| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Riigikogu avaistungil 13. septembril 200413.09.2004
Head kaasmaalased,
austatud Riigikogu,
ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Poliitika-aasta algust tähistavad tavapäraselt optimism, lootused ja uued tegevusplaanid. Loodavad ju valijad, aga samuti poliitikud ise, et parlamendi uus tööaasta toob lähemale viimastel valimistel seatud eesmärgid ja antud lubaduste täitmise. Usk valimislubaduste täitmisse peab olema üks demokraatia mootoreid. Selle tööressurss sõltub poliitiliste jõudude sihikindlusest ja koostööst ning on seda suurem, mida enam edestavad kogu ühiskonna huvid kitsalt erakondlikke huve.
Riigikogu kümnenda koosseisu teine täispikk tööaasta algab uues keskkonnas - kahe võimsa ühenduse, Euroopa Liidu ja NATO koosseisus. Eesti elanike, mitme parlamendikoosseisu ja valitsuskabineti visa töö on andnud meie rahvale ja riigile uued arenguvõimalused. Ühtlasi oleme kindlustanud nende ideaalide täitumist, mis ühendasid inimesi mitme põlvkonna vabadusvõitluses, vägivallatu "laulva revolutsiooni" ja Balti keti päevil.
Teie tänuväärne ülesanne, austatud Riigikogu, on sisustada rahvalt saadud usaldusmandaadi alusel seda uut arenguruumi, mis on avarate võimalustega, kuid samas kindlalt piiritletud. Ees seisab veel palju tööd, et tuua Euroopa Liit inimestele lähemale, ületada teatud võõristamist, mis väljendus kas või madalas osavõtus Euroopa Parlamendi valimistest.
Sajad Euroopa Liidu dokumendid, värske põhiseaduslik lepe, ühenduse välispoliitika - need on vaid mõned teemad, mis vajavad seletamist ja inimkeeli avamist, sest need mõjutavad nüüdsest ka meie rahva elu.
Tahaksin rõhutada, et rääkida tuleb ennekõike asjade olemusest. Seetõttu pole ka asjakohane arutleda vaid Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe rahvahääletusele panemise üle, kui tähtsa dokumendi sisu on alles rahvale avamata. Heakskiitmise viisist sõltumata moodustab põhiseaduslik lepe meie õigussüsteemi lahutamatu osa. Seepärast on selle dokumendi tundmaõppimine hädavajalik.
Ka Euroopa Liidus on otsustav tähtsus meie oma riigi toimimisel, kuivõrd on selle keskmes inimene ja euroopalikud hoiakud. Paraku tuleb aeg-ajalt ilmsiks lõhe tegelikkuse ja soovitava vahel.
Viimati tajusime seda teravalt seoses Lihula mälestusmärgiga. Pole kahtlust, et Eesti vabaduse eest võidelnud väärivad ausammast. Lihulas jäeti aga arvestamata erinevad inimsaatused, teadvustamata vastutus oma kodanike ees ja euroopalike ühisväärtuste kaitsmisel. Kahetsusväärset konflikti õnnestunuks vältida, kui oleksime käitunud iseseisvale riigile omase väärikuse ja vastutusega ning oma samme kõigekülgselt kaaludes.
Ühtlasi kinnitab toimunu, et eesti rahvale on oma ajaloo jäädvustamine oluline. Siiani puudub meil aga keskne mälestuskompleks Eesti vabaduse eest võidelnuile. Ma kutsun Riigikogu üles sellekohased erimeelsused ületama ning otsustama.
Tooksin veel ühe näite tegelikkuse ja soovitava lahknemisest - see on mandri ja saarte vahelise praamiliikluse korraldamine. Mõistagi on valitsus seatud maksumaksja raha põhjendatult kasutama, aga samas ootavad temalt kindlustunnet nii ettevõtjad kui elanikud. Ent just viimased - saareelanikud ja nende elulised huvid - on jäänud kogu loos tagaplaanile. Loodan, et valitsuse toel leiab äsja minu poolt ametisse nimetatud minister lahenduse.
Üldisemalt tuleb aga tõdeda, et nii mõndagi meie hoiakutes ja valikutes vajab eesti rahva, kultuuri ja maa hea käekäigu nimel veel korrastamist.
Uute sihtide seadmine sõltub paljus sellest, kuidas hindame seni tehtut. Kindlasti ei ole enamik meist rahul, et majandustegevus on suuresti koondunud pealinna. Kui arvestaksime rohkem regionaalmajanduse vajadustega, võimaldaks see paindlikult kasutada kohalikke eeliseid ja tööjõudu, aga samuti säilitada ja arendada kohalikku elukeskkonda. Riigikogu saab kindlasti senisest tõhusamalt regionaalarengut toetada.
On üldteada tõsiasi, et meie rahvaarv kahaneb ja rahvastik vananeb ning see toob kaasa tööjõuressursi vähenemise. Tööjõupuudusest võib peatselt saada üks olulisemaid ettevõtluse laienemist takistavaid tegureid. Praegu töötab Eestis ligi 600 tuhat inimest, kuid mõningate prognooside kohaselt jääb 2050. aastaks vaid 400 tuhat töötajat.
Niisugune suundumus peaks kajastuma Eesti pikaajalises arengustrateegias. Teha panus võõrtööjõule oleks lühinägelik. Näen lahenduse üht osa efektiivsema tehnoloogia kasutamises. See aga omakorda eeldab riigilt baasi loomist tipptehnoloogiate kasutuselevõtuks - see tähendab nii seaduste kui riikliku tugisüsteemi täiendamist, kõrghariduse ja teaduse toetamist.
Lahenduse teine pool on sündivuse suurenemine ning kõikide töötada soovivate ja suutvate inimeste võimalikult tõhus rakendamine. Kahetsusväärne on haritud noorte lahkumine välismaale, ehkki Eestis napib kvalifitseeritud töötajaid. Peame rakendama riiklikke meetmeid sellise elukeskkonna loomiseks, et välismaal end täiendanu soovib seejärel naasta koju.
Turumajanduse arendamine on aidanud saavutada mitmeid eesmärke, kuid samas halvenes kiirete majandusreformide käigus sotsiaalne keskkond. Sügava majandusliku kihistumise tulemusena on ühiskonna koostoimimise võime ohtlikult langenud. Levivad kuritegevus ja teised sotsiaalsed hädad, vaesust antakse nagu pärilikku haigust edasi järgmistele põlvedele. Kihistumise tagajärjeks on ka madal poliitiline usaldus riigi suhtes.
Väärtustades rohkem inimest, võime kergemini mõista, et madalad maksud ja soodne ettevõtluskliima pole eesmärk omaette, vaid üksnes vahend inimeste heaolu suurendamiseks. Paraku võtab aga maad materiaalsete väärtuste tähtsustamine inimlike väärtuste ees. Süveneb hoiak, et tähtis on omada võimalikult palju, olla teistest üle. Kui võidujooks algab juba lasteaias, siis ei tule imestada ka koolivägivalla kasvu üle, sest ühiskonnas leviv hoolimatus ja agressiivsus kandub üle lastele.
Järeldus on, et uuel arenguetapil vajab Eesti uut arengumudelit. Meil ei ole üleliigseid inimesi, kuid nii-öelda "võitjate" ja "kaotajate" gruppide tekkimise tulemusena jääb paljude ühiskonnaliikmete potentsiaal tegelikult kasutamata. Nad ei suuda olemasolevas keskkonnas oma kohta leida ja nende võimed jäävad vaka alla. Kui me oma välispoliitikas ei taha kahe kiirusega Euroopa Liitu, siis ei tohiks me ka sisepoliitikas tahta kahe kiirusega arenevat Eestit.
Ma näen lahendust selles, et veel kord pöörduda teatud põhitõdede juurde ja vastata uuesti küsimusele, missugust Eestit me tahame. Pakuksin välja kolm vastust, milles sisalduvad märksõnad võiksid kujundada ka tulevikunägemust.
Esimene vastus on, et me tahame vaba Eestit. Väikerahvas teab vabaduse hinda ning see on ja jääb meie ideoloogia keskseks mõisteks. Poliitilise vabaduse raames oleme oma vabadust realiseerinud ka majanduses, kultuuris, inimsuhetes. Mitme majandusvabadust näitava indeksi alusel on Eesti maailma juhtivate riikide seas. Ent küsigem: kui majandus on vaba, siis kui vabad on Eesti inimesed?
Inimeste vabadus sõltub tervisest, haridusest, töövõimalustest ja veel paljudest teistest suurtest ja väikestest asjadest. Hiljuti avaldatud uuringute põhjal on Eesti inimeste mitmed tervisenäitajad Euroopa Liidus halvimad. Samas on aga meie riigi kulutused tervishoiule praegu ühenduse kõige madalamad.
Hea Riigikogu, ma usun, et te tahate leida ja ka leiate võimalusi nende probleemide leevendamiseks. Eesti rahvas vaatab ootuses teie poole.
21. sajandi tunnussõnadeks on loovus ja teadmistepõhisus. Loovus ei ole kaasajal üksnes akadeemiliste ja kultuuriringkondade privileeg. Haridusse ja selle kaudu inimesse investeerides suurendame nii nende hulka, kes suudavad mõista, kui ka nende osa, kes tahavad ja suudavad kaasa rääkida meie kõigi jaoks olulistes küsimustes.
Kui haridussüsteem soosib suurema rahalise ja sotsiaalse kapitaliga peredest pärit noori, siis on õigustatud küsimus meie laste loovusest, aga ka vabadusest. Suur väljalangevus juba põhikoolist ja teisalt kõrgkoolidesse astunute arvu kasv süvendab hariduslikku kihistumist. Vabadust mõjutab ka tänane kutsekoolide süsteem, mis ei vasta ei tööturu vajadustele ega ka noorte endi huvidele.
Eesti tulevikunägemuste koostamisel tuleb majandust ja ühiskonda käsitada tervikuna. Samuti ootavad tervikuks sidumist ja aeg-ajalt ülevaatamist mitmed riiklikud arengukavad, mille vastuvõtmisel on Riigikogu teinud tänuväärt tööd. Nende kavade teostamine eeldab järjepidevust ja igalt valitsuselt lugupidavat suhtumist eelkäijate töösse. Ühtlasi tuleb tulevikuvisioonide kujundamisse kaasata kohalikud omavalitsused, sest kavandatu realiseerub just selles elukeskkonnas, mille eest vastutab omavalitsus.
Vabadusega väga tihedalt seotud on ka teine märksõna - väärikus. Ei ole mõtet rääkida väärikusest seal, kus napib vabadust. Riigivalitsemise väärikus väljendub muuhulgas põhimõttes mitte anda lubadusi, mis ei ole täidetavad, vaid viia ellu valimisprogramm, mille alusel saadi rahvalt mandaat. Lubadus samaaegselt vähendada makse ja parandada sotsiaalpoliitikat võib hetkeks tõsta küll populaarsust, kuid pikemas perspektiivis viib rahva pettumise ja usalduse kaotuseni.
Eesti paljude edukate ettevõtjate väärikus avaldub ausas maksude tasumises ja kasumi teenimises. Veelgi väärikam oleks teostada end lisaks ka ühiskonna kui terviku arendamisele kaasa aidates.
Sellega seoses meenutaksin üht ühiskondliku kokkuleppe põhimõtet, millest seni ei ole väga palju räägitud, kuid mis seda väärib - nimelt põhimõtet, et majanduskasv peab olema kasulik ka ühiskonnas kehvemal positsioonil olijatele. See põhimõte tähendab solidaarsust, aga ka ausust enda ja teiste suhtes.
Minu kolmas märksõna on osalus. Selleks, et vabadust ja väärikust oleks rohkem, on vaja võimalikult paljudele inimestele anda võimalus ühiskonnaelus ja otsuste langetamises osaleda. Selleks kohustab meid ka Euroopa Liidu liikmesriikide poolt heaks kiidetud Lissaboni strateegia, millest tuleneva sotsiaalse kaasatuse memorandumiga on meie riik ühinenud.
Lissaboni strateegia põhieesmärke kannab ka Eesti ühiskondlik lepe, tähtsustades võrdsete võimaluste loomist laste arenguks, hariduse ja tervishoiu kättesaadavust ja kvaliteeti ning samuti teadmistepõhist majandust. Ühiskondliku leppe protsessi läbi osaleme üle-euroopalises suundumuses, kus inimesi kaasatakse järjest rohkem otsuste tegemisse.
Ainult osaluse kaudu on võimalik taasluua ka ühiskonna ühtsustunne, mis meil on kiiretel aegadel kippunud kaduma. Ühiskonna ühtsus saab tugineda ühistele põhihuvidele, mis seovad kõiki inimesi ning mille kaal on tunduvalt suurem kui nendel huvidel, mis inimesi turumajanduse tingimustes paratamatult eristavad. Kindlasti on ühendavaks Eesti, meie maa ja kultuur. Aga ka vabaduse, väärikuse ja osaluse ideaalid.
Presidendina tahan ma igati kaasa aidata eelöeldud põhimõtete elluviimisele ja soovin samaks jõudu ka austatud Riigikogule. Ent siseelu kõrval peab meil jätkuma tähelepanu ja ideid ka väljapoole Eestit ulatuva tarvis.
Osaleme nüüdsest võrdväärse partnerina transatlantilises koostöös, olles andnud sellesse omapoolse panuse. Ent maailmas arenevad traagilised sündmused, vägivalla ja terrorismi levik sunnib eriliselt rõhutama vajadust süvendada koostööd kogu demokraatliku maailmaga, et tagada nii oma rahva kui ka teiste rahvaste julgeolek.
Pean oluliseks, et välispoliitilised teemad leiaksid senisest enam põhimõttelist käsitlemist nii parlamendi täiskogu istungitel kui avalikkuses. Meie parlamentaarse demokraatia tingimustes on Riigikogu roll välispoliitika kujundamisel, elanike kaasamisel vastavatesse aruteludesse ning nende teavitamisel olulistest otsustest olnud seni tagasihoidlik. Kahetsusväärselt vähe oleme kasutanud ka meie teadlasi ja eksperte välispoliitiliste strateegiate kujundamisel ja analüüsimisel.
Riigikogu peab kujundama välispoliitika põhisuunad, mida valitsus asub ellu viima. Kui me peame seda loomulikuks sisepoliitikas, siis välispoliitika kipub sageli käima teist jalga. Ent demokraatlik mehhanism ja institutsionaalne tasakaal on vajalik riigielu kõikides valdkondades. Parlamendi liikmed vastutavad oma valijate ees nii sisepoliitiliste kui ka välispoliitiliste otsuste langetamisel.
OSCE parlamentaarse assamblee istung juulikuus Edinburghis näitas ilmekalt, kui suur on tööpõld parlamentaarses suhtlemises. Eesti peab kasutama kõiki võimalikke hoobasid, sealhulgas parlamentaarseid, et selgitada oma seisukohti. See on töö, mida tuleb teha aktiivselt ja pidevalt ning pidades silmas eesmärki tagada meie positsioonide mõistmine ja ühene arusaam väärtustest.
Austatud Riigikogu,
hakkate peagi arutama uue aasta eelarvet. Leidke enne seda võimalus süveneda ka eelmise eelarve täitmisse. Loodan, et uues eelarves leiab suuremat tähtsustamist inimene ja ühiskonna kui terviku arendamine. Ma usun, et te suunate täitevvõimu otsuseid nende väärtuste ja põhimõtete suunas, mis on au sees terves Euroopas.
Head uut tööaastat Riigikogule ja edukat poliitika-aastat kõigile!
Tänan tähelepanu eest!
|
| |
|
vpk.ee
