| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Vabariigi 87. aastapäeval 24. veebruaril 2005 Rahvusooperis Estonia24.02.2005
Armas eesti rahvas,
head kaasmaalased!
Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Iseseisvuspäeval kuulub meie tänu ja lugupidamine neile, kelle tegudest sündis ja edeneb Eesti riik, ning samuti neile, kes seda riiki Vabadussõjas ennastsalgavalt kaitsesid. Ainsana on toonastest võitlejatest veel elus Ants Ilus, kellele soovime jätkuvalt õnne ja tervist.
Täna 87 aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariik loodi rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel. Selle vääramatu õiguse kaitseks ja kindlustamiseks ehitati üles õiguskord, mille nurgakiviks on Tartu rahuleping.
Tartu rahust sai alguse meie riigi tunnustamine rahvusvahelise õiguse subjektina, see tagas ka Eesti Vabariigi järjekestvuse 1940. aastal alanud okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes. Rahulepingu kehtivusest lähtus omariikluse taastamise käigus rahva esinduskoguna tegutsenud Ülemnõukogu, kinnitades 1991. aasta 20. augustil Eesti riiklikku iseseisvust.
Nüüd on esitatud arvamusi, nagu kaotaks Tartu rahuleping kehtivuse, kui riigipiir sätestatakse Venemaaga sõlmitava uue piirilepinguga. Tahan rõhutada, et Tartu rahulepingu tuumaks on Venemaa tunnustus Eesti iseseisvusele "igaveseks ajaks". On vastutustundetu pisendada rahulepingu tähendust meie riigi õiguslikus aluses. See sarnaneb katsega eemaldada nurgakivi valminud hoone vundamendist.
Allkirjastamist ootav piirileping Venemaaga valmis seitsme aasta jooksul enam kui viis aastat tagasi, kajastades viimasel poolsajandil maailmas kujunenud realiteete. Lepingu sõlmimine eeldab mõlemapoolset head tahet, mida Eesti on korduvalt väljendanud ja mis on ka oluline alus riikidevahelisel suhtlemisel.
Üleminekuaeg on möödas ning meie riik toimib üha järjekindlamalt ja usaldusväärsemalt. Siirdeajal olid Eesti peamised püüdlused seotud Euroopa Liidu ja NATOga, kuid liikmesriigi staatus ei saa olla eesmärk omaette. See on pigem abinõu või vahe-eesmärk, et arendada riiki "kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus". See riigi põhiseaduslik eesmärk ei ole muutunud.
Ühised uued vahe-eesmärgid tulenevad ülimast prioriteedist ja edasilükkamatuks muutunud ülesandest: asetada Eesti riikliku poliitika keskmesse inimene kui ühiskonna kõige väärtuslikum ressurss. Seejuures ei piisa üksnes abinõudest iibe tõstmiseks. Vaja on veelgi peresõbralikumat maksusüsteemi ja elukeskkonda. Hea haridus, huvitegevus, töö- ja elukoht ning arstiabi peab olema igaühele kättesaadav. Tasakaalus ühiskonnas ei ole ükski arenguaspekt vastandatud ega eelistatud teistele.
Iga inimene ja iga rahvas tahab kindlust tuleviku suhtes, soovib suuremat turvalisust, kõrgemat elukvaliteeti ning paremaid arenguväljavaateid. Meil on põhjust optimismiks, kui peame silmas Eesti arengu kiirust, majanduskasvu või elanike suurenevat nõudlikkust oma tervise, toimetuleku ja elukeskkonna suhtes.
Samas kipume aga hindama inimesi vaid edukuse järgi ning olema hoolimatud nende suhtes, kes selle mõõdupuu kohaselt paiknevad justkui alamal. Sotsiaalteadlased on viimastel aastatel korduvalt osutanud, et lähtuda üksnes inimeste endi toimetulekuvõimest oleks erandlik Euroopas, kus tähtsustatakse hoolivust, solidaarsust, sotsiaalset ja vaimset elukvaliteeti.
Eestiski tuleb teadvustada riigi poliitika tasandil, nii et see jõuaks kogu ühiskonna väärtusskaalale - majanduskasv on üldise heaolu eeldus; eesmärgiks peab aga saama elukvaliteet nii materiaalses, sotsiaalses kui vaimses mõõtmes.
Meie rahvas on väike ja hool iga inimese arenguvõimaluste eest on endastmõistetav. Hariduskorralduse strateegiline uuendamine oli praeguste valitsuspoliitikute üks põhilisi valimislubadusi ning on koalitsioonileppe oluline osa. Seni pole asjad paremuse poole vajalikul määral läinud. Tegeldud on rahastamisskeemidega, jõudmata hariduse sisuni ning riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli ja vastutuse piiritlemiseni.
Esmatähtis on siiski luua kõigile lastele ja noortele võrdselt head võimalused hariduse omandamiseks ja oma võimete arendamiseks. Samuti on hädavajalik, et riigi poliitika tagaks parema elukvaliteedi. Seeläbi võiks kahaneda ka haritlaste ja teiste meie enda ühiskonnas asendamatute inimeste väljaränne ? sest miks peaksid nad Eestist lahkuma, kui siin on igati hea elada.
Loodetavasti jõuab selline arusaam peagi loosungitelt reaalsesse poliitikakujundusse ja igapäevaellu. Oma rahvusriigi huvide kõrval vastutame ka Euroopa käekäigu ja globaalsete protsesside tagajärgede eest. Läbi vastanduse ?meie? ja "nemad" ei ole võimalik oma tegematajätmisi põhjendada ega õigustada. Nagu me ei saa ka taotleda põhjendamatuid erisoodustusi, püüda oma partnereid üle kavaldada ega loota lubatu piiril balansseerides kasu lõigata.
Aasta tagasi ütlesin siinsamas saalis, et liitudes NATO ja Euroopa Liiduga, siseneb Eesti ajaloolises mõttes täiesti uude reaalsusse, kus meie põhikapitaliks on poliitika usaldatavus ja tasakaalukus, riiklik ja rahvuslik eneseväärikus. Täna võiksime juba hinnata, kas oleme seda kapitali kasvatanud või hoopis kahandanud.
Paraku kipub jääma mulje, et päästjate oskusliku tegutsemise katastroofialadel või sõdurite tubliduse välismissioonidel kaaluvad üles skandaalsed uudised viljavargusest, salajaste dokumentide kaotsiminekust või suhkruärist.
Läinud aastal oli põhjust hoiatada tegude eest, mis viivad rahva võõrandumiseni oma riigist. Täna peame tõdema, et poliitikas pettunuid on Eestis rohkem kui kunagi varem. Ligi pool rahvast ei oskaks ja viiendik ei tahaks parlamendivalimistel ühtki erakonda teisele eelistada - see on poliitikute jaoks väga mõtlemapanev signaal.
Aus poliitika ei tähenda üksnes valija ja tema tahte austamist, vaid ka järjekindlust lubatu elluviimisel. Valitsuse osapooled võtavad endale kohustuse teha koostööd ja kanda ühiselt vastutust. Normaalne on eeldada, et selleks ollakse valmis terve 4-aastase võimuperioodi vältel. Hoiak, nagu poleks valitsuste sagedases vahetumises midagi taunitavat, on lühinägelik.
Samas tugineb usaldusväärne poliitika valijate toetusele. On suur vastutus seda usaldust õigustada ning küps poliitik peab suutma hinnata, kas ta on selleks võimeline. Süvenev pettumistunne peidab endas ohtu nii riigi usaldusväärsusele kui ka julgeolekule, rääkimata otsesest kahjust poliitikute ja riigivõimu mainele kodanike silmis.
Eeloleval sügisel valime ka kohalike omavalitsuste volikogud esmakordselt neljaks aastaks. See on väga oluline sündmus, sest omavalitsus ühendab riiki ja inimest ning võtab üldisi huvisid teostades arvesse kohalikke erisusi. Hästi korraldatud kohalik omavalitsus pakub sotsiaalset turvalisust, aga samuti on see arengut soosiv ettevõtluskeskkond ning demokraatliku ühiskonnakorralduse alus.
Eelseisvates valimisaruteludes peavad sidusteemadeks saama rahva ootused ja samuti need muutused, mida on vaja kavandada ja lähiajal saavutada. Ülearune poleks ka uurida, kas kõik võimalused omavalitsuse arendamisel on kasutamist leidnud. Samuti tuleb küsida, kas riik ja kohalik omavalitsus on teineteist täiendavad ja toetavad partnerid inimeste elukorralduslike probleemide lahendamisel.
Austatud kuulajad!
Eesti võttis nii Euroopa Liidu kui ka NATO täieõigusliku liikmesriigina endale senistest ulatuslikumaid rahvusvahelisi kohustusi. Euroopa Liidus kanname ühisvastutust ühenduse poliitika kujundamise ja elluviimise eest. NATO liikmena peame panustama ühiskaitsesse ning oma riigi kõrval olema valmis kaitsma ka teisi liikmesriike.
Ei ole kahtlust, et riigikaitse on valdkond, kus eesmärgid, juhtimine ja vastutus on omavahel seotud ning peavad olema üheselt ja pikaks ajaks määratletud. Sellel põhineb kaitsevõime ja partnerite usaldus. On hea, et seda Eestis üha enam mõistetakse.
Eelmise aasta lõpus toimunud Lõuna-Aasia looduskatastroof ja sellele järgnenud humanitaaroperatsioon näitas ilmekalt meie vahetut globaalset seotust. Samuti on AIDS, miljonite inimeste nälgimine ja troopiliste vihmametsade hävitamine niisugused probleemid, mille süvenemist me ei tohi üksnes kõrvalt jälgida. Need mõjutavad kogu inimkonna - järelikult ka meie heaolu ja tulevikku.
Oma uues rahvusvahelises seisundis suhtleb Eesti aktiivsemalt ka nende riikidega, kellele seni vähem tähelepanu pöörasime. Seejuures ei arenda me pelgalt kahepoolseid suhteid, vaid Euroopa Liidu ja NATO ühishuvides edendame ka mitmepoolset strateegilist koostööd. Samuti annavad edukad reformid meile võimaluse toetada oma kogemustega neid rahvaid, kellega oleme saatusekaaslased olnud.
Eesti tervitas demokraatlikke uuendusi Ukrainas ja Gruusias. Meie toetus kuulub teistegi rahvaste demokraatiapüüdlustele. Samuti oleme kohustatud seisma oma idapoolsete sugulasrahvaste maride, mordvalaste, komide ja teiste identiteedi säilimise ning hea käekäigu eest.
Tänavu möödub 60 aastat natsismi kui inimvaenuliku totalitaarrežiimi purustamisest ja tohutuid inimkaotusi põhjustanud Teise maailmasõja lõpust. Seda sündmust meenutatakse Moskvas ja neis demokraatlikes riikides, kus võitu natsismi üle tajutakse kui demokraatia võitu türannia üle.
Eesti jagab Euroopa rahvaste väärtusi ning tunneb koos nendega rõõmu ja kurbust. Riikide koostöö tuginebki ühistele väärtushinnangutele, mida luuakse ja arendatakse ühiselt, ning ka kaitstakse koos.
Ühtlasi on aga meie kohus teadvustada teistele rahvastele, et sõja lõpp ei toonud eestlastele, lätlastele ega leedulastele iseseisvust tagasi. Hoopis üks vägivaldne võim asendus teisega veel pooleks sajandiks. Siiski ei saa me oma rängast saatusest rääkida enesehaletsemise või teistelt kaastunde nõudmise vormis. Eesti riik ja ühiskond on piisavalt tugev, et sirge seljaga kõnelda väsimatult tõtt. Seejuures saame olla edukad siis, kui leiame ühisosa teiste rahvastega ja austame ka nende ajalugu.
Üldrahvalikku arutelu selle üle, kas Eesti peaks fašismi üle saavutatud võitu Moskvas tähistama, saab aga üksnes tervitada. See on märgiks kodanikuühiskonna tugevnemisest ? nagu on seda ka diskussioon Balti ühtsuse teemal.
Ehk kusagil tõepoolest arvatakse või koguni loodetakse, et poliitiline koostöö Balti riikide vahel on minevik. Tegelikkus on siiski teine. Tänane olukord eeldab Baltimaadelt samasugust kindlameelsust ja üksteise toetamist kui 10-15 aastat tagasi. Nii nagu tookord, saame ka nüüd üheskoos juhtida maailma avalikkuse tähelepanu tõsiasjale, et erinevalt suurest osast Euroopast ei saabunud 1945. aastal meie jaoks vabadust. Võin kinnitada, et Balti riikide juhid on sellest vastutusest teadlikud.
Sama seisukohta rõhutasin hiljutisel kohtumisel Venemaa presidendiga. Meie jutuajamine on põhjustanud mitmesuguseid spekulatsioone, on ette tulnud nii soovmõtlemist kui kriitikat. Usun, et see kohtumine väljendas mõlema poole tahet edasi liikuda ja muuta kahe riigi suhtlemine pingevabamaks.
Ühe osapoolena on Eestil vaja säilitada rahulikku meelt ja analüüsivõimet, et suuta näha puude taga ka metsa. Nii poliitikutel, ametnikel kui ka ajakirjanikel lasub vastutus selle eest, et dialoogi jätkamist võimaldav keskkond säiliks. Ennekõike on meil vaja isekeskis arendada teistsuguseid arvamusi lubavat ja austavat mõttevahetust. Kui seda suudame, saavutame ehk rohkem ka oma välispoliitikas.
Head inimesed!
Meil on õigus ja kohustus olla enesekriitiline - isegi pidupäeval. Üldiselt on meil ju hästi läinud ning üha enam kaasmaalasi vaatab optimistlikult ka tulevikku. Pärast ulatuslikke reforme on nüüd aega ka põhjalikumalt analüüsida ja süsteemselt planeerida. Seejuures peame tõusma uuele tasandile, sest kõik meie elu aspektid on muutunud rahvusvahelisemaks.
Üha tihedam seotus Euroopa majandusruumiga ja rahvusvaheline konkurentsivõime on Eesti majanduskasvu mootoriks ka edaspidi. Lõimumise üks olulisi etappe on ühisraha euro sujuv kasutuselevõtt, et see tooks majandusele maksimaalset kasu.
Hoiatav näide on Eesti oodatust väiksem võime kasutada Euroopa Liidu toetussummasid. See on vähese ettevalmistuse ja ajanappuse, aga ehk ka lihtsalt laiskuse tulemus. Edaspidi peame suutma tasa teha kaotatud aega, aga ka kasutama toetustest tulenevaid arenguvõimalusi võimalikult tõhusalt. Selleks peab aga olema õigeaegselt pakkuda häid ja Eesti elu tõepoolest edendavaid projekte.
Ühtlasi peavad need projektid sobituma terviklikku strateegiasse, mis toetub seniste saavutuste vundamendile. Kasutagem oma senise kogemuse pagasit võimalike arengumudelite vaagimiseks. Aeg on põhjalikult analüüsida näiteks maksupoliitika eri tahke ja mõjusid ühiskonnale nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Siingi peaksid poliitilised valikud lähtuma majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonna-alaste näitajate tasakaalustatud arengust ning kõigi inimeste põhiõiguste tagamise vajadusest.
Euroopa Liidus on heaolu suurendamise võtmesõnad tööhõive, ettevõtlikkus ja innovatsioon. Kindlasti tuleb neid kolme eesmärki käsitleda koos, sest ettevõtlikkus on nii innovatsiooni kui tööhõive eelduseks. Tehnoloogia uuendamine vabastab aga tööjõudu, mis omakorda sünnitab vajaduse luua töökohti. Laialdane innovatsioon eeldab tööturu paindlikkust ja inimeste suuremat valmisolekut töötada. Viimane sõltub paljust - muuhulgas inimese tervisest, haridusest, ettevõtlikkusest, väärtushinnangutest ja motivatsioonist.
Tööjõud ja töövõime on Eestis väga aktuaalsed teemad, sest meie elanikkond väheneb ning ka vananemisprotsess on eelolevatel aastakümnetel üks kiiremaid Euroopas. Samas ei ole usaldusväärsed lahendused ei lihtsad ega kiired. Juba praegu kuuleme üha sagedamini ettevõtjate kaebusi, et ei leidu oskus- või lihttöölisi. Ettevõtte seisukohalt tundub käepärase lahendusena võõrtööliste sissetoomine, kogu ühiskonna tasandilt vaadatuna ei saa aga sellega leppida.
Ennekõike peaks võimaldama tööd teha Eesti inimestel - neil noortel, kes praegu on tööta, aga ka pensioniealistel, kui nad seda soovivad. Ennetähtaegselt jäädakse pensionile tavaliselt seetõttu, et pole tööd või ei pea tervis vastu. Seetõttu tähtsustaksin võrdselt töö-oskuste ja teadmiste uuendamist ning tervislikke eluviise ja töökeskkonda.
Armas rahvas!
Kõige eelöelduga osutasin taas tõsiasjale, et heaolu sünnib riigivõimu, omavalitsuse ja tööandja, kuid samuti meie endi pingutustest. Püüd saavutada siin kokkukõla viib meid hästi toimiva riigi poole.
Riigi usaldatavusel on nii väline kui sisemine mõõde ? see eeldab kohustuste täitmist välispartnerite, nagu ka oma kodanike ees. Ma soovin ja usun, et Eesti suudab olla usaldusväärne nii maailma kui ka omaenda rahva silmis.
Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi sünnipäeval!
|
| |
|
vpk.ee
