Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu
Teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon
Kolmas koosolek 21. augustil 2002. a
Osa võtsid: Andres Keevallik, Jaak Aaviksoo, Jaak Allik, Krista Aru, Peep Lassmann, Ott Ojaveer, Ingrid Rüütel, Mart Siimann, Urmas Sutrop
Kutsutud: Vabariigi Presidendi nõunik Andra Veidemann, Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna nõunik Alar Ojalo,
Teadus-, haridus- ja kultuuriprobleemide asjus Vabariigi Presidendi akadeemilisele nõukogule esitatavate seisukohtade kujundamine
Jaak Allik juhtis tähelepanu kahele erinevale tendentsile komisjoni tööplaanis - teoreetilisele ja praktilisele. Olulised probleemid valdkonnas:
1. Analüüsida ja üldistada võiks mõnedes linnades toimunud laste spordikoolide likvideerimise kogemust. Kas spordi "klubistumine" ei suurenda veelgi ühiskonna kihistumist? Sama probleem seondub huvikoolidega.
2. Puudu on rahvakultuuri seadus ja loomeliitude seadus. Komisjon võiks selgeks teha, mis on seni takistanud nende seaduste menetlust.
Mart Siimann: Antud kontekstis tuleb sporti vaadata kolmest aspektist:
1. Sport kui sotsiaalne või ühiskondlik nähtus tähendab seda, et me tõlgendame sporti laiemalt kui ainult võistlus ja kehaline tegevus. Vaatame sporti kui üht vahendit mitmete sotsiaalsete probleemide lahendajana, noorte kuritegevuse vastu võitlemisel, noorte aatelisel kasvatamisel, inimeste ühendamisel või integreerimisel. Sellega lahendame ühiskonna probleeme. Spordi rahastamisel peab sellega arvestama, et me ei anna raha mitte sportlasele või treeningklubile, vaid spordile.
2. Sport kui kultuurifenomen
Pierre de Coubertinile viidates peaks sport olema kehalise, vaimse ja tahtelise alge ühtsus. Ja siin on põhiprobleem spordi vaimsus, õigemini mitmete spordiga seotud probleemidega mittetegelemine. Meil puudub spordifilosoofia ja -sotsioloogia. Meil ei ole spordilehte, aga võib-olla õnnestub järgmisest aastast niisugust lehte hakata välja andma. See peaks olema spordi Sirp, kus inimesed saaksid diskuteerida, mõtteid vahetada, esseesid kirjutada jmt.
Sport kui kultuurifenomen - siia juurde kuuluvad spordi seosed kirjanduse, kujutava kunsti, filateelia, näituste ja muu sellisega.
3. Sportlane kui isiksus
Siin tuleb vaadata sportlast kui elukutse esindajat, see on spordiseadusega reguleeritud. Küll on reguleerimata sportlase sotsiaalsed garantiid. Tõsine probleem on sportlase elu pärast tippsporti.
Spordi finantseerija ei peaks olema ainult Kultuuriministeerium, vaid ka Sotsiaal-, Haridus- ja Kaitseministeerium peaksid leidma vahendeid.
Spordikoolide likvideerimisega kiirustati liialt. Positiivne on see, et pearahasüsteem rakendatakse nii klubidele kui spordikoolidele. Probleem on lahendamisel. Kõikjal ei mindud spordikoolide likvideerimisele ja näiteks Hiiumaal on klubid ise taastanud spordikooli.
