| |
 | Kõned | | |
Vabariigi President Eesti Vabariigi 86. aastapäeval 24. veebruaril 2004 Rahvusooperis Estonia24.02.2004
Armas eesti rahvas,
head kaasmaalased!
Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Õnnitlen teid Eesti Vabariigi aastapäeva puhul! Meenutagem täna tänutundes inimesi, kes 86 aastat tagasi muutsid tegelikkuseks paljude põlvkondade unistuse iseseisvast Eesti riigist.
Meie austus kuulub neile, kes Vabadussõjas võitlesid ennastohverdavalt Eesti iseseisvuse ja au eest. Sügavaima tänu pälvivad sajad tuhanded "laulvas revolutsioonis" ja iseseisvuse taastamises osalenud inimesed, samuti võõrvõimu ajal vabanemislootust alal hoidnud kaasmaalased kodu- ja välismaal. Tänan kõiki, kes okupatsiooniajal hoidsid Eesti lippu ning kes selle heiskasid teades, et ees võib oodata karistus.
Selle tänuloeteluga soovisin rõhutada, et riigi suveräänsus pole üksnes juriidiline või poliitiline mõiste. Riigi suveräänsus kasvab meist endist ning kätkeb endas ka eetilist ja kultuurilist mõõdet. Rääkides Eesti Vabariigi iseseisvusest ja selle järjepidevusest, ei saa mööda minna mõistetest "kohustus", "vastutus" ja "solidaarsus". Kes teaks veel paremini, kui riigi loomise ning iseseisvuse taastamise juures seisnud inimesed, millist tähendust kannavad need mõisted. Igapäevaelus kipume nende väärtust vahel unustama.
Meie põhiseadus on Eesti riikluse rajamise ja iseseisvuse kindlustamise kogemusi koondav püsiväärtuste varasalv, samuti riigi valitsemisvormi ja õiguskorra alus. Põhiseaduse muutmisel tuleb järgida neid väärtusi ja riikluse arendamisel ajaproovile vastupidanud kogemusi, et ka muutuvas ajas kindlustaks põhiseadus Eesti riigi püsimise ja arengu. Seda ei ole arvestatud mitmetes ettepanekutes, mis puudutavad riigikorralduse põhiseaduslike aluste muutmist. Neid jälgides jääb mulje, nagu oleks meie riik ajaloost väljarebitud valge leht, millele tehakse uljalt ja möödaminnes erineva käekirjaga märkmeid. Sellised ettepanekud teenivad vaid päevapoliitilisi eesmärke.
Põhiseadus määratleb ka Eesti riigi eesmärgi: tagada tingimused inimväärseks eluks, kindlustada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine. Et üksnes suveräänne ja demokraatlik riik saab olla eesti rahvuse ainulaadsuse kandjaks, mõisteti juba riigi loomise algpäevil. 1930.-ndatel aastatel nentis ühiskonnategelane Ilmar Tõnisson: "Meil aga on ka riik kultuuriväärtus - sest ta on rahvusriik."
Rahvusliku, eetilise ja kultuurilise mõõtme säilimises ei saa aga kindel olla, kui poliitikategemine jääb üksnes erakondade tasandile ning suurem osa rahvast on jäetud kõrvaltvaatajaks. Seepärast ootan, et üldsus, eriti aga kultuuri- ja haridustegelased ning teadlased oleksid kaasatud Eesti tulevikukavade väljatöötamisel ja nende elluviimisel. See on eriti tähtis praegusel pöördelisel ajal, mil Eesti on muutumas koos uueneva Euroopaga.
Meie jaoks tähendab kuulumine Euroopa Liitu nii uusi kohustusi kui ka seeläbi avanevaid uudseid võimalusi koos ajaloolise vastutusega aktiivselt osaleda maailmajao tuleviku kujundamises. Eesti diplomaatia üks rajajaid, välisminister Kaarel Robert Pusta tõdes 1926. aastal, et "väljaspool korraldatud, rahulikku Euroopat ei ole mõeldav iseseisev Eesti". Pusta unistas suurest demokraatlikust liidust, kus "Eesti kodaniku tunnistus oleks igale ühtlasi eurooplase tunnistus". Nüüd on tema ja ta kaasaegsete mõtted täitumas.
