemalt kõrgema lisandväärtusega toodangu osatähtsuse suurendamiseks. Peamiseks teeks on siin kindlasti inimkapitali arendamine, selles olid koosolijad üksmeelsed. Läbiva mõttena rõhutati siiski ka majanduse makropoliitikat, makrotasakaalu säilitamise vajadust, mida haridus-, tehnoloogia- ja tööstuspoliitika ei tohiks ohustada.
|
| |
|
vpk.ee
