In English

Kõned
Ava print vaates

Vabariigi President konverentsil "Kristlikud väärtused Eesti poliitikas" 11. novembril 2005 Lillepaviljonis
11.11.2005


Austatud konverentsist osavõtjad!

Enamik kristlikke väärtusi on meie euroopalikus kultuuriruumis üldinimlikena nii kinnistunud, et ka mittekristlased peavad neid loomulikuks järgida. Olgu nendeks siis ausus või halastus, ligimesearmastus või endast nõrgemate toetamine. Kõik need väärtused säilivad ning antakse edasi ühiskonna sidususe ja eeskuju kaudu.

Ühiskonna positiivne areng, selle inimväärsemaks muutumine on lahutamatu tugevast eetilisest aluspõhjast. Moraalsust kui inimväärikuse kõrgeimat printsiipi ei saa sätestada seadusega, kuid moraalinorme eirates on mõeldamatu ka poliitika ja riigivalitsemine n-ö "puhaste kätega". Seepärast on tänane arutelu väga tervitatav.

Eesti on mitmes valdkonnas väga edukas ja nii mõnigi riik on soovinud just meist eeskuju võtta. See teeb rõõmu, aga ka kohustab kõrgendatud vastutustundlikkuseks. Samas oleme ise täheldanud oma ühiskonnas eetikakriisi ning võimu rahvast võõrandumise märke. Sellekohase signaali andis osa elanikest ka äsjastel valimistel hääletamata jätmisega. Lisaks on avalik ruum täis konkreetsemaid või ebamäärasemaid süüdistusi ning kaksikmoraali pihta suunatud avaldusi.

Niisugused süüdistused, mis on lendu lastud valimisvõitluse käigus, ei tarvitse kõlada kuigi veenvalt. Samuti ei soosinud valimiskampaania kõrgtemperatuur tõsist diskussiooni eetikakriisi üle. Ometi ei tohiks olla mingit seost valimistel ning tõe selgitamisel näiteks siis, kui on kahtlusi ametiseisundi kasutamises isiklikuks rikastumiseks.

Täna peaksimegi endalt küsima, kas moraal pälvib kõrgendatud tähelepanu üksnes valimiste tõttu. Selles, et see nii olla ei tohiks, oleme arvatavasti teiega ühel meelel. Ennekõike peavad poliitikud nägema iseend eetiliste väärtuste valguses ning ka oma rolli võimaliku kriisi ennetamisel ja ületamisel. Mõistagi eeldab see protsesside põhjalikku ja ausat analüüsimist - ka teadlaste abiga - ning võimet eristada toimuva põhjuseid ja tagajärgi.

Poliitikute murettekitav kaugenemine rahvast ja ilmselt selle otsese tulemusena valijate kasvav ükskõiksus ei ole tekkinud üleöö. Ärgem alahinnakem inimeste mälu ja järelduste tegemise võimet. Neil on veel meeles poliitikute ja häälte ostmised ning teised raha- ja võimumängud, mis kindlasti mõjutavad valimisaktiivsust, suhtumist poliitikutesse ja ka riiki.

On ootuspärane, et ühiskonnas jälgitakse teraselt avaliku elu tegelaste käitumist, ausust ja teiste moraalinormide järgimist. Need inimesed peavadki vastama kõrgendatud nõudmistele ja ka arvestama niisuguse tähelepanuga. Hoopis omaette teema on aga see, kuidas nad tegelikult käituvad ja kriitikale reageerivad ning esmalt - millised on nende sisulised prioriteedid.

Mõistagi peab poliitik olema ennekõike rahva teener. Ja seda mitte ainult valimislubadusi jagades, vaid neid ellu viies. Paraku näitas hiljutine omavalitsuste valimine, et isegi programmiliste kavatsuste sõnastamist ei peeta sageli oluliseks. Nii oligi kampaania käigus kahetsusväärselt vähe juttu kohaliku elu tegelikest kitsaskohtadest ja omavalitsuste suutlikkusest nende probleemidega toime tulla.

Selle asemel keskenduti vastastikustele etteheidetele, üksteise või koguni seaduste ülekavaldamisele, manipulatsioonidele valijate eksitamiseks, et mõjutada järgnevaid protsesse ühiskonnas. Paraku jättis ka meedia kasutamata võimaluse distsiplineerida poliitikuid ja suunata sisulisele mõttevahetusele, suurendades seeläbi nii iseenda kui poliitika usaldusväärsust. See on seda kahetsusväärsem, et just sisulise arutelu võimalust ju valimised pakuvad ja valijad ootavad.

Siinkohal tahan tuua vastupidise näite ühiskondliku leppe protsessist, mille raames toimuva mõttevahetusega liitub üha laiem avalikkus. Esimese leppe allkirjastamisest möödus äsja kaks aastat ja tänaseks on protsessiga haaratud koostöövõrgustik laienenud kõigisse maakondadesse. Seal teevad sajad inimesed vabatahtlikku tööd oma valdkonna probleemide teadvustamiseks väljapool oma piirkonda ja tegevusala.

Rahva tervise, hariduse, laste ja perede, maaelu, majanduse ja loodushoiu küsimusi on arutatud töötoimkondades ja foorumitel. Kogutud teave ja ettepanekud lahendusteks, mis eeldavad laiemat kokkuleppimist, on edastatud valitsusele ja seadusandjale. Peatselt jõuab aeg, kui need inimesed ootavad reaalses elus nähtavaid tulemusi. Loodetavasti nad näevad neid, sest miski ei saa olla riigi ja tema juhtide jaoks olulisem kui inimeste heaolu.

Ühiskonna moraalset küpsust näitabki tema solidaarsus olulistes küsimustes. Hea meel on näha, kuidas meie inimeste jõukus kasvab. Teisalt näitavad aga rahvusvahelised võrdlusandmed ohtlikult suureks paisunud sotsiaalset ebavõrdsust Eesti elanike seas. Selle kaugeleulatuvatest tagajärgedest annavad märku kasvõi andmed rahva tervise ja laste koolist väljalangemise kohta. Kutsungi siinkohal poliitikuid mõtlema sellele, kuidas tulevase eelarvega vähendada uute tõrjutute teket ja lõhesid ühiskonnas.

Vastutustundlik poliitika ja poliitik aitavad kujundada kaasinimestes oma isikliku eeskujuga lojaalsust riigi, seaduste ja moraalinormide suhtes. Ühtaegu tähendab see ka solidaarsust oma rahvaga. Nii kujuneb üldine usk, et poliitika võib olla eetiline ning ühishuvi kaalub üles erahuvi.

Mõistagi on väärtushinnangud isikuti erinevad, kuid kindlasti on olemas mingi ühisosa - nagu kristlastel on kümme käsku, mida ühiskonna liikmed üldiselt tunnustavad ja järgivad. Küpse ühiskonna üks tunnuseid on see, et kõike ei püüta reguleerida seadusega, vaid palju olulisemal määral heade tavadega. Korrastamata ühiskonnas võib aga künism ja ükskõiksus moraalinormide suhtes viia kõigi tabude eiramiseni ja see omakorda ühiskonna eetiliste aluste murenemiseni.

Samasugusele eetilisele allakäiguteele viivad ka püüded moraali ja moraalsust monopoliseerida ning kollektiivset süütunnet külvata. Eirates tõsiasja, et süü saab olla üksnes personaalne, ilmutatakse samamoodi moraalitust. Mis veelgi halvem - nii toimides kultiveeritakse usaldamatust tervete rahvarühmade vahel. Seda aga lahutab õhkõrn piir vaenuõhutamisest ja ühiskonna lõhestamisest.

Seetõttu tervitan nii tänasel arutelul kui ka meie ühiskonnas laiemalt diskussiooni moraali ja poliitika omavaheliste seoste üle. Ma arvan, et avalikkus soovib ja peabki saama vastuse küsimustele, kui loomulik ja võimalik on eetiline poliitika ning mil määral on see juurdunud tänases Eestis.

Soovin sisukat mõttevahetust nii siin saalis kui laiemas avalikkuses!


© 2006 Vabariigi Presidendi Kantselei l tel: 631 6202 l faks: 631 6250 l sekretarvpk.ee