Euroopa Liidus tuleb jätkuvalt au sees hoida võrdse kohtlemise põhimõtet, mida täiendab liikmesriikide panusevõimega arvestamine. Riikide ja regioonide erinevused võivad ergutada kogu süsteemi arengut. Nendega mittearvestamine, samuti nende ületähtsustamine võib hoolimatul käsitamisel ka kujuneda arengut pidurdavaks vastasseisuks. Laienemisest saab proovikivi nii väljakujunenud väärtushinnangutele, ideaalidele kui ka liikmesriikide solidaarsusele.
Eesti roll selles olukorras peab olema veenvalt selge nii teistele riikidele kui meile endile. Olulistes otsustustes tuleb hoiduda lähenemisviisist ? kust tuul, sealt meel. Kui oleme aruteludes Euroopa Liidu tuleviku ja toimemehhanismide üle kohati kriitilised, siis kinnitab see üksnes hoolt meie maailmajao käekäigu pärast. Euroopa ammutabki uut energiat 25 riigi erisustest ja koostööst. Tema elujõu allikas peitub just mitmekesisuses.
Ajaloolises mõttes uues reaalsuses on ja jääb meie põhikapitaliks poliitika usaldatavus ning tasakaalukus, riiklik ja rahvuslik eneseväärikus. Neid ei tohiks kõigutada ei muutused maailma poliitilistes jõujoontes, ei valitsuste vahetumised ega ka omavahelised vaidlused ja erimeelsused.
Eestil sobib eeskuju võtta Soomelt ja teistelt Põhjamaadelt ning püüda otsusteni jõuda üha enam läbi avatud ja üksteist austava arutelu. Ülemerenaabrite ühiskondi iseloomustab tugev solidaarsus ja sotsiaalne sidusus; seal valitseb tihe seos kohalike, regionaalsete, piirkondade vaheliste ja globaalsete otsustuste vahel. Nõnda on kirjeldatav Põhjala dimensioon, mis on südamelähedane sotsiaalset mõõdet ja ühiskonda liitvaid tegureid tähtsustavale poliitikale.
Põhjarahvaste tugev ühtekuuluvustunne aitab kindlasti kaasa, et regionaalne koostöö oleks Euroopa Liidus jätkuvalt oluline. Mitmekülgses piirkondlikus koostöös tuleks näha võimalust mõjutada Euroopa arengut. Eesti puhul on niisugune koostöö seda põhjendatum, et välisinvesteeringute lõviosa pärineb just lähipiirkondadest.
Nüüd avaneb meile reaalsus olla koos Läti ja Leeduga sillaks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Demokraatlik areng selles naaberriigis on nii meie kui Euroopa Liidu huvides. Kõik teistlaadi märgid peaksid tegema murelikuks mitte ainult meid, vaid pälvima kogu Euroopa tähelepanu.
Põhjamaadele omaste väärtuste järgimine aitaks meil paremini teadvustada endalegi oma piiririigi-seisundit Euroopa Liidus ? koos sellest tulenevate võimaluste ja kohustustega. Eesti huvides on Euroopa Liidu sees valitsev demokraatlik vaim, mille süvendamine on nüüdsest meie välispoliitika peamine siht. See tähendab ühtlasi, et Eesti seisab Euroopa Liidu liikmesmaana ka ÜRO-s ja NATO-s ühtse Euroopa idee eest.
Ühine tegevuspiirkond seob meid ka NATO üleatlandilise koostöö raames. Maailma käsitamisel jagamatu tervikuna peame üha enam rääkima rahust ja turvatundest. Julgeolek ei tulene ainult üksikute riikide tahtest ja jõupingutustest, vaid kõigi rahvaste ja riikide koostöövõimest nii oma regioonis kui laiemalt. Koostöövalmidus ja lepingutega võetud kohustuste täitmine kujundavad usaldusväärsuse ka partnerite silmis.
Austatud kuulajad!
Nii sise- kui välispoliitikas vajame vastandumise asemel koostööd. Üksnes sel teel on võimalik saavutada oma lähemate ja kaugemate püüdluste täitumist. Eesti eesmärk on kindlustada oma rahvale turvalisem ja inimväärsem elu.
