In English

Institutsioonid
Ava print vaates

PRESIDENDI ÜMARLAUA ISTUNGI PROTOKOLL 2/2000

Tallinnas, 28.aprillil 2000 Viru Hotelli konverentsisaalis
Algus 10.05, lõpp 13.50
Juhataja: Hagi Šein, Protokollija: Karin Piir


Võtsid osa: Agu Laius (Jaan Tõnissoni Instituut), Aleksander Dusman (Ida-Virumaa Integratsioonikeskus), Aleksander Stern (Rahvaliidu fraktsioon), Aleksei Semjonov (Inimõiguste Teabekeskus), Andra Veidemann (Inimõiguste Assotsiatsioon), Dajan Ahmet (Vähemusrahvuste Ühendus "Lüüra"), Erika Weber (Eestimaa Sakslaste Selts), Eugenia Gurin-Loov (Eesti Juudi Kogukond), Hanon Barabaner (SMSI), Jana Krimpe (TPÜ), Jüri Tammaru (Tartu Ülikool), Klara Hallik (RASI), Mai Treial (Koonderakond), Mihhail Stalnuhhin (Keskerakond), Sergei Ivanov (Rahva Usaldus), Rafik Grigorjan (Lõuna-Eesti Armeenia Rahvusühing), Raivo Vettik (RASI), Viktor Andrejev (Ühendatud Rahvapartei)

Puudusid: Aap Neljas, Aimar Altosaar, Rein Järvelill, Triin Vihalemm

Külalised: 22 külalist (lisatud)

Kutsutud: Ella Agranovskaja (Molodješ Estonii), Ilja Nikifirov (Estonia), Pavel Ivanov (ETV), Mary Velmet (Raadio 4), Rein Sikk (Eesti Päevaleht), Teet Kallas (Postimees), Külliki Korts (Tartu Ülikool)

PÄEVAKORD

1. Vabariigi President nimetab ümarlaua uue koosseisu.

2. Paneeldiskussioon erinevate meediakanalite esindajatega teemal "Rahvusvähemused ja ajakirjandus".

1.Vabariigi President nimetab ümarlaua uue koosseisu.

KUULATI: istungi sissejuhatust ja päevakorra tutvustust presidendi esindaja Hagi Šeini poolt.

Hagi Šein - Valitsus on heaks kiitnud integratsiooniprogrammi, millega ka ümarlaud tulemuslikult tööd tegi. Kultuuriministri käskkirjaga on moodustatud rahvusvähemuste kultuurinõukogu, mis nüüdsest on kultuuriministri nõuandev organ selleks, et paremini juhtida ja selgitada rahvusvähemuste kultuuritegevusega seotud küsimusi.

Ümarlaud peaks kontsentreerima tähelepanu integratsiooniprogrammi täitmise järelvalvele ja rahvusvähemustega seotud sotsiaal-poliitlilistele ja seadusandlikele küsimustele. Vaja on analüüsivõimelist ja tugevat ekspertide koosseisu. Ümarlaua liikmed peavd olema valmis käsitama keerukaid küsimusi. Seepärast tegingi Presdiendile ettepanku uuendada ümarlaua liikmeskonda.

Esiteks formeetiriti poliitkute grupp. Selleks pöörduti Riigikogu fraktsioonide poole palvega esitada oma esindajad uude ümarlaua koosseisu.Et ümarlaud on tegutsenud juba seitse aastat, on selles välja kujunenud tugev vähemusi esindav asjatundjate grupp. Lisaks on vabariigis tekkinud hulk noori hästi ettevalmistatud ja kompetentseid teadlasi, kes moodustavad ümarlaua kolmada osapoole. Poliitikute, vähemuste seast pärit asjatundjate ja teadlaste koostöö peaks olema efektiivne.

2/3 uue ümarlaua liikmetest kuuluvad erinevatesse rahvusvähemustesse ja see vastab ümarlaua statuudile.

Selleks, et üha laienevat rahvusvähemuste kultuuritegevust suunavate inimeste ringi ümarlaua töösse kaasta otsustati, et kõik ümaralaua avalikud istungid toimuvad rahvusvähemuste kultuurinõukogu juuresolekul.

KUULATI: Vabariigi Presidendi kõnet.

Mu daamid ja härrad!

Kirjutan mõne minuti pärast alla dokumendile, mis on ka teie ees ja kust ma kõigepealt loen teile ette rahvusvähemuste ümarlaua koosseisu. Leiate siit nii vanu tuttavaid kui ka uusi nimesid:

Dajan Ahmet, Aimar Altosaar, Viktor Andrejev, Hanon Barabaner, Aleksander Dusman, Rafik Grigorjan, Jevgenia Gurin-Loov, Klara Hallik, Sergei Ivanov, Rein Järvelill, Agu Laius, Aap Neljas, Aleksei Semjonov, Mihhail Stalnuhhin, Aleksander Stern, Jüri Tammaru, Mai Treial, Andra Veidemann, Raivo Vettik, Triin Vihalemm.

Kirjutan sellele alla, nagu öeldud, mõne hetke pärast.

Mul on meeles minu esimene ülesastumine oktoobris 1992, kui ütlesin midagi, millele ma isegi eriliselt ei mõelnud, aga mida väga paljud tõstsid esile. Ütlesin, et tahan olla ja luban olla kogu Eesti rahva president. Ja nagu hiljem selgus, seadsin ennast selle lihtsa, enesestmõistetava lausega opositsiooni valitsusega. Oli valitsus oma poliitikaga, mida ta püüdis küll nimetada Eesti Vabariigi poliitikaks, ehkki parlamentaarses riigis saab tegemist olla alati üksnes valitsuse poliitikaga. Ja oli minu nägemus Eestist, nagu me teda raamatute ja mina oma mälestuste järgi mäletan Teise maailmasõja eelsest ajast.

Ma võin teile lihtsalt öelda, et halb poliitik on see, kes ei aktsepteeri realiteeti. Aga halb poliitik on ka see, kes realiteeti nähes ei püüa realiteeti vormida paremuse poole. Ma arvan, et ümarlaua loomine andis väga paljudele, nii eestlastele kui ka meie rahvusvähemustele kõigepealt ühe lootuse: et on tekkinud teatud tööriist. Võib-olla need lootused ei ole alati täitunud (halb sõna, mida Johannes Aavik soovitas; ütleme siis): teostunud. Ja tõtt öelda olin ka ise pettunud, kui selgus, et praegu arvab 46% eestlastest, et siinolevad venelased võiksid lahkuda Eestist, - nagu mulle mu abilised ette kandsid. Aastal 1992, kui ma sellesse ametisse astusin, niisuguseid uurimusi ei korraldatud. Ja meil on võimalik ainult oma sisetunde järgi öelda, kas see protsent on suurenenud või vähenenud. Olen täiesti veendunud, et see protsent on oluliselt vähenenud. Ja ma ei ole isegi mitte väga kindel, kas see protsent peegeldab realiteeti. Kui ma liigun mööda Eesti maastikku, olen täiesti veendunud, et teineteise mõistmine on palju suurenenud. Ja mõnikord on ta ka liigutavalt suur.

Tahan teile rääkida ühe väikese episoodi, mis on mind väga sügavalt mõjustanud. Mõned aastad tagasi avasin kodukaunistamise aasta. See on traditsioon, mis ulatub samuti sõjaeelsesse aega ja mis oli siis väga aktiivne. Kodukaunistamisaastasse suhtusid mõned tuntud meediategelased irooniliselt. Hoopis teisiti suhtus sellesse Eesti rahvas. Mul on olnud väga palju liigutavaid kokkupuuteid. Aga võib-olla kõige tähendusrikkam kõigist oli see, et esimene, kes vastas kodukaunistamisaasta üleskutsele - ja ma pöördusin ennekõike noorte poole -, oli noor vene tüdruk Anastassia Kohtla-Järvelt väga ilusa kirjaga, mis mind väga liigutas. Kirjutasin talle samal õhtul vastu - mauhti, nii nagu ma olin harjunud seda vanasti tegema. Ma ei jälginud Anastassia elukäiku, sest peale aadressi ma temast midagi ei teadnud. Möödunud aastal aga tuli temalt kiri, kus ta kõneles sellest, et ta on oma gümnaasiumiõpingud lõpetanud, et tahab oma elu pühendada Eestile, et on läinud edasi õppima.

Ma arvan, et see on väga ilus reeper, väga ilus kujund, väga ilus sümbol sellel teel, mida me nimetamegi tegelikuks integratsiooniks. Mind alati hirmutavad komisjonid, konverentsid, teesid, eriti siis, kui on tegemist lihtsate ülesannetega. Mis on see ülesanne, mida me oleme mahutanud sõnasse ''integratsioon''? Ei midagi rohkemat kui see, et iga Eestis elav inimene tunneks endas armastust ja vastutust Eesti eest. Ja vastutuse kaudu tulevad ka kohustused ja õigused.

Anastassia tundis seda ja ma olen tema üle uhke. Ja ma tahaksin, et see ühtne tunne - et me ehitame oma kätega ühte kodumaad, et meil igaühel on eri suhe, aga see kõik koondub ühel eesmärgil, - ei realiseeruks mitte niivõrd konverentsides, vaid meie igapäevases elus.

Aitäh!

KUULATI: rahvastikuminister Katrin Saksa ettekannet .

Tänaste arutelude aineks võiksid olla meedia sisu:

  • meedia informeerijana (ka siinsete rahvusrühmade elust ja probleemidest);

  • meedia dialoogi vahendajana (et kõik olulised arvamused oleksid avalikkusele esitatud);

  • meedia ühiskonna integreerijana (nii läbi informatsiooni kui hoiakuid kujundades).

Kui efektiivselt meedia oma ülesannet täidab?

Meedia täidab oma ülesannet ainult siis, kui seda loetakse, vaadatakse ja kuulatakse. Tuleks kindlasti analüüsida, miks on suurenenud Venemaal toodetud venekeelsete saadete vaadatavus.

Viimasel ajal tehtud uurimused.

Eestis toodetud venekeelset televisiooni vaatab mitte-eestlastest 6-7 päeva nädalas 12%, kui liita inimesed, kes vaatavad 3-5 päeva nädalas, siis on neid kokku 33%. Seejuures Venemaa telekanaleid vaatab üle 90% inimestest.

Venekeelseid Eesti raadiojaamasid kuulavad 3-7 päeva nädalas 67% inimestest.

Eestis välja antud venekeelseid ajalehti loeb 3-7 päeva nädalas 33% inimestest.

Võrdlusena - eestikeelseid ajalehti loeb 3-7 päeva nädalas 81% eestlastest.

Kust saavad teavet elust Eestis need 2/3, kes ei vaata ei telesaateid ega uudiseid, 1/3, kes ei kuula raadiot ja 2/3, kes ei loe siinseid ajalehti?

On alust arvata, et suur osa inimesi on siin toodetud teabest väljas. Vaid 17% mitte-eestlastest on informeeritud sellest, et neil on õigus jälgida Riigikogu istungeid Riigikogu rõdult. See protsent on eestlaste seas mitu korda kõrgem.

Olles üles kirjutanud kuu aja jooksul erinevate programmide uudistesaateid (lõike uudistest oli ligi 1000), saadi tulemused, et kõigist nendest uudislugudest olid 46% siseuudised.

Raadio 4 uudistelõikudest käsitlesid elu Eestis alla 50%.

Teisel kohal oli Russkoje Radio.

Raadio 100 - 60%.

Sky Radio - alla 20%.

Probleem ei ole mitte välisuudiste suures osakaalus. Eesti peabki vaatama kaugemale palju enam, kui mõni suurriik. Probleem on Eesti uudiste väikeses osakaalus ja mõneti ka välisuudiste ühekülgsususes. Tihti on uudis, mis ei ole käsitle Venemaad, vaid mujalt maailmast, vahendatud läbi Vene uudisteagentuuride.

Ka televisioonis on suur osakaal välisuudistel, kuid mitte sel põhjusel, et see välisuudis on kangesti huvitav või tähtis, vaid seepärast, et ta on lihtsam ja odavam. Palju raskem on minna tänavale ja teha lugu elust Eestimaal.

L. Meri: Mõni päev tagasi avaldati Euroopa Liidu kohta käiv meediaraport, kus üsna pessimistlikult tehti kindlaks, et Lääne-Euroopas on tendents läheneda Ameerika Ühendriikide televisiooniharjumusele. See järeldus oli murelik, negatiivne ja kutsus üles sellele tendentsile vastu astuma.

See CNN, mida me siin saame vastu võtta ja mis on ju õieti ainult illusioon uudistest, on spetsiaalselt toimetatud nõudlikule Euroopale. Ameerikas on rahvuslik CNN palju kehvem. Nii et meil on olemas globaalne tendents, et see ilus maailm, mis püsis 19. ja 20. sajandil, on muutumas järjest enam maailmaks, kes tahab meediat tarbida kui ajaviidet. See ei haara kogu meediat, see haarab eelkõige televisioonimeediat. See ongi seletus, miks demokraatlikes riikides demokraatia on süvenenud ja mitte vähenenud. Rollid jaotuvad: televisioon järjest rohkem nimetab teemasid, päevaleht avab teemasid. Televisioon serveerib teatud sümboleid ja päevaleht analüüsib neid. Pole põrmugi vähenenud raadio osa demokraatlikus ühiskonnas, aga ka see on teisenenud. Ma oletan, et kui 10% elanikkonnast veedab oma aega autorooli taga, siis autorooli taga tahab ta muusikalist tausta, et mitte kuulata kiirtee müra ja mühinat. Ma oleks väga ettevaatlik üldistustega. Ma usun, et meil endil ei ole kuigi täpset ülevaadet, kui erinevalt me suhtume erinevatel aegadel, erinevatel aastaaegadel meediasse, kui erinev on meedia vastuvõtt talvekuudel suvekuudest. Et meedial endal lasub moraalne kohustus inimesi suvekuudel maksimaalselt viia, eriti meie karmis kliimas, loodusesse, randa, sportima ja see omakorda dikteerib meediale ühe teise programmilise lähenemise. Selles mõttes mulle tundub, et me oleme ühe päris huvitava arengu algusastmetel alles.

Ma mäletan kahte väga õpetlikku näidet. Maailm oli tuumasõja piiri peal, siis kui oli Kuuba kriis. Mul tuli Moskvasse sõita ja ma lükkasin sõidu edasi. Niipea, kui kriis oli möödas, võtsin ma esimesele, kella 6.30 lennukile pileti ja olin hommikul Vnukovos ja küsisin taksojuhi käest, kas ostetakse juba seepi, suhkrut, petrooleumi ja taksojuht vaatas mulle otsa ja ütles: "O?īėäåė ÷ņī-ėč?" Ja kui ma viie paeva pärast jõudsin Moskvast tagasi, siis olid pikad järjekorrad petrooleumi, suhkru ja seebi järele. Teiste sõnadega, viis päeva võttis aega, et üks teatav, väga dramaatiline uudis jõudis oma tarbijani. See on väga huvitav, et ta näitab tolleaegse tsensuuri efektiivsust ja mitteefektiivsust.

Olin kaunis kurvastunud, et midagi sarnast juhtus kodus Sillamäel, kui ülemöödunud aastal oli börsikriis, mille all väga tugevasti kannatas Venemaa ja üllatavalt vähe Eesti. Ma arvan, et need inimesed, kes Sillamäel said oma informatsiooni ainult Vene kanalitest, olid sunnitud kahjuks selle eest ka maksma ja võtab aega enne, kui nad oma petrooleumi, seebi ja soola ära tarvitavad.

Need asjad, millega te siin tegelete, saavad olema meie päevakorras ka kümne ja kahekümne aasta pärast, aga see integratsioonikõver on pidevalt läinud positiivses suunas. Me peaksime endalt küsima, kui suurel määral me saame seda positiivset arengut mõjustada, kiirendada. Oleksin teile väga tänulik, kui te ei looks endale illusioone ja kui te oma peatähelepanu pööraksite noorele põlvkonnale, kes on Eestis sündinud, kes on oma elu Eestiga sidunud ja kes peab teadma, mis on Lindakivi ja miks Lindakivist ei ole siiamaani tehtud killustikku Tallinna tänavate katmiseks. Meie meedia on alles kujunev meedia. Ta ise otsib oma kohta. Aidakem tal seda teha ja mõistkem, et kui meedial on iseendaga raskusi, siis meie ei saa meediale, nagu rätsepale esitada tellimust, et tee meile valmisülikond selga. Meil tuleb endal väga palju rohkem teha.

Küsimus: A. Laius - Minu käes on kaks Sõnumilehte - 17.4. ja 26.4. 2000. Igas Valdo Jahilo naljanurgas kipub olema üks nali, mis käsitleb ühte rahvust. Ühes lehes soomlasi ja teises venelasi. Me rääkisime, kas ajakirjandus soodustab integratsiooniprotsessi ja mida ajakirjandus väärtustab. Ajakirjandus väärtustab ka läbi nende naljanurkade ühte kui teist. Need naljad on väga halvustavad nii ühe kui teise rahvuse suhtes. Kui me sellist suhtumist ka läbi naljanurkade propageerime, siis ma arvan, et see töötab väga halvasti meie heade taotluste vastu.

K. Saks: Kui me tegime ajalehtede analüüsi, siis oli tõepoolest kõige vähem selle temaatikaga tegelevaid artikleid Sõnumilehes. See on kahetsusväärne, kui Sõnumileht üritab seda lünka sellist laadi naljadega täita. See, mis Sõnumilehes on, ei ole õige nali, see on solvang.

Küsimus: K. Hallik - Žurnalistikakateedrid ja teaduskonnad, kust tuli meie venekeelse ajakirjanduse põhikaader, enam ei tööta meie tarvis ning ülesanded on samuti teised. Kas on mingisugused kaugeleulatuvad plaanid selle kohta, kuidas see kultuurinišš hakkab ennast taas- tootma?

Vastus küsimusele: K. Saks - Täna valmistatakse ette venekeelseid ajakirjanikke Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Concordia Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis, kus eestikeelsetes gruppides on mõned vene emakeelega noored. Sellest sügisest hakkab Tartu Ülikool koostöös vene filoloogiakateedri ja ajakirjanduskateedriga ette valmistama neid ajakirjanikke, kes töötaksid venekeelses meedias.

Sellel aastal on plaanis ka mitu täiendõpet venekeelses meedias töötavatele ajakirjanikele.

Küsimus: A. Dusman - Kas teil on plaanis tõlkida ka vene keelde Triin Vihalemma uurimustöö ning panna üles Internetti?

Vastus küsimusele: K. Saks - Ma arvan, et nii Triin Vihalemma tehtud uuringust kui ka üldisest monitooringust tulevad kokkuvõtted ka vene keeles ja on Interneti kaudu kättesaadavad.

Küsimus: J. Tammaru - Kas Raadio 4 ja venekeelsete televisioonisaadete vaatamise ja kuulamise erinevus pole mitte tingitud sellest, et Raadio 4 töötab pidevalt vene keeles, aga selleks, et otsida üles uudistesaateid Eesti Televisioonist, on vaja mingi muu töö või tegemine pooleli jätta?

Vastus küsimusele: K. Saks - Ei ole tõepoolest viljakas võrrelda raadiot ja televisiooni. Neid tarbitakse erinevalt. Televisiooni puhul tasub vaadata seda aega, mis kulutatakse siin toodetud programmide vaatamisele võrdluseks selle ajaga, mis kulutatakse Venemaal toodetud telekanalite vaatamisele.

Venekeelne televisioon ja ajalehed jõuavad 3-7 päeva nädalas kolmandiku inimesteni, kuid raadio 2/3 inimesteni. Selles mõttes on raadio kanal, kust tulev sõnum jõuab suurema hulga inimesteni.

Küsimus: R. Vettik - Kuidas Teie, härra President, näete Eesti rahvusriikluse tulevikku?

Vastus küsimusele: L. Meri - Olen täiesti veendunud, et Eesti teeb läbi sama arengu, nagu Taani, Norra, Rootsi, Soome. Ma jätan ütlemata Belgia arusaadavatel põhjustel, sest Belgia on leidnud otstarbeka olevat luua kaks riiklusele lähenevat struktuuri. Võib-olla mingid piirkonnad Saksamaast võiksid olla meile uurimisobjektideks. Ma mäletan, ma olin väga üllatunud, kui ma esimest korda olin väikelinnas Kielis ja nägin seal islamisusuliste minaretti. Tõsi, see oli 1979. aastal. Ma arvan, et Tallinna siluetti peaks mahtuma ka islamiusuliste minarett. Seda enam, et Raekoda ja Pühavaimu kirikut on juba keskaegadest alates võrreldud minarettidega.

Me räägime globaliseeruvast maailmast. See ei tähenda mitte, et me ostame Jaapani autosid ja Soome telefone. Globaliseerumine toimub ju ka rohujuure tasandil. Vaadake kas või, kuidas kulinaarne kultuur Tallinnasse on tulnud: Korea, Jaapani, India ja Mehhiko restoranid. Me peame mõistma, et kolmkümmend, kuuskümmend ja üheksakümmend aastat tagasi oleks see olnud täiesti kujuteldamatu pilt. Ma pean tõenäoliseks, et see areneb ja süveneb. Tuhande külastaja kohta ühel tekib ka selle kanali kaudu mingisugune sügavam huvi Jaapani kultuuri vastu üldiselt.

Samal ajal ma tean ka seda, et Euroopa Ühendus on just see lootus, mis on maailma sündinud ja mis pöörab oma näo väga väikeste kultuuride poole. Euroopa ise on väike. Ta on võrreldes globaalsete protsessidega piirkond, kus väikesele territooriumile on koondunud väga erinevad kultuurid ja kus, näiteks Prantsuse või Saksa kultuuriruumis on toimunud ka regionaalsed eneseleidmise protsessid. Teiste sõnadega, nähkem alati, et integratsioon samal ajal toob kaasa ka oma pöördkülje. Nimelt, süveneva huvi oma enda päritolu, oma juurte, oma kultuuritraditsioonide säilitamise poole. Õnneks kõik, mis kultuuris toimub, ei ole mitte kunagi konfliktis teise kultuuriga. Kultuurid on alati liitlased. Mõelge selle peale, et kultuuride erinevus on alati suure külgetõmbejõuga, just erinevus.

L. Kõlvarti küsimus Vabariigi Presidendile: - Integratsiooniprotsessis on indikaatoriks alati loominguline intelligents. Mis te arvate, millist mõjujõudu omab loominguline intelligents nendele protsessidele, mis on tänases Eestis?

L. Kõlvarti küsimus: minister Katrin Saksale: - Kas te võrdleksite integratsiooni kajastamise mahtu eesti ajakirjanduses ja vene ajakirjanduses?

Vastus küsimusele: L. Meri: Mul on väga raske vastata küsimusele, kui tugevasti kõneleb kaasa see, mida vanasti nimetati "loominguline intelligents" ja mida eesti keeles tuleks nimetada kunstiharitlaskond. Ka keemik on ju loov teadlane või geneetik. Ma olen ise ette heitnud oma endistele kolleegidele - kirjanikele või ka filmimeestele - miks ma nende häält nii vähe kuulen. Ma arvan, et üks põhjus on see, et ka meie loov haritlaskond on olnud üsna edukalt seotud nende suurte probleemide lahendamisega, mida vabadus on kaasa toonud. Hirm, et Eesti luuletajad ja isegi Eesti filmitegijad jäävad ilma leivata, sest see murrang on olnud hirmus suur, on meist kummalisel kombel mööda läinud. Kogu Eesti ajaloos ei ole olnud sellist aega, kus oleks nii rõõmustavalt palju ilmunud eesti keelt ennast uurivaid teoseid, sõnastikke, entsüklopeedilisi väljaandeid. Selles mõttes, Eesti haritlaskond ise peaks olema üsna õnnelik, eriti kui ta vaatab seda laiemas perspektiivis. See on tõsi, et nendel inimestel, kes töötavad praegu väga intensiivselt, ei ole kuigi palju aega jäänud sotsiaalpoliitiliste probleemide jaoks.

Mul on hea meel, et Jaan Kaplinski on jäänud truuks ja ma alles eile õhtul lugesin Maalehest tema artiklit selle kohta, kui hirmus on vaadata, kuidas Eesti aegamööda mattub prügi alla, eriti Eesti maanteed. Mure, mida ma sajaprotsendiliselt jagan selle mehega. Ma tuletan meelde, et Jaan Kross, kes lõi aktiivselt kaasa poliitikas, lahkus sealt ja hakkas uuesti tegema seda, mille eest me talle kõik tänulikud oleme. Ma olen täiesti kindel, et kui tema raamatud jõuavad meie kõigi ühiskonnakihtide kätte, siis nende raamatute tagasimõju integratsioonile on väga suur. See mehanism on sel juhul palju keerulisem, aga ta muidugi viib meid alati tagasi selle allika juurde, mille poole me praegu kõik otsime oma teed. Sellised näiteid on väga palju.

Ärgem unustagem, et kui on tegemist tõelise kunstnikuga, siis parim, mida ta võib teha, on toota kultuuri. Kultuur, selle sõna pühas tähenduses, on alati kõiki inimesi integreerinud.

Vastus küsimusele: K. Saks: Muidugi võiks rohkem olla artikleid, saateid sellel teemal. Ma julgen väita, et eestikeelse ajakirjanduse jaoks kolm-neli aastat tagasi integratsioon või rahvussuhted ei olnud üldse teema. Sellest ei kirjutatud, pigem oli see tabuteema.

Esimene nii laiaulatuslik eesti- ja venekeelse meedia võrdlus tehti alles nüüd. See analüüs näitas, et tõepoolest see teema on esil nii eesti- kui ka venekeelses ajakirjanduses. Eestikeelsetest ajalehtedest kõige enam Postimehes, kaks korda vähem Päevalehes, kõige harvemini Sõnumilehes, kahes suuremas venekeelses ajalehes - Molodjež Estonii, Estonia - peaaegu võrdselt.

Analüüsist tuli välja eesti- ja venekeelse ajakirjanduse üsna suur erinevus. Näiteks, kui eestikeelsetes lehtedes selle teema käsitluses oli rohkem neutraalset ja analüüsivat infot, siis venekeelsetes ajalehtedes domineerisid subjektiivset käsitlust võimaldavad žanrid, kusjuures informatsiooni esitati väga sageli intervjuuvormis. Kui eestikeelsetes ajalehtedes said peale ajakirjanike sõna poliitikud, eksperdid, tihti ka tavalised lugejad, siis venekeelsetes lehtedes oli enamus ajakirjaniku esitatud materjal.

See, et see teema on esil ja sellest räägitakse, pole ka päris juhus. Seda on initsieerinud üsna mitmed projektid. Ajakirjanikke on püütud aktiviseerida, et nad selle teemaga tegeleksid. Tihti kas või sel viisil, et neid on päris sihipäraselt informeeritud kõigest, mis toimub ja huvitavaid teemasid kätte juhatatud.

Meil on mitu meediakonkurssi. Need peaksid omakorda toetama, et seda teemat käsitletaks.

L. Meri: Oleks väga oluline jälgida meediat kõige laiemalt ja kindlaks teha, kas meil on meedias väljaandeid või autoreid, kes sihikindlalt külvavad umbusku ja viha ja alavääristust, nagu me kuulsime siin ühe näite puhul. Ja sellele, ma loodan, et me reageerime adekvaatselt ja leplikult.

Siin on koos ju ühiskonnategelased, kellele integratsioon on nende missioon. Ma mõistan, et te räägite tendentsidest, protsentidest ja kõigest muust, aga see tegelik integratsioon, see, mida ma tahan maastikus näha, on toiminud juba enne seda, kui Eesti saavutas taas oma iseseisvuse. Minge vaadake näiteks aianduskooperatiive, kus on nii eestlased kui venelased läbisegi. Te näete, kui põnevalt on venelased üle võtnud neid arhitektuurivorme, mis Eestis on välja kujunenud. Mitte selle pärast, et nad on siinsed, vaid selle pärast, et hea arhitektuurivorm on alati kujunenud kohalikes looduslikes tingimustes, kohalikus kliimas. Meil on talvel vähe päikest, selle tõttu on meil aknad pigem pikergused, kui kõrged ja nii edasi. Ma tahaksin just osutada sellele, et integratsioonist tuleb rääkida, aga integratsioon ise ei armasta rääkimist. Ei ole niisugust olukorda, kus öeldakse "Ķī äąāąč čķņåćščšīāąņüń’!" See on absurd. Kui vene lapsed veedavad oma suvepuhkuse Saaremaal või Mulgimaal ja tulevad tagasi ning räägivad, et "?ķąåų ģąģą, ó ķčõ āīņ ņąź äåėąžņ", siis on see uudishimu algus. Ja nii pea, kui me oleme aratanud uudishimu, on võit meie.

Küsimus: H. Barabaner - Praegu on hakanud palju liikuma igasugust informatsiooni nii eesti kui ka vene keeles kõikvõimalike kanalite kaudu. See on väga hea, kuid kas teile ei tundu, et poliitikud peaksid sagedamini ja valjemini esinema avalike aruteludega?

Kui ma 1993. aastal kirjutasin avaliku kirja presidendile ning me kohtusime, siis võttis see palju pingeid maha. Meie instituudis kohtusid Eesti poliitikud vene tudengitega ja juba see esimene kohtumine oli väga huvitav.

Mulle meeldis see, kui president ütles, et ta on kogu rahva president ja rääkis oma nägemusest Eesti riigist ja mulle näib, et integreerumise probleem on üks peamisi probleeme Eesti riikluses. Poliitikute esinemistega oleks vaja luua selline atmosfäär, et viia ellu integratsiooniprotsessid.

Ma tahaksin kuulda Vabariigi Presidendi ja rahvastikuministri arvamust.

Vastus küsimusele: L. Meri - Mul on hea meel, et te seda ütlesite. Ma olen palju esinenud, palju rohkem, kui meie meedia seda on avaldanud. Ma olen ka ise kunagi üliõpilane olnud ja tean, et üliõpilaskond on alati väga tänuväärne kuulajaskond. Täna õhtul, kui see teid peaks huvitama, lähen mina aga Ljubimovit vaatama.

Vastus küsimusele: K. Saks - Ega siin ju õieti küsimust ei olnudki. Mõtlesin seda sama, mis teiegi, kui lugesin neid järelkajasid, mis olid Liia Hänni esinemisele teie tudengite ees. Ma ise olen püüdnud omalt poolt nii palju, kui võimalik, teha ega ole ühestki kohtumisest ära öelnud mitte kunagi. Olen üsna palju ka tudengitega rääkinud. Kindlasti peaksid sellele mõtlema ka teised.

Küsimus: R. Grigorjan - Kui vaadata ja kuulata päevast-päeva meediat, siis seal püütakse kujutada mitte-eestlasi vaenlasena. Kas olete nõus, et mitte-eestlastest intelligentsi roll ei ole iseseisvas Eestis nendes protsessides piisav?

Vastus küsimusele: L. Meri - Ma olen sellega nõus. Ma läheksin veel kaugemale. Mõnikord on mul häbi lugeda seda sotsiaalset atmosfääri, mida meedia püüab meisse, eriti noortesse, külvata. Mul on ebameeldiv lugeda, et meie meedia tarbijad häälestatakse niisuguse tarbimisühiskonna peale, et meid manipuleeritakse ja meis kutsutakse esile uusi tarbimisvajadusi. See kõik viib keskmise lugeja kultuuri sotsiaalsete probleemide juurest eemale iseenesega tegelemisele, iseenese esiletõstmisele. Meil on tekkinud isegi üks uus eriala. Nimelt, tugev töö oma isikliku puhkuse planeerimisel Kanaari saartele. See on anekdootlik. See ei tee mitte kellelegi au. Ma olen nõus.

Aga vaadake, praegu on võib-olla väga raske moraalse eneseleidmise aeg ja väga sageli ma kuulen meedias seda küsimust "see ei müü ennast". See meenutab mulle neid kaugeid piibellikke aegu, kus ühte kirikut ühe teatud seltsimehe poolt puhastati rahavahendajatest.

Vastus küsimusele: K. Saks - Ma ei tahaks päris hästi nõus olla sellega. Seesama meediamonitooring tähendas mitte ainult eesti- ja venekeelsete päevalehtede sisuanalüüsi, vaid sellega kaasnes ka venekeelsete televisioonisaadete analüüs, mida toodetakse Eestis. Sealt tuli välja, et kui ajalehtedes oli rohkem negatiivset materjali (negatiivsena oli esitatud probleem, mitte inimestevaheline suhe), siis televisioonisaateid iseloomustas küll positiivse imidži loomine. Televisioon on viimastel aastatel täiesti sihiteadlikult tegelenud positiivse sümboli loomisega. Võib-olla isegi liiga palju, kui asi läheb ühte äärmusesse, siis muutub ta ka ebausutavaks. Tegelikult on olnud suurepärased sarjad inimestest, kes elavad Eestimaal. See on iseloomulik olnud erinevate kanalite televisioonisaadetele - püüd tuua esile, otsida seda positiivset. Kui vaadata eestikeelseid lehti, siis see tendents on sama - läbi konkreetsete inimeste, läbi konkreetsete näidete. Kui palju on artikleid olnud sellistest edukatest, suurepärastest projektidest, kus on näidatud, kuidas inimestevahelised suhted tegelikkuses on. Negatiivsena on esitatud probleeme. Näiteks inimeste suhteid riigiga. See on üldine tendents. Sellepärast ei saa ma nõus olla sellega, et praegu oleks valdav negatiivse kuju loomine, vaenlase kujundi loomine, pigem vastupidi.

2. Paneeldiskussioon erinevate meediakanalite esindajatega teemal "Rahvusvähemused ja ajakirjandus".

KUULATI: Raivo Vettiku ettekannet integratsioonimonitooringust, mis on selle aasta märtsikuus läbi viidud firma Saar Poll poolt.

