| |
 | Institutsioonid | | |
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu
Koosolek 29. septembril 2005 Kadriorus
Juhatas Vabariigi President Arnold Rüütel
Võtsid osa:
Arvi Altmäe, Jüri Engelbrecht, Ülo Jaaksoo, Ain-Elmar Kaasik, Jüri Kann, Jaan Kaplinski, Alar Karis, Kalev Katus, Peep Lassmann, Endel Lippmaa, Kalle Merusk, Jaan-Mati Punning, Jüri Sepp, Mati Sepp, Urmas Sutrop, Hagi Šein, Mihkel Veiderma
Kutsutud:
Alar Kolk - Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhataja;
Dimitri Kaljo - akadeemik; Tallinna Tehnikaülikool, geoloogia instituut, aluspõhja osakonna juhataja;
Rein Raudsep - Keskkonnaministeerium, keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja;
Rein Vaikmäe - professor; Tallinna Tehnikaülikool, teadusprorektor;
Kristjan Haller - Haridus- ja Teadusministeerium, kõrghariduse ja teaduse asekantsler;
Indrek Reimand - Haridus- ja Teadusministeerium, teadusosakonna juhataja kt;
Juhan Aare - kohalike omavalitsuste esindaja, "Fosforiidisõja" üks juhte;
Anu Randveer - Vabariigi Presidendi majandusnõunik;
Eero Raun - Vabariigi Presidendi avalike suhete nõunik;
Arno Almann - Estonian Business School, õiguse ja avaliku halduse õppetooli juhataja;
Alar Ojalo - Vabariigi Presidendi Kantselei siseosakonna nõunik.
Teadus- ja arendustegevuse strateegia "Teadmistepõhine Eesti 2007-2013"
Ettekande esitas akadeemik Engelbrecht. Ta alustas teadmistepõhise Eesti üldistest põhimõtetest, andis ülevaate praegusest olukorrast ja tutvustas lähemalt teadus- ja arendusstrateegia "Teadmistepõhine Eesti 2007-2013" kavandit.
Teaduse põhieesmärk on vaadata kaugemale ühiskonna hetkevajadustest. Tuleks püüelda selle poole, et teadus oleks ühelt poolt ette vaatamas ja teiselt poolt tegemas seda, mida ühiskond n-ö tellib, samas säilitama nende püüdluste vahel tasakaalu.
Haridus- ja teadusminister moodustas 2004. a suvel komisjoni, kelle esimeheks sai akadeemik Engelbrecht ja aseesimeheks Alar Kolk. Komisjon on analüüsinud strateegiat "Teadmistepõhine Eesti 2002-2006" ja esitab tehtud kokkuvõtte Haridus- ja Teadusministeeriumile.
Akadeemik Engelbrecht tutvustas lühidalt Soome Teaduste Akadeemia kauaaegse presidendi professor R. Vihko eksperthinnangut strateegia "Teadmistepõhine Eesti 2002-2006" kohta.
J. Engelbrecht juhtis Euroopa riikide võrdlusandmeid välja tuues tähelepanu asjaolule, et Euroopa riikides on doktoritööde kaitsnute arv kordades suurem Eesti vastavast näitajast. Akadeemik soovitas Eesti kõrgharidusstrateegia kavandamisel seda arvesse võtta.
Probleemidest rääkides nimetas J. Engelbrecht suurimana teadus- ja arendustegevusega seotud inimeste nappust.
Uues strateegias pakutud visioonis on Eesti EL-i liikmesriigina kujunenud teadmistepõhiseks ühiskonnaks, kus uute teadmiste loomine, teadmiste ja oskuste vastuvõtu- ja rakendamisvõime on oluliseks elukvaliteedi tõusu allikaks. Arengumootoriks on teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, mida toetab tulevikku vaatav ja paindlik haridussüsteem, väärtustatud on haritud ja uuendusmeelsed inimesed. Eesti on oma avatuse, saavutuse ning tegude kaudu tuntud teadmiste ja uuenduste atraktiivse keskkonnana, olles väärikas partner rahvusvahelises koostöös.
Selle ühiskonnamudeli poole liikudes on üldeesmärgiks intensiivistada teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni tasemeni, mis suudab kindlustada Eesti ühiskonna ülemineku teadmistepõhisele ühiskonnamudelile ja tagada selle ühiskonna jätkusuutliku toimimise.
Ettekandes esitatud põhiseisukohad on välja toodud näidatud slaididel.
Eesti innovatsioonipoliitikast
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhataja A. Kolk viitas ettekannet alustades tema poolt nõukogu liikmetele elektrooniliselt saadetud dokumendile "Innovatsioonipoliitika lähtekohad 2007-20013" kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ette valmistatud algversioonile, mis tuleb arutlusele ministeeriumi innovatsioonipoliitika komisjoni ja teaduspoliitika komisjoni planeeritaval koosolekul.
A. Kolk tutvustas ettekande algusosas EAS-i tekkelugu ja tegevuse põhisuundi. Lõppeesmärgiks on välja kujundada selline ettevõtluskeskkond, et nii ettevõtete loomine kui arendamine oleks maailma tipptasemel. Märksõnaks on konkurentsivõime. Asutuse töö põhineb suurel koostööpartnerite hulgal, kes aitavad ellu viia programme. Pidevalt on töös ligi 40 programmi, osa neist teadus- ja arendus-, osa innovatsiooniprogrammid. Käesoleval aastal on sihtasutuses tööl alla 200 inimese, eelarvemaht 1,5 miljardit krooni, võrgustik igas Eesti maakonnas ning välisesindused. Tegutsetakse rahvusvaheliste kvaliteedijuhtimise põhimõtete alusel.
Innovatsiooniolukorrast rääkides tõdes A. Kolk, et Euroopa innovatsiooniarengu edetabelis on Eesti vähem innovatiivsete ja aeglase muutuste tempoga riikide hulgas.
Innovatsiooni mõiste on n-ö imporditud. Mõiste levitamist on alustatud esmalt riiklikul tasandil ja see pole välja kasvanud igapäevakeele vajadustest ega tulnud avalikku kõnepruuki rahva enda tunnetatud vajadusest. Ilmselt seepärast peetakse innovatsiooni mõistet raskepäraseks ja elukaugeks. Ettekandes toodi välja nii rida innovatsiooniga kaasnevaid mõisteid kui ka soovituslikke mõisteid innovatsiooni selgitamiseks.
Teadus- ja arendustegevuse strateegia aastateks 2002-2006 innovatsioonipoliitilisteks eesmärkideks olid ettevõtete teadus- ja arendustegevuse investeeringute ja konkurentsivõime kasv ning traditsioonilise tööstuse kaasajastamine, seoste loomine nn uue majanduse ja traditsioonilise tööstuse vahel.
Praeguseks on rõhuasetus rahvusvahelistumisel. Põhiideeks on olemasolevad innovaatilised ärimudelid viia paljudesse riikidesse ja panna need seal tööle. Soovitav tulemus oleks see, et 10 aasta jooksul on oma ärimudelit eksportinud vähemalt 150 Eesti ettevõtet, neist 30 muutunud rahvusvaheliseks. Rahvusvahelistumise toel soovitakse luua juurde kõrgelttasustatud töökohti (disain, bränding, tootearendus, intellektuaalse omandi kaitse, rahvusvahelised hanked jmt), ettevõtted tegelevad kohapeal kõrge lisandväärtuse loomisega, suurenevad kulutused tootearendusele ning seetõttu ka teadus- ja arendustegevusele, kasvab Eesti ettevõtjate kvalifikatsioon.
A. Kolk loendas innovatsioonipoliitikast rääkides 2005. aasta programmid EAS-is:
Teadus- ja arendustegevuse projektide toetamise programm
SPINNO programm
Tehnoloogia arenduskeskuste programm
Innovatsiooniteadlikkuse programm
Tippkeskuste programm
Ettevõtlusinkubatsiooni programm
Innovatsiooniauditi programm
Innovatsioonipoliitika lähtekohad aastateks 2007-2013:
Lähtumine ettevõtte elutsüklist, süsteemse toetuspaketi olemasolu innovaatilise idee tekkest kuni välisturgudele minekuni
Lähtumine Eesti ettevõtluse struktuurist, nn võimekusredelil altpoolt ülespoole liikumise toetamine
Erasektori osaluse suurendamine teadus- ja arendustegevuse rahastamisel
Rahvusvahelise koostöö ja rahvusvahelistumise soodustamine
Arendustegevusele suunatud välisinvesteeringute kaasamine
Esitletud slaidid lisatud.
Ettekannete kohta esitati küsimusi.
Tunti huvi, mis võiks suurendada ettevõtete arvu ja soodustada nendesse enama kapitali paigutamist. Vastustes selgitati, et viie aasta jooksul on investeeritud ülikoolidega seotud programmi lootustega, et ülikoolid korrastavad infrastruktuuri ladusaks koostööks ettevõtetega. Tulemused on hindamisel. Oleks tänuväärne, kui ülikoolid koostaksid n-ö innovatsiooni aabitsa, millest oleks abi mõistmaks, mida on ettevõtetes vaja teha innovatsiooni rakendamiseks.
Vabariigi President väljendas muret ettevõtjate soovi üle suurendada tööjõu sissetoomist Eestisse. Teda huvitas, millised on soovitused, et ületada demograafilise kriisi periood, ent säilitada seejuures riigi ja rahva jätkusuutlikkus. Nimetatud probleemi ajel on EAS Alar Kolgi sõnul Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja Vabariigi Valitsusele suhteliselt hiljuti välja pakkunud rahvusvahelistumise teema, sest sihtasutuse arvates ei päästa sellest paari-kolme aasta jooksul lahendamist vajavast probleemist ei innovatsioon ega ka teadus- ja arendustegevus kui pikaajalised protsessid. Tuleks muuta suunda tootmistegevuselt Eestis ja klassikaliselt eksporttegevuselt tootmisele ja müügile väljapool Eestit. Vabanevad inimesed tuleks ümber kvalifitseerida tööks lisandväärtust loovates valdkondades.
Küsimusele Eesti humanitaarteaduste rolli kohta riigi innovatsiooni arengus vastas A. Kolk, et see seisneb peamiselt läbi haridussektori tehtavas töös. On vajadus heade mentorite, koolitajate ja nõustajate järele, kes oskaksid maailmas innovatsiooni osas loodu Eesti ettevõtjateni viia.
Korduvalt rõhutati uuringute kvaliteedi olulisust. Eesliini teaduse juures on peamine ja määrav kõrge kvaliteet.
Arutelu käigus väljendati ka rahulolematust EAS-i tegevusega, eelkõige heideti ette valdavat administreerimist ja bürokraatlike mehhanisme, samuti puudujääke kompetentsuses ja avalikustamises. Heideti ette ka asjaolu, et sageli eiratakse avalike konkursside puhul otsuste tegemisel asjatundlike ekspertide seisukohti ja ettepanekuid. Leiti, et innovatsioonil ei ole vajalikku sidusust erinevate eluvaldkondadega.
OTSUSTATI:
Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu, arutanud teadmistepõhise Eesti ja innovatsioonipoliitikaga seotud probleeme, toetab tasakaalustatud teaduse, arendustegevuse ja innovaatika strateegia jätkuvat väljatöötamist, mis väärtustab haritust, kõrgetasemelist teadustööd ja teadustulemuste senisest intensiivsemat kasutamist jätkusuutliku Eesti riigi ja ühiskonna loomisel.
Koosoleku alguses täiendati päevakorda kahe teemaga: pärast ettekandeid põhiteemal kuulati ära informatsioon põlevkivikaevanduse rajamise kohta Lääne-Virumaal ning peeti vajalikuks akadeemilise nõukogu liikme U. Sutropi ette valmistatud eesti keele, rahvaluule ja kirjandusteaduse riiklike programmide teemalise kirja edastamine.
Vabariigi Presidendile saabunud Ida- ja Lääne-Virumaa omavalitsuste kirjas paluti võtta Maidla, Sonda ja Rägavere valdadesse kavandatava põlevkivikaevanduse rajamise küsimus akadeemilise nõukogu päevakorda.
Lühidalt andsid sel teemal informatsiooni akadeemik D. Kaljo, R. Raudsep ja J. Aare.
D. Kaljo informeeris nõukogu liikmeid sellest, et Vabariigi Presidendile kirja saatnud volikogud pöördusid mõni aeg tagasi samas küsimuses oluliselt pikema dokumendiga ka Riigikogu poole, mille arutamine toimus Riigikogu keskkonnakomisjonis ja millele Keskkonnaministeerium koostas ka vastused.
D. Kaljo tõdes, et ühiskonnas on keskkonnateadlikkus oluliselt kasvanud ja loodushoidlikud printsiibid on sätestatud Eesti maapõueseaduses. Maapõuega seotud probleemide lahendamiseks on nõuandvaks organiks Keskkonnaministeeriumi maavarade komisjon, mis toetub oma tegevuses maapõueseadusele ja haldusmenetluse seadusele. Kasutatakse ka ekspertide abi.
Maapõueseadus ja teised loodusvarade kasutamist reguleerivad seadused võimaldavad optimeerida looduskasutust ja sellega vähendada survet loodusele. Kui seda ei ole võimalik teha, siis võib kasutamise keelata. Üksikküsimuste lahendamisel lähtutakse protseduuridest, mida seadus võimaldab. Üks oluline protseduur on keskkonnamõjude hindamine. Seda teevad pädevad institutsioonid selleks, et välja selgitada, millised võiksid olla konkreetse kaevandamisega seotud keskkonnamõjud. Kui need mõjud ei ole optimeeritavad ega viidavad vastuvõetavatesse piiridesse, siis on täielik alus kaevandamise keelamiseks.
Kohalikul omavalitsusel on täielik õigus kaevandamise suhtes väljendada kas keelavat või lubavat põhjendatud seisukohta. Kui arendaja leiab, et omavalitsuse motivatsioon ei ole kas õige või piisav, siis näeb seadus ette võimaluse, et selles küsimuses langetab lõpp-otsuse Vabariigi Valitsus.
D. Kaljo juhtis tähelepanu saadetud kirjas olevale ebatäpsusele. Pandiveres ei ole veekaitseala, vaid on teatud programmi ala, kus toimub pidev vee dünaamika, režiimi ja koostise muutumiste jälgimine.
R. Raudsep täiendas, et teoreetiliselt võivad keskkonnamõjude hindamise tulemused olla kolmesugused. Ühe võimalusena võib hindamine näidata, et kaevandamist võib lubada. Teise tulemuse korral võib samuti lubada, ent enne seda tuleb teha teatud keskkonnauuringuid. Kolmanda võimaluse puhul tuleb loa andmisest keelduda.
J. Aare sõnul on kirjade põhjuseks kõrgemalseisvate organisatsioonide tunnetatav surve kohalikele omavalitsustele kaevandamisega nõustumiseks. Kohalikud omavalitsused on aga eitaval seisukohal. Üks kaevanduse ala on planeeritud Pandivere kõrgustiku äärealale, kuid "fosforiidisõja" ajal jõuti järelduseni, et mäetööde tegemine võib Pandivere kõrgustikule olla erakordselt ohtlik. See võib mõju avaldada Mandri-Eesti põhjaveele ja siseveekogude veetasemele. Ta lisas, et tõenäoliselt keskkonnamõjude hinnang näitab, et selles piirkonnas ei tohi kaevandada. Ei saa ohvriks tuua vett. Puhas joogivesi on teine olulisim loodusvara hapniku kõrval. See on kohalike omavalitsuste seisukoht.
Vabariigi President märkis, et kirja saatjate ja kohalike inimeste mure on põhjendatud ja tuleneb kindlasti regiooni põlevkivi kaevandamise kogemustest. Ta on seisukohal, et inimeste muresse tuleb suhtuda tähelepanelikult. Sageli läheb erahuvi vastuollu ühiskonna ja riiklike huvidega. President tegi ettepaneku võtta küsimus päevakorda pärast keskkonnamõjude hinnangu selgumist.
Professor Jüri Sepp tutvustas lühidalt nõukogu detsembrikuus toimuvaks koosolekuks majandusarengu komisjoni ettevalmistatavat teemat välisinvesteeringute rollist Eestis.
|
| |
|
vpk.ee
