| |
 | Institutsioonid | | |
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu
Maaelu ja tasakaalustatud arengu komisjon
Koosolek 17. novembril 2003
Võtsid osa:
Jaan-Mati Punning, Tõnis Blank, Jüri Kann, Heino Luik, Andres Piir, Mati Sepp
Kutsutud:
Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu juhatuse esimees Evald Ratassepp, Harjumaa Keskkonnateenistuse vee peaspetsialist Ilmar Kaljurand
Vooluveekogude hooldamise probleemid
Komisjoni esimees Jaan-Mati Punning alustas koosolekut lühikokkuvõttega eelmisest koosolekust ja andis edasi Agu Värimäe soovituse pöörduda Põllumajandus- ja Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga luua vooluveekogude probleemidega tegelev töökomisjon. Küsimus on maakondadele ülimalt tähtis ja nende esindajad peaksid osalema töökomisjonis.
E. Ratassepp tutvustas Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu ülesehitust ja tegevusvaldkonda.
I. Kaljurand tutvustas oma senist teenistuskäiku. Ta on veemajandusega tegelenud üle 30 aasta, sellest viimased 15 aastat Keskkonnaministeeriumi süsteemis, hetkel Harjumaa piirkonnas.
I. Kaljuranna seisukoht on, et veemajandusprobleemid vajavad kompleksset lähenemist. Lisaks sügisel asetleidnud uputusega Ida-Virumaal, on samavõrd oluline leida lahendus kolmandat aastat Lääne-Eestis valitsenud veepuudusele.
Juba pikemat aega käsitletakse veemajandusega seotud valdkonda ühekülgselt. Suuremat tähelepanu on pööratud veevarustusele ja reovee puhastamisele. Tahaplaanile on jäänud veekogude seisundi jälgimine ja abinõude kavandamine olukorra parandamiseks. Praegu valitseva põhimõtte kohaselt tegeleb sellega maaomanik. Maaomanikel on täiesti erinevad huvid sõltuvalt sellest, millega nad oma maal tegelevad. Seetõttu tuleks probleeme käsitleda tervikuna, sõltumata sellest, kellele veekogu kuulub või millist tegevust seal varem on arendatud. Maade kuivendamise tulemusena on vee äravoolu režiim tugevasti muutunud. Nii liigvee äravoolu kui sademetevaese perioodi veepuuduse probleem vajavad lahendamist. Sademete nappuse tõttu on veekogusid ära kuivanud ja veepuudusest tingitud põhjustel on paljude veekogude elustik hävinud. Näiteks muutusid osad veekogud möödunud karmil talvel pika jääkatte perioodil elutuks seepärast, et neis oli palju põhjasetteid ja vähe vett. Hapnik tarbiti ära, tekkis väävelvesinik ja elu hävis.
I. Kaljurand tõi välja valdkonna mõned olulised aspektid, millele peaks senisest rohkem tähelepanu pöörama. Nendeks on:
- puhkemajanduslik aspekt;
- hüdroenergeetiline aspekt;
- kalamajanduslik aspekt kalavarude taastootmise seisukohalt, seostatud puhkemajanduse ja turismiga.
Kõne all olevaid probleeme, s.h veekogude tervendamist, peaks käsitlema ka koostatavas Eesti veemajanduskavas.
I. Kaljurand leiab, et veemajanduskava koostamist tuleb alustada mahuka lähteülesande tegemisest kaasates kohalikke omavalitsusi ja asjasse puutuvaid isikuid. Tuleks määrata prioriteedid ja kavandada edasise töö tarvis abinõud igale veekogule (või veekogu lõigule). On võimalik kõiki vee kasutajaid arvestava kava tegemine. Mõne piirkonna kohta on kava juba tehtud, kuid jällegi on käsitletud peamiselt veevarustust ja kanalisatsiooni. Kui tekib nõuandev üksus, siis on lootust, et ei teki formaalne ja elukauge kava. Veemajanduskava on väljund Euroopa Liitu. See on väga oluline dokument. ELi direktiive tuleb käsitleda ka lähtuvalt Eesti looduslike tingimuste iseloomust. Eesti veekogud ei ole võrreldavad teiste veekogudega Euroopas, vaid need on väga erinäolised. Seda tuleb arvesse võtta veemajanduskava koostamisel.
I. Kaljurand on seisukohal, et ühe ministeeriumi juhtimisel koostatud veemajanduskavast lähtudes ja selle alusel abiprogrammide kaudu veemajandusse saadava täiendava raha kasutamisega peaks vooluveekogude probleem saama riigi poolt lahendatud.
Seadusandlikus pooles on tõsised puudujäägid. Initsiatiiv veeseaduse muutmiseks peaks tulema teadlastelt ja uurimisasutustelt, sest ministeerium vajab selles osas toetamist.
Vooluveekogude probleemide lahendamine käib kohalikule omavalitsusele üle jõu, kuid kindlasti oleks vaja nende tihedat osalemist probleemide lahendamisel. Samuti peaksid nad end ette valmistama edaspidiseks pidevaks vooluveekogude hooldamiseks. Ent esimene samm tuleb esmalt ära teha riigil.
A. Piir rõhutas, et üks põhiprobleem on see, et veemajanduspoliitikat kujundab ja viib ellu kolm ministeeriumit. Teistes Euroopa riikides tegeleb sellega üks ministeerium. Eesti lahendust ei pea õigeks ka komisjoni eelmisel koosolekul sõna võtnud Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja I. Tamberg.
A. Piir nimetas, et puudu on vooluveekogude tervendamist puudutav seadusandlus. Veeseaduses seda ei käsitleta. Otstarbekas oleks veeseadust vastavate punktidega täiendada.
Sõnavõtja leidis, et Keskkonnaministeeriumil on maakondades hea võrk oma teenistuste näol. Ülesandeid saaks jagada kohaliku omavalitsusega. Halb on see, et kohalikud omavalitsused on praegu jäänud eemalseisjateks. Neid peaks kaasama juba seepärast, et neid olukorraga kurssi viia.
A. Piir mainis, et veemajanduses on põhiline valglapõhine käsitlus, mis võib hüdroloogiliste probleemidega mitte kursis olevaid inimesi segadusse viia.. Sageli aga ei kattu administratiivsed jaotused valgala piiridega. Neid vastuolusid peaks võimaluse piires arvestama haldusreformi käigus.
H. Luik viitas samuti vajakajäämistele riigi haldussuutlikkusele. Kiiresti muutuvates juhtimissüsteemides peaks suutma tagada ministeeriumide koostöö. Täiendused seadusandluses aitavad eeldatavasti kaasa ka haldussuutlikkuse paranemisele.
E. Ratassepp tutvustas mõnesid käsitletaval teemal välja antud trükiseid, samuti varasemat tööd veemajanduse ja maaparandusalaste õigusaktide väljatöötamisel. Ta nimetas nii vastu võetud maaparandusseadust kui mingil põhjusel pooleli jäänud õigusaktide eelnõusid (vee- ja maaliidu seaduse eelnõu, halduskoostöö seaduse eelnõu (474SEII), veeühingute seaduse eelnõu). E. Ratassepp tutvustas keskkonnaministrile, põllumajandusministrile ja Riigikogu maaelu komisjoni esimehele saadetud Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu kirjas "Maaparandussüsteemide hooldustoetusest 2004. aastal" tehtud ettepanekuid.
Pöördudes tagasi veemajanduskava koostamise teema juurde soovitas E. Ratassepp analüüsida veemajanduskava juhendit. Parim lahendus oleks ühe dokumendiga probleeme lahendada. Erinevad ministeeriumid valmistasid ette erinevad seadused. Näiteks maaparandusseadus räägib vaid maaparandushoiu kavadest. Veemajandus- ja maaparandusküsimuste lahendamine ei ole seega omavahel seotud. Nende kahe kava avalikustamine on planeeritud eri aegadele, huvid on sageli ristuvad. Eesmärgiks peaks olema nende küsimuste üheaegne lahendamine.
Järgneva arutelu käigus otsustati, et kuna veemajanduskava koostamine on avalik protsess, siis oleks otstarbekas ettepanekute saamiseks kaasata ka teadlasi. J. Kann soovitas komisjonil teha ettepaneku veemajanduse probleemide teema käsitlemiseks akadeemilise nõukogu koosolekul.
OTSUSTATI:
Teha Vabariigi Presidendi akadeemilisele nõukogule ettepanek teema "Eesti veemajandusprobleemid" käsitlemiseks akadeemilise nõukogu koosolekul 2004. a I kvartalis.
|
| |
|
vpk.ee