Eesti saab olla autoriteetne ja usaldusväärne partner vaid siis, kui ta suudab oma siseriiklike probleemidega toime tulla. Paraku on viimasel ajal olnud põhjust rääkida rahva võõrandumisest oma riigist.
See on ohtlik suundumus. Selle põhjuseks on esiteks veelahe poliitilise retoorika ja tegelikkuse vahel, mistõttu valijad tunnevad end petetuna. Valimiskampaaniate käigus kruvitakse ootused kõrgele, lubadustele lisatakse kõlavaid epiteete, ent juba mõne aja pärast selgub, et poliitikategemise võtted on needsamad, mida äsja ise kritiseeriti.
Teine põhjus peitub suutmatuses tõusta kõrgemale isiklikest ja grupihuvidest. Poliitika kujundamisel ja riigivalitsemisel tuleb lähtuda üksnes Eesti ühistest huvidest ja vajadustest.
Kindlasti ei aita võõrandumist ületada erakondlik kemplemine. On vaja rohkem riigimehelikku vastutustunnet. Tahan loota, et Eesti erakonnad ja kõik poliitilised jõud on võimelised koostööks, mis lubaks meie rahval tunda oma riigist rohkem tuge ja rõõmu.
Kui tahame käituda riigimehelikult, peame õppima ka iseendaks jäämist. Pingutatud olek ja võltspaatos takistaks meid nii kodustes asjades kui rahvusvahelisel suhtlemisel. Eks ütle ju vanasõnagi, et uhkus ajab upakile, kangus käima käpukile. Võib-olla just selle tõetera unustamise tõttu tajumegi enda ümber üha vähem väärikust ja üha rohkem enesekesksust, millest on vaid väike samm väikluse ja hoolimatuseni.
Eneseväärikuse kõrget "kullaproovi" vajame kõikjal ja kõiges. Et kodanik võiks elada väärikalt, vajab ta koduks väärikat riiki ning inimväärseid elutingimusi. On ülimalt oluline, et selliseid tingimusi suudaks pakkuda iga Eestimaa paik. Uute väärtuste loomisel peame toetuma olemasolevatele - vanematelt päritud oskusele säilitada ka kitsastes oludes nõudlikkus omaenese käitumise suhtes, ning hingesuurusele, mida hinnatakse isiksuse "ehitusmaterjalina" juba Euroopa tsivilisatsiooni kujunemisaegadest.
Demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks on kohalik omavalitsus. On murettekitav, et ühiskonna arendamisel ei ole saanud prioriteediks omavalitsusliku aluse tugevdamine. Pikaleveninud hoovõtt haldusreformi läbiviimisel on ahendanud võimalusi tasakaalustada regionaalset ebavõrdsust ja parandada meie inimeste elukeskkonda.
Loomulikult eeldab iseseisva riigina toimimine suutlikkust eraldada tõsiseltvõetav analüüs soovmõtlemisest. Just seda on meil vaja oma maksusüsteemi üle arutlemisel, tervishoiu reformikogemuste hindamisel ning hariduse reformikavade väljatöötamisel. Need kõik on meie rahva heaolu ja riigi konkurentsivõime seisukohalt esmatähtsad teemad.
Poliitikud on valijailt saanud selgeid märguandeid, et majandusküsimustele keskendudes ei tohi unustada sotsiaalset ja vaimset elukeskkonda. Teadmistepõhine majandus koos läbiva innovatiivsusega pole võimalik riigis, kus sotsiaalne ebavõrdsus süveneb ning paljudel on raskusi elementaarse toimetulemisega. Õnneks levib Eesti tuleviku kujundajate hulgas üha enam arusaam, et kõige väärtuslikum kapital on inimene oma teadmiste ja oskustega. Järelikult tuleb sellesse ka investeerida ja selle väga tundliku kapitaliga säästlikult ümber käia.
Samas on infoajastu avatud maailmas inimene tühisuse pealetungi vastu kaitsetum kui kunagi varem. Suundumus esitada elu lõputu pillerkaarina, kus puuduvad probleemid ning vajadus oma peaga mõelda ja oma kätega luua, reostab meie vaimset keskkonda.
Selles müratulvas kipuvad lahustuma väärtused, mis on olnud meie kultuuri ja ühiskonna alustoeks. Sellele võib vastu seista üksnes tugeva perekonna, hea hariduse ja eneseväärikuse toel. Usun siiski, et oleme valinud oma tee Euroopa Liidu avaras arenguruumis koos sooviga, et meie rahvuskultuur selles areneb, mitte aga ei lahustu olematuks.
Meie rahva ohutunnet suurendavad viimasele kümnendile iseloomulikud demograafilised protsessid. Avalikkus on juba pikema aja vältel probleemi arutanud ning jõudnud teatava ühisosa sõnastamiseni. Oleme tõdenud, et rahvastikuprotsesside positiivseks mõjutamiseks peavad Eesti väärtuskeskmesse asetuma lapsed ja perekond, ning jõudnud veendumusele, et pikaajaline sotsiaalne kindlustunne on olulisem lühiajalisest majandusliku heaolu tõusust. Teisisõnu - ainult vanemapalk ei asenda võimalust pakkuda lapsele hädavajalikku hoolitsust ega head üld- ja huviharidust.
Rahvastiku- ja perepoliitika aruteludes on settinud arusaam, et lihtsaid ja kiiret tulemust tõotavaid meetmeid kõnealuste protsesside mõjutamiseks ei ole. Tulemuslikud on üksnes komplekssed, pikaajalised ja konsensuslikud lahendused. Taas peame paluma appi ühiskonna erinevaid osapooli - teadlasi, kiriku- ja kultuuriinimesi, õpetajaid ja teisi, kelle võimuses on kujundada väärtushinnanguid, mis aitaksid pöörata eestlaste iibekõvera tõusujoonele.
Vaieldamatult asetus eesti rahva tulevik ka mullu sõlmitud ühiskondliku kokkuleppe keskmesse. Selleni jõudmine andis ühtlasi märku tõelise sotsiaalse dialoogi pidamise vajalikkusest ja võimalikkusest. Lepe sündis tõdemusest, et Eesti erinevate arengute tasakaalustamatus hakkab ületama ühiskonna sotsiaalset taluvust, seades ohtu meie rahvusliku ressursi ja põhiväärtused. Usun, et selle tõdemuseni on jõudnud ka need ühendused, kes pole veel leppega ühinenud.
Armas rahvas!
Aastavahetusel teie poole pöördudes märkisin, et Eesti peab vahetama käiku, ja leidsin sellele mõttele rohkesti toetajaid. Mõistagi napib meil veel demokraatia-kogemusi, kuid üha enam lisandub lootust nii osalus- kui esindusdemokraatia arenguks. Usun, et nii poliitikutel kui meil kõigil jätkub tahet ning ühisväärtusi, millele rajada edasiviiv koostöö kõige olulisemas.
Tänavu tähistame 120 aasta möödumist päevast, kui pastor Rudolf Kallas õnnistas Otepääl sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi sini-must-valge lipu, millest sai meie rahvuslipp Nii Eesti lipu aastat tähistades kui ka edaspidi olgu meile eeskujuks kõik need sugupõlved, kes on hoidnud kõrgel meie lipu au. Täpselt 15 aastat tagasi tõusis rahvuslipp üle paljude aastate taas Pika Hermanni torni. Samuti on meil põhjust käesoleval aastal meelde tuletada seda üksmeelt, mis 1989. aastal liitis kolm Balti rahvast ühiseks inimketiks ning andis tuge Eesti poliitilistele jõududele Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni viinud kokkulepeteks.
Pole kahtlust, et täna vajab Eesti kõige enam ühtehoidmist ja tervikutunnetust. Kas aga sellest piisab, et Euroopas ja maailmas toimuvate muutustega edukalt sammu pidada? Milles peitub meie tulevase edu võti? Paljud meie kaasmaalased, samuti rahvuskaaslased teistes riikides, peavad esmaseks omanäolist siduvat ideed, millele võiksime toetuda nii headel kui ka halvematel aegadel.
Ma usun, et see on püüd harituse poole, eneseväärikus ning eestlaseks olemise ja Eestis elamise privileeg, mille oleme saanud päranduseks oma esivanematelt koos kohustusega hoida seda eesõigust eluvõimelisena ja omakorda tulevastele põlvedele edasi anda.
Head iseseisvuspäeva meile kõigile!
|
| |
|
vpk.ee