Mõned küsimused ja tulemused monitooringul:

1. Kelleks te ennast peate? Andmed, mis monitooringus välja tulid, näitasid, mismoodi rahvusvähemused ennast nimetaksid. Esimesed kolm võimalust on: eestimaalane, venelane ja venekeelne inimene. Venelane langeb kohe välja üldtermini mõttes, sest rahvusvähemuste hulka kuuluvad ka paljud teised rahvused, kes Eestis on.

2. Miks Teil ei ole veel Eesti kodakondsust?

Tulemustest järeldub, et kõige tähtsam on eesti keel ja kodakondsuse nõuded. Oluline on ka see faktor, et nii on lihtsam reisida Venemaale. 11% vastanutest ei tunne end Eestisse kuuluvat. See madal protsent näitab siiski suurt integratsioonivalmidust.

3. Kuivõrd Te nõustute järgmiste väidetega: -..

Minu jaoks selle küsitluse kõige üllatavam osa oli see, et 46,80% eestlastest leidis, et Eestile võiks olla kasulik, kui mitte-eestlased siit lahkuksid.

4. Mis on integratsiooni seisukohalt tähtis?

Kõige suuremad erinevused hinnangutes on seotud suhtumisega seaduste muutmisse ja mitte-eestlaste osakaalu tõusu Riigikogus ja valitsusasutustes.

Üllatav tulemus oli see, et 2/3 eestimaalastest pooldab mitte-eestlastest noorte õppimaasumist eestikeelsetesse koolidesse.

Uurimusest tuli välja ka see, et ainult 2% eestlastest leiavad, et mitte-eestlaste seas ei peaks olema kodakondsuseta inimesi. Seda toetas üle 80% ja 15% ringis ei vastanud kindlalt.

Küsimus: A. Dusman - Kui palju inimesi võttis sellest küsitlusest osa ja kas teil on andmed ka vanuse ja regioonide kohta?

Vastus küsimusele: 1142 inimest, neist 650 ringis olid eestlased ja alla 500 olid eestimaalased. Meil on tunnusena sees ka vanus. Ma olen teinud analüüsi ka vanuse osas, mis annab positiivse pildi. Nii eestlaste kui ka eestimaalaste seas on nooremad põlvkonnad oluliselt positiivsemad kui vanemad põlvkonnad.

KUULATI: Külliki Kortsu ettekannet meediamonitooringust.

Vaadeldud on 1999. aastal integratsiooni diskursust ajakirjanduses. Analüüsi all on kõik artiklid Postimehest, Eesti Päevalehest ja Sõnumilehest ning ?īlīdjez Estonii'ist ja Estoniast ja Den za Dnjom'ist.

Üldisemad tendentsid, mis uurimusest välja tulid.

Kui käsitleda kõrvuti eesti- ja venekeelset ajakirjandust, siis võib väita, et mõlemas pressis on sarnasused kahes aspektis: ühelt poolt on põhimõtteline toetus integratsiooniprotsessile. On kasvanud arusaam integratsiooni kahepoolsest olemusest. Praegu kehtivale integratsioonipoliitikale on üldjoones negatiivne hinnang.

Erinevused kahe meedia vahel algavad juba integratsiooni defineerimises. Eestikeelses ajakirjanduses on domineerimas kaks mudelit: poliitiline, mille aluseks on muulaste lojaalsus ja kodakondsus; kultuuriline, mis tähendab eesti keele omandamist ja lülitumist Eesti kultuuriruumi.

Samal ajal venekeelses ajakirjanduses peetakse integratsiooni all esmajoones silmas kahe kogukonna vaheliste suhete ja sallivuse suurenemist; kultuurilist lähenemist.

Tegeliku olukorra kirjeldamisel hinnatakse eestikeelses ajakirjanduses muulaste integratsioonitahet märgatavalt madalamalt kui venekeelses ajakirjanduses. Samal ajal hinnatakse tunduvalt kõrgemini muulaste positiivset suhtumist Eesti poliitikutesse ning nende tegemistesse. Eesti ajakirjanduses on päris tihti tõstatatud küsimus muulaste poliitilisest lojaalsusest, kusjuures vene ajakirjanduses sellest praktiliselt ei räägita.

Eesti ajakirjanduses on hinnang vene koolis toimuvale integratsiooniprotsessile ja muulaste eesti keele oskusele tunduvalt negatiivsem, kui vene ajakirjanduses. Mis võib olla nende erinevuste põhjusteks? Kas see, et eesti ajakirjanduses on esitatud nii poolt- kui vastuargumendid, aga vene ajakirjanduses domineerib üks kindel arvamus? Kas on tegemist erinevate ajakirjandustraditsioonidega või on tegemist sellega, et eesti ajakirjanduses räägitakse integratsioonist põhimõttelisemal tasandil?

Rahvussuhted.
Mõlemas ajakirjanduses hinnatakse eestlaste ja muulaste vahelisi suhteid pigem normaalseteks kui halbadeks. Samal ajal on mõlemas ajakirjanduses kõrge esinemissagedusega väide eestlaste vaenulikust suhtumisest teistesse rahvustesse. Vene ajakirjanduses on niinimetatud mureprobleemiks kogukondade vahelised suhted.

Küsimus: A. Veidemann - Ma arvan, et see küsimustik ei saanudki kajastada võib-olla kõige üldisemat probleemi - millisesse ühiskonda toimub integreerumine? See fakt, et venekeelsetele eestimaalastele teeb kõige rohkem muret suhe eesti- ja venekeelse kogukonna vahel peegeldab tegelikult hoopis laiemat probleemi Eesti ühiskonnas. Milline on Eesti ühiskond? Kas see, mida propageerivad seltskonnaajakirjad, kus eduka eestlase märkideks on uus auto, uus armuke, uus koer või on see loovharitlaskonna arvamuse poolt kujundatav Eesti ühiskond või hoopis see ühiskond, mida esindavad need inimesed, kelle keskmine sissetulek kuus on 2500 krooni ja kes tegelevad lihtsalt ellujäämisega? Tegelikult on see peamine küsimus ja ma arvan, et need vastuolud on võimalik ületada sel juhul, kui me räägime integratsioonist kui protsessist tervikuna Eesti ühiskonnas.

Kas on uuritud seda, millist integratsioonipoliitikat eesti meedia ühiskonnas tervikuna peegeldab?

Mäletan, et Integratsiooni Sihtasutuse nõukogu koosolekul ütles Marju Lauristin, et Eesti ajakirjanduse diskursus on poliitiline. Järelikult ta ei peagi peegeldama seda olukorda, mis tegelikult Eesti ühiskonnas toimub. Kuidas ja milliseid kanaleid pidi siis tegelikult peaks see integratsiooniprotsess toimuma, kui ajakirjanduse diskursus ongi poliitiline?

Vastus küsimusele: Seda, et eesti ajakirjanduse diskursus on poliitiline näitab ka see väide, et integratsiooni nähakse põhiliselt poliitilise protsessina ning küsimus taandatakse küsimusele muulaste lojaalsusest.

