In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President ÜRO HIV/AIDS-i teemalisel tippkohtumisel 2. juunil 2006 New Yorgis
02.06.2006


Lugupeetud eesistuja,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Tahaksin väljendada heameelt tänase kõrgetasemelise kohtumise üle. 2001. aastal vastu võetud kohustuste deklaratsiooni täitmine on kõigi liikmesriikide ühine hool ja vastutus. Kui ÜRO loomise aegadel mõeldi eelkõige riikide julgeolekule ja sõjaohu vältimisele, siis tänane maailm seisab silmitsi hoopis uute ohtude ja väljakutsetega, mis osaliselt seostuvad nüüdisaega iseloomustava üleilmastumisega. HI-viiruse levikus on üks globaliseerumisriske kinnitust leidnud. Ma nõustun nendega, kes arvavad, et aids ei ole ainult haigus, vaid ka julgeolekurisk.

Rääkides julgeolekust ja turvalisusest, ei saa mööda vaadata peamisest – inimesest. HIV-i levik puudutab sügavalt erinevaid inimeseks olemise tahke – väärtushinnanguid, hoiakuid ja uskumusi, sotsiaalset kuuluvust ning seeläbi ka käitumist. Epideemia leviku tõkestamiseks ei piisa üksnes ravimite tootmisest ja manustamisest, vaid tegelda tuleb ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ning tervishoiusüsteemi ja ühiskonna arenguga tervikuna.

Võitlus epideemia levikuga saab olla tõeliselt efektiivne vaid juhul, kui tegelda kõigi nimetatud ühiskonnaelu tahkudega ning – mis peamine! – teha seda riikide koostöös. Pean oluliseks, et HIV-ennetuses tunnetavad vastutust ja osalevad nii valitsusorganisatsioonid kui ka kodanikuühendused.

Eile, 1. juunil tähistasime lastekaitsepäeva. Kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete kaitstusest on aga raske rääkida, kui pidada silmas fakti, et maailmas on HI-viirusesse nakatunud enam kui kaks miljonit last. Paljudele neist jääb arstiabi kättesaamatuks, iga minut sureb üks aidsihaige laps. Seetõttu tuleb esmatähelepanu pühendada lastele ning last ootavatele naistele, et hoida ära viiruse kandumine emalt lapsele.

HIV-i leviku piiramist raskendab peamiselt asjaolu, et vähemasti algusperioodil levib haigus erinevate sotsiaalsete gruppide hulgas. Näiteks olid Eestis esimesed HIV positiivsed süstivad narkomaanid. See aga tähendab, et paralleelselt HIV levikuga tuli võidelda nii narkomaania kui ka alkoholismi vastu.

Just erinevate sotsiaalsete probleemide kompleksne lahendamine loob tingimused nendest võitu saamiseks. Oluline on aga rõhutada, et tuleb kõigiti vältida HIV positiivsete inimeste häbimärgistamist. Hirm olla ühiskonnast välja tõugatud, kaotada oma töökoht ja sotsiaalne positsioon – need on tegurid, mille tõttu inimesed kardavad ennast testida või oma HIV-positiivsest staatusest kaaslastele rääkida.

Kui tahame seda võitlust võita, siis peame suutma ületada ühiskondlikud eelarvamused ja häbi, mis takistavad meil HIV-ist ja sellega seotud probleemidest avatult kõneleda. Niisugune ülesanne seisab kõigi riikide ja ühiskondade ees, sõltumata statistikast konkreetsete haigusjuhtumite kohta. Võitlus sotsiaalse tõrjutuse ja häbimärgistamisega on tihedalt seotud ka ühiskonna jätkusuutlikkusega – ühe otsustavama tulevikuküsimusega üldse.

Kui rääkida konkreetselt HIV kandjatest, siis pean oluliseks antiretroviirusravi kättesaadavuse tagamist kõikidele abivajajatele. Täna on aga ravi paljudele nakatanutele liiga kallis, ehkki sellest sõltub miljonite inimeste ellujäämine, perekondade toimetulek ning laste üleskasvatamine. Kutsun üles sellele küsimusele suuremat tähelepanu pöörama!

Veel kümmekond aastat tagasi ei teadnud suur osa Eesti elanikest HIV-probleemist kuigi palju – meieni jõudsid killukesed uudistest mujalt maailmast. Täna tunnen Eesti Vabariigi presidendina sügavat muret haiguse leviku pärast meie riigis. Samas võin teile kinnitada, et viimastel aastatel on HIV leviku peatamiseks Eestis astutud tõsiseid samme.

Ennetustegevus on nüüd märkimisväärselt süstemaatilisem. Möödunud aastal valmis Eesti uus riiklik HIV-strateegia, mille väljatöötamisse kaasati laiapõhjaliselt valitsusasutusi, eksperte, akadeemilisi organisatsioone, mittetulundusühinguid ning HIV positiivseid inimesi. Strateegia loomisel võtsime arvesse neid põhimõtteid, mille osas 2001. aastal siin ÜROs kokku leppisime.

Ennetustegevuse osalist edukust näitab tõsiasi, et Eestis on registreeritud uute nakatumisjuhtude arv pidevalt vähenenud. Samas oleme mures selle pärast, et viirus on väljunud nn riskigruppidest.

HIV-valdkonna rahastamine on viimastel aastatel mitmekordistunud ning on suurenenud ennetuses osalevate koostööpartnerite arv. Suurt tuge on andnud Eestile Globaalne HIV/AIDSi, malaaria ja tuberkuloosi vastu võitlemise fond, mis aitas meil astuda olulisi samme epideemia leviku piiramiseks. Avaldan siinkohal sügavat tänu Globaalsele Fondile selle olulise toetuse eest!

Austatud eesistuja!

Pean tänast kõrgetasemelist kohtumist ning pühendumist selle probleemi ühisele lahendamisele oluliseks sõnumiks maailmale. Mõistame, et ükski riik ei saa seda võitlust võita üksi, edukaks tulemuseks on vaja rahvusvahelist solidaarsust. Eesti teeb Euroopa Liidu liikmesriigina koostööd erinevate riikidega ning ühineb ka kõikide edasiste rahvusvaheliste ühispingutustega HI-viiruse tõkestamiseks.

Tänan teid tähelepanu eest!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee