| |
 | Institutsioonid | | |
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu
Koosolek 30. septembril 2004 Kadriorus
Juhatas Vabariigi President Arnold Rüütel
Võtsid osa:
| | | | | Arvi Altmäe | Ando Keskküla | | Jüri Engelbrecht | Endel Lippmaa | | Ene Ergma | Jaan-Mati Punning | | Mati Heidmets | Eduard Raska | | Ülo Jaaksoo | Jüri Sepp | | Kaido Jaanson | Mati Sepp | | Jüri Kann | Urmas Sutrop | | Kalev Katus | Hagi Šein | | Andres Keevallik | | Mihkel Veiderma | |
Kutsutud:
Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjoni liikmed:
Ivar Aimre - Sisekaitseakadeemia Politseikolledž, kriminoloogia ja sotsioloogia õppetooli juhataja, professor, Ph.D.;
Aavo Heinlo - Statistikaamet, rahvastiku- ja sotsiaal-majandusliku statistika- ja analüüsi sektor, peaanalüütik, Ph.D.;
Iris Pettai - Eesti Avatud Ühiskonna Instituut, sotsioloogiliste uuringute osakonna juhataja, Ph.D.;
Tiina Raitviir - Tallinna Pedagoogikaülikool, sotsiaalteaduskond, sotsioloogia osakond, õppejõud, Ph.D.;
Rein Vöörmann - TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut, sotsioloog, Ph.D.;
Knut Klais - Siseministeerium, sisejulgeoleku poliitikaosakonna nõunik;
Eero Raun - Vabariigi Presidendi avalike suhete nõunik;
Andra Veidemann - Vabariigi Presidendi koosseisuväline rahvastikunõunik;
Alar Ojalo - Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna nõunik.
Sotsiaalne turvalisus ja sisejulgeolek Eestis
Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjoni ette valmistatud ettekannet tutvustasid komisjoni liige Iris Pettai ja komisjoni esimees Eduard Raska.
I. Pettai alustas ettekannet sisejulgeoleku seisundi näitajate tutvustamisega. Statistiline ülevaade (lisa 1)
2004. aasta augustikuus korraldas akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjon ekspertküsitluse sotsiaalse turvalisuse ja sisejulgeoleku seisukorra kohta Eestis. I. Pettai andis ülevaate küsitluse tulemustest. Ettekande alusmaterjal (lisa 2)
E. Raska tõi välja, et ühiskonna turvalisuse probleem taandub kahele põhiküsimusele, kui sidus on ühiskond ja kui tugevad on jõustruktuurid. Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas kasvab kuritegevus, alkoholism, narkomaania vaatamata sellele, et nendega võideldakse ja jõustruktuurid tugevnevad. Tekib küsimus, kas see, mida peame ohu allikaks ikka on seda, või on see hoopis ohumärk, st tagajärg, mitte põhjus. Sotsiaalse sidususe puudus ühiskonnas tekitab ängi, hirme ja muresid, mis võivad leida väljenduse vägivallas, joomarluses, narkomaanias, enesetappudes jmt. Need ühiskonna sotsiaalse seisundi sümptomid näitavad, et inimene tunneb end üksi jäetuna ning tal tekib soov põgeneda reaalsuse eest. Sedalaadi käsitlused turvalisusest rõhutavad, et parim viis indiviidi kaitsmiseks, talle turvatunde loomiseks on kaitsta ühiskonda. Ühiskond on süsteem, mille sisemine ühtsus, sisemine seotus ja solidaarsus loobki turvalise keskkonna igale üksikule indiviidile, igale ühiskonna liikmele.
Siit tuleb esile riigi osa turvalise elukeskkonna loomisel. Eesmärgiseadelt on riik inimeste sotsiaalse ühiselu üks organisatsioonilisi vorme, mis peaks kindlustama turvatunnet laiemas plaanis kui ainult vahetu kaitse konkreetsete rünnete või õnnetuste eest. Praegu tuleks turvalisuse ja sisejulgeoleku nimel keskenduda riigi sisemisele tugevdamisele, riigi haldussuutlikkuse tõstmisele, riigi kui ühiskonna organisatsioonilise alusstruktuuri ja inimeste olme- ning töökeskkonna kaitsemehhanismi korrastamisele ning arendamisele. Kui rääkida riigi funktsioonide n-ö kokkutõmbamisest, peaks seda tegema teadmises, et riigi institutsioonilise struktuuri asemele tuleb kujundada veelgi efektiivsem kodanikeühiskonna mitteriiklik infrastruktuur. Esialgu jääb see tulevikku. Globaliseeruvas maailmas ka kodanikeühiskond globaliseerub ja alles otsib uusi organisatsioonilisi vorme.
Ettekande alusmaterjal (lisa 3)
Kuulanud ära Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu sise- ja rahvusliku julgeoleku komisjoni ettekande ning järgnenud arutelus välja öeldud seisukohad, Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu leiab, et viimase aastakümne arengud Eesti riikluses ja ühiskonnas on kõrvuti vaieldamatult suurte saavutustega loonud pinnase ka protsessidele, mis ohustavad tõsiselt nii üksikisiku sotsiaalset heaolu ja turvalisust, kui ka riigi stabiilsust ning sisejulgeolekut laiemalt. Nagu kinnitavad sotsiaalstatistika ja uuringute andmed, kalduvad inimeste käitumuslikud hoiakud teiste ning iseenda suhtes üha enam negativismi. Ühiskondlikes suhetes levib võõrdumus, vastastikune hoolimatus, jõhkrus, muud inimese või ühiskonna tasandil vaadeldavad enesehävituslikud hoiakud. Selle tulemusel on Eesti teiste riikide hulgas jõudnud esiritta paljude sotsiaalset olustikku negatiivselt iseloomustavate näitajatega, nagu seda on kuritegevus ja olmevägivald, narkomaania, HI viiruse levik, raskete tagajärgedega liiklusõnnetused, enesetapud jne. Igaüks eraldi, kuid veelgi enam kogumis signaliseerivad need näitajad tõsistest häiretest riigi ja ühiskonna toimimises. Ilmselgelt ei leia inimesed ühiskonnast seda, mida nad kõige enam vajavad. Nad ei tunneta riigi tegusat juuresolekut siis, kui vajavad turvalise koosolemise elamust, kindlustunnet iseenda ja lähedaste homse päeva suhtes, teadmist, et hädaolukorras ulatatakse kindlasti abistav käsi. Siit johtuvalt kasvab ebakindlus oma võimaluste hindamisel, süvenevad depressiivsed meeleolud.
Kui asuda seisukohale, et ühiskonna nõrkus inimestele turvalise olustiku pakkumisel on ajutine, teatavas mõttes üleminekuaja paratamatus, tuleb vastukaaluks rõhutada riigi kõrgendatud kohustusi ja vastutust antud valdkonnas. Nõrgas ühiskonnas peaks just riik oma institutsioonide ja asutustega hoolitsema selle eest, et inimesed oleksid kaitstud ähvardavate ohtude eest. Kuid veelgi enam peaks riik hoolitsema nn sotsiaalse kapitali loomise ning järjekindla rohkendamise eest, tegutsema selle nimel, et inimmassist kujuneks organiseeritud, vastastikusele lugupidamisele ja solidaarsusele tuginev ühiskond, mis suudab iseennast ja oma liikmeid kaitsta. Olemasolevate andmete põhjal olukorda hinnates võib tõdeda, et riik pole neid ülesandeid nõutaval määral täitnud. Isegi mitte sedavõrd, et süstemaatiliste uuringutega välja selgitada, mis ühiskonnas tegelikult toimub ja miks on sotsiaalse turvalisuse valdkonnas jõutud tänasesse seisu.
OTSUSTATI:
1. Lugeda sisuliselt põhjendatuks sotsiaalse turvalisuse ja riigi sisejulgeoleku taseme näitajate seostamine riigi ning ühiskonna kvalitatiivse arengu näitajatega. Tunnistada, et Eesti riikluse ja ühiskonna arendamisel saavutatud majandusliku eduga on kaasnenud ohtlik madalseis sotsiaalse turvalisuse ning riigi sisejulgeoleku valdkonnas.
2. Soovitada Vabariigi Presidendil taotleda Riigikogult ja Vabariigi Valitsuselt uuenduslikke algatusi sotsiaalse turvalisuse ja riigi sisejulgeoleku taseme tõstmiseks, esmajärjekorras riigi institutsioonilise struktuuri haldussuutlikkuse suurendamise kaudu, kaugemas perspektiivis aga ühiskonna sidususe kasvu varal.
3. Pidada vajalikuks korrastada isikuandmete registrid ja vaadata läbi nende kasutamise õiguslik režiim eesmärgiga tagada senisest täpsem ja põhjalikum ülevaade riigi elanikkonnast.
4. Pidada vajalikuks arendada süstemaatilist teaduslikku uurimistööd sotsiaalse turvalisuse ja riigi sisejulgeoleku seisundi ning seda tingivate tegurite adekvaatseks hindamiseks, antud valdkonnas kerkivate probleemide mõistmiseks ning praktiliselt teostatavate lahendusvariantide väljatöötamiseks. Käsitada vastavat uurimistööd rahvuskultuuri, -teaduse ja riigiehituse prioriteetse suunana, mis aitab hoida ning kindlustada Eesti ühiskonna jätkusuutlikkust.
5. Paluda Vabariigi Presidenti teha käesolev otsus teatavaks Riigikogu juhatusele ja Vabariigi Valitsusele.
Määrati kindlaks järgmise koosoleku aeg ja teemad.
Nõukogu järgmine koosolek toimub 16. detsembril 2004. a.
Akadeemilise nõukogu liige doktor Jaanson tutvustas lühidalt kavandatavat ettekannet "Rahvusvaheliste suhete arengujooned 21. sajandi hakul" ja nõukogu liige professor Punning maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjoni ettevalmistatavat teemat "Merenduse roll ja õiguslik regulatsioon".
|
| |
|
vpk.ee