Eestikeelses ajakirjanduses on integratsiooni diskursusi kolm. Nendest kolmest üks, mis hõlmab 1/10 kogu diskursusest, on niiöelda muretsev integratsioonidiskursus, kus ongi põhiline küsimus selles, kuidas see protsess tegelikkuses muutuks kahepoolseks.

Teised kaks diskursust vaatlevad seda esmajoones küsimusena muulaste adaptatsioonivõimest ning püüavad eestlased välja jätta.

Küsimus: H. Barabaner - Mitte-eestlased on integratsiooniprotsessis selle riigi jaoks kui integratsiooniobjekt. Integratsioon on nagu kahe ühiskonna integratsioon. Need kaks osa on nagu subjektid.

Kas poliitilist lojaalsust ei taandata ainult küsimusele suhtumisest eesti keelde või on poliitiline lojaalsuse mõiste laienenud?

Vastus küsimusele: Ei saa eestikeelset ajakirjandust ka päris sellele taandada, seal on erinevad diskursused ja see tendents on muutumas, kuid domineerib siiski selline objektlik käsitlus.

On teatud küsimused, mida käsitletakse eraldi. Näiteks on ka lojaalsus ja keeleküsimus. Keel jääb siiski kultuurivaldkonda. Paraku need ei esine koos, kuna tegemist on kahe erineva integratsioonimudeliga ja on ka erinevad inimesed, kes nendest kirjutavad.

Küsimus: M. Stalnuhhin - Viimase poole aasta jooksul on väga palju räägitud vene gümnaasiumi saatusest ja see diskussioon on kajastunud ka eesti pressis. Kas te olete seda integratsiooniaspekti uurinud?

Vastus küsimusele: See aspekt oli viimases uurimuses sees. Eesti- ja venekeelse ajakirjanduse arvamused olid sarnased. Nii venekeelne kui ka eestikeelne ajakirjandus pooldab osalise venekeelse keskhariduse säilimist.

Küsimus: R. Sikk - Mis alusel te jagasite artikleid integratsioonist kirjutavateks ja mittekirjutavateks artikliteks?

Vastus küsimusele: Üks märksõna oli kindlasti integratsioon. Tegemist pidi olema kas rahvussuhteid või muulaste olukorda käsitleva artikliga.

Küsimus: L. Kõlvart - Me oleme aastate jooksul jõudnud ühepoolselt integratsioonilt kahepoolsele. See on siiski mitmepoolne liikumine. Iga integratsiooniprotsess omab sisemist liikumist.

Küsimus: A. Dusman - Kellele see uurimus on suunatud? Kas seda uurimust ka jätkatakse?

Vastus küsimusele: K. Korts - Selle uurimuse on tellinud Integratsiooni Sihtasutus. Praeguseks on kokku lepitud, et see jätkub ka järgmisel aastal.

Vastus küsimusele: R. Vettik - Üldmonitooring hakkab jätkuma mitte ainult järgmisel aastal vaid ka edaspidi, kuivõrd integratsioon on väga pikaajaline protsess ja on tähtis teada, kuidas asjad liiguvad.

Praegu me teeme aruannet selle küsitluse kohta. Aruanne valmib maikuus. On plaanis kirjutada artikleid, informeerida avalikkust.

Küsimus: S. Ivanov - Massmeedia kajastab inimeste arvamusi. Nendest uuringutest näen, et eestlased mõtlevad, et Eesti ühiskond on see, mis räägib eesti keelt. Eestlased tunnevad, et selline ühiskond on täiuslik. Sellesse ühiskonda ei mahu see teine ühiskond.

KUULATI: Pavel Ivanovi ettekannet.
Eesti Televisiooni venekeelsete saadete toimetus analüüsis meediamonitooringut ja leidis, et mõningate kriteeriumite näitajad olid natuke naljakad, et hinnata ajakirjanduslikku tegevust. Venekeelne ajakirjandus Eestis on positiivne ja venekeelses ajakirjanduses on piisavalt sõnumeid. Kõik oleneb sellest, kas sõnumi all defineeritakse integratsioonitemaatiliste materjalide hulka või neid materjale, mis kaitsevad Eesti elanikkonna ühiseid huve.

Selle aasta venekeelsete saadete eelarve on viis korda väiksem kui 1998. aastal ja väiksem, kui 1997. aastal ning siit ka võimalikud selgitused vaadatavuse langemise suhtes.

ETV venekeelsete saadete toimetuse tegevust on võimalik liigitada kaheks:

1. tuntuse ja tunnustuse saavutamine;

2. ajakirjanduslik kordumatus.

Toimetus leiab, et esimene etapp on selja taga. Kindlasti on kõik kuulnud noorteprojektidest "Põlvkond 2000", dokumentaalprojektidest "Saatused" või kakskeelsuse eksperimendist "Eetris on Eesti". Kõik need saated väärtustavad mitte-eestlasi. Neid saateid teeb kollektiiv, kes on saanud Euroopa tasemel koolitust, seal hulgas ka BBC koolitust. Need saated on sündinud koostöös välismaiste meediaorganisatsioonidega, fondide ja saatkondadega. Toimetuse tööd tuntakse ja see töö on tunnustatud.

Tuntuse ja tunnustuse taga on professionaalsus, aga ka lojaalsus Eesti Vabariigile. Lojaalsus on kahe otsaga küsimus venekeelsete saadete toimetuse töös. Toimetuse jaoks on lojaalsus eelkõige Eesti ühiste huvide ajakirjanduslik jälgimine. Sellel lojaalsusel on olemas ka teine külg. Toimetus on pideva kontrolli all, nagu kogu venekeelne ajakirjandus üldse, eriti aga avalik-õiguslik.

Pidevalt midagi otsitakse - kas me räägime piisavalt? Härra President ütles väga õieti - nagu rätsepal külas. Kusjuures niitide ja nööpide väljaandmine sõltub sellest, kui pika varruka õmbled.

Eesti Televisiooni juhtkond on kindlal seisukohal, et venekeelsetesaadete vööndi aeg telesaatekavas on möödas. Teleajakirjandust hinnatakse eelkõige ajakirjandusliku tulemi järgi, mitte aga kohustusliku lisaolemasolu järgi. Teisi sõnu, kui saade on hea ja teenib Eesti ühiseid huve, siis ta peab olema paremal ajal, et ta oleks kättesaadav sihtauditooriumile.

On selge, et televisioon kedagi kuhugi ei integreeri. Avaliku arvamuse kujundamisel on meedia ja televisioon ülivõimas.

Kahjuks ei suuda ETV venekeelsete saadete toimetus osutada vastavalt riiklikule programmile sajaprotsendilist kaasabi selles protsessis. ETV eelarvest piisab toimetusele ainult pooletunnise saate tootmiseks nädalas. Ülejäänud, rohkem, kui miljon Eesti krooni, on toimetus hankinud lisa vastavalt projektidele, rahvusvahelistele koostööprogrammidele jne. Ehk siis, toimetus tegeleb muu hulgas raha hankimisega, mis ei ole normaalne. Miks me siis otsime vigu meie töös, kui riik ei suuda garanteerida stabiilset avalik-õigusliku ringhäälingu tegevust?

Praegu toimetus üritab suunduda teisele etapile.

Venekeelne televisioon, olenemata sellest, mis kanalil ta on, oli, on ja jääb atraktiivseks võrdluselemendiks eestikeelsele auditooriumile. Seda vaadates tekib mõnus ühine olemine. Aga see on ju siseriiklik ja välispoliitiline julgeolek.

KUULATI: Mary Velmeti ettekannet.

Raadio 4 eesmärk on teavitada muukeelset elanikkonda Eestis toimuvast ja arutada oma programmides kõigi probleemide üle, mis Eestis üldiselt üles kerkivad.

Uudised on eetris kuni kella 12-ni päeval igal täis- ja pooltunnil ning enamus neist on Eestiga seotud. Mõned saated, kuni kella 9-ni ainult Eesti uudised, kell 10 on ainuke puhtalt välisuudistele pühendatud saade. Kell 12 kommentaar parlamendist.

Raadio 4-s on saateid ka mõningates rahvuskeeltes: ukraina, valgevene, armeenia keeles. Üks kord kuus on saade koostöös Juudi Kultuuriseltsiga, mis on vene keeles.

Üks probleem on kaadrinappus. Ollakse pidevas kontaktis Tartu Ülikooliga, on kuulutatud konkursse, kuid nõudmistele vastavaid noori inimesi ei leia.

Teine probleem on see, et Eesti Raadio eelarve on juba teist aastat samas seisus, nagu ta oligi, investeeringute rea peal on 0. Jätkata suudetakse ainult tänu projektidele ja koostööle. Põhi- energia kulutatakse sellele, et mõelda välja, kellele esitada järgmine projekt.

Vähemusrahvuste saadete puhul on probleemne see, et erinevad rahvused on koondunud Eestis väga erinevatesse kultuuriseltsidesse ja kahjuks ei ole need kultuuriseltsid omavahel sõbralikes suhetes. Mingil hetkel hakkab see kajastuma ka raadiotegijate töös.

KUULATI: Ella Agranovskaja ettekannet.

On vale, kui öeldakse, et vene pressis ei kajastata Eesti poliitikute arvamusi. On olemas Eesti poliitikute arvamused, kuid ei ole Eesti ajakirjanike arvamusi.

On õige, et vene pressis pole uudised Eesti kohta. Kui on, siis ei oma need mingit sõnumit teise riigi jaoks.

Teevad muret kaks asja: me kaotame vene keele. On kole mõelda sellele, et kaob Raadio 4. 2007. aastal lähevad kõik koolid üle eestikeelseks. Kuidas seda tehakse? Kust võetakse need õpetajad, kes hakkavad õpetama matemaatikat, ajalugu eesti keeles?

Mitte ühegi võimu ajal pole Eestis õpetatud venekeelseid ajakirjanikke. Ajakirjanikud meil lihtsalt kasvavad nagu lilled. Eraülikoolid õpetavad ajakirjandust sellisel tasemel, et hakkab lihtsalt häbi. Vene pressis on olukord kohutav, seal töötavad lausa arulagedad inimesed. Inimesed peavad andma aru, mis toimub. Kõik on hõljuvas ja rippuvas olukorras.

Inimestel pole raha, et tellida ajalehti. Siit tuleb välja ka see, miks kuulatakse rohkem raadiot.

KUULATI: Ilja Nikiforovi ettekannet.

Kui arutada integratsiooni teemat massmeedias tekib küsimus, kas meil on saatus kohtuda?
Kui massmeedias piiritletakse integratsiooni ainult ühest aspektist - eesti keeles, siis ei ole meil saatust kohtuda.

Kui me räägime integratsioonist ja massimeedia rollist on vaja eristada: integratsioon on ühiskonna huvides, seega Estoniat huvitab ühiskonna nõue, lugejate vajadus ja valitsuse programm.

Integratsiooniprotsessi aruandes on jäätud vene ajakirjandus anonüümseks. Mingit viidet vene ajakirjanduse kohta ei ole. 1999. aastal oli Estonial ja Jaan Tõnissoni Instituudil väga efektiivne projekt. Kelle jaoks see tehti? Sellest ei ole keegi rääkinud. Millised on selle finantseerimise tulemused?

Ajalehed ja valitsus peaksid koos töötama. Ajalehed tahaksid realiseerida projekte, kuid valitsus seda ei tee.

KUULATI: Teet Kallase ettekannet.

Tähelepanuväärne on see, et kui on tegemist rahvusvähemuste ümarlauaga, on päevakorras Vene teema. Kunagi ei kohta Eesti-Läti, Eesti-Leedu, Eesti-Ukraina probleeme.

Kui meediat üldse milleski süüdistada, siis võib-olla selles 46%. Kui see eestlaste 46% on õige, siis tugineb see sageli jätkuval müüdil, kartusel, ohul. Eestlaste jaoks on keel palju tähtsam, kui mõnel suuremal rahval.

Riigi osa on integratsiooniga tegeleda, aga mitte nii väga õpetada ajakirjandust. Kõige olulisem on osutada tähelepanu nooremale põlvkonnale, millele presidentki viitas.

KUULATI: Rein Siku ettekannet.

Pole oluline rahvus, vaid, kas see, millest kirjutatakse, ületab uudiskünnise, kas see on huvitav lugejale. Kui see on huvitav lugejale, siis tuleb sellest kirjutada.

Muulane ei tähenda venelast, tuleb üles otsida ka ukrainlased, liivlased, juudid ja teised rahvused.

Tuleb teha koostööd vene ja eesti ajakirjanduse vahel.

Küsimus: A. Laius - Kas ei oleks võimalik viia läbi sotsioloogilisi uurimusi laiemas ulatuses?

Vastus küsimusele: R. Vettik - See uuring oli kindla suunitlusega. Me defineerisime integratsiooni ja seoses sellega esitasime küsimused.

Küsimus: H. Barabaner - Kas ajakirjanduses on selliseid teemasid, mida üldse ei tasu puudutada, nagu ütles Eugenia Gurin-Loov neonatside kohta?

Ma pole selle poolt, et narkoprobleem ei ole integratsiooniprobleem. Riiklik integratsiooniprogramm on liiga keelekeskne. Tuleks pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalprobleemidele.

Vastus küsimusele: T. Kallas - Ei ole ühtegi teemat, mida ei tohiks käsitleda.

Vastus küsimusele: E. Agranovskaja - Teie küsimus on retooriline. Me oleme küpsed inimesed ja saame aru. Mina arvan, et on ka keelatud teemasid.

Juhataja Hagi Šein, protokollija K. Piir

© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee