In English

Institutsioonid
Ava print vaates

Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu

Teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon

Teine koosolek 26. juunil 2002

Osa võtsid: Andres Keevallik, Jaak Aaviksoo, Eri Klas, Peep Lassmann, Ott Ojaveer, Ingrid Rüütel, Urmas Sutrop, Rein Veidemann, Vabariigi Presidendi kantselei siseosakonna nõunik Alar Ojalo


Prioriteedid ja probleemid teaduse, hariduse ja kultuuri vallas

Eri Klas: Ingrid Rüütel on väga õigesti rõhutanud rahvakultuuri enama toetamise vajadust. Noorte laulu- ja tantsupeo eelõhtul on olukord piletiturul murettekitav, kuid piletituludest loodetakse katta suur osa kuludest. Loomulik oleks, et riik kannaks hoolt laulu- ja tantsupeo traditsiooni jätkumise eest. Varsti jääb laulupidude korraldamiseks vajaka kooridest. Maatingimustes on koore koos hoida majanduslikult võrdlemisi raske (koorijuhtide palgad, inimeste transport jne). Aga aastal 2004 on tulemas üldlaulupidu. Ainulaadne laulupeotraditsioon väärib oluliselt suuremat riigipoolset toetust.
1. Mitte ainult rahvakultuur, vaid ka professionaalne kultuur vajaks palju suuremat tähelepanu ja abi.
2. Murettekitav on, et kultuuri säilitamise mälu on kadumas. Tuleks jäädvustada see, mis tehnilises mõttes on võimalik.

Ott Ojaveer: laulupeo eelarve on ajakirjanduses ja meediakanalite kaudu teatatud summast tegelikult märkimisväärselt suurem. Laulupeol osalevad lapsed on riietatud valdade, linnade või koolide eelarvevahenditest.

Rein Veidemann: teadus-, haridus- ja kultuurikomisjon võiks oma panuse andmisel rahvusliku kokkuleppe saavutamisse lähtuda sellest, et Eesti ühiskond on olnud traditsiooniliselt kultuuripõhine ühiskond, mis on tekkinud kultuuridominandi ümber. Kõik võitlused, mis on peetud iseseisvuse ja vabaduse nimel, on alanud tegelikult kultuuriväljadelt. Kultuuripõhisus on ka ainus, mille poolest Eesti võiks erineda teistest, mis tagaks tema eksisteerimise väikeriigina ja eestlaste eksisteerimise väikerahvana.
Peaks kokku leppima põhilises:
- kas Eesti ühiskond jätkab kultuuripõhisena,
- kas Eesti riiki võiks defineerida kui kultuurriiki.
Milles seisneb kultuurriigi olemus?
I. Traditsioonid
Kultuuri kui järjepidevuse sõnastamine (pärimus ja rahvakultuur).
II. Keel
Oluline on luua eestikeelne arvutikeskkond.
III. Haridus
Haridus peab olema kultuuripõhine ja pärimuspõhine. Peab saavutama kokkuleppe, et Eestis oli, on ja jääb tasuta haridus.
IV. Teadus
Prioriteediks peaks olema finantseerimine 2% SKP-st.
V. Looming (kitsamas mõttes)
Praegu on hästi korraldatud tänu Kultuurkapitali olemasolule.
Vaja kokku leppida, missugune on toetusvõrgustik, mis toetab individuaalseid andeid ja kõikvõimalikke kauneid kunste.

Ingrid Rüütel täiendas R. Veidemanni ettepanekuid rahvusideoloogia põhitõega ajaloost, et üks rahvuse säilimine on õigustatud siis, kui ta on kultuurrahvas. Kultuur õigustab riigi või rahvuse eksistentsi (mitte etniline päritolu või usk vms).

Peep Lassmann toetas kultuurriigi mõtet ja soovitas orientatsiooni otsida Soome ja Norra kogemustest.

Urmas Sutrop: Põhiseaduse preambula kohaselt on riigi üheks eesmärgiks rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-4-1-1-98 (RT I 1998, 14, 230) on eesti keel rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, ilma milleta pole eesti rahvuse ja kultuuri säilimine võimalik. Seega peab eesti riigi üheks eesmärgiks olema eesti keele kestmine läbi aegade.
Eesti keele kestmise ja arendamise prioriteedid:
1. keeletehnoloogia arendamine;
2. keelekorraldus ja keelehoole;
3. oskuskeel ja terminoloogia;
4. alus- ja rakendusuuringud keeleteaduses;
5. eesti keele õpe kõrgkoolides.
Eesti keele kestmise ja arendamise prioriteedid tuleb siduda keelenõukogu poolt koostatava "Eesti keele strateegiaga", mis põhineb eesti keele kasutusvaldkondade seisundiuuringutel.
1. Keeletehnoloogia arendamine.
Eksperthinnangud ütlevad, et 21. sajandil võib ohustatud keelteks lugeda kõiki keeli, milles puudub omakeelne arvutikeskkond. Omakeelse arvutikeskkonna loomiseks on vaja:
- Arvutiprogrammid ja -käsud peavad olema eestikeelsed, k.a arvutimängud.
- Elektroonseid keeleressursse, mis koosnevad tekstikorpustest, elektroonseid sõnastikke, grammatikaid, programme, süntaksi analüsaatoreid, mis oleksid aluseks grammatikakorrektoritele ja automaattõlkeprogrammidele.
- Kõnetuvastust: KÕNE > TEKST.
- Kõnesünteesi: TEKST > KÕNE.
1. Keelekorraldus ja keelehoole.
Vajame seda eelkõige selleks, et hoida meie kaunist emakeelt puhtana, et suunata eesti keele arengut, et vältida tarbetuid võõrmõjusid (inglise keele pealetung, eurodokumentidest pärit kantseliit, integratsiooniprotsesside tagajärjel suurenev vene keele mõju).
2. Oskuskeel ja terminoloogia
See valdkond on eelmisega tihedalt seotud. Oskuskeele ja terminoloogia arendamine on vajalik selleks, et eesti keel oleks täisväärtuslik. On vaja, et eesti keel toimiks kiratsemata kõigil elualadel. Eriti ohtlik on, kui teaduses, majanduses ja tehnilistel erialadel hakatakse kasutama mõnda võõrkeelt (inglise) põhjendusega, et eesti keeles ei saavat kõike väljendada.
3. Alus- ja rakendusuuringud keeleteaduses
Ilma teadustööta ei ole võimalik arendada keeletehnoloogiat, tegelda keelekorralduse, oskuskeele ja terminoloogiaga. Praegu oleks viimane aeg leida vahendid, et alustada eesti-vene keele kontrastiivuuringuid. Integratsiooniprotsessi tagajärjel hakkab üha rohkem vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi aktiivselt kasutama ka eesti keelt. Kuna nende eesti keeles on tugev vene substraat, siis hakkab see paratamatult mõjutama ka eesti keelt emakeelena kõnelejaid. Lähemate põlvkondade jooksul pole võimalik eesti keele olulist muutumist ära hoida, kuid keelekorralduse ja -hoole abil saame keele muutumist suunata. Rakendusuuringute tulemuseks on ka mitmesugused akadeemilised eesti keele alussõnaraamatud, ilma milleta eesti keele kestmine ei ole võimalik.
4. Eesti keele õpe kõrgkoolides
Eesti keele kestmiseks on tarvis piisav bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe ning õpetajakoolitus eesti keele erialal. Samuti on vaja tagada eesti keele oskus kõrgtasemel kõigile meie kõrgkoolide lõpetajatele.

Rein Veidemann lisas, et eestikeelse keskkonna panus on väga oluline Eestis elavate eesti keelt mitteemakeelena kõnelejate seisukohalt. Praegu nende motivatsioon eesti identiteedi suunas on suhteliselt kõrge.

Ingrid Rüütel nimetas järgmised prioriteedid:
1. Kultuuripoliitika prioriteediks olgu nii pärimusepõhine kui ka innovaatiline eestikeelne omakultuur, mis peaks olema senisest enam esindatud ka kooliprogrammis ja meedias.
Kinokunstis ja vokaalmuusikas domineerib mitteomakultuur väga tugevasti, ka televisioonis kohtab tõsiseid eestikeelseid eesti kultuuriga seotud saateid väga harva.
Viimasel BALTICA festivalil osalenud eesti folkloorirühmade ankeetküsitluse tulemustest selgub, et pärimuskultuur peaks olema koolis palju tugevamini esindatud. Probleemiks on ka see, et õpetajad ei oska õpetada oma kultuuri, neid pole selleks õpetatud. Küsitletavad arvasid, et oma kultuuriga tegelejaid ja tegelemist peaks rohkem kajastama meedias.
2. Tagada iga kodaniku võimalused osaleda kultuuris (rahvakultuuri seadus!).
3. Tagada eestikeelse kultuuri- ja elukeskkonna säilimine ja kindlustamine (ka Ida-Virumaal, kus üldiseks suhtlemiskeeleks on tänaseni vene keel).

Jaak Aaviksoo nimetas probleeme hariduse vallas:
1. Suur väljalangevus põhihariduse saamisel.
Kultuurrahvas ja arenenud ühiskond ei saa endale lubada, et igal aastal langeb põhikoolist välja ~1400 inimest, mis tähendab, et 10-12% õpilastest ei omanda põhiharidust.
2. Haridussektori osakaal ühiskonnas on alates 1996. aastast pidevalt vähenenud.
Selle protsessi jätkumisel ei ole loota ka kvalitatiivset paranemist.
3. Probleemid eesti keelega.
Eelnevate kõnelejate poolt juba nimetatud.
4. Me ei taastooda oma akadeemilist potentsiaali.
Selleks, et hoida üleval oma teadust, kultuuri ja haridust, on vaja ette valmistada 120-200 doktorikraadiga inimest aastas.
5. Kutsehariduse olukord.
Eeldab süstemaatilist ja laiapõhjalist lahendust.

Ott Ojaveer arvas, et Eesti üldharidus ei ole jätkusuutlik. Mõningaid teravamaid probleeme, mis tekitavad riigis piirkondade ebaühtlase arengu:
1. Õpetajate kaader.
Kvalifitseeritud kaadri nappus terves vabariigis (eriti matemaatika, ka juba füüsika, inglise keel). Mõningates ainetes on juba tekkinud nn "õpetajate turg", kus koolis pedagoogi vabale ametikohale kuulutatud konkursil on ka mõtet. Riigis tervikuna on piirkonniti tekkinud olukord, kus mõnede ainete õpetajatest on eriti suur puudus. Liiga suur naisõpetajate osakaal.
2. Kutsehariduse positsioon.
Liiga suur osa õpilasi õpib gümnaasiumides (mõeldud on gümnaasiumi-osa), liiga väike on kutsehariduse osa. Kindlasti tuleks võimaldada kõikides maakondades noortel õppida kutsehariduskeskustes, ka põhikoolihariduse omandamise järel. Hetkel on see võimalik gümnaasiumihariduse saanutel.
Eelnevast tulenevalt: kui gümnaasiumi lõpetamisel noor inimene kõrgkooli sisse ei saa, võib ta muutuda riigile koormaks - töötuks. Tal pole oskusi ega kutset, et olla oma tööga riigile kasulik. Kui maakonnas/linnas on igale põhikooli lõpetajale koht gümnaasiumis, ei teki noortel vajadust mõelda kutse peale.
3. Suur põhikoolihariduseta laste arv.
Selle taga on ühelt poolt valdavalt perekondlikud põhjused. Teiselt poolt on kool ise: suur osakaal naisõpetajatel, kes peavad toime tulema põhikooli poistega. Linnakoolid on ülerahvastatud, õpetajatel on väga palju kohustusi.
Mitte kõik koolide omanikud (linna/vallavolikogus ja -valitsused) ei mõista, et kooli
omanikuks olemine on kohustus, mitte privileeg.

Andres Keevallik arvas, et
1. Eestis ei ole kaugelenägevat hariduspoliitikat.
2. Eesti haridus on üleliberaliseeritud, demokraatiaga on liiale mindud. Otsuste tegemist ei võiks reeglina hääletamisele taandada.
3. Ettenähtud ressursse tuleks mõistlikumalt kasutada.

Arutelu, kas on õigem "rahvuslik" või "ühiskondlik kokkulepe".
Üks seisukoht oli, et meil on vaja ühiskondlikku, mitte rahvuslikku kokkulepet. Eesti keeles kannab sõna rahvuslik ühe rahvuse mõistet. Meil on siiski vaja kokkulepet kõigi rahvuste vahel.
Teine seisukoht oli, et ühiskondlik kokkulepe on väga ebamäärane mõiste. Sõna rahvus on kasutusel kahes erinevas tähenduses, rahvusvahelises tähenduses (nt ingliskeelne nation) tähendab ka kodanikkonda. Defineerime, et selles kontekstis mõtleme rahvuse all riigi kodanikkonda.

Komisjoni liikmed lisasid sõnavõttudes öeldule alljärgnevaid täiendusi:
1. Kontroll eesti keele kasutuse üle võiks olla tugevam.
2. Üldise gümnaasiumihariduse tähtsus.
3. Tänapäevase kutseõppe hädavajalikkus.
4. Kõrgkooli astumise võimalus vaja tagada ka peale kutsekooli lõpetamist.
5. Haridussüsteem on amerikaniseerunud. Tururegulatsioon on tugevam kui riiklik. See ei ole meile rahvuse ja riigi säilimise jaoks mõistlik variant.
6. Soome plahvatusliku arengu põhjuseks võis olla see, et Soome erinevatesse piirkondadesse rajati 6 kõrgkooli. See on tohutu vaimne potentsiaal, mida need ülikoolid tekitasid ja tekitavad siiani.

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee