In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President Tartu rahu 86. aastapäeva pidulikul aktusel 2. veebruaril 2006 Estonia teatrimajas
02.02.2006


Hea Eesti rahvas,
ekstsellentsid!

Aastate jooksul on Tartu rahulepingu tähtsus Eesti riikluse ajaloos ja nüüdisajas leidnud mitmekülgset ja põhjalikku käsitlemist. See on meie riigi iseseisvuse üks kestvaid sümboleid. Samas aitab tänane tähtpäev ka mõista ja hinnata nüüdisaja üldtunnustatud püsiväärtust - rahu.

Tartu rahuleping määratles riikidevaheliste suhete aluse. Selleks oli mõlema osapoole iseseisva staatuse austamine ning üldtunnustatud väärtustest lähtumine. Täna püüavad mitmed Venemaa poliitikud käsitleda Tartu rahulepingut vaid ajaloolise dokumendina. Meie käsitluses kannab see leping aga jätkuvalt riikidevaheliste suhete järjepidevuse väärtusmõõdet.

Rahulepingu ühe õppetunnina peame tõdema, et isegi kui lepped sünnivad raskelt, on need kahe naaberriigi vahel siiski võimalikud ja vajalikud. Täna puuduvad Eesti ja Venemaa vahel paljud olulised kokkulepped nii majanduses kui muudeski valdkondades. Tõsiseks probleemiks on kujunenud ka mõne allakirjutatud lepingu jõustamine. Ehkki praegu on paljud küsimused lahendatud Euroopa Liidu ja Venemaa lepingutega, ei asenda need ometi võrdõiguslikke ja vastastikku kasulikke kahepoolseid leppeid reas valdkondades.

Tänavu tähistame me Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15. aastapäeva. Sellega seoses on kohane meenutada, et riikliku iseseisvuse taastamise protsessis jagasime me ühiseid väärtusi demokraatliku ühiskonna ülesehitamist alustava Venemaaga.

12. jaanuaril 1991 allkirjastasid Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik riikidevaheliste suhete aluste lepingu. Selle preambulis tunnustab Venemaa Eesti riiklikku staatust vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1990. aasta 30. märtsi ja 7. augusti otsustele.

Ma usun, et oma lähiajaloo tähtsündmused on meil hästi meeles. Meenutan vaid, et nimetatud otsustes tunnistas tollane rahvaesindus NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates. Ühtlasi kinnitas Ülemnõukogu, et võtab läbirääkimistel NSV Liiduga lähtealuseks Eesti ja Venemaa vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahulepingu.

Riikidevaheliste suhete aluste leping, aga samuti Venemaa-poolne Eesti Vabariigi tunnustamise otsus 24. augustist 1991 kinnitasid vastastikkusest usaldusest kantud suhteid tulevikus. Sellise usalduse taastamine on esmaseks eelduseks ka dialoogi jätkamisele piirilepingu sõlmimise küsimuses.

Meie rahval ei ole põhjust häbeneda oma ajalugu. Äsja pälvisid Eesti kogemused tähelepanu Põhja-California Rahvusvaheliste Suhete Nõukogus ja Stanfordi ülikoolis. Rõhutasin seal kõneldes, et Eesti iseseisvus ei rajane hoiakutel kellegi vastu, vaid üldtunnustatud demokraatlikel väärtustel.

Neist lähtudes said, rõhutan, 1989. aastal Ülemnõukogult ajaloolis-õigusliku hinnangu kommunistliku režiimi kuriteod Eestis. Samal alusel oleme teinud viljakat koostööd paljude rahvaste ja poliitiliste jõududega nii Venemaal, Lätis ja Leedus kui ka mujal Euroopas ja maailmas.

Meie riigi ajalugu ja tulevikusuundumusi seob rahva tahe. Täna on kohane meenutada, et iseseisvuse taastamine oli aastatepikkune protsess, kus igal osalisel oli täita ülioluline roll. ''40 kirjale'' 25 aastat tagasi järgnesid ''fosforiidisõda'' ja sündmused Hirvepargis, Rahvarinne ja kodanike komiteed, taastatud omavalitsus ja tollase Ülemnõukogu sihipärane tegevus omariiklusele õigusliku aluse loomisel.

