| |
 | Institutsioonid | | |
REGIONAALHALDUSE PRAEGUNE OLUKORD
Regionaalhalduse praegust olukorda iseloomustab:- maavanematel puuduvad oma ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid, nad ei saa iseseisva investeeringueelarveta regionaalsetest eeldustest lähtuvat arendustööd teostada.
- kuna maavanem allub Vabariigi Valitsusele puudub konkreetne koordinaator ja regulatsioon, kuidas regionaalarengut teostada. Mehhanism, mille alusel maavanemale ülesandeid antakse, ei ole selge.
- institutsionaalne killustatus (palju pisikesi üksusi, suurusega keskeltläbi 4-5 ametnikku), kodanike suhtlemine regionaalsete kontoritega muutub järjest keerukamaks.
- praegune süsteem on liiga kulukas, killustatusest tulenevad suuremad majandamiskulud, asjaajamise aeglus, nõrk järelevalve ja kontroll, teenuste vähene kättesaadavus jne. Iga üksuse kulude vähendamine on jäetud nende enda otsustada, lahendus on leitud üksuste vähendamises, mitte üksuste liitmises.
- koordineerimata tegutsemine (allüksused esindavad keskvalitsusasutusi, nende efektiivset tööd takistavad sageli ametkondlikud barjäärid, puudub maakondlik sidusus)
- ülesanded on sageli ebamäärased, esineb dubleerimist
- mitmed varem riiklikult teostatud funktsioonid on delegeeritud kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused on ebaühtlase haldussuutlikkusega ja ei täida piisavalt mitmeid neile pandud uusi funktsioone, mis nõuavad erialaharidusega spetsialisti.
- toimub nö hiiliv haldusreform:
- maavanema vastutusala kahaneb, mistõttu on tekkinud vastuolu seadusega maavanemale pandud ülesannete osas
- maakonnaülene riigihalduse tasand laieneb ning see toimub ametkondade algatusel ja äranägemisel. Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud tsentraalse juhtimise osakaal, sama ajal on maakonnaplaneeringud ja arengukavad jäetud tähelepanuta ja sidumata nii riigieelarvega kui pikaajalise RIP-i kavaga.
REGIONAALSE JUHTIMISE MÄÄRATLEMISE ERINEVATE LAHENDUSTEEDE PLUSSID JA MIINUSED
Mudel A ehk kombineeritud mudel
Plussid:- kooskõlas koalitsioonilepinguga, lähtub seal toodud eesmärkidest
- hõlmab regionaalhalduse kõiki valupunkte - harukondlikud üksused, maavanem, maakondlikud omavalitsusliidud, hiiliv haldusreform
- lahendab põhiprobleemid - killustatus, koordineerimatus, maakondlike omavalitsusliitude tõhusus
- muudab süsteemitu ja kooskõlastamata haldusreformi riiklikult suunatud tegevuseks
- T-punktid muudavad kodaniku suhtlemise riigiga lihtsamaks
- reformi teostamine ei nõua kehtiva maksusüsteemi kardinaalset muutmist
Miinused:- teostuselt mahukas (lahendus: võimalik teostada järk-järgult, üleminekuperioodidega)
- bürokraatia suureneb (lahendus: maakonnaülesed üksused luuakse olemasolevate üksuste baasil)
Mudel B ehk tugeva maavanema mudel
Plussid:- maavanem kui tugev regionaalse arengu liider tagab maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu
- tugev riigi esindatus maakonnas riikliku poliitika elluviimiseks
- kodanikul on võimalus saada suurt osa riigi poolt osutatavatest teenustest ühest kohast - maavalitsusest
- investeeringute programmeerimine ja kasutamine toimub lähtuvalt regiooni arengust
- majanduslik kokkuhoid, harukondliku killustatuse vältimine
Miinused:- demokraatia vähenemine - kodaniku sõnaõiguse vähenemine, maavanema otsustusõiguse suurenemine
- bürokraatia suurenemine
- funktsionaalne vastuolu - riigi esindamine kohapeal vs. kohalike omavalitsuste esindamine riigis
- maakondlike omavalitsusliitude rolli vähenemine
- regionaalse võimu tsentraliseerumisastme suurenemine
Mudel C ehk funktsionaalse juhtimise tugevdamine
Plussid:- kooskõlas koalitsioonilepinguga, lähtub seal toodud eesmärkidest
- säilib järelevalve kohahaldusorganite üle - moodustatakse ministeeriumide kohalikud üksused
- ei eelda harukondlike üksuste muutmist, ei killusta olemasolevat süsteemi
- luuakse tugevad, selgelt sätestatud ülesannetega maakondlikud omavalitsusliidud, mis on võimelised korraldama struktuurivahendite kasutamist ???
Miinused:- praegu tegutsevad maakondlikud omavalitsusliidud ei suuda maavalitsuselt funktsioone üle võtta. Kiiresti on vaja uut nn. "sundliitude" seadust.
- majanduslikult kulukas, eeldab maavalitsuse kantselei asemel paljude harukondlike üksuste loomist
- ei paranda kodanikule teenuste kättesaadavust
- asjaajamise operatiivsus väheneb
- funktsionaalsete osakondade rohkus muudab raskeks nendevahelise koostöö
- funktsionaalsete osakondade puhul puudub vastutaja tervikliku arengu eest
Mudel D ehk kahetasandiline omavalitsussüsteem
Plussid:- teise tasandi omavalitsuse volikogu on rahva poolt otse valitud, millega demokraatia suureneb
- kaugus omavalitsuse ja Riigikogu vahel väheneb
- parim alternatiiv, kui nähtub, et omavalitsused ei ole suutelised tegema tulemuslikku koostööd
- parim võimalik lahendus, kui ei suudeta läbi viia kiiret ja kõikehõlmavat haldusterritoriaalset reformi, mille käigus omavalitsuste arv tunduvalt väheneks ning omavalitsused kujuneksid ümber oma loomulike tõmbekeskuste (vabatahtlikud ühinemised võtavad palju aega ja ei pruugi tagada kõige optimaalsemat lahendust)
- regionaalne omavalitsus tegeleb tervet maakonda hõlmavate küsimustega, millega omavalitsustel eraldivõetuna ei ole majanduslikult otstarbekas tegeleda; esmatasandi omavalitsus vabastatakse sellega nende funktsioonide täitmisest, mille täitmine tal üle jõu käib
- Põhjamaade ja Euroopa kogemus on valdavalt kahetasandilist süsteemi toetav (Malta on ainus riik, kus teine omavalitsustasand täielikult puudub)
- sobivam tasand struktuurifondide vahendite kasutamiseks teatud valdkondades (piisav kaasfinantseerimine ja inimpotentsiaal)
Miinused:- oht bürokraatia suurenemiseks
- võib tekkida funktsioonide dubleerimise oht, kui funktsioone ei suudeta omavahel ära jagada (kui eeltöö jääb nõrgaks)
- oht muutuda majanduslikult kulukaks, teise tasandi finantseerimiseks tuleb vähendada esmatasandi omavalitsuse ja riikliku tasandi vahendeid (ja funktsioone), mis võib tekitada poliitilisi pingeid.
- eeldab kehtiva maksukorralduse muutmist
|
| |
|
vpk.ee