Andra Veidemann andis lühiülevaate sellest, kuidas erinevad akadeemilise nõukogu komisjonid on ühiskondliku kokkuleppe problemaatikaga tegelenud. Akadeemilise nõukogu esimesel koosolekul arvasid nõukogu liikmed, et oluline on liikumine võimaliku leppe poole, et ilmselt see protsess iseenesest on vajalik konsensuse otsimiseks ja leidmiseks ühiskonnas. Aga on siiski olemas ka terve rida küsimusi, milles leppe formeerimine ilmselt oleks vajalik. On meeldiv tõdeda, et isegi oma majanduslikes taotlustes on suurärimehed koos teadlastega jõudnud järeldusele, et lõppeesmärk peaks olema Eesti-keskne, Eesti kultuuri ja hariduse keskne riik. Ja nad rõhutavad seejuures, et see kõik saab võimalikuks ainult juhul, kui tagatakse stabiilne majanduskeskkond. Oluline on ka, missuguste struktuuride kaudu protsess toimub. Tööhüpoteesis on püstitatud eesmärk luua võrgustik, mis võiks oma võrgusilmadega paikneda üle kogu Eesti. Keskusteks võiksid olla maakonnakeskused, kus toimub oluline informatsioonivahetus. Võrgustiku loomine ja toimimine aitaks osalusdemokraatiale kaasa ja aitaks ka ühiskondliku või rahvusliku kokkuleppe punkte ja põhimõtteid täpsustada. Akadeemilise nõukogu koosolekul oli üldine seisukoht, et vähemasti esialgu ei tohiks ühiskondlik kokkulepe sisaldada paljusid valdkondi, vaid peaks keskenduma kõige tähtsamale. Selle kõige tähtsama väljaselgitamine on suhteliselt keeruline. Tutvunud ärimeeste poolt koostatud materjalidega tundub, et on võimalus püstitada selleks peaeesmärgiks kultuurriik või vähemasti Eesti kultuur kõige laiemas mõistes.
Ingrid Rüütel tegi ettepaneku määratleda kultuuri mahtu ja mõistet iga kord kui kultuurist räägime. Tänapäeva kulturoloogia ei käsita kultuuri ainult kaunite kunstidena. Kultuurantropoloogias defineeritakse kultuuri kui ühiskonna vaimsete ja materiaalsete väärtuste kompleksi ning selle aluseks olevaid tõekspidamisi ja väärtushinnanguid.
Eesti keele probleem on seotud kultuuriga nii kitsamas kui laiemas mõttes. Meie põhiseaduse alguses on öeldud, et riigi üheks põhieesmärgiks on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Põhiseaduses on küll fikseeritud, et eesti keel on riigikeel, aga eesti keele roll on üha vähenenud. Näiteks varem on laul rahvuslikku identiteeti kandnud, aga viimasel ajal on see suurel määral ingliskeelne. Ka vähenevad eesti keele funktsioonid seoses meie astumisega Euroopa Liitu. Komisjon peaks tegema presidendile ettepaneku algatada põhiseaduse muutmine, et sätestada põhiseaduse preambulis riigi eesmärgina tagada peale eesti rahvuse ja kultuuri ka eesti keele säilimine.
Krista Aru rääkis kultuuriväärtuste säilitamise seaduse vajalikkusest. Selle puudumise tõttu on osa meie rahvuslikust kultuurivaramust sattunud löögi ja ka müügi alla. Eesmärk on kaitsta seda, mis on oluline rahva mälule.
Jaak Allik on seisukohal, et rahvuslik kokkulepe sõlmitakse sisuliselt Riigikogu valimise tulemusena ja koalitsioonileppe tulemusena.
Urmas Sutrop toetas ühiskondliku kokkuleppe mõtet ja ettepanekut lähtuda kokkuleppe põhimõttest, et Eesti on kultuurriik. Samuti toetas ta Ingrid Rüütli ettepanekut, et president peaks algatama põhiseaduse muutmise. Praegu on eesti keel tänu ühele kohtulahendile kultuuri osaks tunnistatud.
Ta näeb hariduse valdkonnas põhiprobleemi tõekspidamiste ja väärtushinnangute kujunemises. Ajakirjandus ei tohiks reklaamida ainult ülikoolidesse astumist. Avalikku arvamust saab mõjutada. Ühiskondliku kokkuleppe raames saaks selles osas palju teha.
Ott Ojaveer: Kui seome Eesti riigi mõistega kultuurriik või hariduskeskne riik, siis võiks õpetaja selles võrdsustada haritlasega - õpetaja kui haritlane.
Hariduse põhiprobleemidele tuleb lisada õpetajate puudus. Kas selline riik on hariduskeskne riik, kus on puudu õpetajatest?
Andres Keevallik- Me ei suuda taastoota õpetajaid vene koolidele. Seetõttu võib lähiajal siiani heal või isegi väga heal tasemel haridus vene koolides pöörduda allakäigule.
- Kõige tõsisem valupunkt Eestis on haridussüsteem, milles on massiliselt näiteid disproportsioonidest ja ebakõladest. Suhteliselt suurt rahalist ressurssi ei suudeta kasutada otstarbekalt, sest haridus ei ole fokuseeritud riigi vajadustele. Sama väide käib teaduse kohta.
- Summa, mida riik annab rahvakultuurile, on kahetsusväärselt väike.
- Riiklikus arengukavas 2003-2006 on inimkapitali arenguks ette nähtud osa vaid 2,8% kogu Euroopa struktuurifondidest taotletavast summast.
Ingrid Rüütel tõi Singapuri näite. Riigijuht rõhutas oma kõnes seda, et riigi majandus on saavutanud tohutut edu. Samal ajal on unustatud kõik rahvuslikud põhiväärtused. Mehed ei taha enam olla isad ega naised emad. Kultuuri on asendanud meelelahutus ja põhirahvuse protsent on alla kümne. Kas see on riik kuhu tahame jõuda? Singapuri heaolu naudivad immigrandid.
Peep Lassmann: Kuna inimkapitali on Eestis vähe, siis on riigi jaoks väga oluline, et ei sotsiaalsete ega mingite regionaalse arengu erinevuste tõttu ei läheks kaotsi mitte ükski anne. Eesti riigi maine maailmas loovad ikkagi tipp-professionaalid, ükskõik kas teaduses, spordis või kaunites kunstides.
Jaak Allik: Vead väärtuste ja hoiakute kujundamisel tulenevad haridussüsteemi probleemidest. Me oleme loobunud haridusasutuste kui kasvatusasutuste nägemisest, oleme tegelenud vaid konkreetse õppeaine sisu ja struktuuriga.
Jaak Aaviksoo üldistas ja koondas tõstatatud probleemid ja tehtud ettepanekud, et esitada need oma ettekandes akadeemilise nõukogu komisjonis. Lepiti kokku järgmises:- Haridusküsimused ei peaks olema mitte ainult hariduse, kultuuri, spordi ja teadusvaldkonna prioriteediks number üks, vaid see on selgelt Eesti jätkusuutliku sotsiaal-majandusliku arengu võtmeküsimus. Haridus ka kasvatuse mõttes.
- Vaja on ühte hariduspoliitilist alusdokumenti.
- Meie "pudelikael" on nende kompetentside kujundamisel, mis formeeritakse alus- ja põhihariduses. See on ka sotsiaalne probleem. Perekondades on palju stressi, aega on vähe, väärtusorientatsioon on tugevalt suunatud konkurentsile. Sünergeetilised kvaliteedid jäävad välja arendamata.
- On loodud sisutu ja ebaterve konkurents kutseharidusvormide vahel. Viimasel ajal vastandatakse tahtmatult ülikooliharidust ja kutseharidust. Ka arsti, õpetaja ja juristi haridus on kutseharidus.
- On probleem õppekavadega. Fakti- ja õpetajakesksest paradigmast ei ole õnnestunud teise paradigmasse minna, sisuliselt on sellest eesmärgist kaugenetud.
- Puudub riiklik poliitika omakultuuri edendamiseks ja toetamiseks.
- Eesti keel vajab põhiseaduslikku kaitset.
- Eesti olemasolev teaduspotentsiaal on suurel määral kasutamata. Kui oma teadlasi ei kaasata riikliku tasemega probleemide lahendamisse, eelistades tihti välismaiseid eksperte, tekib võõrandumine meie intelligentsi ja poliitilise eliidi vahel.
- Fragmenteerumise ja haridusliku kihistumise üks põhjuseid on see, et ei ole tagatud võrdne juurdepääs haridusele.
- Tervisesport kuulub tervikliku isiksuse arendamise seisukohalt hariduse juurde. Sport on vahend ühiskonna probleemide lahendamisel.
OTSUSTATI:
Jaak Aaviksoo üldistab ja koondab komisjoni liikmete poolt tõstatatud probleemid ja tehtud ettepanekud ning esitab oma ettekandes akadeemilise nõukogu koosolekul 6. septembril 2002. a.
|
vpk.ee