Rahva tahte selgeks väljenduseks oli ka täpselt 16 aastat tagasi Tallinna linnahallis toimunud kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu koosolek. Esinduslik foorum enam kui kolme tuhande osavõtjaga kinnitas kogu maailmale, et Eesti taastab oma riikliku iseseisvuse.

Tähenduslikult kõlasid 1990. aasta 2. veebruaril linnahallis sõnad, mis olid öeldud täpselt 70 aastat varem Tartu rahulepingu sõlmimise päeval. Jaan Poska oli siis lausunud: ''Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda määrab Eesti ise oma tuleviku saatuse lõplikult.''

Eesti iseseisvuse taastamine oli omamoodi Vabadussõda uutes tingimustes, seekord inimohvriteta. Võiks ju mõelda, et vabadusel on seda suurem väärtus, mida rohkem ohvreid on selle eest toodud. Ma kindlasti ei nõustu niisuguse arvamusega. Ehkki vabadus on ülim hüve ja väärtus, on inimelu ja rahu hindamatu väärtusega. See oli nii 15 aastat tagasi ning on ka täna.

Aastatel 1919-1925 autasustas Eesti Vabariik enam kui kolme tuhandet inimest Vabadusristiga. 2150 neist olid eestlased, kes said oma riigi kõrge autasu Vabadussõjas näidatud vapruse eest. Ma usun, et need inimesed oleksid pälvinud tunnustuse ka rahuajal - olgu siis oma mehisusega või pühendumisega oma rahvale ja tööle.

Niisuguseid inimesi on olnud alati ja neid elab meie seas väga palju ka praegu. Igal aastal tänab meie riik tublimaid neist inimestest. Seejuures pole tähtis, millist ametit nad on pidanud või peavad. Tähtis on see, kuidas nad oma tööd on teinud ja elu elanud.

Iseseisvuse saavutamine ja selle taastamine jäävad meie rahva ajaloos omavahel seotud väärtusteks. Tuleb tõdeda, et 15 aasta saavutuste taustal ja uusi võimalusi tajudes ei ole me suutnud nende allikaks olevaid lähiajaloo sündmusi igakülgselt lahti mõtestada. Ilmselt kulub veel aastaid, et kujuneks tasakaalustatud tervikpilt keerulisest protsessist, milles osalesid nii tollased võimuorganid kui kohalikud omavalitsused, arvukad rahvaliikumised ja ühendused.

Selle tervikpildi loomisel osalesid konkreetsed inimesed, kelle suur pühendumine, vastutustunne oma rahva ees ja sellest kantud teod määrasid nii taasiseseisvumise protsessi suuna kui ka tänasesse päeva ulatuvad tulemused. Tänu nende inimeste tegutsemisele sai Eesti Vabariik taas ''vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida'', nagu kuulutas iseseisvusmanifest 24. veebruaril 1918.

Austatud kuulajad!

Riigi kestvas ajaloos jääb teda loonud ja taastanud inimeste ring aastatega üha väiksemaks. Riigi kohustus on väljendada neile tehtu eest tänu. Me teeme seda tänavu Eesti Vabariigi 88. aastapäeval ja iseseisvuse taastamise 15. aastal. Jätkem sel puhul kõrvale poliitiline rivaliteet ning tõdegem, et iseseisvus on kogu meie rahva jõupingutuste vili.

Eesti rahvuslikku ajaloomällu on jäädvustatud ühine võitlus vabaduse eest. Vääramatu koht kuulub seal Eesti iseseisvuse saavutamisele ning selle taastamisele, mil vabadusideaal liitis meie rahva. Sama suures üksmeeles tuleb tänagi kaitsta rahu ja demokraatiat igas maailma nurgas, sest see on tagatiseks rahva kestmisele ja riikide arengule.

Soovin kõigile raugematut tahet hoida neid väärtusi ja võimalusi, mida on meile kinkinud iseseisvus.


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee