| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President mälestuskivi avamisel Tallinna teletorni juures 20. augustil 200520.08.2005
Armas rahvas!
Ajaloolised tähtpäevad pakuvad tänuväärset võimalust leida pöördelistest minevikusündmustest uusi olulisi faktikillukesi, mis aitavad muuta ajaloopilti terviklikumaks.
1991. aasta 20. augustil ning sellele eelnenud ja järgnenud päevadel on määrav tähendus Eesti ajaloos. Õnneks lahutab neist päevist meid veel ka lühike aeg. Seega peaksime saavutama täiuslikkusele läheneva täpsuse tollaste sündmuste kirjeldamisel.
Kui mõtleme tänasele päevale Eestis 14 aastat tagasi, siis peame ajaloolise tõe huvides tõdema toonase olukorra äärmist pingestatust. Riigi iseseisvusele teed rajavad demokraatlikud protsessid olid tagurlaste riigipöördekatsega Moskvas sattunud suurde ohtu. Eestis baseeruvat võõrväge saabus tugevdama soomusmasinate kolonn, mille sihtmärkideks olid meie elutähtsad keskused - Toompea, raadio- ja telemaja ning teletorn.
Samal ajal, kui sündmuste areng muutus ettearvamatuks ja rahvas ootas ärevuses uudiseid, oli ohus Eesti raadio- ja telesaadete vaba levi nii siseriigis kui kaugemal. Dessantüksusel õnnestus rünnakuga saada osa teletornist oma kontrolli alla ja Eesti Televisiooni saadete edastamine katkeski mõneks ajaks.
Jüri Joost, Jaanus Kokk ja Peeter Milli olid tollal veel noored mehed, Uno Kaseväli juba elukogenum. Ühtviisi vapralt kaitsesid nad teletorni ülemisi korruseid ründajate eest, tagades nii Eesti Raadio saadete katkematu edastamise kui ühenduse välisilmaga. Nelja meelekindlat võitlejat tunnustas Eesti riik kümme aastat hiljem oma kõrge autasu - Kotkaristiga.
Ent nii, nagu "laulev revolutsioon" oli tuhandete inimeste ühislooming, läks ka ärevatel augustipäevadel vaja rahva otsustavat üksmeelt. Eesti ringhääling jäi tollases Nõukogude Liidus ainsaks, mida riigipöörajad ei suutnud endale allutada. Neid takistasid teletorni kaitsjad, nagu ka raadio- ja telemaja katkematut tööd kindlustama kogunenud inimesed. Ühiselt seisid nad sõnavabaduse kui demokraatliku põhiõiguse ja iseseisvuse kiire taastamise eest. Kõik nad väärivad autasu.
Kindlasti väärib ka mälestusmärki rahvas, kes suutis oma iseseisvuse kätte võita ilma vägivalla ja ühegi ohvrita. Hea tahtega mindi vastu isegi endale suunatud sõjamasinatele ja suudeti need peatada. Meie rahvas näitas neil päevil mitte ainult üksmeelt, vaid ka suuremeelsust.
Ma soovin, et need omadused annaksid rohkem tooni ka meie tänases rahulikku voolusängi suundunud elus ja tooksid nii üldist kasu.
Head taasiseseisvumispäeva meile kõigile!
|
| |
|
vpk.ee
